1-12-6226/17 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

3.Kohus, arvestades KarS § 56 ja § 57 lg 1 p 3 ja § 57 lg 2 sätestatut, märkis põhikaristuse osas, et kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus ja süü tunnistamine. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohus leidis, et isiku süü suurus on üle keskmise, põhjendades seda järgmiselt: kahes episoodis neljast (05.12.2011 ja 21.04.2012) kaasnes joobeseisundis juhtimisega liiklusohu tekkimise võimalus – "sõiduauto vingerdas tee peal, näitas parempoolset suunatuld ja samal ajal keeras vasakule poole" (tunnistaja V.T. ütlustest kd 1, tl 4) ning "sõiduk tegi teisest autost möödasõitu ning naases väga järsu liigutusega enda suunavööndisse" (tunnistaja M.M. ütlustest kd 4, tl 2). Teod leidsid aset päevaajal, üks episood kell 15.25 ja kolm ajavahemikul kell 17.00-18.00, mil liiklustihedus on eriti suur, kuna inimesed sõidavad töölt koju ja seetõttu ka oht teistele liiklejatele on suurem. Kõikides episoodides oli N.K joove tunduvalt üle minimaalse määra – X,XX mg/g ja X,XX mg/g veres (kd 1, tl 8), (kd 2, tl 3) ning X,XX mg/l ja X,XX mg/l (kd 3, tl 4p, 5), (kd 4, tl 5p, 6) väljahingatavas õhus. 05.12.2011 indikaatorvahendi kasutamise protokollis on märgitud, et juhi reaktsioonikiirus on väga aeglane, kõne arusaamatu, aja-, isiku ja kohataju puudub, koordinatsioon väga häiritud, käitumises esineb rahutus, nutmine, apaatsus, omamehelik ja ründav käitumine (tl 5, 5p). 18.01.2012 indikaatorvahendi kasutamise protokollis märgitu kohaselt juhi reaktsioonikiirus on väga aeglane, kõne segane, aja-, isiku ja kohataju puudub, ei mäleta viimase 24-tunni sündmusi, koordinatsioon väga häiritud, käitumises esineb rahutus, omamehelik ja ründav käitumine (kd 2, tl 4, 4 p). Maakohus osundas karistusregistri andmetele, mille järgi on N.K varem 9 korral kriminaalkorras karistatud, sh viiel korral samalaadsete kuritegude toimepanemise eest – Viru Maakohtu 19.10.2007 ja 26.02.2008, Harju Maakohtu 05.12.2007, Ida-Viru Maakohtu 09.11.2001 ja Kohtla-Järve Linnakohtu 02.05.2002 otsusega. Karistuseks mõisteti N.K-le nii rahaline karistus, kui ka tingimisi vangistus, mis asendati üldkasuliku tööga. N.K on karistatud ka reaalse vangistusega. Põhja Politseiprefektuuri 08.06.2006 otsusega karistati N.K

aasta 6 kuud vangistust). Varem samalaadsete tegude eest korduvalt kriminaal- ja väärteomenetluse korras karistatud N.K pani toime neli uut kuritegu, mis näitab, et karistused ei ole talle piisavat mõju avaldanud. Mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Kohus ei leidnud aluseid N.K karistusest tingimisi vabastamiseks. Maakohus leidis, et otsustamaks karistuse määra üle, tuleb arvestada süüdistatava poolt kuritegude toimepanemise intensiivsust, nimelt seda, et vaid viie kuu vältel (2011. a detsembrist 2012. a aprillini) pani N.K toime neli uut tahtlikku, oma iseloomult samalaadset kuritegu. Kaitsja pakutud põhikaristuse määr 1 aasta vangistust jääb alla sanktsiooni keskmist ning ei vasta kohtu arvates N.K süü raskusele. Kohus nõustus prokuröri ettepanekuga karistuse osas mõista süüdistatavale karistuseks 2 aastat ja 3 kuud vangistust ning leidis, et karistuse selline liik ja määr vastab Y. Zatonskyi süü raskusele ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Selline karistuse määr on üle sanktsiooni keskmist määra, kuid kohtu arvates on see õigustatud, arvestades, et süüdistatava süü suurus on üle keskmise määra. Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 mõistetud karistust tuleb vähendada kolmandiku ehk 9 kuu võrra. Kandmisele kuulub 1 aasta 6 kuud vangistust. Tulenevalt KarS § 68 lg-st 1 tuleb karistusaja hulka arvestada eelvangistuses viibitud aeg 15.03.2012 kuni 16.03.2012, so 2 päeva. Kandmisele kuulub 1 aasta 5 kuud 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust tuleb arvata kinnipidamise päevast, s.o 21.04.2012 (kd 4 tl 8, 32). Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav N.K kaitsja Kaido Kooga, kes palub tühistada Viru Maakohtu otsuse KarS § 424 järgi põhikaristuse mõistmise osas ja palub mõista süüdistatavale kergem karistus. Apellandi arvates ei vasta põhikaristus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohtu järeldus eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks N.K karistamisel ainult vangistusega määraga üle keskmise sanktsioonis ettenähtud ülemmäära on põhjendamatu. Kohus on jätnud põhikaristuse mõistmisel arvestamata lisakaristuse ja konfiskeerimise kohaldamise. Mõistes kogumis põhi- ja lisakaristuse ning konfiskeerimise, ei ole eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks kogumis vajalik N.K karistamine vangistusega üle keskmise sanktsioonis ettenähtud ülemmäära. N.K on talle kohaldatud põhi- ja lisakaristuse kohaldamisega ning sõiduauto konfiskeerimisega väga pikaks ajaks või isegi alatiseks liiklusest kõrvaldatud ja sellega on eripreventiivsed eesmärgid täidetud. Kaitsja märgib, et karistus ei tohiks põhjustada asjatuid kannatusi ja ebamugavusi. N.K võttis korteri omandamiseks laenu ja pikaajaline vangistus põhjustab maksehäireid ja võib lõppeda korteri sundmüügiga. Kohus on jätnud kergendava asjaoluna arvestamata, et N.K tunnistas oma süüd kogu menetluse käigus ja kahetses seda puhtsüdamlikult. Põhjendatud põhikaristuse määraks peab kaitsja 1 aastast vabadusekaotuslikku karistust, mida tuleks vastavalt KrMS § 238 lg 2 vähendada ühe kolmandiku võrra.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, hinnates N.K apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja maakohtu seisukohtadega, nõustub maakohtu otsuses tehtud järeldustega N.K-le määratud karistuse osas ja leiab, et see on õiglane ning kooskõlas kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtadega. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Lisaks arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid (RKK 3-1-1-13-11, p 9). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (Riigikohtu üldkogu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-116-09, p 20, RKK nr 3-1-1-12-06, p 12 ja RKK 3-1-1-1811, p 8.1). Süü suurust võivad iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal. Lisaks kuriteokoosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist (RKK nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse. Käesoleval juhul on maakohus andnud põhjaliku hinnangu kõigile KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse mõistmise eesmärkidele kogumis ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus märgib puutuvalt kaitsja väidetesse seoses eripreventiivse eesmärgi mittearvestamisega isiku karistamisel, et maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud N.K käitumist ja talle varasemalt määratud karistustega seatud paranduslike eesmärkide luhtumist, m.h on maakohus analüüsinud kaitsja poolt pakutud põhikaristuse määra mittevastavust N.K süü raskusele. Nii on maakohus märkinud, et N.K-le on antud võimalusi kanda vabadusekaotuslikku karistust tingimisi, asendamisega üldkasuliku tööga, teda on karistatud ka reaalse vangistusega ja on määratud rahalist karistust ning kohaldatud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, ent N.K on jätkanud kuritegude toimepanemist. Ringkonnakohus leiab, et N.K-le on korduvalt antud võimalus asuda seaduskuulekale teele ning teha karistustest omapoolsed järeldused, mh tegeleda oma sõltuvusprobleemile lahenduse otsimisega. Arvestamata ei saa jätta sedagi, et käesolev karistus mõisteti nelja kuriteoepisoodi eest kogumis.