Kohtulahend

Süüdimõistvat otsust motiveeris kohus kokkuvõtvalt järgmiselt.

1.2.1 Dokumentaalsete tõenditega leidis kinnitamist, et K.T. on OÜ S M XXXXna müünud 29.06.2004 ühe likvideerimisel oleva äriühingu kinnistu 71 000 krooni eest ja 9.02.2005 neli kinnistut 1 200 000 krooni eest. OÜ S M vara jaotusplaanist nähuvalt vastas jaotussumma, mis lõppeks osanikele maksti välja rahas, osaku väärtusele - T.O. 2500 krooni ja kolm ülejäänud osanikku 12 500 krooni. K.T. oli seisukohal, et kuna ta XXXXna tegi tööd ja kandis kulusid, oli tal õigus XXXX tasule ja kulutuste hüvitamisele. Nende maksmiseks oli tal enamusosanike suuline nõusolek, mistõttu kohtu luba selleks vaja ei olnud. Süüdistuses nimetatud maksete tegemist ta seejuures ei eitanud.

1.2.2 Kohus asus seisukohale, et K.T. l puudus seaduslik alus OÜ S M (likvideerimisel) vara arvelt maksta endale XXXXtasu ja teha väljamakseid kolmandatele isikutele, mistõttu ta on ebaseaduslikult omastanud kokku 527 595 krooni nimetatud äriühingu vara. ÄS § 206 lg 3 kohaselt määrab kohus XXXXd sundlõpetamise korral, samuti juhul, kui seda nõuavad osanikud, kelle osad esindavad vähemalt 1/10 osakapitalist. Kohus määrab ka XXXXte tasustamise korra ja tasu suuruse. Erandeid sellest, et kohus XXXX määramisel määrab ka XXXXte tasustamise korra ja tasu suuruse, ei olnud. K.T. ei ole kunagi sellekohase taotlusega kohtusse pöördunud, et talle määrataks OÜ S M likvideerimismenetluses XXXX tasu või määrataks kindlaks menetluse läbiviimiseks vajalike kulutuste suurus. Kuna K.T. l puudus ÄS § 206 lg-s 3 nõutud kohtu määrus XXXX tasustamise korra ja tasu suuruse kohta, ei olnud tal õigust neid väljamakseid (kaasa arvatud XXXX tasu pealt maksuametile tulumaksu ja sotsiaalmaksu ülekandmine) teha. Kohus on seisukohal, et asjakohane ei ole K.T. väide selle kohta, et tal oli õigus endale XXXX tasu maksmiseks, samuti kulutuste tegemiseks, kuna tal oli selleks enamusosanike nõusolek. Olukorras, kus XXXX on määratud kohtu poolt, on ainult kohtul selline otsustusõigus. Nii TsÜS § 41 lg-st 2 kui ÄS § 206 lg-st 1 tuleneb, et üldjuhul korraldavad juriidilise isiku likvideerimise juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikmed, kui seaduse, põhikirja või ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sellisel juhul on osanikel õigus määrata ka XXXX tasustamise kord, kuna ÄS § 1801 lg 1 on juhatuse liikmele makstava tasu suuruse ja maksmise kord määratav osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. Erandiks on sundlõpetamine TsÜS § 41 lg 2 teise lause ja ÄS § 206 lg 3 kohaselt, kus XXXX määramise ja tema tasustamise korra otsustab kohus. 