Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-2-13 18. veebruar 2013 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe R. E. vara arestimisest keeldumine Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2012. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-12-4743 Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Maksim Kink, määruskaebus R. E. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Mariann Tusti 16. jaanuar 2013, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2012. a määrused R. E. vara arestimisest keeldumise kohta ja saata vara arestimise taotlus uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus.
2.Määruskaebus rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Henrik Kaing esitas 15. mail 2012 Harju Maakohtule taotluse arestida kahtlustatav R. E.-le kuuluv vara: kinnisasi aadressil Tallinn, Xxxx XXX-X ja osa äriühingust T OÜ väärtusega 10 000 krooni ehk 639 eurot 11 senti.
1.1.
Taotluse kohaselt alustati kriminaalmenetlust 14. detsembril 2011 KarS § 209 lg 2 p 2 tunnustel selle kohta, et Q OÜ esindaja R. E. sõlmis lepinguid kala tarnimiseks Hiina äriühingutega O, A ja F ning saanud neilt ettemaksu vastavalt 534 508 dollarit (392 411 eurot 80 senti), 545 947 dollarit (419 959 eurot 2 senti) ja 276 758 dollarit (211 588 eurot 69 senti). Tegelikult aga kala tarnimist ei toimunud ja ettemaksuna tasutud summat ei tagastatud. Sellest tulenevalt esineb kahtlus, et Q OÜ ja seda esindanud R. E. on korduvalt loonud Hiina ettevõtjatele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, pakkudes müügiks ja esitades dokumente kauba kohta, mida ta tegelikult ei omanud või ostjale üle anda ei kavatsenudki, kuid võttis ostjatelt ettemaksu ja sai sellega varalist kasu.
1.2.Kriminaalasjas ei ole R. E.-d kahtlustatavana üle kuulatud, kuna teda ei ole õnnestunud kätte saada põhjusel, et ta viibib viimasel ajal sageli Kreeka Vabariigis. R. E. kuulatakse üle esimesel võimalusel tema vabatahtlikul Eestisse tagasipöördumisel või kriminaalmenetluse meetmete
rakendamisel, mistõttu on R. E. suhtes 15. mail 2012 välja antud sundtoomise määrus.
1.3.Kannatanud on kriminaalmenetluses esitanud tsiviilhagid kokku summas 1 023 959 eurot ja 59 senti. Kindlaks on tehtud ka kahtlustatava vara, mille hinnanguliseks brutoväärtuseks on ligikaudu 71 000 eurot. Vara arestimine on taotluse kohaselt kriminaalmenetlust tagava vahendina vajalik, kuna kahtlustatava isiku varaline seisund on tsiviilhagi tagamise seisukohalt määrava tähtsusega ja lähtudes kahju suurusest on alust arvata, et kahtlustatav võib asuda kriminaalasja kohtueelse menetluse ajal muutma enda varanduslikku olukorda, võõrandades vara kolmandatele isikutele või takistades muul viisil tsiviilhagi rahuldamist.
2.Harju Maakohtu 20. juuni 2012. a määrusega jäeti prokuratuuri taotlus rahuldamata. Maakohtu põhjenduste kohaselt on KrMS § 142 lg 1 alusel vara arestimise eesmärk muu hulgas tsiviilhagi tagamine. Vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. KrMS § 33 lg 1 sätestab, et kahtlustatav on isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud ja kes on allutatud menetlustoimingule. Prokuratuuri taotlusest nähtuvalt ei ole R. E.-le kahtlustust esitatud. Tema suhtes koostati sundtoomise määrus. KrMS § 139 lg 1 kohaselt on sundtoomine kriminaalmenetluse tagamise vahend, mistõttu ei ole tegemist menetlustoimingule allutamisega. Kuna R. E. ei ole käesolevas menetluses kahtlustatav, siis ei ole võimalik tema vara arestida.
