Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib KrMS § 384 kohaselt esitada määruskaebuse. Määruskaebuse esitamise õigus on KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, süüdistataval on õigus määruskaebus esitada advokaadi vahendusel. Määruskaebus esitatakse KrMS § 387 lg 1 kohaselt Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik

4.3 Kohtuotsusega jäeti Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi tagamiseks arestituks Tartu Maakohtu 20.11.2009 määrusega tsiviilhagide tagamiseks arestitud H. Mägi vara 69 482 euro ja 82 sendi ulatuses. N.G Tartu Maakohtu 20.11.2009 määrusega ja Tartu Maakohtu 24.08.2011 määrusega tsiviilhagide tagamiseks arestitud vara vabastatakse kohtuotsuse jõustumisel. Esimese astme kohtu otsuse sisu

Maakohus, uurides tunnistajate S.J. ja A.U. ütlusi, leidis, et nende usaldusväärsuses ei ole kohtul põhjust kahelda. Tunnistajate usaldusväärsust ei seadnud kahtluse alla ka kohtumenetluse pooled. 6.1 Kohus luges dokumentaalsete tõenditega tuvastatuks, et 1999. a asutatud OÜ XXX põhitegevusalaks oli kaevandus- ja ehitusmasinate müük, rent ja hooldus. Põhitegevuskohaks oli Tartu, lisaks tegutseti Tallinnas. OÜ XXX koostööpartneriteks olid liisinguandjad, kes võimaldasid masina ostjal võtta masin liisingusse ja tasuda osade kaupa juba liisinguandjale. Liisinguandjad võimaldasid OÜ-l XXX ka enda masin seni liisingusse võtta, kuni XXX sellele ostja leiab. Seoses majanduslangusega tekkisid OÜ-l XXX makseraskused. Tartu Maakohus kuulutas 16.02.2009 välja OÜ XXX pankroti ja pankrotihalduriks määrati Küllike Mitt. Äriühing kustutati registrist 13.01.2012. 6.2 N.G ja H. Mägi olid kuni 13.01.2012 OÜ XXX juhatuse liikmed – N.G alates 03.09.2002 ja H. Mägi alates 15.12.2006. Juhatuse liikmed suhtlesid liisinguandjatega ning tegid tehinguid. N.G volitusel sõlmis kolm müügilepingut ka M.M. . Süüdistatavate ütluste järgi olid nende ülesanded juhatuse liikmetena jaotatud – ühist kooskõlastatud tegevust ei olnud. Süüdistatavate ütlused ei ole teiste tõenditega ümber lükatud. 6.3 Kuriteoteatele lisatud dokumentaalsed tõendid tõendavad, et OÜ-l XXX olid liisingulepingud HLE AS-iga, kelle õigusjärglaseks on Swedbank Liising AS ja AS-iga DnB NORD Liising. Sõlmitud on võlaõiguslikud tehingud. Liisingulepingutele kehtisid üldtingimused (II kd, tl 1-6), mille järgi kuulub liisinguese liisinguandjale omandiõiguse alusel ning selle käsutamine ilma liisinguandja nõusolekuta ei ole lubatud. Kirjalikke nõusolekuid tuvastatud ei ole ning neid ei kinnita ka tunnistajad. 6.4 Süüdistuses nimetatud liisingulepingute objektiks olevad masinad on erinevatel aegadel edasi müüdud kolmandatele isikutele. Liisingulepingud lõpetati OÜ XXX maksevõlgnevuse tõttu. Liisingulepingute ülesütlemise ajal ei olnud masinad XXX OÜ valduses. Masinate tagastamine osutus võimatuks kolmandate isikute poolt masinate heauskse omandamise tõttu. 6.5 Liisinguandjatele tekitatud varaline kahju on hinnatud lepingutes märgitud hindade alusel. Liisingulepingud on sõlmitud kaheaastase perioodi jooksul 2005. aasta juulist kuni 2007. aasta juulini. Müügilepingud on sõlmitud perioodil 2005. aasta oktoobrist kuni 2008. aasta jaanuarini. 6.6 Dokumentaalsed tõendid tõendavad OÜ XXX liisingumakseid. Swedbank Liising AS 04.10.2011 teatel on liisingulepingute alusel XXX OÜ poolt tehtud maksed lepingute lõikes (I kd, tl 231-246) perioodil 2005. aasta jaanuarist kuni 2008. aasta augustini, mis tõendab OÜ XXX poolt tasutud liisingumaksete arvu, suurust ja tasumise aega. 6.7 Swedbank Liising AS-i 25.11.2008 teatisega liisingulepingute ülesütlemise kohta (I kd, tl 247-255) juhitakse OÜ XXX tähelepanu võlgnevustele. 6.8 XXX OÜ arvelduskonto väljavõte AS-ist Swedbank (ajavahemiku 01.07.2005 01.03.2008 kohta (V kd, tl 1-149)), näitab liisingumaksete tasumise ulatust AS-ile Swedbank Liising ja DnB NORD Liising AS-ile, samuti ehitusmasinate eest tasumist kolmandate isikute poolt XXX OÜ-le liisinguandjatele kuuluvate ehitusmasinate edasimüügil. 6.9 Maakohus osundas tunnistajate S.J. , A.U. , R.M. , T.J. , E.K. ja K.M. ütlustele ja märkis, et dokumentaalsed tõendid kinnitavad tunnistajate ütlusi XXX OÜ-le võimaldatud