1.2.3 Eeltoodust tulenevalt ei oma sisulist tähendust K.T. põhjendused selle kohta, et Suurbritannias asuvad osanikud olid nõus süüdistuses nimetatud väljamaksete tegemisega. K.T. on seejuures tunnistanud, et osanike koosolekut kokku ei kutsutud, kuna see ei olnud võimalik osanike vaheliste halbade suhete tõttu. Kohtus üle kuulatud üks neljast osanikust, T.O. kinnitas samuti, et mingit koosolekut ei ole kokku kutsutud. ÄS § 173 lg 1 kohaselt on osanikel õigus vastu võtta otsuseid ka osanike koosolekut kokku kutsumata, kuid sellisel juhul peab juhatus saatma otsuse eelnõu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kõigile osanikele, määrates tähtaja, mille jooksul osanik peab esitama selle kohta oma seisukoha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui osanik ei teata nimetatud tähtaja jooksul, kas ta on otsuse poolt või vastu, loetakse, et ta hääletab otsuse vastu. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mis kajastaks osanike otsust XXXX tasu ja kulutuste hüvitamise kohta. Küll aga nähtub OÜ S M (likvideerimisel) osanike P.O. ja T.O. meilide vahetusest K.T. ga (I kd tl 115-122), et nad ei olnud osanikena viimase tegevusega rahul. 1.2.4 Kohus nõustub sellega, et XXXXl on õigus likvideerimismenetluses tekkinud kulutuste hüvitamisele mõistlikus ulatuses. See tuleneb ÄS § 209 lg-st 3, mille kohaselt on XXXXtel lubatud teha tehinguid, mis on vajalikud osaühingu likvideerimiseks. Samas olukorras, kus XXXX on määranud kohus, peab kohtul olema võimalik otsustada ka nende suuruse ja põhjendatuse üle. Kohtu hinnangul tuleneb see õigus ja kohustus samuti ÄS § 206 lg-st 3, mille kohaselt ei otsusta kohus ainult XXXX tasu suurust, vaid ka XXXX tasustamise korra, st ka kuidas ja kui suures ulatuses tuleb üüri-, haldus- ja bürookulud arvesse võtta XXXXle tasu määramisel. Käesoleval juhul ei ole kohtul ega isegi osanikel olnud ülevaadet K.T. poolt tehtud kulutuste kohta. Olemasolevate tõendite alusel ei ole käesoleva ajani võimalik hinnata, millele tegelikult on kulunud 195 000 krooni OÜ S M (likvideerimisel) raha. Kui AS S igakuised rendi, telefoni jmt arved Ä K OÜ-le jäid 2000 krooni piiridesse, siis viimane on S M OÜ-le (likvideerimisel) esitanud kordades suuremad arved, samas ei nähtu, milles büroo kulud seisnevad. KarS §-s 201 ettenähtud kuriteo koosseisu täitmise seisukohalt ei oma tähtsust, millele täpsemalt see summa 195 000 krooni kulus, kuna ülaltoodu alusel on kohus