3.Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuröri abi H. Kaing, kes taotles kohtumääruse tühistamist ja R. E. vara arestimist. Ta leidis, et kohus tõlgendas liiga kitsalt kahtlustatava, sundtoomise ja menetlustoimingule allutamise mõisteid.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2012. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja prokuröri määruskaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. R. E. vara ei saa arestida, sest tegemist ei ole kuriteos kahtlustatavaga KrMS § 33 tähenduses. Nimelt ei ole R. E.-d allutatud menetlustoimingule. Sundtoomine ei ole menetlustoiming, vaid üksnes kriminaalmenetluse tagamise vahend. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et isik hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale, mistõttu sundtoomine ei ole põhjendatud. Kriminaalasjast ei nähtu, et R. E.-le oleks saadetud kutseid menetleja juurde ilmumiseks, mistõttu võib järeldada, et sundtoomise kohaldamine on tingitud menetleja soovist tagada menetluse tõhus läbiviimine, arvestamata isikule seatud piirangute koormavust.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2012. a määruse peale esitas määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri esindaja prokuröri abi Maksim Kink, kes taotleb määruse tühistamist ja asja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Kahtlustatava mõiste on määratletud KrMS § 33 lg-s 1. Selles sisalduv definitsioon ei sea isiku kahtlustatavana käsitlemise eelduseks seda, kas kahtlustus on esitatud või mitte. Menetlustoiminguks
on menetleja iga tegu, millel on menetlusõiguslik tagajärg. R. E. suhtes oli Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt 15. mail 2012 koostatud sundtoomise määrus. Sundtoomine kuulub KrMS 4. peatüki järgi kriminaalmenetlust tagavate toimingute hulka. Seepärast on arusaamatu ringkonnakohtu seisukoht, et kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamist ei saa käsitada menetlustoimingule allutamisena. Sundtoomine on kriminaalmenetluse tagamise vahendina menetlustoimingu alaliik. Kuivõrd R. E.-d koheldakse sundtoomise määruses kahtlustatavana, siis ta ongi allutatud menetlustoimingule kahtlustatavana KrMS § 33 lg 1 mõttes.
4.2.Vara arestimine on samuti vaadeldav iseseisva menetlustoiminguna mis võib tähendada seda, et isiku suhtes piisava kahtlustuse olemasolul ei ole tema esmakordseks kahtlustatavana käsitlemiseks muu toiming nõutav. Arestitava vara omaniku teadmatus sellest menetlustoimingust võib kriminaalmenetluses ette tulla erandlikel juhtudel. Selles osas on vara arestimise taotluses selgitatud, et R. E.-d pole õnnestunud kätte saada ega talle kahtlustust esitada objektiivsetel asjaoludel - ta viibib viimasel ajal palju Kreeka Vabariigis ja on seal ka käesoleval ajal. Kuid ta käib aeg-ajalt ka Eestis ja on võimalik, et tal on elukoht mõlemas riigis. On tähelepanuväärne, et tsiviilkohtumenetluses ei hoiatata arestitava vara omanikku enne vastava kohtumääruse tegemist ja registris käsutamise keelumärke seadmist. Vara omaniku õiguste kaitsmine on kriminaalmenetluses tagatud nii vara arestimise vaidlustamise võimalusega (KrMS § 384) kui ka hiljem võimalikus kaebemenetluses vara aresti alt vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral (KrMS § 227 lg 2).
4.3.Prokuröri hinnangul on tõstatatud küsimus oluline, kuna sellist probleemi pole varem kohtupraktikas käsitletud ning Riigikohtu lahend on vajalik seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5.Kriminaalmenetluses taotleti KrMS § 142 alusel kahtlustatava R. E. vara arestimist tsiviilhagi tagamiseks. Maa- ja ringkonnakohus keeldusid vara arestimast põhjendusel, et R. E. ei ole kahtlustatav KrMS § 33 tähenduses, sest teda ei ole allutatud menetlustoimingule. Seega tuleb lahendada küsimus, mis tingimusel võib kedagi käsitada kuriteos kahtlustatavana ja sellest tulenevalt ka tema vara arestida. Kolleegiumi hinnangul on seejuures oluline eristada kahtlustatava seisundi tekkimist ja kahtlustatavale tema õiguste tagamist. 5.1 KrMS § 33 lg 1 näeb ette, et kahtlustatav on isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud, või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Isiku kahtlustatavana kinnipidamine on KrMS § 217 lg 1 kohaselt menetlustoiming, mille sisuks on sellele allutatud isikult kuni 48 tunniks vabaduse võtmine. Selle alused ja kord on ammendavalt sätestatud KrMS §-s 217. R. E.-d ei ole kahtlustatavana kinni peetud, mistõttu selle võimaluse üksikasjalikum analüüs ei ole siinkohal vajalik. Teise KrMS § 33 lg-s 1 sisalduva alternatiivi - piisava aluse esinemine isiku kahtlustamiseks ja tema allutamine menetlustoimingule - tuvastamiseks tuleb esmalt otsustada, kas kõnealused tingimused olid täidetud. Piisav alus isiku kahtlustamiseks kuriteo toimepanemises (põhjendatud kuriteokahtlus) saab tuleneda
