Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis Istungil osalenud isikud
3-1-1-129-12 21. jaanuar 2013 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe Kriminaalasi Raivo Kalda ja Siim Kalda süüdistuses KarS § 257 järgi Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-5780 Raivo Kalda ja Siim Kalda kaitsjad vandeadvokaadid Tarmo Pilv ja Aivar Pilv, kassatsioon Lõuna Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Aro Siinmaa 19. detsember 2012, suuline menetlus Raivo Kalda ja Siim Kalda kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv ning Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 18. novembri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a kohtuotsused osas, milles Raivo Kalda ja Siim Kalda mõisteti süüdi KarS § 257 järgi omavolis P. K. suhtes, samuti Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a kohtuotsus osas, millega mõisteti süüdistatavate kasuks välja menetluskulud.
2.Mõista Raivo Kalda ja Siim Kalda punktis 1 nimetatud osas KarS § 257 järgi õigeks.
3.Asendada Tartu Maakohtu 18. novembri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a kohtuotsuste õiguslikud põhistused, mille kohaselt mõisteti Raivo Kalda ja Siim Kalda KarS § 257 järgi omavolis õigeks J. P. ja K. P. suhtes süüdistatavate teos õigusvastasust välistava asjaolu (hädakaitse) esinemise tõttu, Riigikohtu otsuses toodud põhistustega, mille kohaselt süüdistatavate tegevuses puudus omavoli kuriteokoosseis.
4.Mõista Eesti Vabariigilt R. Kalda kasuks välja 2986 eurot 50 senti (kaks tuhat üheksasada kaheksakümmend kuus eurot viiskümmend senti) valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt R. Kalda kasuks välja 9302 eurot 98 senti (üheksa tuhat kolmsada kaks eurot üheksakümmend kaheksa senti) valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ning esimese ja teise astme kohtumenetluses makstud tasu katteks.
5.Mõista Eesti Vabariigilt S. Kalda kasuks välja 2986 eurot 50 senti (kaks tuhat üheksasada
kaheksakümmend kuus eurot viiskümmend senti) valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt S. Kalda kasuks välja 10 410 eurot 97 senti (kümme tuhat nelisada kümme eurot üheksakümmend seitse senti) valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ning esimese ja teise astme kohtumenetluses makstud tasu katteks.
6.Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
7.Kaitsjate kassatsioon rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Raivo Kalda ja Siim Kalda anti kohtu alla süüdistuses KarS § 257 järgi. 1.1 Süüdistuse kohaselt viibisid süüdistatavad 1. jaanuaril 2008 Otepääl ööklubis Comeback, mille omanik on R. Kalda ja mille juhataja on S. Kalda. Koos Mairo Kangro ja Egert Maltsaga pidasid nad kinni ilma tegeliku põhjuse ja vajaduseta ööklubi külastajad J. P. ja K. P., kasutades nende suhtes füüsilist jõudu - tõmmates kannatanud ööklubi fuajee põrandale pikali, pekstes neid ja sidudes plastmassist sidumisvahenditega kinni kannatanute käed ja jalad. Kui klubi külastaja P. K. sisenes ööklubisse ning päris fuajee põrandal pikaliolevate tuttavate kohtlemise kohta, siis tõmmati ka P. K. põrandale maha ning seoti plastmassist sidumisvahendit kasutades tema käed kinni. Sellega tekitati kannatanutele füüsilist valu ja kannatusi. Seega panid R. Kalda ja S. Kalda toime KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o oma oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras ehk vägivallaga ja isiku vabaduse piiramisega. 1.2 Samuti heideti R. Kaldale ja S. Kaldale ette seda, et ekslikult seostades R. V.-i ja A. K.-d OÜ K vara hõivamisega, tungisid nad grupis 25. juulil 2010 Otepääl R. V.-ile kallale. S. Kalda lõi R. V.-i korduvalt rusikaga näkku, kägistas kõrist ja hoidis käest kinni ning samal ajal lõi R. Kalda korduvalt R. V.-i rusikaga näo ja keha piirkonda. Piirates ebaseaduslikult R. V.-i vabadust, toimetasid R. Kalda ja S. Kalda R. V.-i Otepää linnas Xxxxxxxxxx XX asuva maja hoovi, kus S. Kalda hoidis R. V.-i kinni ja R. Kalda lõi korduvalt rusikaga pähe. Kui A. K. püüdis R. V.-i peksmist takistada ja OÜ K varaga seotud eksitust selgitada, lõi R. Kalda teda jalaga kubeme piirkonda ning püüdis korduvalt lüüa peaga näkku. Vägivalla tarvitamise tagajärjel tundsid R. V. ja A. K. füüsilist valu ning R. V.-il esinesid näo, pea, kaela, rindkere ja käsivarre piirkonnas vigastused. Sellega panid süüdistatavad toime KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teostasid ebaseaduslikus korras oma tõelist õigust vara võõrast valdusest ära võtta ja oletatavat õigust R. V.-i kinni pidada ja karistada ebaseaduslikus korras ehk vägivallaga ja isiku vabaduse piiramisega.
