Kohtulahend

Jätta Harju Maakohtu 3. novembri 2011. a kohtuotsus Ander Sagadi ja E.G süüditunnistamises ning karistamises KarS § 184 lg 2 1 p 1 järgi muutmata. Lugeda Ander Sagadile mõistetud karistusest kantuks ajavahemik 28. september 2010. a kuni 6. märts 2012. a, so 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud 8 (kaheksa) päeva. Ärakandmata karistuseks lugeda 7 (seitse) aastat 11 (üksteist) kuud 4 (neli) päeva. Ärakandmata karistuse kandmise aja alguseks lugeda vanglasse asumise päev. Lugeda E.G-le mõistetud karistusest kantuks ajavahemik 10. november 2010 kuni 6. märts 2012. a, so 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud 26 (kakskümmend kuus) päeva. Ärakandmata karistuseks lugeda 6 (kuus) aastat 8 (kaheksa) kuud 4 (neli) päeva. Ärakandmata karistuse kandmise aja alguseks lugeda vanglasse asumise päev. Välja mõista E.G-lt Eesti Vabariigi kasuks 151.20 (ükssada viiskümmend üks eurot ja kakskümmend senti) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „E.G“, 1-11-3615“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Sama otsusega tunnistati E.G süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning talle mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 8 aastat vangistust.

2010. a märtsis kokku selles, et hakkavad organiseerima suures koguses marihuaana ebaseaduslikku käitlemist ja toimetamist Hollandist Saksamaa kaudu Eestisse. Vastavalt tööjaotusele oli A. Sagadi ja E.G ülesandeks narkootilise aine hankimine Hollandis, narkokulleri värbamine ja narkootilise aine üleandmine kullerile korraldusega toimetada see Hollandist Eestisse G. Ai kätte. A. Sagadi ja E.G värbasid 2010. a märtsis kuriteo toimepanemiseks A. V. 7. aprillil 2012. a omandasid A. Sagadi ja E.G eelneval kokkuleppel A. V ning G. Aiga Hollandis eeluurimisel tuvastamata isikutelt 3940,3 grammi marihuaanat. Pärast omandamist peitsid E.G ja A. V A. Sagadi korraldusel pakendid marihuaanaga A. V kasutuses olevasse sõiduautosse. Seejärel alustas A. V sõitu Hollandist Saksamaa kaudu Eestisse, kus ta pidi toimetama marihuaana G. Ai kätte. Saksamaa riigipiiri ületamise järel Bad Bentheimi lähedal pidasid Osnabrücki tolliametnikud A. V kontrolli eesmärgil kinni. Tema kasutuses olnud sõiduautost leiti ja võeti ära 58 peidetud kilepakendit 3940,3 grammi marihuaanaga. Narkootilist ainet käideldi tasu eest edasiandmise eesmärgil koguses, millest piisaks narkojoobe tekitamiseks vähemalt 4000 inimesele (suur kogus). Selle koguse hind tänavamüügis oleks vähemalt üks miljon krooni (64 000 eurot), mis tähendab, et isikud tegutsesid suure varalise kasu saamise eesmärgil.

osas. Maakohtul ei olnud õiguslikku alust lubada A. Vl keelduda ütluste andmisest ja avaldada nii Eestis kui Saksamaal toimunud menetlustes antud ütlused. Avaldada võinuks üksnes ütlused, mida ta andis tunnistajana. Jälitusprotokollist jääb arusaamatuks, millise määrusega, millisel ajavahemikul, keda konkreetselt ja millist telefoninumbrit on lubatud jälgida. Lisaks ei nähtu kõnedest midagi kuritegelikku. Ta ei ole pannud toime KarS §-s 392 kirjeldatud tegu, kuna narkootilist ainet ei ole üle Eesti Vabariigi piiri toimetatud. Narkootilise aine hinna puhul on valesti lähtutud jaehinnast ja puudub ka suure varalise kasu saamise eesmärk.