kogutud tõenditest, mis viitavad kuriteo toimepanemisele selle konkreetse isiku - kahtlustatava poolt. Olukorras, kus isikut ei peeta kahtlustatavana kinni, sedastatakse vastav kahtlus reeglina menetlusdokumendis (näiteks määruses või kutses), mille alusel menetleja allutab isikut menetlustoimingule või taotleb sellise otsustuse tegemist teise menetleja - vastavalt kas prokuratuuri või kohtu poolt (näiteks läbiotsimine, tagaotsitavaks kuulutamine või isiku väljakutsumine kahtlustatavana ülekuulamiseks). 5.2 Menetlustoimingu mõistet kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda. Õigusteoorias peetakse selleks menetleja iga toimingut, mis on suunatud menetluse läbiviimisele. Kolleegiumi hinnangul ei piira seadus kahtlustatava seisundi tekkimist kindla menetlustoimingu liigiga. Tegemist ei pea muuhulgas olema uurimistoiminguga ehk tõendi saamisele suunatud menetlustoiminguga. Siin tuleb arvestada ka kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõttega, mille kohaselt uurimisasutus ja prokuratuur võivad kasutada kõiki seadusega lubatud toiminguid, mis on kohased ja vajalikud tõendusteabe kogumiseks ja tingimuste loomiseks kohtumenetluseks. Toimingute järjekord sõltub eeskätt uurimiseesmärgist ja menetlustaktikalistest kaalutlustest, kui menetlusseadusest ei tulene teisiti (näiteks ultima ratio põhimõte jälitustoimingute puhul). Seetõttu peab kolleegium ebaõigeks maa- ja ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt sundtoomine kui menetluse tagamisele suunatud toiming ei saa luua isikule kahtlustatava staatust. 5.3 Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2012. a määruses on seatud kahtluse alla R. E. sundtoomise põhjendatus. Võtmata seisukohta sundtoomise põhjendatuse kohta märgib kolleegium, et eeltoodud põhimõtetest lähtuvalt tuleb isikut käsitada kahtlustatavana ka siis, kui tema suhtes on esitatud vara arestimise taotlus, milles on sedastatud kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginev põhjendatud kahtlus, et isik on toime pannud kuriteo. Selline taotlus vastab kolleegiumi hinnangul menetlustoimingule allutamise mõistele. Vara arestimise taotlus on suunatud sellele, et isiku suhtes võetaks vastu teda tema vara kaudu vahetult puudutav menetluslik otsustus. Seega rikkusid maa- ja ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, leides, et isikut, kelle suhtes on esitatud sundtoomise taotlus ja vara arestimise taotlus, ei saa käsitada kahtlustatavana, kuna teda ei ole allutatud menetlustoimingule. Selline otsustus mõjutas vahetult asja lahendamise lõpptulemust.
6.Eelmises punktis märgitu, mis puudutab kahtlustatava seisundi tekkimist, ei mõjuta siiski isiku menetlusõiguste tagamist. KrMS § 33 lg 2 alusel selgitatakse kahtlustatavale viivitamata tema õigusi ja kohustusi ning kuulatakse ta üle kahtlustuse sisu kohta. Kahtlustatava õiguste ja kohustuste loetelu sisaldub KrMS §-s 34. Siiski ei ole välistatud, et kohene ülekuulamine osutub võimatuks, muu hulgas juhul, kui isik hoidub menetlusest kõrvale või tema asukoht ei ole teada. Menetlejal lasub aga kohustus näidata, et pärast vara arestimise taotluse esitamist on ta võtnud ette mõistlikke pingutusi selleks, et tuvastada isiku asukoht ja tagada talle kahtlustatava õigused. Olukorras, kus see osutub võimatuks, ei ole vara arestimine kui menetlust tagav abinõu siiski välistatud. Arestitava vara omaniku ehk kahtlustatava õigused on tagatud vara arestimise menetluses ettenähtud vahenditega, muu hulgas tuleb vara arestimise määrus isikule viivitamatult tutvustada ja selle kohta võetakse
isikult allkiri. Vara arestimist on võimalik vaidlustada määruskaebekorras kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis ettenähtud tingimuste kohaselt. Samuti ei ole tegemist lõpliku otsustusega isiku vara üle, milline võetakse vastu kohtumenetluse tulemina.
7.Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 362 p-st 2 ja § 390 lg-st 1 tühistab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu määrused ja saadab vara arestimise taotluse uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus. Prokuratuuri määruskaebus tuleb rahuldada. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.