2.Tartu Maakohtu 18. novembri 2011. a kohtuotsusega tunnistati Raivo Kalda süüdi KarS § 257 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära (18,22 eurot) ulatuses, s.o 2733 eurot. S. Kalda tunnistati samuti süüdi KarS § 257 järgi ning talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära (4,28 eurot) ulatuses, s.o 642 eurot. Sama kohtuotsusega mõisteti E. Malts ja M. Kangro KarS § 257 järgi õigeks, kuid selles osas kassatsioonimenetlust ei toimu. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 2.1 Ööklubis Comeback 1. jaanuaril 2008 J. P. ja K. P. suhtes toimepandud tegude puhul tegutsesid
süüdistatavad hädakaitseseisundis, tõrjudes kannatanute rünnet. Seega tuleb R. Kalda ja S. Kalda mõista selles osas õigeks. Samas on tõendatud R. Kalda ja S. Kalda süü kannatanu P. K. suhtes toimepandud tegudes. Kuigi ka P. K. tegevus (kätega vehkimine ja valjuhäälne karjumine) oli käsitatav õigusvastase ründena, ei tinginud see tema pikalipanemist ja käte sidumist. On küll tuvastatud, et kannatanu koputas R. Kalda õlale, kuid seda ei saa pidada löömiseks. Seega kasutasid R. Kalda ja S. Kalda ebasobivat kaitsevahendit, rakendades põhjendamatut vägivalda P. K. suhtes, ja teostasid oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras. Süüdistatavatel oli õigus ja kohustus tagada ööklubis rahu ja kord, kuid seda ainult lubatud piirides. Nimelt ei tohtinuks nad rakendada põhjendamatut vägivalda ja piirata isiku vabadust enam, kui olnuks vajalik oletatavate kurjategijate politseile üleandmiseks. 2.2 Samuti tunnistati R. Kalda ja S. Kalda süüdi Otepääl 25. juulil 2010 toimunu osas. Kohtu hinnangul ei ole tuvastatud, et süüdistatavad oleksid piiranud kannatanute vabadust. Samas teostasid nad oma tõelist õigust vara võõrast valdusest tagasi võtta ebaseaduslikus korras, kasutades vägivalda ning väljudes sellega omaabi piirest.
3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Kalda kaitsja vandeadvokaat A. Pilv ja S. Kalda kaitsja vandeadvokaat T. Pilv, kes taotlesid otsuse tühistamist süüdimõistvas osas ja süüdistatavate õigeksmõistmist.
