Aktiva Finance Group OÜ hagi A. S. vastu võlgnevuse 2350,42 eurot ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
2805,03 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega Osaühing Aktiva Finants, registrikood 10746479, asukoht XXX, 10149 Tallinn), hageja lepinguline esindaja Sigrid Rahkema (e-post XXX); Kostja: A. S. (isikukood XXX, elukoht avalduses ja registris: XXX, e-post: XXX)
Menetlemise viis
Lihtmenetlus, kirjalik menetlus (TsMS § 405)
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi A. S.-i (A. S.) vastu võlgnevuse 2350,42 eurot ja viivise väljamõistmiseks.
2.Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitatavate kulude puudumise tõttu kohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra. Edasikaebamise kord Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses. Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui
Tsiviilasi nr 2-22-143313 vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
HAGEJA NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Aktiva Finance Group OÜ esitas 09. novembril 2022 Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 2453,10 euro saamiseks. Võlgnik esitas makseettepanekule 28. novembril 2022 vastuväite, et ei suuda täit summat tasuda, kuna on töötu, peab üleval 5-aastast last ning elab sotsiaalkorteris, igakuiselt suudaks tasuda 50 eurot. Võlgniku vastuväite tõttu 09. jaanuari 2023 määrusega maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja asi anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 08. märtsil 2023 esitas hageja kohtule hagiavalduse, mille kohus võttis 25. septembril 2023 menetlusse.
2.Hagiavalduse ja täiendavate selgituste kohaselt sõlmisid Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega Aktiva Finants OÜ) ja A. S. 06. juulil 2022 konstitutiivse võlatunnistuse ja maksekokkuleppe nr 272419 (maksekokkulepe). Kostja kinnitas võlatunnistuses võlga ning nõustus, et kaotab võlatunnistuse andmisega võimaluse esitada sellele vastuväiteid, hageja võib esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud nõude üksnes võlatunnistuse alusel ega pea esitama muid tõendeid. Võlatunnistusega loodi iseseisev kohustus. Võlatunnistus ja selle lisaks olev maksegraafik ei ole maksetähtaja edasilükkamise kokkulepe ega katkesta viivise arvestust võla osaks olevalt põhivõla jäägilt (maksekokkuleppe p 1.2). Hageja ei nõua kostjalt võla sissenõudmise kulude ja kahju hüvitamist muus osas kui maksegraafikus kajastatu, kui kostja täidab võlatunnistusest tulenevad kohustused ja peab võla tasumisel kinni maksegraafikust (maksekokkuleppe p 2.2). Kokkuleppes kostja tunnistas, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 2310,42 eurot, millest põhisumma 1163,73 eurot, viivis 783,21 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot, intress 313,48 eurot ning ühekordne lepingutasu 40 eurot. Samaaegselt võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas. Kostja kohustus võlgnevuse tagastama kokku lepitud maksegraafikute alusel. Lisandub ühekordne lepingutasu 40 eurot. Kostja ei ole võlgnevuse katteks makseid teinud.
3.Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 2350,42 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 178,52 eurot ja edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest võlatunnistuses sätestatud määras 0,065% päevas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda, menetluskuludena välja mõista kostjalt hageja kasuks riigilõiv 385 eurot ja hageja õigusabikulud 358 eurot ning kohustada kostjat tasuma hagejale menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest.
4.Hageja taotles asjas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagile ei vasta.
KOSTJA VASTUS
5.Kostjale toimetati menetlusse võtmise kohtumäärus ja hagimaterjalid 2. oktoobril 2023 kätte elektrooniliselt, saatmisega kostja enda poolt menetluses kohtuga suhtlemiseks kasutatud e-posti 2 (13)
Tsiviilasi nr 2-22-143313 aadressile XXX. Kostjale teatati, et TsMS § 3141 lg 1 alusel loetakse menetlusdokumendid talle kätte toimetatuks 6. oktoobril 2023. Hagile vastamiseks määratud tähtaeg 14 päeva lõppes seega
20.oktoobril 2023, kostja ei ole kohtule midagi esitanud ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.TsMS § 407 lg 1 näeb ette, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sellisel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja nõusolekut eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist (TsMS § 407 lg 2). Hageja selles asjas taotles tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagile ei vasta.
