Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTartu Maakohus Tartu kohtumaja · 14.12.2012

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
Kohtuasja number: 1-11-5683/23
Asja liik: Kriminaalasi
Menetlusliik: Täitmiskohtuniku asi
Kuulutamise aeg: 14.12.2012
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 1512

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja

1-11-5683/7Tartu Maakohus Tartu kohtumaja01.06.2011 1-11-5683/34Tartu Ringkonnakohus09.01.2013

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Kriminaalasi nr 1-11-5683

Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise

MÄÄRUS

14.detsembril 2012.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretär Kristi Martin juuresolekul prokurör Marju Persidskaja kaitsja advokaat Aivar Hint osavõtul arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu Stanislav Vertjanovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist,

leidis:

Stanislav Vertjanov tunnistati Tartu Maakohtu 01.juuni 2011.a otsusega süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta 3 kuud vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel temale Tartu Maakohtu 15.mai 2007.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 11 kuud 16 päeva vangistust alates 16.novembrist 2010.a. Kohtuotsus jõustus 09.juunil 2011.a. Stanislav Vertjanovi karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 01.novembril 2013.a. Stanislav Vertjanovit on varem kriminaalkorras karistatud:

1.Pärnu Linnakohtu 16.oktoobri 1996.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 3 alusel 1-aastase vabadusekaotusega tingimisi 1-aastase katseajaga;

2.Pärnu Linnakohtu 13.jaanuari 1998.a otsusega KrK § 144 alusel 1-aastase vabadusekaotusega, millele liideti osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vabadusekaotust;

3.Pärnu Linnakohtu 29.jaanuari 1998.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel 1-aastase vabadusekaotusega, mis loeti kaetuks eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vabadusekaotust, mille kandmiselt ta 13.novembril 1998.a tingimisi ennetähtaegselt vabastati;

4.

6.Tartu Maakohtu 15.mai 2007.a otsusega KarS § 200 lg 2 p 7 alusel 3 aasta 8 kuu vangistusega, millest KarS § 74 alusel 8 kuud pöörati koheselt täitmisele ja 3 aastat vangistust jäeti tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata, kuid pöörati Tartu Maakohtu 14.veebruari 2008.a määrusega siiski täitmisele ja 25.mai 2009.a vabastati uuesti tingimisi enne tähtaega. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on Stanislav Vertjanovi korduva süüdimõistmise tõenäosus kahe aasta jooksul 58%, mistõttu toetab vangla tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt puudub Stanislav Vertjanovil vabaduses kindel elukoht ning toetav tugivõrgustik. Varasem suhtlusvõrgustik on süüdimõistetul koosnenud suures osas kriminaalse taustaga isikutest, mistõttu on oht, et positiivse toetuse puudumisel võib ta varasema tutvusringkonna ja eluviisi juurde tagasi pöörduda. Stanislav Vertjanov kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda. Enda sõnul asuks ta esialgu elama oma elukaaslase ema pool ning kriminaalhoolduse lõppedes järgneks oma elukaaslasele Inglismaale. Vabaduses soovib ta asuda tööle ning enda sõnul on tal töökoha võimalused ka olemas. Samuti soovib ta omandada keskhariduse nign hakata oma sõltuvusprobleemidega tegelema. Ta ei soovi enam suhelda varasema tutvusringkonnaga ning tahab elada seadusekuulekalt. KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on Stanislav Vertjanov ära kandnud enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Stanislav Vertjanovi puhul on positiivne, et vabaduses on tal olemas lähisuhted oma alaealise lapse, elukaaslase ja elukaaslase perekonna näol ning mõningal määral suhtleb ta ka oma emaga. Väidetavalt on tal olemas kindel elukoht elukaaslase, kes ise elab Inglismaal, ema juures. Samas ei ole kohtule teada millistel asjaoludel sai Stanislav Vertjanov elukohta kinnitava tõendi kuna vaevalt 1 kuu enne seda on elukaaslase ema välistanud kriminaalhooldajale süüdimõistetu elama asumise samale elamispinnale. Samuti tuleb arvestada sellega, et enne vangistust elas süüdimõistetu oma elukaaslasega koos vaid mõne kuu jooksul ja varasemast ei ole nende suhted just pikaaegsed. Seega ei saa süüdimõistetu suhted elukaaslase perekonnaga olla ilmselt veel ka kuigi lähedased ega usaldusväärsed. Süüdimõistetu elukaaslane ise elab Inglismaal ja seega jääksid süüdimõistetule peamisteks toetavateks ja samas ka järelevalvet omavateks suheteks suhted elukaaslase ema ja õega, kes on käinud teda väidetavalt vaatamas ka kinnipidamiskohas. Lühiajaline tutvus ja mõningased kohtumised arestimaja tingimustes ei anna piisavat kindlust sellele, et isikud on üksteist oluliselt tundma õppinud ja neil omavahel säiliksid suhted samasugusena ka vabanemisel, kindlustades talle püsiva elukoha ja taasühiskonnastumisel toetavad lähisuhted. Samuti peab kohus arvestama, et Stanislav Vertjanovit on kriminaalkorras karistatud juba 7 korral ning vangistust kannab ta 5 korda. Teda on ka varem kahel korral tingimisi