4.Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Apellatsioonikohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 P. K. tegevust ehk kätega vehkimist, valjuhäälset arupärimist ja R. Kalda õlale koputamist ei saa lugeda selliseks õigusvastaseks ründeks, mille tõrjumiseks oleksid süüdistatavad pidanud kasutama samasuguseid kaitsevahendeid nagu J. P. ja K. P. puhul, s.o nende vägivaldset põrandale mahasurumist. Kannatanu väheohtliku õigusvastase ründe puhul ei piirdunud süüdistatavad aga mõõduka, kannatanut säästva kaitsevahendiga. Süüdistatavate vägivald P. K. suhtes lõpetas küll tema pealetükkiva käitumise, kuid tegemist ei olnud ilmselgelt säästvaima vahendiga. On tõendatud, et süüdistatavad teostasid oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras vähemalt kaudse tahtlusega, kasutades P. K. suhtes vägivalda, millega põhjustati kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustus. 4.2 Otepääl 25. juulil 2010 toimunud sündmuse kohta esitatud süüdistuse osas puudub alus kahelda kannatanute R. V.-i ja A. K. ütluste usaldusväärsuses. Kaitsjate väide, et maakohtu süüdimõistev otsus on rajatud ainult R. V.-i ja A. K. ütlustele, on siiski alusetu, kuna uuritud on ka teisi kriminaalasjas kogutud tõendeid. Arvestades asetleidnud sündmuse aega - varahommik - ei saa mõningaid väheolulisi erinevusi kannatanute ütlustes käsitleda selliste vastuoludena, mis seaksid kahtluse alla sündmuse toimumise ja kannatanute suhtes toimepandud vägivalla tervikuna. Maakohus luges õigustatult tõendatuks asjaolu, et S. Kalda rakendas tooli tagasivõtmise käigus R. V.-i suhtes vägivalda, mis ei olnud õigustatud, sest on tõendatud, et kannatanu R. V. ei keeldunud tooli tagastamisest ega kasutanud ise vägivalda süüdistatavate suhtes. Seega oli tooli tagasivõtmise käigus kasutatud vägivald põhjendamatu ja väljus asjaõigusliku omaabi raamidest. Kuna tõendamist on leidnud, et süüdistatavad S. Kalda ja R. Kalda kasutasid vägivalda kannatanute suhtes oma tõelise
õiguse teostamise ehk vara võõrast valdusest tagasivõtmise käigus, siis on S. Kalda ja R. Kalda tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 257 järgi.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni süüdistatavate kaitsjad vandeadvokaadid A. Pilv ja T. Pilv, kes taotlevad maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist süüdimõistvas osas ja süüdistatavate õigeksmõistmist. 5.1 Kohus on ebaõigesti ja vastuolus tuvastatud asjaoludega hinnanud süüdistatavate tegevust P. K. suhtes ning ekslikult leidnud, et R. Kalda ja S. Kalda tegevuses esinevad KarS § 257 sätestatud kuriteo tunnused. Süüdistatavad tegutsesid hädakaitseseisundis, soovides kaitsta avalikku korda ööklubis ja tagada külastajatele turvaline keskkond. Süüdistatavate eesmärk oli avalikku korda ja teiste isikute rahu rikkuvad isikud kinni pidada ning vägivaldselt käitunud isikud politseile üle anda. Süüdistatavate tegevus ei väljunud hädakaitse piiridest ning P. K. suhtes rakendatud meetmed olid kohased ja proportsionaalsed väidetavate kannatanute enda poolt kujundatud olukorras. R. Kalda poolt oli eelnevalt kirjeldatud olukorras igati põhjendatud lugeda P. K. kui agressiivse ja alkoholijoobes isiku „õlale koputust“ löögiks ning õigusvastaseks ründeks enda suhtes. Kohtud ei ole selgitanud, milliseid täiendavaid kohaseid kaitsevahendeid oleks saanud ja pidanud süüdistatavad kasutama P. K. ründe tõrjumisel. Isegi kui maa- ja ringkonnakohus leidsid, et kasutatud kaitsevahend ei vastanud P. K. ründe ohtlikkusele, ei ole kummaski otsuses mingit viidet sellele, et kasutatud kaitsevahend oleks olnud ilmselt ülemäärane. KarS § 28 lg 2 järgi ületab isik hädakaitse piiri, kui ta tegutseb kavatsetult või otsese tahtlusega, mida ei ole tuvastatud. 5.2 Ringkonnakohus on alusetult nõustunud maakohtu järeldusega, et süüdistatavad panid 25. juulil 2010 kannatanute R. V.-i ja A. K. suhtes toime omavoli. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et maakohtus kohtuliku uurimise käigus uuritud tõendid ei kinnita süüdistatavate poolt KarS §-s 257 sätestatud süüteo toimepanemist ning kohtu järeldusi. S. Kalda ja R. Kalda pidasid R. V.-i ja A. K. tegevust põhjendatult varguseks ning kohtuotsustes toodud tõendite analüüs seda järeldust mõistetavalt ja kontrollitavalt ei kummuta. Süüdistatavad teostasid omaabi AÕS § 41 mõttes, seejuures ei ole tõendatud nende poolt vägivalla rakendamine ei tooli äravõtmisel ega ka hiljem. Võimalus esitada kohtusse hagi ei välista kuidagi omaabi teostamise õigust.