liisingulimiitidest ja liisingu andmise tingimusi. Tõenditeks on Swedbank Liising AS-i 17.05.2010 vastusele lisatud XXX OÜ suhtes ajavahemikul 06.01.2005 - 28.05.2008 tehtud laenukomisjoni otsused koos laenuprojekti ülevaadetega ning Swedbank Liising AS esindaja Eliza L. 22.12.2009 kiri koos lisaga-tabel, millest nähtuvad Swedbank Liising AS ja XXX OÜ vahel sõlmitud liisingulepingud ja nende seisund. Tõend tõendab XXX OÜ ja HLE AS vahelise koostöö ulatust ning näitab XXX OÜ poolt osade masinate liisinguandjalt väljaostmist. Swedbank Liising AS 23.02.2010 vastus järelepäringule liisingulepingute pikendamise kohta, tõendab loetletud liisingulepingute pikendamise fakti ja uue tähtaja määramist. Swedbank Liising AS esindaja E. L. 25.02.2010 kiri koos lisaga, milleks on tabel XXX OÜ liisingulepingute viimaste laekumiste ja maksmata arvete kohta, tõendab XXX OÜ poolt liisinguandja arvete maksmata jätmist ja lepingute lõpetamise põhjusi. 6.10 Tõenditest järeldub OÜ XXX ja HLE AS-i koostöö suurt maht, mis ulatus mitmekümnetesse miljonitesse. Sellele lisandus maht koostööst AS-iga DnB NORD Liising. OÜ XXX sõltus koostööpartnerite finantseerimisest ja seetõttu ei saa koostööpartnereid hinnata võrdseteks. OÜ XXX teenis suures ulatuses koostööpartnerite huve. OÜ-l XXX oli individuaalne vastutus. HLE AS-il ja AS-il DnB NORD Liising oli vastutus jagatud ja hajutatud. 6.11 Süüdistatavatele heidetakse ette masinate müügiga tagatiste kadumist ja sellega koostööpartneritele kahju tekitamist. Süüdistuse kohaselt ei oma tähtsust asjaolu, et kahju ei tekkinud koheselt müügitehingu järel. Kahju ilmnes majandussurutise tingimustes objektiivselt tekkinud makseraskuste tõttu. Süüdistatavad müüsid õiguslikult koostööpartnerite omandis olnud vara. Vara omanikul ei lasunud kohustusi teostada enda vara suhtes järelevalvet ja seda ei heideta omanikele ette. AÕS § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Kui omanik on valduse üle andnud teisele isikule, ei võta see omanikult kohustust teostada kontrolli omandi säilimise üle. Tõenditest järeldub, et omanikud tegutsesid omandis olnud varaga oma töötajate kaudu virtuaalselt. Tehingute tegemisel asja tegelikkuses üle ei vaadatud. Programmides olevad lepingutekstid täideti uute andmetega ja prinditi välja. Andmeid lepingute objektiks olnud varade kohta liisinguandjate juures ei säilitatud. Kontrollimise raskust põhjendatakse varade suure mahu ja vastavate programmide puudumisega või vastavatele masinatele riikliku registri puudumisega. Kohtu hinnangul ei ole kannatanutest liisinguandjate selline käitumine põhjendatud ega aktsepteeritav. Kannatanud on ka ise teinud järeldusi saadud õppetundidest. 6.12 Süüdistatavate väitel toimus varade müük vahendite tekitamiseks ja suure maksekoormuse hajutamiseks. Kuni OÜ-l XXX ei olnud graafikujärgseid makseraskusi, oli selline tegevus kannatanuteks olevate liisingufirmade poolt aktsepteeritav. Kuna neil puudus huvi oma vara tegeliku asukoha ja valduse vastu, ei omanud liisinguandjate seisukohalt tähtsust, kust tulevad OÜ XXX vahendid maksegraafiku täitmiseks. Nad ei kontrollinud tagatiste olemasolu ja säilimist. Liisingulepingute, müügilepingute ja maksegraafikute täitmisest järeldub sellise olukorra vähemalt kaheaastane kestus. Tunnistaja S.J. sõnul oli see riskikõrge äriprojekt. Vastutuse jagamist koostööpartneriga ei pidanud ta mõeldavaks. Kuna koostööpartnerid sõlmisid lepinguid nn virtuaalselt vara olemasolu tegelikult kontrollimata ja tegelike asjaoludega ajaliselt nihkes, siis on süüdistatavatele ette heidetud ka õiguslikult OÜ XXX omandis olnud vara müümist. Kirjaliku lepingu saab lugeda sõlmituks, kui mõlemad pooled on sellele alla kirjutanud. Süüdistuse järgi on omastatud ka neid masinaid, mis kuulusid OÜ-le XXX , sest omandi üleminekut võimaldav leping oli teise poole poolt alla kirjutamata. Süüdistuse 8. ja 14. episoodis nimetatud masinate roomikekskavaatori FURUKAWA 738 LS ja laadur-ekskavaatori Venieri VF 10.33B müümisel oli müüdav masin õiguslikult veel müüja omandis. Liisingulepingu allkirjastas AS-i DnB NORD esindaja mitu

kuud hiljem. Eelnimetatud lepingute sõlmimise ja vormistamise asjaolud, samuti vahetult lepingute sõlmimisega tegelnud tunnistajate ütlused koostöö eesmärkidest ja toimimisest tekitavad kahtlusi. Swedbank Liising AS 10.11.2010 vastus järelepäringule paberkandjal kirjavahetuse kohta (II kd, tl 110-112), tõendab, et Swedbank Liising AS-il ei toimunud tavamõistes paberkandjal kirjavahetust XXX OÜ-ga. Sellest järeldub asjaajamise dokumentatsiooni mittesäilitamine. Ka elektroonilist dokumentatsiooni ei ole arhiveeritud. DnB NORD Liising AS 29.10.2010 vastus päringule elektroonilise ja paberkandjal kirjavahetuse kohta (II kd, tl 189), tõendab, et AS-i DnB NORD Liising elektroonilist kirjavahetust ei ole võimalik taastada. Paberkandjal kirjavahetust ei leitud. Ka DnB NORD Liising AS-is ei ole tagatud dokumentatsiooni säilimine. 6.13 Maakohus leidis, et kahtlusi ei olnud võimalik kohtuliku arutamise kestel kõrvaldada ning need tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks. Kokkuvõtvalt tegi kohus järelduse, et tuvastatud asjaoludest tulenevas kontekstis võõrastest vahenditest finantseeritud võõra varaga tehingute tegemine, mis lõpptulemusena omanikuga kooskõlastatud maksegraafiku nõuetekohase täitmisega rahuldas vara omanikku mitme aasta kestel pärast müügilepingute sõlmimist, ei ole käsitletav omastamistahte manifesteerimisena. Kuriteo objektiivne külg on tõendamata. 6.14 Kohus jõudis tõendite hindamise tulemusena järeldusele, et süüdistatavatel puudus tahtlus neile majandustegevuses koostööpartnerite poolt usaldatud vara omastamiseks. Tähelepanematusest majandusliku olukorra muutumisse ja kohusetundetusest võõra vara säilimisse lootsid nad sellest saabuva kahjuliku tagajärje mittesaabumisele. Süüdistatavad tegutsesid liisinguandjate varaga kergemeelselt. Seega on omastamise subjektiivne külg on tõendamata.