küsitleda. Keeldudes maakohtu istungil ütluste andmisest, võttis A. V süüdistatavatelt ja nende kaitsjatelt enda küsitlemise võimaluse ja sellest tulenevalt ka tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise võimaluse. Seda võimalust ei olnud neil ka A. V suhtes Saksamaal läbi viidud kriminaalmenetluse raames. Käesolevas asjas on ka prokurör maakohtu istungil esitatud kohtuvaidluse teesides tõdenud, et A. Vlt saadud ütlused on keskseks tõendiks. Maakohtu otsus tuginebki valdavas ulatuses A. V avaldatud ütlustele, kuna otsuse kohaselt on A. Sagadi ja E.G osalus narkootilise aine käitlemisel tõendatud eeskätt A. V ütluste ning jälitusprotokollis kajastatud telefonivestluste stenogrammidega. Oluline on see, et A. V ütlused olid ainsateks otsesteks tõenditeks A. Sagadi ja E.G vastu. 5.5 Jälitusprotokolli puhul on tegemist lubatava tõendiga: jälitustoimingud on läbi viidud lubades märgitud ajavahemikus ja telefoninumbrite suhtes. Jälitusprotokollis kajastatud telefonivestlustes konkreetselt narkootilist ainet ega selle käitlemist ei nimetata. Neist nähtub üksnes, et A. Sagadi viibis Hollandis ja et ta oli saanud G. Ailt suurema summa raha. Muret tunti selle pärast, et A. V on kadunud. Tuleb nõustuda maakohtuga, et telefonikõnede käigus räägitakse salastatult, samuti räägitakse erinevatest asjaoludest, mida ei täpsustata, kuid samas on näha, et suhtlemispartner saab jutu sisust aru. Selline salatsemine annab küll alust arvata, et A. Sagadi ja E.G võisid olla seotud ebaseadusliku tegevusega, kuid telefonikõnedest ei ole võimalik ilma A. V ütlusteta teha järeldust, et tegemist oli just narkootilise aine käitlemisega ja selle ebaseadusliku üle riigipiiri toimetamisega ega selle kohta, milline oli A. Sagadi ja E.G roll selles. Seega oleks telefonikõnede sisu kasutatav eelkõige A. V ütlusi toetava teabena ja see süüstab A. Sagadit ning E.G üksnes A. V ütluste kontekstis. Ainuüksi telefonikõnede pinnalt ei ole võimalik järeldada, et A. Sagadi ja E.G panid toime süüdistuses kirjeldatud teo. Seisukohta, et üksnes jälitusprotokollist saadava teabe alusel ei ole võimalik isikuid süüdi mõista, toetab kohtukolleegiumi hinnangul Riigikohtu 1. juuli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11. A. Sagadi väidet, et ta soovis Hollandis luua ehitusettevõtte, ei saa ümber lükata ainuüksi selle väite elulisele mitteusutavusele viidates.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(11)

6(11)

Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium A. Sagadi taotlusega saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. 9.3 Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatav E.G ja A. Sagadi kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 31-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtub, et A. Sagadi ja E.G süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavaid süüdistati, on toime pandud, selle teo panid toime süüdistatavad ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 184 lg 21 p-s 1. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatavad on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on A. Sagadi ja E.G süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. 9.4 Nii A. Sagadi kaitsja kui E.G apellatsioonides on leitud, et A. V ei oleks tohtinud ütluste andmisest keelduda ja tema varem antud ütlused avaldati ebaseaduslikult. Seoses nimetatud väitega märgib kohtukolleegium esmalt seda, et KrMS § 364 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Käesolevas kohtuasjas on Riigikohtu kriminaalkolleegium 18. veebruari 2013. a otsuse punktis 12 märkinud, et A. Vl oli ütluste andmisest keeldumise õigus KrMS § 71 lg 2 p 2 alusel isikuna, kes on süüdi mõistetud sama kuriteo täideviimises, kuna ta tunnistati Saksamaal süüdi narkootilise aine käitlemises koos A. Sagadi ja E.G-ga . Seega oli täidetud KrMS § 291 lg 1 p-s 2 nimetatud tingimus – tunnistaja keeldumine kohtus ütluste andmisest ja prokuratuur võis taotleda A. V poolt varem antud ütluste vastuvõtmist tõendina. Riigikohtu kriminaalkolleegium on sama otsuse p-s 11 leidnud ka seda, et Saksamaal antud ütlused, milles A. V viitab A. Sagadile ja E.G-le kui teo toimepanijatele ja tunneb nad ära talle esitatud fotode alusel, on saadud Eesti abistamistaotluse alusel. Kuna toimiku materjalidest ei nähtu, et A. V ülekuulamisel Saksamaal oleks rikutud Eesti kriminaalmenetluse põhimõtteid, saab kolleegiumi hinnangul neid tõendeid käsitada tunnistaja varasemate ütlustena, mille kasutamise lubatavuse kontrollimisel tuleb lähtuda KrMS § 291 lg-te 1-3 nõuetest.