7.TsMS § 407 lg 6 kohaselt juhul, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Riigikohtu tsiviilkolleegium oma praktikas on korduvalt väljendanud seisukohta, et tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja keeruliste õigusküsimuste puhul tuleb eelistada sisulist lahendamist. //...// Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida tavaotsusega õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile vastamata jätmise korral rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-17, p 16). Muu hulgas tagaseljaotsuse tegemisel tuleb kohtul hagi õiguslikku põhjendatust kontrollida omal algatusel. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14, RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).
8.Kohus, tutvunud hagiavaldusega, uurinud hagile lisatud tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hageja nõue ei ole asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Selles asjas on tsiviilasja hind 2805,03 eurot ning kohus on menetlusse võtmise määruses pooltele selgitanud, et menetleb asja TsMS § 405 lg 1 kohaselt lihtmenetluses. TsMS § 405 lg 1 p 7 alusel kohus teeb sisulise lahendi kirjalikus menetluses. TsMS § 444 lg 2 kohaselt kohus märgib põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
9.Hageja pöördus kostja vastu kohtusse nõudega, mis tugineb võlausaldaja ja võlgniku vahel 6. juulil 2022 sõlmitud ja kostja poolt digitaalselt allkirjastanud maksekokkuleppele võlatunnistusele nr 272419 (dtl 39-42). Hageja on seisukohal, et see on konstitutiivne võlatunnistus, millega loodi uus kohustus. Hagiavaldusest ja lisatud maksekokkuleppest nähtuvalt on kostja hagejale kokku 2310,42 eurot, millest algsest tarbijakrediidilepingust tulenev põhivõlg 1163,73 eurot, viivis 763,73 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot ja intress 313,48 eurot. Maksekokkuleppe/võlatunnistuse sõlmimisega lisandus ühekordne lepingutasu 40 eurot. Maksekokkuleppes märgitu kohaselt on pooled kokku leppinud, et võlatunnistus ja selle juurde kuuluv maksegraafik ei kujuta endast võlgniku ja võlausaldaja vahelist kokkulepet maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust võlgnevuse osaks olevalt põhivõla jäägilt (dtl 41-42). Võlatunnistusest ning maksekokkuleppe punktidest 1.12 ja 1.3 nähtuvalt kostja kohustus maksegraafiku järgi tasuma viivist 0,065% iga kalendripäeva eest, vastav viivise summa kajastub maksegraafikus tulbas „viivis“.
3 (13)
Tsiviilasi nr 2-22-143313 Maksegraafikus on 13 osamakset, á 70 eurot, seejuures esimese 12 osamakse sisuks oli kahjuhüvitise (graafikus esimese osamaksega 30 eurot + teise osamaksega 20 eurot), lepingutasu (graafikus esimese osamaksega 40 eurot) ning viivise maksete (teise osamaksega 50 eurot, edasi kõik osamaksed 70 eurot) tasumine. Maksekokkuleppe sõlmimise päeva seisuga olnud põhiosamaksete võlgnevuse 1163,73 eurot ja intressi võlgnevuse 313,48 eurot suurused graafiku perioodi jooksul ei muutunud, need summad ning viivise katteks 316,86 eurot, kokku 1794,07 eurot, kohustus kostja tasuma viimase osamaksega 15. juulil 2023.
10.Kostja poolt võlatunnistuses tunnistatud võlgnevus sisaldab intressi. Intress võlasuhetes on eelkõige iseloomulik laenulepingutele, samuti tarbijakrediidilepingutele (VÕS § 397, § 403 1). Kohus selgitas hagejale, et juhul kui võlatunnistuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, tuleb hagejal välja tuua andmed, mis võimaldavad kontrollida tarbijakrediidilepingu kehtivust. Kohus 10. jaanuaril 2024 kohtunõudes selgitas hagejale õiguslikku olukorda ja tõendamiskoormise jaotust, tegi ettepaneku välja tuua ja põhistada asjaolusid, mille põhjal kohus saab hinnata hagis nimetatud võlatunnistuse olemust ja kehtivust, samuti välja tuua võlatunnistuse aluseks oleva võlasuhte sõlmimisega seonduvad asjaolud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise ja tarbijakrediidi sätetele vastavuse kontrollimiseks. Kohus selgitas, et eelduslikult kohaldub vaidlusalusele võlasuhtele VÕS § 421 alusel tarbijakrediidi regulatsioon (dtl 56), juhtis hageja tähelepanu sellele, et tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistuse puhul võib kostja loobumine võlasuhte aluseks oleva nõudega seotud vastuväidete esitamise õigusest olla vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 10. Kohus andis hagejale võimaluse nõude täpsustamiseks, krediidilepingu tühisuse puhuks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt uuesti määratud tagasimaksete alusel alternatiivse nõude esitamiseks. Hagejal tuli ära näidata, kui palju kostja tagasimakseid tegi ja milliste kohustuste katteks kostja tehtud tagasimakseid arvestati.