Kui tehingu sõlmimisel on ühele poolele eksimine lubatud, siis tuleb aktsepteerida inimliku eksimuse võimalikkust ka teisel poolel. Tõendamata on H. Mägi ja N.G tahtlus petta teist lepingupoolt ning luua temas lepingu objektiks olnud vara - kahe ehitusmasina, kompaktlaaduri ja laadur-ekskavaatori - omanikus teadvalt ebaõige ettekujutus. Kuivõrd eelnimetatud kahe masinaga tehtud tehingutes välistab pettuse puudumine kelmuse, jättis kohus tähelepanuta ülejäänud süüdistuse tõendid. Nimetatud episoodides tuleb H. Mägi õigeks mõista. 7.3 Maakohus märkis, et kelmuse kolmandas episoodis on tõenditeks liisinguleping ja 04.09.2007 müügileping 0175511L ning 28.08.2007 müügileping nr L07110446. Müügilepinguga on OÜ XXX müünud roomikekskavaatori HYUNDAI R 210LC-7 (tehasetähis N60615345), AS-le SEB Ühisliising. Nimetatud masin on üle antud üleandmisevastuvõtmise aktiga. Lepingu lisaks on müügi ja ostuarved, masina remondi ja hooldusega seonduvad arved (VI kd, tl 1-26). Liisingu- ja müügilepinguga on OÜ XXX müünud sama masina HLE AS-ile ja võtnud temalt liisingusse. 7.4 OÜ XXX esindaja avaldus äriühingu registrikaardil registrikande tegemiseks koos lisaga 15.12.2006 ja OÜ XXX osanike otsus H. Mägi juhatuse liikmeks määramise kohta (V kd, tl 194-196) tõendab H. Mägi volitusi. 7.5 Kohus, osundades tunnistaja P. L. ütlustele, märkis, et asjaolu, et seadmete omaniku andmeid andmebaasist kontrollida ei olnud võimalik, ei oma käesoleval juhul tähtsust, sest pakkumise teha tehing algatas OÜ XXX . Pakkumise tegi H. Mägi (VI kd, tl 7). HLE AS-il oli seega alus eeldada pakkumise tegemist masina omanikult. Samas oli OÜ XXX H. Mägi isikus 28.08.2007 müügilepinguga nr L07110446 võõrandanud ja selle omandiõiguse üle andnud. Puudub alus järeldada, et H. Mägi eeltoodud asjaolu ei teadnud. Seega tegi OÜ XXX tehinguid 04.09.2007 AS-iga HLE eesmärgiga saada varalist kasu pettuse teel. Esitades masina müügilepingut ja liisingulepingut sõlmides AS-ile HLE valeandmeid vara omaniku kohta ja selle kohta, et vara jääb OÜ XXX kui liisinguvõtja valdusesse, lõi H. Mägi HLE AS-i esindajas teadvalt ebaõige ettekujutuse müüdava vara omandiõiguse ja liisingueseme valduse osas. Tekkinud ebaõige ettekujutuse tõttu maksis HLE AS 05.09.2007 OÜ XXX arveldusarvele nr 221013486474 roomikekskavaatori HYUNDAI R210 LC-7 eest 1 969 420 krooni. Masin on ostetud pakkumise hinnaga. Tehinguga saadu väärtus ületab teo toimepanemise ajal kehtinud palga alammäära sajakordselt ning on KarSRakS § 8 p 2 järgi kvalifitseeritav suure kahjuna. Petetu HLE AS, kes seetõttu sattus eksimusse tekitas arve tasumisega endale varalise kahju. 7.6 Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. H. Mägi, sõlmides ühe ja sama asja müügi- ja liisingulepingud kahe erineva isikuga nädalase vahega, oli teadlik varast, mis oli tehingute objektiks. HLE AS-iga tehinguid tehes teadis ta, et vara ei kuulu AS-iga SEB Liising tehtud tehingu järel enam XXX OÜ-le. H. Mägi teadis ja teostas süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis või vähemalt möönis seda. Seega pani ta kelmuse toime otsese tahtlusega. N.G teadmist tehingu asjaoludest ja sama eesmärgiga tegevust kohus ei tuvastanud. Kohus luges tõendatuks, et OÜ XXX juhatuse liikmete ülesanded olid jaotatud ja tehingute tegemist nad omavahel ei kooskõlastanud.

Tõendatud ei ole ka H. Mägi varasemat vargust, kelmust või omastamistegu. Seega on H. Mägi toime pannud ühe koosseisulise vastutust raskendava asjaolu olemasolul ja tema tegu on kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 2 järgi. N.G tuleb süü tõendamatuse tõttu Kars § 209 lg 2 p-de 1,2,3 järgi õigeks mõista.

11.1 Kannatanu põhiargumendid on järgmised. 11.1.1 Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, nagu oleks OÜ XXX (edaspidi „Liisinguvõtja“) sõltunud apellandipoolsest finantseerimisest ja mistõttu ei saa liisinguvõtjat ja apellanti hinnata võrdseteks, eriti veel kui „ . Konkreetses liisingutehingus olid lepingupooled võrdsed. 11.1.2 Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht nagu oleks liisinguvõtjal individuaalne vastutus, samas kui apellandi vastutus oli hajutatud ja jagatud. Kui kohus peab siin silmas ettevõttesisest vastutust, siis oli ka liisinguvõtjal mitu juhatuse liiget, kes tegid tõenäoliselt otsuseid kooskõlastatult ning jagasid omavahel ettevõttesiseselt vastutust. Kui aga kohus mõtleb vastutuse all vastutust kolmandate isikute (sh apellandi ees), jääb arusaamatuks kohtu järeldus, nagu oleks apellandil vastutus hajutatud. 11.1.3 Kannatanu esitaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et süüdistuses ei heideta ette masinate müügiga ainult tagatiste kadumist ja sellega apellandile kahju tekitamist, vaid apellandi omandis olnud masinate, mis ühtlasi olid ka lepingutest tulenevate kohustuste tagatiseks, võõrandamist kolmandatele isikutele. 11.1.4 Kohus on meelevaldselt asunud seisukohale, nagu oleks apellandil olnud kohustus liisinguesemeid kontrollimas käia ning apellant on seda kohustust rikkunud. AÕS § 68 lg-st 1 sellist kohustust ei tulene, veelgi enam – nimetatud sättest tuleneb, et ainult omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. 11.1.5 Apellant ei ole aktsepteerinud liisinguvõtja või süüdistatavate poolt liisinguesemete kolmandatele isikutele võõrandamist ning tegemist on süüdistatavatepoolse liisingueseme omastamisega. Seega ei vasta tõele kohtu väide, nagu oleks apellandi poolt aktsepteeritud osade varade müük süüdistatavate poolt vahendite tekitamiseks ja suure maksekoormuse hajutamiseks (vt otsuse lk 20). Arusaamatu on kohtu seos, et liisinguandjal puudus huvi oma vara tegeliku asukoha ja valduse vastu ning liisinguvõtja vahendid maksegraafiku täitmiseks. 11.1.6 Apellandile jääb arusaamatuks, milliseid lepingutesse puutuvaid kahtlusi peab kohus silmas ja miks ei olnud võimalik vara omastamisega seotud kahtlusi kohtuliku arutamise kestel kõrvaldada (vt otsuse lk 20). 11.1.7 Täidetud on omastamise koosseis. Subjektiivsest küljest eeldab omastamine vähemalt kaudset tahtlust. Kohus on jõudnud järeldusele, et süüdistatavatel puudus tahtlus neile majandustegevuses koostööpartnerite poolt usaldatud vara omastamises, kuna süüdistatavad tegutsesid kergemeelselt, lootes tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu kahjuliku tagajärje mittesaabumisele. Kahjulikuks tagajärjeks peab kohus tagatisest ilmajäämist. Apellant juhib tähelepanu sellele, et KarS § 201 lg 1 koosseisuline tunnus ei ole mitte tagatisest ilmajäämine vaid võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Kuivõrd vaidlus puudub selles, et süüdistatavad olid teadlikud liisinguesemete omandiõigusest ning müügilepinguid ei saa sõlmida tahtmatult või kergemeelsusest, pidid nad võõrandama liisinguesemed tahtlikult. Isegi kui omastamise tagajärjeks oleks tagatisest ilma jäämine, saabus see tagajärg hetkel, mil süüdistatavad võõrandasid liisinguesemed kolmandatele isikutele. Tähelepanematusest majandusliku olukorra muutumisse ja kohusetundetusest võõra vara säilimisse võisid süüdistatavad loota sellele, et apellant tema vara omastamisest teada ei saa. Majandusolukorra ja liisinguvõtja maksevõime halvenemise tõttu sai apellant tema vara vastu suunatud kuriteo toimepanemisest teada, ent isegi siis, kui ta ei oleks teada saanud, ei muudaks see olematuks kuriteo toimepanemise fakti.