6.Lõuna Ringkonnaprokuratuur on esitanud kassatsioonivastuse, mille kohaselt on maa- ja ringkonnakohtu otsused õiged ja põhjendatud. Kassatsioonis esitatud väited ei anna alust kohtuotsuste tühistamiseks. Vastuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 6.1 P. K. käitumist klubis ei ole õige hinnata õigusvastase ründena hädakaitse instituudi tähenduses. Tegemist oli avaliku korra häirimisega, seega ei olnud ohustatud süüdistatavate ega teiste isikute individuaalhüved. Isegi kui aktsepteerida, et tegemist oli ründega, ei jäänud süüdistatavate käitumine igal juhul lubatavatesse hädakaitse piiridesse. 6.2 Otepääl 25. juulil 2010 toimunud sündmuse osas moonutavad kaitsjad kohtute tuvastatud faktilisi asjaolusid. Kohtud on hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid ja asunud põhjendatud seisukohale, et
kannatanute ütlused on usaldusväärsed, mida kinnitab ka kriminaalasjas tõendina esitatud videomaterjali analüüs.
7.Riigikohtu istungil toetasid kaitsja ja prokurör vastavalt kassatsioonis ja kassatsioonivastuses esitatud seisukohti.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Esmalt käsitleb kolleegium maa-ja ringkonnakohtu õiguslikku hinnangut R. Kalda ja S. Kalda tegevusele ööklubis Comeback 1. jaanuaril 2008 (I), seejärel võtab seisukoha Otepääl 25. juulil 2010 toimunud sündmuse osas (II) ja lõpuks võtab kokku kriminaalasja lahendamise tulemused (III). I
9.R. Kaldale ja S. Kaldale esitatud süüdistuse kohaselt teostasid nad 1. jaanuaril 2008 ööklubis Comeback oma oletatavat õigust pidada kinni J. P., K. P. ja P. K. Kasutades selleks kannatanute suhtes vägivalda ja piirates nende vabadust, teostasid nad nimetatud õigust ebaseaduslikult, millega panid toime KarS §-s 257 sätestatud süüteo. Maakohus asus seisukohale, et R. Kalda ja S. Kalda tuleb kõnealuses süüdistuses õigeks mõista J. P. ja K. P. suhtes toimepandu osas, kuna nad tegutsesid hädakaitses KarS § 28 tähenduses. Seevastu P. K. osas leidis maakohus, et süüdistatavad ületasid hädakaitse piire, mistõttu nende vastutus KarS §-s 257 ette nähtud omavoli eest säilib. 9.1 Kolleegium märgib, et kohtud ei ole P. K.-d puudutavas osas süüdistatavate süüküsimust lahendades kinni pidanud nõuetest, mis on karistusseadustikuga kehtestatud vastutuse eelduste tuvastamiseks. KarS § 2 lg 2 kohaselt saab karistada üksnes koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eeltoodust järeldub, et alus asuda hindama süüdistatava tegevuse õigusvastasust või pärasust tekib alles pärast seda, kui eelnevalt on kindlaks tehtud süüteokoosseisu tunnused tema käitumises. Kui süüdistatava tegu ei vasta talle omistatud süüteokoosseisule, tuleb ta õigeks mõista juba sel põhjusel ning süüteomõiste järgnevate eelduste kontrollimiseks puudub vajadus. Käesolevas kriminaalasjas tehtud maakohtu otsusest nähtuvalt ei ole maakohus R. Kalda ja S. Kalda vastutust analüüsides aga nendest nõuetest kinni pidanud. Maakohus on vaid osaliselt hinnanud süüdistatavate tegevuse vastavust neile süüdistuses ette heidetud KarS §-s 257 ette nähtud süüteokoosseisule, jõudes järeldusele, et süüdistatavate poolt P. K. suhtes kasutatud vägivald on tõendatud. Selle omavoli koosseisu ühe tunnuse tuvastamise järel on maakohus aga koheselt asunud kontrollima hädakaitse eelduste täidetust R. Kalda ja S. Kalda käitumises. Nii toimides on maakohus aga jätnud tähelepanuta omavoli koosseisu ülejäänud tunnused, sealhulgas on jäänud lahendamata küsimus, kas süüdistatavate poolt nende oletatava õiguse teostamine leidis aset ebaseaduslikus korras. Ringkonnakohus ei ole loetletud puudusi maakohtu otsuses kõrvaldanud, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni kohtute poolt. 9.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt tõdetud, et KarS §-s 257 sätestatud omavoli koosseisu obligatoorseks tunnuseks on muu hulgas oma tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslik kord, ning et see tuleb avada viitega vastavale õigusnormile juba süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi
inkrimineeritud tegude olemusest enesest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 22. detsembri 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p-d 9-14). Käesolevas kriminaalasjas R. Kaldale ja S. Kaldale esitatud süüdistusest nähtub, et neile omistatud oletatava õigusrikkuja kinnipidamisõiguse teostamise ebaseaduslikkus seisnes kinnipeetavate isikute suhtes vägivalla tarvitamises ja nende vabaduse piiramises. Kolleegium märgib esmalt, et õigus pidada kinni õigusrikkuja ei ole oletatav õigus, vaid õiguskorra poolt igaühele tagatud õigus, mille kasutamise alused ja piirid on tuletatavad KrMS § 217 lg-st 4. Selle sätte kohaselt on igaühel õigus kinni pidada kuriteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isik tema toimetamiseks politseisse. Seetõttu on õiguslikult põhjendamatu ka R. Kalda ja S. Kalda süüdistamine omavolis seoses kannatanute vabaduse piiramisega, kuna kinnipidamisega kaasneb olemuslikult alati teise isiku vabaduse piiramine. Järgmise sammuna oleks kohtutel tulnud analüüsida, kas käesolevas kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt oli süüdistatavatel alust pidada P. K.-d õigusrikkujaks KrMS § 217 lg 4 tähenduses, seejärel lahendada küsimus, kas ja mil määral võib õigusrikkuja kinnipidamisõigusega kaasas käia õigus kasutada selle käigus tema suhtes vägivalda ja kas R. Kalda ja S. Kalda tegevus P. K. kinnipidamisel ületas neid piire, ning lõpuks leida vastus küsimusele, kas süüdistatavate poolt õigusrikkujate kinnipidamine leidis aset nende toimetamiseks politseisse. Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kontekstis võib õigusrikkuja kinnipidamisõiguse teostamine moodustada omavoli juhul, kui süüdistatavad asusid õigusrikkujana kinni pidama isikut, keda polnud alust selleks pidada, või ületasid selle õiguse realiseerimise käigus lubatud vägivallale seatud piire või teostasid õigusrikkuja kinnipidamisõigust mingil muul eesmärgil kui tema üleandmine politseile. Üksnes eelloetletud tingimuste rikkumise korral saab rääkida õigusrikkuja kinnipidamisõiguse kasutamise ebaseaduslikkusest. 9.3 Maakohus on tuvastanud, et ööklubis leidis esmalt aset konflikt kannatanute J. P. ja K. P. ning teiste klubikülastajate vahel. Konflikti osapoolte lahutamise käigus oli J. P. käitumine jätkuvalt agressiivne ja klubikülastaja vastu suunatud jätkuva ründe käigus tõukas ta R. Kaldat. Seejärel suunati J. P. klubi fuajeesse, mis tõi endaga kaasa K. P. ründe S. Kalda vastu, millele järgnes J. P. ja K. P. surumine põrandale ning nende käte ja jalgade sidumine. Kannatanute agressiivset käitumist klubitöötajate vastu saatis pidev ebatsensuursete sõnade ja väljendite kasutamine (V kd, lk 241-244). Eeltoodud pinnalt on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et J. P. ja K. P. käitumises on sedastatavad avaliku korra rikkumise tunnused (V kd, lk 245). Seega oli õigustatud ka R. Kalda ja S. Kalda poolt nende kinnipidamine KrMS § 217 lg 4 mõttes, mis välistab omavoli koosseisu. Seejuures ei ole maakohus lugenud ebausaldusväärseiks süüdistatavate ütlusi selle kohta, et korrarikkujate kinnipidamise järel helistasid nad politseisse, kuid saades teada, et politseipatrulli jõudmiseks Tartust sündmuskohale kulub palju aega, vabastasid nad K. P. ja J. P. pärast seda, kui viimased olid süüdistatavate ees vabandanud ja palunud politsei sekkumist vältida. Ringkonnakohus on nende maakohtu järeldustega nõustunud. 9.4 Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub samuti, et P. K. sisenes ööklubisse vahetult pärast J. P. ja K. P. kinnipidamist. Maakohus nendib, et P. K. oli ärritunud, vehkis kätega ja karjus, ning viimaks