seisukohal, et samamoodi nagu XXXX tasu maksmiseks nii ka kulutuste tegemiseks pidi K.T. l olema ÄS § 206 lg-st 3 tulenevalt kohtu nõusolek. Kuna seda ei olnud, on väljamaksed tehtud ebaseaduslikult. 1.2.5 Kohus on seisukohal, et K.T. pani OÜ S M (likvideerimisel) vara omastamise toime tahtlikult, s.o vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. K.T. l on XXXX XXXX. Ta on 11.03.2003. a, andes nõusolekut OÜ S M XXXXks määramise kohta, kinnitanud, et on töötanud aastaid XXXX ning omab kogemusi juriidiliste isikute XXXX alal. Seega pidi ta OÜ S M XXXXna pidama vähemalt võimalikuks, et makstes ilma kohtu nõusolekuta XXXXtasu ja tehes väljamaksed kolmandatele isikutele, omastab ta sellega võõrast vara. 1.2.6 K.T. põhjendas oma käitumist sellega, et tal oli olemas Suurbritannias elavate OÜ S M (likvideerimisel) osanike C.P.H. ja K.G.N. nõusolek maksta endale XXXX tasu ja teha likvideerimismenetluses muid kulutusi. Ta ei esitanud kohtule taotlust põhjusel, et XXXX tasu määrab kohus ainult juhul, kui osanikud ei ole nõus XXXXt tasustama. 2005. aastal oli olemas vastav tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatus, mis hakkas kehtima 2006. aasta alguses. Seega peab kohus hindama, kas tegemist on keelueksimusega KarS § 39 tähenduses - isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Kohus märkis, et 1.01.2006 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 605 lg 1, mille kohaselt sama seadustiku §-s 602 nimetatud isik (sh XXXX) võib nõuda juriidiliselt isikult talle tekkinud kulutuste hüvitamist ja tasu oma tegevuse eest. Kui isik ei jõua selles juriidilise isikuga kokkuleppele, määrab kohus tasu ja hüvitatavad kulutused avalduse alusel määrusega. Kuna K.T. pani talle süüks arvatud omastamisteod toime enne 01.01.2006. a, ei ole viide sellele seadusemuudatusele asjakohane, mistõttu kohus sellel pikemalt ei peatu. K.T. ei saanud juhinduda toimingute tegemise ajal kunagi tulevikus kehtima hakkavast seadusest. Juristina pidi see olema talle ilmselge. Sellel ajal kehtis ÄS § 206 lg 3 samas redaktsioonis nagu käesoleval ajal. Nimetatud sättest nähtuvalt määras kohtu poolt määratud XXXXte tasustamise korra ja tasu suuruse kohus. Kuigi K.T. l oli tema sõnul see esimene likvideerimismenetlus, oli ta varem tegutsenud pankrotihaldurina, mistõttu pidi tundma sellealast seadusandlust. Pankrotimenetluses määras kohus tulenevalt pankrotiseaduse §-st 23 samuti ajutise halduri tasu suuruse, otsustas kulutuste hüvitamise. Oma kompetentsust on K.T. kohtule antud XXXX nõusolekus ka kinnitanud. Seega pidi K.T. teadma, et OÜ S M likvideerimismenetluses oli XXXXle tasu maksmiseks vajalik kohtu luba, menetluseks vajalikud kulutused allusid kohtu kontrollile ning osanike lubadustel, mis ei vastanud ka äriseadustikus kehtestatud osanike otsuse nõuetele, ei ole õiguslikku tähendust. Ülaltoodu alusel on kohus seisukohal, et tegemist ei ole keelueksimusega. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et K.T. võis eksida seaduste tõlgendamisel, oli selline eksimus talle välditav. Siinkohal on oluline, et XXXXna oli K.T. l kõrgendatud hoolsuskohustus, et viia osaühingu likvideerimine läbi vastavalt seadusele silmas pidades likvideerimise olemust ja eesmärke. Kahtluse korral oleks piisanud maakohtule tasu määramise taotluse esitamisest. 1.2.7 Tsiviilhagi osas leidis kohus järgmist. Kaitsja oli seisukohal, et tsiviilhagi on asjas esitanud isik, kelle selleks puudus õigus. Kaitsja tugineb ÄS § 168 lg 1 p-le 10, mille kohaselt kuulub osanike pädevusse õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses osaühingu esindaja määramine. OÜ S M osanikud ei ole otsustanud K.T. vastu nõude esitamist. Kohus kaitsja sellise käsitlusega ei nõustunud. Tulenevalt TsÜS § 41 lg-st 5 esindavad likvideerimise ajal juriidilist isikut XXXXd, kes võivad juriidilist isikut esindada kõigi tehingute tegemisel. ÄS § 209 lg 1, 2 kohaselt on XXXXtel juhatuse õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise olemusega. XXXXd lõpetavad osaühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded. Seega on XXXXle antud laiad volitused, mille