11.1.8 Apellant jääb muus osas enda ja prokuröri poolt menetluses esitatud seisukohtade juurde. 11.1.9 Apellant jääb ka tsiviilhagi osas eelnevas menetluses esitatud seisukohtade juurde.

Kohtuotsuses on jõutud järeldusele, et vara omaniku poolt vara valduse teisele isikule üleandmine ei võta omanikult kohustust teostada kontrolli omandi säilimise üle. Tõenditest järeldub, et omanikud tegutsesid omandis olnud varaga oma töötajate kaudu virtuaalselt, tehingute tegemisel asja tegelikkuses üle ei vaadatud. Andmeid lepingute objektiks olnud varade kohta liisinguandjate juures ei säilitatud (otsuse lk 19). Maakohtu hinnangul ei ole kannatanutest liisinguandjate selline käitumine põhjendatud ega aktsepteeritav. Antud juhul ei tulene ühestki õigusaktist liisinguandjate kohustust jälgida pidevalt enda vara olemasolu ja hoida ära selle pahatahtlik käsutamine kolmandate isikute poolt. Kohtu sellekohane käsitlus on ilmselgelt Põhiseadusega vastuolus. Arusaamatuks jääb kohtu väide, mille kohaselt ei saa koostööpartnereid hinnata võrdseks ning OÜ XXX teenis suures ulatuses koostööpartnerite huve. Olukorras, kus liisinguandjad on sõlminud vara XXX valdusse andmise kohta kirjalikud lepingud, milles on üheselt määratletud see, et vara jääb Liisinguandja omandisse ning vara igasugune käsutamine ilma liisinguandja kirjaliku nõusolekuta on lubamatu, ei saa rääkida mingisugustest liisinguvaraga seotud ebaselgustest või liisinguandja tegemata jätmistest/ükskõiksusest oma vara säilimise tagamisel. Kohtu viide asjaolule, et liisinguandjad vaikimisi aktsepteerisid OÜ XXX poolt liisinguandjale kuuluvate varade edasimüüki mitme aasta jooksul, on uuritud tõendite valguses kohatu. Liisinguandjad said nendele kuuluvate varade edasimüügist teada alles siis, kui liisingumaksete katkemisel hakati kontrollima masinate vahetuid kasutajaid ja ilmnes, et vara on kolmandatele isikutele üle läinud müügilepingute alusel. Asjaolu, et üks tehingupartneritest teist osapoolt usaldab, ei saa mingil juhul olla õiguserikkuja ja usalduse kuritarvitaja tegevust õigustavaks asjaoluks, millisele seisukohale kohus on sisuliselt asunud. 12.1.2 Kohtu järeldused, mille kohaselt on omastamise süüteokooseisu objektiivne külg tõendamata, on arusaamatud ja vastuolulised ning kohtu veendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Nõustuda ei saa kohtu järeldustega, et omastamise süüdistuse 8. ja 14. episoodis nimetatud masinate roomikekskavaator Furukawa 738 LS ja laadur-ekskavaator Venieri VF 10.33B müümisel oli müüdav masin õiguslikult veel OÜ XXX omandis, kuna omandi üleminekut võimaldav leping oli liisinguandja poolt alla kirjutamata. Toimikusse esitatud ja uuritud dokumentaalsete tõendite alusel toimusid müügitehingud ning ka nendega seonduvad ehitusmasinate liisimise toimingud lepingutes kirjasoleval ajal. Vaatamata sellele, et DnB NORD Liising AS esindaja on kinnituslehest nähtuvalt allkirjastanud lepingud digitaalselt mitu kuud hiljem, on esindaja sisuliselt andnud nõusoleku masina ostuks müügilepingusse märgitud ajal ja liisinguandja on samal ajal ka reaalselt masina selle eest tasudes välja ostnud, s.t tehing on toimunud ja masina omanikuks sai DnB NORD Liising AS. Kohtu hinnangul tekitasid eelpoolnimetatud lepingud eelnimetatud lepingute sõlmimise ja vormistamise asjaolud, samuti vahetult lepingute sõlmimisega tegelenud tunnistajate ütlused koostöö eesmärkidest ja toimimisest kahtlusi, mida ei ole võimalik kohtuliku arutamise kestel kõrvaldada ning need tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks (lk 20). Samas jääb arusaamatuks, milliseid kahtlusi kohus silmas peab ja kuidas on nende tekkimine seotud eelpoolnimetatud kahe lepinguga, mis tegelikult puudutab vaid DnB NORD Liising AS-i. Kohus on pidanud usaldusväärseks tunnistajate ütlusi, millest omakorda nähtub, et liisinguandjad ei aktsepteerinud ühelgi tasandil praktikat, mille kohaselt võiks klient liisinguandjale kuuluvaid masinaid müüa enda nimel. Seega on kohtu järeldused vastuolulised ja põhjendamata. Maakohus on teinud arusaamatuid järeldusi Swedbank Liising AS 10.11.2010.a. vastusest järelepärimisele paberkandjal kirjavahetuse kohta, mille kohaselt Swedbank Liising AS-il ei