koputas R. Kalda õlale, et pärida aru oma sõprade kohtlemise kohta. Kohtute hinnangul ei ole samas tõendatud, et tegemist oli löömisega, mistõttu kannatanu käitumist ei saa pidada selliseks õigusvastaseks ründeks, mis oleks tinginud ka tema suhtes jõumeetmete rakendamist. Kolleegium leiab seevastu, et kohtud on kunstlikult P. K.-d puutuva lahutanud ülejäänud 1. jaanuari 2008 ööl Otepääl ööklubis Comeback asetleidnud sündmustest ning asunud seda põhjendamatult eraldi õiguslikult hindama. Sellega on kohtud eksinud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas korduvalt rõhutatud nõude vastu, et õiguste (nt hädakaitseõigus) teostamise nõuetevastavust tuleb hinnata ex ante vaatepunktist lähtuvalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04 ja 20. juuni 2008. a kohtuotsus nr 3-1-1-34-08). Olukorras, kus J. P. ja K. P. rahustamisele järgnes vahetult nende tuttava P. K. agressiivne käitumine, mille käigus ta üritas endale tähelepanu tõmmata ka R. Kaldaga füüsilise kontakti loomise teel, oli süüdistatavatel põhjendatult alus arvata, et tegemist on jätkuva avaliku korra rikkumisega, mistõttu on vajalik ka P. K. kinnipidamine, s.o tema põrandale surumine ja tema käte sidumine. Kolleegium on seisukohal, et süüdistatavate poolt J. P., K. P. ja P. K. kinnipidamisel rakendatud meetmed ei ole käsitletavad ülemäärase jõu kasutamisena õigusrikkuja kinnipidamise kontekstis, arvestades ka kannatanutele tekitatud kergete tervisekahjustuste iseloomu (peapõrutus ja vasaku silma hematoom). Vaidlust pole ka küsimuses, et ka P. K. kinnipidamine toimus samal eesmärgil kui K. P. ja J. P. kinnipidaminegi ehk nende üleandmiseks politseile. Samadel asjaoludel leidis aset ka P. K. vabastamine. 9.5 Ülaltoodud põhjendusi arvestades asub kolleegium seisukohale, et süüdistatavad pole K. P.-d, J. P.-d ja P. K.-d kinni pidades toiminud ebaseaduslikult omavoli koosseisu mõttes. Eeltoodust tulenevalt tuleb R. Kalda ja S. Kalda KarS § 257 järgi õigeks mõista ka P. K. suhtes toimepandu osas kuriteokoosseisu puudumise tõttu. KrMS § 3602 lg 3 alusel laiendab kolleegium kriminaalasja läbivaatamise piire ka R. Kalda ja S. Kalda poolt J. P. ja K. P. suhtes toimepandud tegevusele ja mõistab süüdistatavad ka selles osas õigeks mitte teo õigusvastasuse, vaid kuriteokoosseisu puudumise tõttu. II
10.Seevastu 25. augustil 2010. a Otepääl toimunu osas leiab kolleegium, et kassatsioonis esitatud väited maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamiseks alust ei anna. 10.1 Süüdistuse kohaselt teostasid R. Kalda ja S. Kalda esmalt oma tõelist õigust vallasasi võõrast valdusest ära võtta. Maakohus leidis, et süüdistatavatel oli õigus oma omandit kaitsta ja vara tagasi võtta. Samas leidis maakohus, et tsiviilühiskonnas realiseeritakse oma varalisi nõudeid esmajoones mitte omaabi teel, vaid kohtu vahendusel. Ka ringkonnakohus heitis süüdistatavale ette vägivalla kasutamist omaabi teostamisel. Kolleegium märgib, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 - omaabi esimese lõike kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata hädakaitse piire. Selle sätte teise lõike kohaselt, kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta. Tegemist on tõelise õigusega, mida ei välista võimalus pöörduda asja tagasisaamiseks kohtu poole. Selle teostamisel on lubatud ka jõu rakendamine, kui seda tehes jäädakse hädakaitse piiridesse.