ennetähtaegselt vangistuse kandmiselt vabastatud ning temale mõistetud karistust on jäetud tingimisi katseajaga täitmisele pööramata. Sellest hoolimata on ta jätkanud oma kuritegelikku käitumist ka katseajal ega ole pidanud kinni kriminaalhoolduse nõuetest. Seega ei ole varasemad karistused ja nende kandmiseks antud võimalused süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud, mistõttu on alust kahelda, kas seda oleks teinud ka käesolev vangistus ning ta suudaks edaspidiselt seadusekuulekalt käituda ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid järgida. Kuigi käesoleva vangistuse ajal ei ole süüdimõistetu pannud toime ühtegi distsiplinaarrikkumist, mis võiks viidata tema suhtumise muutumisele, tuleb siiski arvestada ka seda, et julgeolekukaalutlustel kannab ta vangistust arestikambris, kus ei ole tal olnud võimalust ja kohustust täita kinnipidamiskoha eeskirju, mis kehtivad tavakorras karistust kandvatel isikutel. Seega leiab kohtunik, et nimetatud asjaolu üksi ei saa veel viidata süüdimõistetu poolt paranemise teele asumisele. Samuti ei ole tal seetõttu olnud võimalust osaleda ka üheski ilmselgelt vajalikus sotsiaalprogrammis või tööhõives, mis võiksid kaasa aidata tema taasühiskonnastumisele. Kuna materjalide põhjal on alust arvata, et peamiselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime majandusliku kasu ja elatusvahendite teenimise eesmärgil ning oma sõltuvusvajaduste rahuldamiseks, siis ei toeta tema ennetähtaegset vabastamist ka asjaolu, et vabanemisel puudub tal kindel töökoht. Kuigi enda sõnul on süüdimõistetul mingisugused töökoha võimalused olemas, siis ei saa kohus neis siiski garanteeritud töökohana arvestada, kuna ühtegi sellekohast tõendavat dokumenti kohtule esitatud ei ole. Seega on reaalne oht, et süüdimõistetu võib ebakindlast majanduslikust olukorrast tulenevalt vabanedes kuritegude toimepanemist jätkata. Nimetatud ohtu suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab vabanedes ka narkootikumide tarvitamist ja hasartmängude mängimist. Kuigi enda sõnul on süüdimõistetu nüüdseks narkootikumidest vabanenud ning mõistab nende kahjulikkust, siis on kohtul alust kahelda, kas ta ka tegelikult sõltuvusharjumustest vabaduses hoiduda suudab. Stanislav Vertjanov ei ole varem pidanud vajalikuks ravile pöördumist seoses sõltuvusega narkootilistest ainetest, samuti ei ole ta läbinud kinnipidamise ajal ühtegi sotsiaalabiprogrammi või muud toetavat tegevust, et oma sõltuvusprobleemidega tegeleda. Kuigi karistuse kandmise kohast tulenevalt ei ole süüdimõistetule vastavaid programme ka võimaldatud ning seega ei iseloomusta see iseenesest veel süüdimõistetu motivatsiooni puudumist oma sõltuvusharjumustega tegeleda, siis on eeltoodud asjaolud suureks ohuks, et vabanedes ja endisse elukeskkonda sattudes ei ole tal piisavalt motivatsiooni mitte jätkata narkootikumide tarvitamist. Seda riski suurendavad tema pikaaegne narkootiliste ainete tarvitamise kogemus aastast 2000 ja ilmselgelt samade kalduvustega suur tutvusringkond vabaduses. Süüdimõistetule oleks siiski kasulikum vangistust edasi kanda, et võimaldada seega sõltuvusharjumustest ja -ainetest pikemaaegsem võõrdumine ning kindlustada samas motivatsiooni neist vabanedes hoidumiseks. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et Stanislav Vertjanovi katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud. Kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et süüdimõistetu kuriteoriskid oleksid käesolevaks ajaks piisavalt maandatud ning et ta suudaks edaspidiselt vabaduses seadusekuulekalt käituda ja kriminaalhooldusega kaasnevaid nõudeid ja kohustusi järgida. Kohus peab vajalikuks ka märkida, et ennetähtaegne vabastamine ei ole süüdimõistetu suhtes seadusest tulenev reegel vaid on võimalus kui isik on täitnud karistuse kandmise reegleid ja eesmärke. Vabastamist saab siiski kohaldada vaid nende isikute suhtes, kes on riigi poolse usalduse ära teeninud ega ole seda varasemalt korduvalt kuritarvitanud. Kohus leiab, et Stanislav Vertjanovi puhul sellise isikuga tegemist ei ole, arvestades eelkõige temale varasemalt antud korduvaid võimalusi enese seadusekuulekalt tõestamiseks ja karistuse kandmiseks kergemal viisil, kuid sellest hoolimata tema õigusvastase käitumise korduvust.