toimunud tavamõistes paberkandjal kirjavahetust XXX OÜ-ga. Kohus on sellest vastusest järeldanud asjaajamise dokumentatsiooni mittesäilitamist. Millisele allikale tuginedes kohus leiab, et selline paberkandjal kirjavahetus pidi siiski olemas olema, kohtuotsusest ei selgu. Samuti ei nähtu otsusest, kuidas on selline kohtu tõdemus seotud kahtluste tekkimisega. Tartu Maakohus on jõudnud seisukohale, et müügilepingute sõlmimine ei ole käesoleva asja kontekstis käsitletav omastamistahte manifesteerimisena, mistõttu on kuriteo objektiivne külg tõendamata. Taolise veendumuse kujunemine ei ole otsuses jälgitav ja kohtu järeldus on täielikult alusetu. Prokurör märgib, et omastamistahte manifesteerimine seisnes konkreetsel juhul asja ära müümises, võõrandamises e. selle õiguslikus käsutamises. Kuna OÜ XXX esines ise vara omanikuna, oli ehitusmasinate ostjate näol tegemist vara heausksete omandajatega ja liisinguandjad jäid seega varast jäädavalt ilma. Liisingumaksete tasumise jätkamise fakt iseenesest ei oma omastamise kuriteokoosseisu realiseerumise kohapealt tähendust. XXX hilisem otsustus, kas maksta konkreetse masina puhul liisingumakseid või mitte, sõltus äriühingu enda suvast. Ehitusmasin, s.t. võõras vara oli jäädavalt müüdud. Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et liisingumaksete jätkamise vajaduse XXX poolt tingis asjaolu, et maksete katkemise korral oleks liisinguandja masina edasimüük välja tulnud, nagu see ka hiljem OÜ XXX maksejõuetuse tekkimise tõttu juhtus. Tegemist oli vara pööramisega enda ja 3. isiku kasuks. Ehkki otseselt pöörati vara OÜ XXX kui juhatuse liikmete suhtes 3. isiku kasuks, oli tegevus kaudselt ka juhatuse liikmete endi huvides, kuna oldi läbi varaliste hüvede isiklikult huvitatud OÜ XXX majanduslikult paremast seisust. H. Mägi ja N.G tegutsesid liisinguandjatega suheldes omavahel kokkulepitud reeglite järgi, st. ühiselt. Tegemist oli OÜ XXX juhtimise ning vara säilimise eest võrdselt vastutust kandvate isikutega. Kogu süüdistatavate ütlustest kohtus nähtub, et juhatuse liikmetel olid omavahel reeglid paigas ka selles osas, et otsustati müüa edasi liisinguandja vara. Selles osas oli juhatuse liikmetel omavaheline kokkulepe ja kooskõlastus olemas ning tegemist seega grupi poolt toimepandud kuriteoga. Asjaolu, kes konkreetselt millisele vara edasimüügilepingule allkirja andis, ei oma seetõttu OÜ-le XXX usaldatud vara edasimüügil tähendust. 12.1.3 Kohus on eksinud omastamise süüteokoosseisu objektiivse külje tunnuste käsitlemisel, mis on lõppkokkuvõttes viinud väärale järeldusele kuriteo subjektiivse külje puudumise kohta. Maakohus on jõudnud ekslikule järeldusele, et süüdistatavatel puudus tahtlus neile majandustegevuses koostööpartnerite poolt usaldatud vara omastamiseks ning nad tegutsesid liisinguandjate varaga kergemeelselt. Maakohtu arvates lootsid süüdistatavad saabuva kahjuliku tagajärje mittesaabumisele. Tagajärjeks peab kohus otsusest nähtuvalt ohtu tagatisest ilmajäämiseks. Selline käsitlus on väär, kuna kohus on eksinud omastamise koosseisu objektiivse külje tunnuste määratlemisel. Nimelt ei eelda omastamise koosseis kahju kui tagajärge (RKKK 3-1-1-83-07). Ekslik on ka kohtu seisukoht, et võõra vara edasimüügiga tekitati oht liisingulepingu tagatisest ilmajäämiseks. Tagatis kadus juba müügilepingu sõlmimise hetkel. Üheselt on tuvastatud, et mõlemad süüdistatavad olid teadlikud omastamise objektiivse külje tunnuste esinemisest, s.t. sõlmisid omanikuna esinedes müügilepingu võõra varaga, teadsid sellise tegevuse ebaseaduslikkusest ja mittelubatavusest. Samuti olid süüdistatavad teadlikud asjaolust ning soovisid seda, et vara pööratakse XXX kasuks, kuna nad tahtsid suurendada

OÜ XXX sissetulekuid. Kohtus ei eitanud kumbki süüdistatavatest teadlikkust sellest, et liisinguesemed kuulusid liisinguandjale ning võõraid masinaid müüdi edasi tahtlikult, samas toimus see süüdistatavate sõnul liisinguandjate teadmisel ja vaikival nõusolekul. Seega tegutsesid süüdistatavad liisinguandjale kuuluvaid masinaid müües otsese tahtlusega. Tõendeid, mis kinnitavad asjaolu, et liisinguandjate luba või heakskiitu taoliseks tegevuseks ei olnud, on pikemalt käsitletud prokuröri süüdistuskõnes (kd VIII, tl 105-122). 12.1.4 Süüdistatavate õigeksmõistmist kahes kelmuseepisoodis on kohus põhjendanud sellega, et ühe ja sama lepinguobjekti müümise näol AS-le DnB NORD Liising oli tegemist inimliku eksitusega ja mitte liisinguandja petmisega. Selline kohtu järeldus on arusaamatu, sest kumbki süüdistatavatest ei varjanud kohtus, et taoline ühe vara mitmekordne müümine ühele ja samale liisinguandjale oli teadlik ning igati normaalne ja aktsepteeritav tegevus (kd VIII, tl 81, pöördel, 86 pöördel). Seejuures kinnitab enda teadlikkust taolisest müügist ka N.G, kes ise otseselt lepingutele alla ei kirjutanud. DnB NORD Liising AS-le ühe ja sama masina kahekordse müügi puhul oli tegemist kelmusega, kuivõrd esiteks liisinguandjat eksitati vara omandiõiguse kuuluvuse osas, s.t. XXX OÜ väitis, et vara kuulub talle endale ning teiseks sellega kaasnes liisinguandjale kahju, kuna maksis välja kahekordse summa ühe masina eest. Varalist kasu saadi süüdistatavate poolt (OÜ huvides) teise lepingu alusel väljamakstu ulatuses. Kelmuse toimepanemisel tegutsesid süüdistatavad ühise tahtlusega saada OÜ-le XXX kasu läbi vara mitmekordse müügi. Kohus on õigesti H. Mägi süüdi tunnistanud 04.09.2007 kelmuseepisoodis, tuvastades süüdistatava käitumises kuriteo tunnused. Samas ei saa nõustuda kohtu käsitlusega, mille kohaselt pani H. Mägi kuriteo toime üksinda, sest võõra vara edasimüük omanikuna esinedes oli mõlema juhatuse liikme omavaheline kooskõlastatud käitumine. Prokurör nõustub otsusega osas, millega kohus mõistis H. Mägi õigeks 3 ehitusmasina müügis, mis on märgitud H. Mägile esitatud omastamise süüdistuses 3 esimese punkti all (31.08.2006, 27.09.2006 ja 08.12.2006 episoodid) Kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis hinnates puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et H. Mägi oleks enne 15.12.2006, kui ta sai juhatuse liikmeks, OÜ XXX tegevuses osalenud ja lepingute sõlmimist korraldanud. Seetõttu loobus prokurör kohtuvaidluste käigus selles osas H. Mägi süüdistusest.