Omaabi teostamist piirab seejuures täiendavalt põhimõte, et vallasasja tagasivõtmist võib reeglina teostada rikkuja teolt tabamise või tema jälitamise korral - seega viivitamatult pärast vallasasja seaduslikust valdusest väljumist, mitte aga pärast sellest teada saamist. Samuti peab omaabi käigus rakendatud vägivald vältimatult seonduma asja tagasisaamise vajadusega. Kuna nii maa- kui ringkonnakohus on asjas kogutud tõendite pinnalt tuvastanud, et R. V. ei keeldunud tooli tagastamisest ega kasutanud ise süüdistatavate suhtes mingisugust vägivalda ei enne ega ka pärast tooli tagasivõtmist, siis on kohtud õigesti järeldanud, et süüdistatavad teostasid vara võõrast valdusest äravõtmise õigust ebaseaduslikult vägivallaga, pannes sellega toime KarS § 257 järgi subsumeeritava kuriteo. 10.2 Süüdistuse kohaselt heidetakse R. Kaldale ja S. Kaldale ette ka seda, et nad 25. augustil 2010. a Otepääl pärast tooli õigustamatust valdusest tagasivõtmist teostasid ebaseaduslikult oma oletatavat õigust õigusrikkujat kinni pidada ja teda karistada. Kolleegium märgib esmalt, et oletatava õigusena omavoli koosseisu tähenduses ei tule mõista mitte igasugust subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames oletada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 1996. a otsus asjas nr 3-1-1-123-96). Meie õiguskorras puudub kodanikul õigusrikkuja karistamise õigus, sest karistusvõimu monopol kuulub riigile (vt nt KrMS § 5). Nimetatud põhjusel ei saa õigusrikkuja karistamine moodustada ka omavoli koosseisu, mistõttu süüdistatavate tegevuses see selles osas puudub. Juba käesolevas otsuses eespool nimetatud põhjendustel tuleb siiski tegeliku õigusena vaadelda igaühe õigust kinni pidada õigusrikkuja KrMS § 217 lg 4 kohaselt. Kohtud on õigesti leidnud, et 25. augustil 2010 R. V.-i politseisse toimetades teostasid süüdistatavad eelnimetatud õigust ebaseaduslikult, kuna nii S. Kalda kui R. Kalda poolt R. V.-i löömine näkku teel politseiprefektuuri ning R. Kalda poolt vallavalitsuse hoone sisehoovis R. V.-i ja A. K. löömine oli ilmselt ülemäärane, kuna kohtute poolt tuvastatu pinnalt ei püüdnud kumbki kannatanutest põgeneda ega süüdistatavaid rünnata. Seega on nii maa- kui ringkonnakohus ka selles osas põhjendatult tuvastanud süüdistatavate käitumises omavoli koosseisu KarS § 257 mõttes. III
11.Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 362 p-st 1 ja 361 lg 1 p-st 7 tühistab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, milles R. Kalda ja S. Kalda mõisteti KarS § 257 järgi süüdi omavolis P. K. suhtes, ja mõistab süüdistatavad selles osas õigeks. KrMS § 361 lg 1 p 3 alusel asendab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuses toodud õiguslikud põhistused, mille kohaselt R. Kalda ja S. Kalda mõisteti KarS § 257 järgi J. P. ja K. P. suhtes toimepandud omavolis õigeks süüdistatavate teo õigusvastasust välistava asjaolu (hädakaitse) esinemise tõttu, Riigikohtu otsuses toodud põhjendustega, mille kohaselt süüdistatavate tegevuses puudusid omavoli kurieokoosseisu tunnused. Muus osas jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused KrMS § 361 lg 1 p 1 alusel muutmata. Riigikohus ei pea vajalikuks muuta ka süüdistatavatele KarS § 257 järgi mõistetud karistust, kuna see vastab süüdistatavate süü suurusele, pidades silmas nende poolt R. V.-i ja A. K. suhtes toimepandud vägivallategusid. Kaitsjate kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