7(11)

KrMS § 291 lg 1 p-s 2 märgitud juhul võib kohus deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid KrMS § 291 lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel. Esimese tingimuse (KrMS § 291 lg 3 p 1) kohaselt ei tohi ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik anda alust kahelda tõendi (tunnistaja) usaldusväärsuses. Teise tingimuse (KrMS § 291 lg 3 p 2) kohaselt peab ütluste vastuvõtmist tõendina taotlema kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks. Kolmanda tingimuse (KrMS § 291 lg 3 p 3) kohaselt peab vastaspoolele olema tagatud küllaldane võimalus esitada ütlustele vastuväiteid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuse punktis 13 märkinud, et need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus. KrMS § 291 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi) kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga. KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte tunnistaja ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on käesolevas kohtuasjas 18. veebruari 2013. a kohtuotsuse punktis 16 märkinud, et kohtus ütluste andmisest keeldunud tunnistaja usaldusväärsuse hindamisel KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis tuleb ilmutada erilist hoolt, kompenseerimaks ka sisuliselt süüdistatava konfontatsiooniõiguse puudumist. Paratamatult on sellise tunnistaja puhul kohtu käsutuses ka vähem võimalusi tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Kõnealune säte ei eelda siiski ütluste andja mingit erilist usaldusväärsust, võrreldes tavalise tunnistajaga, kuna isiku usaldusväärsuse astmestamine ei ole reeglina võimalik. Kuigi kriminaalasja lahendamisel ei saa jätta arvestamata vastava isiku menetlusseisundit ja sellest lähtuvaid huvisid, ei pruugi isiku varasem süüdimõistmine samas teos (nn endine kaaskahtlustatav või -süüdistatav) iseenesest ja alati tähendada, et ta oleks tunnistajana ebausaldusväärne. Riigikohus kordas oma varasemas, so

kohtupraktikast eirav karistus ei anna alust järeldada, et isiku ütlused on rõõnavad ja tõendina ebausaldusväärsed. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium A. Sagadi kaitsja väitega, et A. V ütlused on ebausaldusväärsed, sest teda on karistatud Saksamaal leebe karistusega. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et A. V ütluste andmise asjaolud ja tema isik ei anna alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses ning KrMS § 291 lg 3 p-s 1 nimetatud tingimus on seega täidetud. Kuna prokuröri poolt taotletud A. V varasemate ütluste avaldamise eesmärgiks on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu, so A. Sagadi ja E.G süü tõendamine, siis on kohtukolleegiumi hinnangul KrMS § 291 lg 3 p-s 2 sätestatud tingimus täidetud. Kohtuasja materjalidest nähtub, et süüdistatavad ja nende kaitsjad prokuröri taotlusele A. V varasemate ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Samuti ei teinud nad taotlusi avaldatud ütlustele vastuväidete tegemiseks. Rahulolematust A. V ütluste avaldamise osas väljendas A. Sagadi kaitsja alles ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis. Seega oli täidetud ka KrMS § 291 lg 3 p-s 3 sätestatud tingimus. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et KrMS § 291 lg-tes 1-3 sätestatud tingimused olid samaaegselt täidetud, mistõttu tunnistaja A. V varasemate ütluste avaldamisega ei ole maakohus kriminaalmenetlusõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohtu istungil prokuröri taotlusel KrMS § 287 lg 5 alusel kuulati A. V üle kaugülekuulamise teel KrMS §-s 69 sätestatud korras. Kohtumenetluse pooltel oli võimalik A. Vle ristküsitlemise käigus küsimusi esitada. Kohtukolleegium veendus, et A. V andis ristküsitlemise käigus kuriteo toimepanemise asjaolude kohta samasisulisi ütlusi kui varem. 9.5 A. Sagadi kaitsja ja E.G leiavad, et tõendamata on narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine suure varalise kasu saamise eesmärgil. Kohtukolleegium märgib, et karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 2 kohaselt on kahju suur, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määrusega nr 254 oli kehtestatud palga alammääraks kuus 4350 krooni. Seega oli 2010. aastal sajakordne kuupalga alammäär 435 000 krooni ehk 27 802 eurot. Kohtukolleegium osundab esmalt Riigikohtu kriminaalkolleegium 23. mai 2008. a otsuses nr 3-11-18-08 ja 25. septembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-44-08 väljendatud seisukohale, et suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Seega ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilise aine käitlemisega tegelikult sai ja kas tema plaanid üldse realiseerusid, vaid kui suurt kasu ta taotles. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 8. juuni 2011. a otsuses nr 3-1-1-38-11 märkinud, et käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks, sest reeglina ei ole eluliselt usutav, et narkootilist ainet, mille kogusest piisaks narkojoobe tekitamiseks sadadele ja tuhandetele inimestele, valmistatakse või omandatakse enda tarbeks või varalist kasu taotlemata. Kvalifitseerimaks süüdlase käitumist narkootilise aine suures koguses käitlemisena KarS § 184 lg 21 p 1 järgi tuleb konkreetse kriminaalasja pinnalt selgitada, millistel sisemistel ajenditel narkootilist ainet käideldi. Toimepanija käitumise eesmärkide tõendamisel narkootilise aine suures koguses käitlemise puhul tuleb lähtuda samadest kriteeriumitest kui süüteokoosseisu subjektiivsete