raames ta peab tegutsema likvideeritava osaühingu huvides. Ilmselgelt ei ole likvideeritava juriidilise isiku huvides piirata XXXX õigusi selliselt, et ta ei saaks äriühingu nimel tsiviilhagi esitada. Kaitsja loogikast lähtudes ei saaks XXXX osaühingut ka lõpetada, kuna ÄS § 168 lg 1 p 11 kohaselt kuulub ka see osanike pädevusse. Kohus leiab, et ÄS § 168 lg 1 p 10 säte ei ole likvideerimismenetluses kohaldatav.

esitamist võimaliku kahju väljamõistmiseks. Seega ei riku menetluse lõpetamine mingil viisil kannatanu võimalikke huve.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I

on ainuüksi tuvastatud situatsioonile antav õiguslik hinnang. Ning nentida tuleb sedagi, et võrreldes maakohtus esitatud kaitseargumentidega ei sisalda kaitsja koostatud apellatsioon midagi uut; see on lihtsalt juba maakohtus kõlanud kaitseteeside kordamine. Nagu eelnevalt ringkonnakohus juba märkis, on K.T. i käitumisele antud õigusliku hinnangu osas esimese astme kohtu otsus põhjalikult motiveeritud ning kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt veatu. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata uuesti kõigile neile argumentidele, mida kaitsja apellatsioonis sisuliselt lihtsalt taasesitab; tuleb tunnistada, et maakohtu otsusele ei ole ringkonnakohtul sisulisest küljest midagi uut ning põhimõttelist lisada. Seetõttu esitas ka ringkonnakohus käesolevas otsuses asjaolude kirjelduse all maakohtu seisukohad suhteliselt põhjalikult (vt otsuse p 1.2 jj); kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata ning toonitab üksnes seda, et need argumendid on jätkuvalt ka käesoleva kohtuotsuse osiseks. Maakohtu otsusele lisab ringkonnakohus omapoolselt vaid järgmist. II

otseselt viidatakse, nimetab nii kohtu poolt määratavat erikontrolli läbiviijat kui ka XXXXt). Seega võib TsMS § 605 lg 1 ls 1 kohaselt XXXX jõuda tõesti juriidilise isikuga kokkuleppele vaatluse all olevates küsimustes, kuid see ei tähenda, et kokkulepitud kulude/tasude maht ei peaks jätkuvalt alluma kohtulikule kontrollile. Seda kinnitab ka TsMS § 4772 lg 1 regulatsioon, mille kohaselt juhul, kui kohus on nimetanud hagita menetluses eestkostja, hooldaja, XXXX või muu sellise isiku, teostab kohus nende isikute üle ka järelevalvet, kui seadusest ei tulene teisiti. Selline seisukoht likvideerimismenetlusega seotud tasude/kulude üle kontrolli teostamise osas tuleneb üheselt ka viidatud RKTsK määrusest nr 3-2-1-9-11, mistõttu jätab ringkonnakohus kaitsja sellekohase väite edasise tähelepanuta. Nimetatud lahendis on ka selgitatud, et kohtule saab ja tuleb esitada eelnev kalkulatsioon nii tasu kui ka võimalike kulude osas, mida XXXX peab likvideerimismenetluse käigus kandma. Kohus saab nende üldist suurusjärku seega n.ö ette aktsepteerida ning alusetu on kaitsja viide, nagu sunnitaks sellisel juhul XXXXt korraldama menetlust isiklike varade arvel, samuti ei ole sellise toimimise korral vajalik iga kulutuse tegemiseks eraldi kohtu luba, nagu seda leiab apellant. Küll võimaldab selline toimimine vältida olukorda, kus XXXX bürookulud kasvavad hüppeliselt 2000 kroonilt üle 10 000 krooni kuus, nagu see on juhtunud käesolevas kaasuses.

KrMS § 2742 lg 1 kohaselt alles nn viimaseks lahenduseks; sellele eelnevalt peab kohus kontrollima, kas seda riivet ei ole võimalik heastada mingil muul viisil. Esmaselt toimub selline heastamine mõistagi karistuse mõistmise regulatsiooni kaudu, mida iseenesest kinnitab ka seadus; nimelt tuleb KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendada ka küsimus, kas isikule mõistetavat karistust tuleb kergendada mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Kuivõrd väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr ning maakohus on mõistnud K.T. karistuse oluliselt alla selle (ja seda vaatamata kergendavate asjaolude puudumisele), leiab ringkonnakohus, et isegi juhul, kui ringkonnakohus peaks nn mõistliku aja riive tuvastama (mida kriminaalkolleegiumi hinnangul käesolevas asjas aga ei esine), ei tooks see kaasa isegi mitte mõistetud karistuse täiendavat revideerimist, saati menetluse lõpetamist, mida taotleb kaitsja.

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Agu Timmi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.