13.1.1 Maakohus väljus H. Mägi KarS § 209 lg 2 p 2 järgi süüdi mõistes süüdistuse piiridest, samuti ei vasta H. Mägi tegu süüteo subjektiivsele koosseisule. H. Mägile KarS § 209 lg 2 p 1, 2 ja 3 järgi esitatud süüdistus on piiritletud ajavahemikuga 07.05.2007 - 28.08.2007 ning kohtul puudub võimalus anda KarS § 209 lg 2 p 1, 2 ja 3 järgi karistusõiguslikku hinnangut H. Mägi tegudele, mis jäävad sellest ajavahemikust välja. Arvestades, et kelmuse toimepanemise ajaks tuleb lugeda aega, mil leidis aset pettuslik tegu, jäävad H. Mägi teod (HLE AS-iga müügilepingu ja liisingulepingu sõlmimine 04.09.2007) süüdistuses märgitud ajavahemikust välja. Samuti jääb süüdistuses märgitud ajavahemikust välja HLE AS-i poolt 05.09.2007 OÜ XXX arveldusarvele 1-969 420 krooni maksmine. Seega on kohus väljunud süüdistuse piirest, kui tunnistas H. Mägi süüdi võõra vara pettuse teel saamises 05.09.2007. 13.1.2 Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks ta leiab, OÜ XXX tehinguid 04.09.2007 AS-iga HLE on alust hinnata tehtuks eesmärgiga saada varalist kasu pettuse teel, samuti ei ole maakohus põhjendanud, et H. Mägi teadis AS-iga HLE tehinguid tehes, et vara ei kuulu enam OÜ-le XXX . 13.1.3 Kannatanu eksimusse viimise ja tema poolt ennast kahjustava varakäsutuse tegemine üksi ei ole piisavad, kvalifitseerimaks isiku käitumist kelmusena. Süüdlane peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega (vt ka RKKK 3-1-1-28-12, p 8). Kohus ei ole tuvastanud, et H. Mägi oleks loonud tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt. 13.1.4 Maakohus ei ole põhjendanud tsiviilhagi väljamõistmist. Vaidlustatud kohtuotsuses puuduvad põhjendused selle kohta, millistest tuvastatud asjaoludest ja nendest tehtud järeldustest maakohus tsiviilhagi sellises ulatuses rahuldamisel lähtus ja millistele tõenditele on maakohtu järeldused seoses tsiviilhagi osalise rahuldamisega rajatud. Maakohus on viidanud üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerivatele sätetele, jättes tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õiguslikku hinnangut andes kohtuotsuse põhistamata. 13.1.5 Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis kaitsjatasu täies ulatuses H. Mägi kanda. KrMS § 181 lg 1 on sätestatud, et õigeksmõistva otsuse korral hüvitab menetluskulud riik. Sätete KrMS § 181 ja § 183 kohaldamise kohta vt ka RKKK 3-1-1-61-08, p 19.1. Maakohus mõistis H. Mägi 07.11.2012 otsusega osaliselt õigeks, mistõttu tuleb H. Mägile sellest summast riigieelarve vahenditest hüvitada osa, mis vastab tema õigeksmõistmise suhtele süüdistuse kogumahtu. H. Mägile esitatud süüdistus koosnes 28 kuriteoepisoodist, millest ta mõisteti 27 kuriteoepisoodis õigeks.

Kirjalikud seisukohad

märgitud kuupäeva 05.09.2007 asemel ekslikult kuupäevaks 28.08.2007, ei tee olematuks ega muuda esitatud süüdistuse kirjeldust konkreetses episoodis 04.09.2007 AS-iga HLE müügilepingu sõlmimisel. H. Mägile ja N.G-le etteheidetavate tegude täpne kirjeldus, samuti teo toimumise aeg ning muud asjaolud on kirjas süüdistuses sissejuhatavale osale järgnevalt. Seega on süüdistuse sissejuhatavas osas tegu ilmse eksitusega, mis aga ei too kaasa süüdistuse ebamäärasust või arusaamatust. Isegi kui lugeda tehtud vea tõttu H. Mägile esitatud süüdistust puudulikuks, on süüdistatava õigeksmõistmine puuduliku süüdistuse korral võimalik esmajoones siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatuse (vt RKKK 3-1-1-96-06 ja 3-1-1-2512) Antud juhul seda aga ei esine. 15.2 Nõustuda ei saa kaitsja väitega, nagu ei vastaks H. Mägi tegu KarS § 209 lg 2 p 2 süüteo subjektiivsele koosseisule. Maakohus on otsuse lk 24 kelmuse subjektiivset külge ka käsitlenud, leides, et H. Mägi pani teo toime otsese tahtlusega. On ilmne, et ligi 2 miljonit krooni maksva masina müügitehingu sõlmimine ei saa ühe nädalaga ununeda. Lisaks sellele on XXX pankrotihaldur K.M. esitanud kriminaalasja juurde temale H. Mägi poolt üle antud 28.08.2007 roomikekskavaator Hyundai müügilepingu AS-ga SEB Liising, mis oli koos üleandmise-vastuvõtmise akti, müügiarvetega ning masina remondi ja hooldusega seonduvate arvetega säilitatud XXX OÜ raamatupidamises. Seega oli informatsioon varasema müügitehingu kohta säilitatud ning müügifakt mõlemale juhatuse liikmele teada. Täiesti arusaamatuks jääb kaitsja väide, et H. Mägi põhjendas AS-le SEB Liising Eesti müüdud masina AS-ile HLE müümist inimliku eksitusega. Kohtuistungil ütlusi andes ei rääkinud H. Mägi eksitusest roomikekskavaator Hyundai ega ühegi teise masina müügil, vaid kinnitas teadlikku ja tahtlikku tegevust ehitusmasinate samaaegsel müügil mitmele liisinguandjale ning ka sama masina kahekordsel müügil ühele liisinguandjale. HLE suhtes toimepandud pettuse puhul roomikekskavaator Hyundai R210 osas, oli vara varasemalt müüdud teisele liisinguandjale, kes omakorda oli juba sõlminud liisingulepingu 3. isikuga, mitte OÜ-ga XXX . Seega HLE AS-ile masinat müües ei olnud see mitte enam ainult OÜ XXX omanduses vaid ka valduses, seega HLE AS-le tegelikkuses masinat üle anda ei saanudki. Kirjeldatud episoodi puhul on olemas nii pettuslik tegu-pettus XXX OÜ omandiõiguse ja vara valduse osas - kui ka kannatanule, uuele omanikule, masina saamata jäämisest tekkinud kahju - seega on tegemist kelmusega. Valdavas osas on riigikohtu praktika siiski seisukohal, et kelmuse koosseisu oluliseks tunnuseks on varalise kasu saamise kõrval ka varalise kahju tekkimine kannatanul, keda peteti, mistõttu on arutatav episood erinevalt teistest liisingule kuuluvate varade edasimüügist kvalifitseeritud kelmusena. 15.3 Tsiviilhagi väljamõistmise põhjendamisel on maakohus kelmuse kuriteokoosseisule hinnangut andes ühtlasi tuvastanud ka hagi aluseks olevad asjolud. Seega ka hüvitatava kahju olemasolu. Kohtuotsuses on märgitud, millisel õiguslikul alusel pidas kohus tsiviilhagi nõuet põhjendatuks ning ka hagi väljamõistmise menetlusõiguslikud alused. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kriminaalasja raames tsiviilhagi menetlemisel on teatavad erisused, mis tulenevad eelkõige hagi aluseks olevate asjaolude kattumisest kuriteo tuvastatud tehioludega.