9(11)

tunnuste tuvastamisel üldiselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on selliste pidepunktidena esile tõstetud süüdistatava teoeelset- ja järgset käitumist, tema arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda, samuti teo objektiivseid asjaolusid. Samas on kriminaalkolleegium märkinud, et eelnimetatud viise tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult, mis tähendab, et üldhinnangu raames võetakse arvesse kõiki tuvastatud objektiivseid ja subjektiivseid asjaolusid. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et ebaseaduslikult käideldi 3940, 3 grammi hašišit, mille turuväärtus võinuks olla 985075 kuni 1379105 krooni (62 957 kuni 88 140 eurot). Seega ületas ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine turuväärtus suure varalise kahju piirmäära ligi 3 korda. Kuid kohus ei lähtunud mitte ainult narkootilise aine turuväärtusest, vaid ka muudest asjaoludest. Nii oli A. Sagadi omandanud E.G nimele korteri xxxxxxxxxxx, mida omafinantseeringuna oli tasutud 223 839 krooni. 13.12.2010 seisuga oli korteri võlgnevus 114 184 eurot. A. Sagadi ega E.G ei omanud mingit legaalset sissetulekut, kuigi olid tasunud varasemaid makseid kolme suurema sissemaksena. Seega omab tähtsust lisaks makstud osale ka soetatud korteri maksmata osa, mis ületab suure ulatuse määra neljakordselt. Ainsaks sissetulekuallikaks sai olla narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine ja sellest rahast sooviti ilmselgelt teha ka korteri osamakseid. Seda järeldust kinnitab jälitusprotokollis talletatud kõne A. Sagadi ja E.G vahel 14. mail 2010 kell 18:27, milles arutati muuhulgas seda, et korteri maksmiseks on vaja raha. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et E.G arutelu selle üle, et kõnelusest müügihinnast tuleks maha arvata kulu ja müügihind ei kajasta veel kasumi suurust, kinnitab, et E.G tegeledes kõnealuse narkoaine käitlemisega, pidades arvestust ettevõtmisega seotud kulude ja tulude kohta. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et süüdistatavad ei tegutsenud suure varalise kasu saamise eesmärgil. 9.6 Järgnevalt peatub kohtukolleegium E.G alternatiivsel taotlusel kergendada talle mõistetud karistust. KarS § 184 lg 21 näeb karistusena ette vangistuse kuuest kuni kahekümne aastani või eluaegse vangistuse. Maakohus on karistanud E.G 8 aasta vangistusega, so sanktsiooni alammäära lähedase karistusega. Kohtukolleegium on seisukohal, et E.G-le mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud ega kaldu kõrvale kehtivast kohtupraktikast. Ka E.G ise ei viita oma apellatsioonis asjaoludele, mida maakohus on karistuse mõistmisel arvestamata jätnud. Seega E.G taotlus kergema karistuse mõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

10(11)

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Pavel Gontšarov

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.