12.R. Kalda ja S. Kalda kaitsjad T. Pilv ja A. Pilv esitasid taotluse süüdistatavate poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks vastavalt 5973 euro (sh käibemaks) ja 5973 euro (sh käibemaks) suuruses summas. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kolleegium leiab, et kaitsjate taotlustes märgitud õigusabi osutamise tunnihind 130 eurot on põhjendatud. Kuigi käesolevas asjas rahuldab kolleegium kassatsiooni osaliselt ja tühistab ringkonnakohtu otsuse P. K.-d puudutavas osas, tuleb silmas pidada, et kassatsiooni
seisukohad
langevad
paljuski
kokku
juba
apellatsioonimenetluses
esitatud
kaitseväidetega. Uudseiks ei saa pidada ka prokuröri vastusele esitatud vastuväited. Neil põhjustel on kolleegiumi hinnangul kassatsioonimenetluses R. Kalda ja S. Kalda kaitsjatele makstud tasust mõistlik KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes 2986 eurot 50 senti (sh käibemaks) iga süüdistatava kohta, mistõttu tuleb kaitsjate taotlus kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks rahuldada osaliselt.
13.Samuti esitasid R. Kalda ja S. Kalda kaitsjad T. Pilv ja A. Pilv taotluse hüvitada süüdistatavate õigeksmõistmisel ka neil varasemas menetluses tekkinud kulud. KrMS § 191 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse. Riigikohus on varem asunud seisukohale, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1). 13.1 Süüdistatavad on eelnenud kriminaalmenetluses tasunud neile osutatud õigusabi eest järgmiselt. Maakohtule esitatud arvestuse kohaselt tasus S. Kalda 18 197 eurot 94 senti (koos käibemaksuga) ja R. Kalda 16 285 eurot 56 senti (koos käibemaksuga). Maakohus ei lahendanud valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamise küsimust. Ringkonnakohtu otsusega tuleb süüdistatavatele hüvitada kriminaalmenetluses kantud õigusabi kuludest vastavalt S. Kaldale 4549 eurot 25 senti (koos käibemaksuga) ja R. Kaldale 4071 eurot 39 senti (koos käibemaksuga). Apellatsioonimenetluses esitatud arvestuse kohaselt tasus S. Kalda õigusabi eest 3 936 eurot (koos käibemaksuga) ja R. Kalda 3480 eurot 7 senti (koos käibemaksuga). Apellatsioonimenetluse kulud jäeti KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatavate kanda. 13.2 Kolleegiumi hinnangul on seoses R. Kalda ja S. Kalda osalise õigeksmõistmisega käesoleva otsusega põhjendatud nende poolt valitud kaitsjale tasutud menetluskulude hüvitamine ulatuses, mis vastab selle teo osakaalule kogu süüdistusest. Seega tuleb apellatsioonimenetluses kantud kuludest hüvitada süüdistatavale üks kolmandik kuludest, s.o S. Kaldale 1312 eurot ja R. Kaldale 1160 eurot 2 senti. Maakohtule esitatud taotlusest tuleb hüvitada süüdistatavatele lisaks ringkonnakohtu otsusega välja mõistetud kuludele üks neljandik kogukuludest, s.o S. Kaldale 4549 eurot 25 senti ja R. Kaldale 4071 eurot 39 senti - seega koos ringkonnakohtu otsusega välja mõistetud kuludega S. Kaldale 9098 eurot 97 senti ja R. Kaldale 8142 eurot 78 senti. Kokku tuleb seega kohtueelses menetluses ning
esimese ja teise astme kohtumenetluses valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest hüvitada S. Kaldale 10 410 eurot 97 senti ja R. Kaldale 9302 eurot 98 senti. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.