1-11-14198/20 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör, kes taotleb rangema karistuse mõistmist ja süüdistatav, kes taotleb talle mõistetud karistuse kergendamist. 3.1 Prokurör taotleb D.J-ile KarS § 64 lg 1 alusel 3 aastase vangistuse mõistmist, so KarS § 424 ülemmääras, millest lugeda kantuks eelvangistuses viibitud 5 päeva. Prokurör leiab, et süüdlasele mõistetud karistus ei vasta toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikule. Ta ei nõustu kohtu seisukohaga, et D.J-ile ei ole võimalik kohaldada karistusena kõrgeimat karistusmäära. Enne käesolevat kohtuotsust on D.J ajavahemikul 24.03.2003 – 28.08.2010 kokku viiel korral mõistetud süüdi KarS § 424 järgi ning talle on kohaldatud erinevaid karistuse liike – tingimisi vangistust; rahalist karistust; vangistust, mis on asendatud üldkasuliku tööga; temale on korduvalt kohaldatud lisakaristust, kuid ükski karistus ei ole oma eesmärki saavutanud. Vaatamata formaalsele süü tunnistamisele, asus D.J kohtuistungil ennast õigustama ja valetama. Tema ütluste kohaselt jõi ta viiest episoodist kolmes ainult pokaali õlut. Samuti andis D.J ütlusi, et tal on autos alkotester, mida saab osta igast apteegist ning mida ta kasutas iga kord enne juhtima asumist ning see ei näidanud ühelgi korral joovet. Seega väitis D.J kohtus, et pidas ennast kogu aeg kaineks. D .J joobeseisund viies episoodis oli vahemikus 1.02 mg/l -1.43 mg/l. Tegemist on joobeastmetega, milliste puhul ei saa rääkida kainusest, vaid tegemist on isiku reaktsioone ja funktsioone oluliselt pärssiva seisundiga. Selline väide ei ole ka eluliselt usutav, kuna olles ühe korra joobeseisundis politseile vahele jäänuna pärast seda kui väidetav alkotester tuvastas D.J kainust, kasutas ta sama alkotestrit edasi, teades et see võib valetada. Seega on D.J poolt antud ütlused eesmärgiga ennast õigustada ja oma süüd kunstlikult vähendada. Karistuse mõistmisel peab arvestama ka asjaoluga, et D .J töötas taksojuhina, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, mis oli karistusena ära võetud ning teenindas joobeseisundis mootorsõidukit juhtides ka kliente. Selliselt käitudes on D.J ohtu seadnud enda, taksoklientide ja kaasliiklejate elu ning tervise. Taksojuhtidelt ootab ühiskond kõrgemat

puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohus on välistanud nii täieliku kui osalise tingimusliku vangistuse mõistmise eeskätt lähtuvalt D.J süü suurusest. Apelleeritud kohtuotsusega mõisteti D.J süüdi viiel korral sõiduauto joobes juhtimises. Seega ei olnud tegemist juhuslikku laadi rikkumisega. Tema süü suurust suurendab see, et ta töötas taksojuhina. Kahel korral sõiduautot joobes juhtides olid taksos kliendid. D .J väited paari klaasi õlle joomisest ei ole tõsiseltvõetavad, sest selline alkoholikogus kriminaalvastutust kaasa toovat joovet ei põhjusta. D .J põhjendab joobes sõitmist halbade peresuhetega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellel asjaolul tähtsust, sest sõiduki juhtimine joobeseisundis on igal juhul keelatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-23-96 on märgitud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada, sealhulgas hüvitada tekitatud kahju. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kohus ei arvestanud D.J karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, sest see ei ole siiras. Kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga, sest D .J on sõiduauto joobes juhtimise eest varem kriminaalkorras viis korda karistatud, kuid vaatamata sellele jätkab ta sõiduauto juhtimist alkoholijoobes. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et D.J on varem 5 korda samasuguse kuriteo eest kriminaalkorras karistatud, seda nii rahalise karistuse, tingimusliku vangistuse kui üldkasuliku tööga. Sõiduautot juhtis ta korduvalt joobes ka üldkasuliku töö tegemise ajal. Seetõttu leidis maakohus põhjendatult, et kriminaalhooldus tema suhtes karistuse eesmärke ei täida. Lisaks sellele on teda korduvalt karistatud samalaadsete rikkumiste eest väärteomenetluse korras. Kuna D.J on oma käitumisega näidatud, et ta ei suuda kriminaalhoolduse all viibides kontrollnõudeid ja kohustusi täita, siis ei pea kohtukolleegium võimalikuks jätta talle mõistetud karistust ei osaliselt ega täielikult tingimisi täitmisele pööramata. Kuna D.J-ile on mõistetud reaalne vangistus esmakordselt, siis nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et karistuse mõistmine sanktsiooni ülemmääras ei ole põhjendatud. Prokuröri apellatsioonis esitatud väited D.J kui süstemaatilise roolijoodiku iseloomustamiseks on küll õiged, kuid need ei anna alust talle mõistetud sanktsiooni ülemmäära lähedase karistuse tühistamiseks.