16.1 Omastamise süüdistuses on maakohus otsuses õigesti analüüsinud laofinantseeringu kui ärimudeli ja tehingu olemust ning jõudnud järeldusele, et tuvastatud asjaoludest tulenevas kontekstis võõrastest vahenditest finantseeritud võõra varaga tehingute tegemine, mis lõpptulemusena omanikuga kooskõlastatud maksegraafiku nõuetekohase täitmisega rahuldas vara omanikku mitme aasta kestel pärast müügilepingute sõlmimist, ei ole käsitletav omastamistahte manifesteerimisena. Kuriteo objektiivne külg on tõendamata (lk 20). 16.2 Tõendamata on omastamise subjektiivne külg. Nimelt välistab tehingu olemus omastamise (omaniku varalise sfääri ahenemise) võimaluse, sest peale vara edasimüümist lõpptarbijale ei vabane liisinguvõtja/koostööpartner oma kohustusest maksta liisinguandjale (vara edasimüümise eesmärgil) liisitud vara eest vastavalt varasemalt kokkulepitud maksegraafikule. OÜ XXX arvelduskonto väljavõttest, tunnistajate ütlustest ja süüdistatavate seletustest nähtub, et vaatamata MASU-st tingitud makseraskustele tasus viimane liisingumakseid kuni pankrotimenetluse algatamiseni. Kuni liisinguandja poolt liisinglepingute ühepoolse lõpetamiseni tegid süüdistatavad kõik nendest oleneva, et täita OÜ XXX lepingujärgseid kohustusi. Kohus on otsuses (lk 21) tõendite hindamise tulemusena jõudnud õigele järeldusele, et süüdistatavatel puudus tahtlus neile majandustegevuses koostööpartneri poolt usaldatud vara omastamiseks. 16.3 Kelmuse süüdistuses pidas AS-i DnB NORD Liising esindaja kohtualustele inkrimineeritud kahte tehingut AS-i DnB NORD Liising enda varaga inimlikuks eksituseks. Kohus on õigesti jõudnud järeldusele, et koostöö puhul ei ole põhjendatud kogu vastutuse teise partneri kanda jätmine. Kui tehingu sõlmimisel on ühel poolel eksimine lubatud, siis tuleb aktsepteerida inimliku eksimuse võimalikkust ka teise poolt. Pettuse puudumine välistab kelmuse (lk 23). 16.4 Kohus on õigesti tuvastanud, et OÜ XXX juhatuse liikmete ülesanded olid jaotatud ja nad ei kooskõlastanud tehingute tegemist omavahel, ei ole alust järeldada N.G teadmist tehingu asjaoludest ja tegevust sama eesmärgiga kelmuse süüdistuse kolmandas episoodis (lk 24). Seega on N.G süü tõendamatuse tõttu kelmuse toimepanemise süüdistuses põhjendatult õigeks mõistetud.

mõlemad pooled on selle allkirjastanud. Kriminaalasja materjalide juures on digiallkirjade kinnituslehed (III kd, lk 30, 41), millest nähtub, et E.K. allkirjastas AS DnB NORD Liising nimel liisingulepingud nr 002202 ja 004116 1. oktoobril 2007. Seega sõlmisid OÜ XXX ja AS DnB NORD Liising liisingulepingud nr 002202 ja 004116

turuväärtuses liisingulepingute lõppemise ajal. Tulenevalt TsMS § 230 lõikest 1 peab kahju suurust tõendama hageja. Käesolevas asjas ei ole tsiviilhagejad esitanud tõendeid selle kohta, kui suur oli tagastamata masinate turuväärtus liisingulepingute lõppemise ajal. Swedbank Liising AS on küll esitanud 14.07.2009 koos tsiviilhagiga hinnangu tagastamata masinate turuväärtuse kohta, kuid tegemist on tsiviilhageja enda hinnanguga, mis ei ole TsMS § 229 kohaselt tõendiks. Kuna masinate turuväärtuse kindlaksmääramine eeldab vastavate eriteadmiste olemasolu, oleks tsiviilhagejad pidanud selleks taotlema ekspertiisi teostamist või esitama kohtule dokumentaalse tõendina erapooletu eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse. Kuna tsiviilhagejad ei ole selliseid tõendeid esitanud ning kriminaalasja materjalide põhjal ei ole võimalik süüdistuses märgitud masinate liisingulepingute lõpetamise aegset turuhinda kindlaks määrata, tuleb tsiviilhagid jätta rahuldamata. 17.7 Nõustuda ei saa ka prokuröri poolt taotletud karistusega. Kuna süüdistuses märgitud tegude toimepanemisest on möödunud ligi viis aastat ning nad ei ole selle aja jooksul toime pannud õigusrikkumisi, pole mingit vajadust nende suhtes sellist šokiefekti kohaldada.

339 lg 1 p 7 alusel tühistada ning saata kriminaalasi tühistatud osas maakohtule KrMS § 341 lg 4 alusel samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.

Maakohtu arvates ei ole kannatanutest liisinguandjate selline käitumine (omandi säilimise kontroll) põhjendatud ja aktsepteeritav. Kolleegiumi hinnangul on arusaamatud maakohtu etteheited kannatanutele nende poolt liisingusse antud varade olemasolu kontrollimata jätmise osas ka seetõttu, et maakohus ei põhjenda, kuidas välistab kannatanute maakohtu arvates n.ö mitteaktsepteeritav käitumine süüdistatavate süü omastamises, s.t kas ja millist õiguslikku tähendust omab kannatanutele kuuluva ning liisingusse antud varade olemasolu kontrollimata jätmine, maakohus ei põhjenda. Samuti jääb selgusetuks, millistest kohtuotsuses eelnevalt kajastatud tõenditest tuleneb järeldus, et varade müük vahendite tekitamiseks ja suure maksukoormuse hajutamiseks oli kuni OÜ-l XXX makseraskuste tekkimiseni liisingufirmade poolt aktsepteeritav. Maakohus on leidnud, et süüdistatavatele on ette heidetud ka õiguslikult OÜ XXX omandis olnud vara müümist, viidates siinjuures süüdistuse 8. ja 14. episoodile. Maakohus märgib, et nendes episoodides nimetatud masinate müümisel oli müüdav masin veel õiguslikult müüja omandis. Liisingulepingu allkirjastas AS-i DnB NORD esindaja mitu kuud hiljem. Eelnimetatud lepingute sõlmimise ja vormistamise asjaolud, samuti vahetult lepingute sõlmimisega tegelenud tunnistajate ütlused koostöö eesmärkidest ja toimimisest tekitavad kahtlusi. Eeltoodud maakohtu seisukohad on kolleegiumi hinnangul vajalikul viisil põhjendamata, kuna ei ole toodud järeldusi ühegi tõendiga sisustatud. Jääb selgusetuks, millised lepingute sõlmimise ja vormistamise asjaolud tekitavad maakohtu arvates kahtlusi, samuti ei ole maakohus konkreetselt viidanud ühegi tunnistaja ütlustele, mis samuti tekitasid maakohtu arvates mingeid kahtlusi. Veel on maakohus viidates Swedbank Liising AS 10.11.2010 ning DnB NORD Liising AS 29.10.2010 vastustele päringutele elektroonilise ja paberkandjal kirjavahetuse kohta tuvastanud, et Swedbank Liising AS-il ei toimunud tavamõistes paberkandjal kirjavahetust XXX OÜ-ga ning ka DnB NORD Liising AS-is ei ole tagatud dokumentatsiooni säilimine. Kahtlusi ei olnud võimalik kohtuliku arutamise kestel kõrvaldada. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks (kohtuotsuse lk 20). Ringkonnakohtu hinnangul jääb täielikult mõistetamatuks, millist õiguslikku tähendust omab kannatanutel kirjavahetuse ja mingi muu dokumentatsiooni säilimine või mittesäilimine H. Mägile ja N.G-le esitatud omastamise süüdistuse kontekstis ning milliseid kõrvaldamata kahtlusi (esitatud süüdistuse kontekstis) on kannatanutel kirjavahetuse ja dokumentatsiooni mittesäilimine maakohtu arvates kaasa toonud. Maakohus järeldab veel, et tuvastatud asjaoludest tulenevas kontekstis võõrastest vahenditest finantseeritud võõra varaga tehingute tegemine, mis lõpptulemusena omanikuga kooskõlastatud maksegraafiku nõuetekohase täitmisega rahuldas vara omanikku mitme aasta kestel pärast müügilepingute sõlmimist, ei ole käsitletav omastamistahte manifesteerimisena. Kuriteo objektiivne külg on tõendamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on sisuliselt jätnud täilikult hinnanguta omastamise teokoosseisu H. Mägile ja N.G-le esitatud süüdistusi silmas pidades. Omastamine on valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslik enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seega, eeltoodud teokoosseis on süüdistatavatele esitatud süüdistuste kontekstis jäänud maakohtu poolt sisulise analüüsita, mistõttu ei ole maakohtu veendumus sellest, et kuriteo objektiivne külg on tõendamata, jälgitav. Seega tuleb maakohtul uue otsuse tegemisel, tuvastades kõik asjaolud, süüdistatavatele esitatud omastamissüüdistusi silmas pidades esmalt analüüsida teokoosseisu kõiki

koosseisuelemente ning vastavalt sellele seejärel tuvastada ka nende tegudes esineda võiv subjektiivne koosseis.

põhjenduste puudumisena, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 29.3 Kelmuse kolmanda episoodiga seonduvalt on maakohus kogutud tõendite alusel jõudnud järeldusele H. Mägi süüs kelmuse toimepanemises, leides, et H. Mägi lõi AS Hansa Liising Eesti esindajas teadvalt ebaõige ettekujutuse müüdava vara omandiõiguse ja liisingueseme valduse osas, mille tagajärjel tegi kannatanu varakäsutuse OÜ XXX kasuks. Seega tuvastas nii kelmuse teokoosseisu objektiivse külje kui ka subjektiivse külje otsese tahtluse näol. Samas, seonduvalt kaassüüdistatava N.G-ga on maakohus märkinud järgmist. Tuvastatud asjaoludest, et OÜ XXX juhatuse liikmete ülesanded olid jaotatud ja nad ei kooskõlastanud tehingute tegemist omavahel, ei ole alust järeldada R. Bacmanni teadmist tehingu asjaoludest ja tegevust sama eesmärgiga, mistõttu mõistab maakohus N.G ka selles episoodis õigeks (kohtuotsuse lk 24). Eeltoodud maakohtu seisukoht jääb ringkonnakohtule selgusetuks, s.t millistest tuvastatud asjaoludest maakohus järeldab, et OÜ XXX juhatuse liikmete ülesanded olid jaotatud ja nad ei ole ka omavahel tehingute tegemist kooskõlastanud ning kas võimalik juhatuse liikmete vaheline ülesannete jaotus iseenesest välistab teise juhatuse liikme vastutuse talle esitatud süüdistuses. Ka siinkohal on maakohus jätnud hindamata süüdistatavate endi ütlused selles kelmuse episoodis. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu süüdistuse tekstile, mille kohaselt tegutses H. Mägi kelmuse toimepanemisel kokkuleppel R. Bacmanniga ja tema teadmisel. Seega pidanuks maakohus konkreetsetele tõenditele tuginevalt tuvastama või siis välistama, kas H. Mägi 04.09.2007 AS-ga Hansa Liising Eesti tehingut tehes tegutses R. Bacmanni teadmisel ja temaga kokkuleppel. Maakohus on piirdunud vaid üldsõnalise järeldusega, mis on ilmselgelt ebapiisav ning sisuliste põhjendusteta, kuna välistades R. Bacmanni teadmise H. Mägi poolt sõlmitud tehingu asjaoludest, ei tugine maakohus ühelegi tõendile, mille alusel saaks apellatsioonikohus maakohtu vastavale järeldusele jõudmist jaatada või siis ümber lükata. Ringkonnakohus märgib, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sisustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (Riigikohtu lahendid 3-1-1-100-06, 3-1-1-63-08). Seega ei ole ka eelkäsitletud kelmuse episoodis maakohtu veendumuse kujunemine (eelkõige N.G osas) jälgitav ning kohtu poolt tehtud järeldusele jõudmise käik ei ole kontrollitav, mistõttu saab asuda vaid ühesele seisukohale, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, mis on hinnatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu järeldused SwedBank Liising AS tsiviilhagi osalisest põhjendatusest ja H. Mägilt väljamõistetud suuruses tõendatusest puudulikud. Ringkonnakohus märgib, et nii nagu kriminaalajas tehtud kohtuotsuse põhiosa peab vastama KrMS § 312 sätestatud nõuetele, peab ka tsiviilasja lahendamisel koostatud kohtuotsus vastama TsMS §-s 442 sätestatud nõuetele, kus lõike 8 kohaselt peab kohtuotsuse põhjendavas osas olema märgitud kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab ka põhjendama, miks kohus ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Nagu eelpool ringkonnakohtu kolleegium märkis, ei ole maakohus otsustust hagi osalisest põhjendatusest sisuliselt analüüsitud, piirdudes vaid formaalse otsustusega H. Mägi osalisest süüdimõistmisest tulenevalt. Seega on kohtu otsustus tsiviilhagi osas põhistamata. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt ringkonnakohus tühistab I astme kohtu otsuse ja saadab asja maakohtule, kui maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud. Nimetatud rikkumise näol on tegemist menetlusõiguse normi rikkumisega. Kuna kriminaalmenetluses tuleb tsiviilhagi lahendamisel juhinduda tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, leiab ringkonnakohus, et tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamata jätmise korral tuleb ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi osas tühistada.

Maarika Kuusk

Tiit L.

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.