11.19. jaanuaril 2024 esitatud vastuses kohtunõudele hageja jäi hagiavalduses esitatud nõude juurde. Hageja ei arvutanud uuesti tagasimakseid krediidilepingu võimaliku tühisuse puhuks, ei esitanud alusandmeid kostja poolt tehtud tagasimaksete ega nende erinevate kohustuste katteks arvestamise kohta. Hageja selgitas, et võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on 9. oktoobril 2018 kostja ja Bigbank AS-i vahel sõlmitud tarbijakrediidileping SL18-01-1578829. Bigbank AS loovutas tarbijakrediidilepingust kostja vastu tuleneva nõude 04. juulil 2022 Aktiva Finance Group OÜ-le. Hageja esitas täiendavate tõenditena lepingu alusdokumendid.
12.Hageja selgitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist: hageja on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Tarbija kohustus esitada täielikke ja tõeseid andmeid seondub krediidiandja suhtes kehtiva keeluga väljastada krediiti tarbijale, kes ei suuda seda kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda VÕS § 4034 lg-le 6 ja krediidiandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa lg-s 7 nimetatud tagajärgi.
13.Kostja esitas laenutaotluse läbi internetikeskkonna, krediidisaaja isik tuvastati dokumendi andmete alusel PPA andmebaasist. Laenu taotlemisel kostjal maksehäireid ei esinenud. Laenuandja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet, tegi päringu maksehäireregistrisse ja kontrollis kostja pangakonto väljavõtet. Kostja deklareeris palka 600 eurot. Kostjal oli kohustusi igakuiselt kokku 187 eurot. Laenulepingu igakuiseks osamakseks kujunes 93,42 eurot. Kohustused kokku moodustasid 46,74% kliendi igakuisest sissetulekust, mis on madalam kui panga sise-eeskirjade järgi maksimaalselt võimalik 4 (13)
Tsiviilasi nr 2-22-143313 55%. Lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat, intressimäära, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu, igakuine lepingu haldustasu kooskõlas VÕS § 404 lg-ga
21.Lepingu nr SL18-01-1578829 kohaselt on krediidi kulukuse määr 37,21% aastas ja intressimäär 29,9% aastas.
14.Hageja leiab, et ta on tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsitud teavet enne krediidilepingu sõlmimist) kostja majanduslikku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.
15.Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et pooled on sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse. Riigikohus on 3. juuli 2023 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-22-139256 (p 13) selgitanud, et esmalt tuleb kohtul vastata küsimusele, kas võlausaldaja esitatud dokument on võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus või õiguslikult siduv tehinguline võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ei soovita õigussuhet lepinguga reguleerida, vaid sellega võlgnik üksnes nendib võla või muude asjaolude olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust. Võlatunnistuse kui lepingu puhul peab olema tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75, VÕS § 29). Võlatunnistus puhul eeldatakse, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ning võlausaldaja peab tõendama, et poolte tahe oli sõlmida tehinguline võlatunnistus (TsMS § 230 lg 1). Kui kohus on poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise reegleid kohaldades ning poolte tõendamiskoormust arvestades teinud kindlaks, et võlausaldaja nõude alus on õiguslikult siduv võlatunnistus, tuleb hinnata, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne. Konstitutiivse võlatunnistuse korral piisab võlausaldajal võla sissenõudmiseks võlatunnistuse esitamisest ning võlgnik saab esitada sellele alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 lg 1) tuleneva vastuväite (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 13.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (RKTKo 10. aprilli 2024, 2-215364/37, p-d 11-13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kui kohus tuvastab, et pooled on sõlminud deklaratiivse võlatunnistuse, peab kohus muuhulgas kontrollima alusvõlasuhte kehtivust (RKTKm 12. juuni 2024, 2-23-116386/18, p 14).
16.Kohus leiab, et kostja antud võlatunnistus tuleb lugeda ühepoolseks mittetehinguliseks võlatunnistuseks. Hageja ei ole tõendanud poolte ühist tegelikku tahet sõlmida alusvõlasuhtest eraldiseisev uus kokkulepe. Kostja ei ole menetluses hageja nõude osas seisukohta esitanud. Maksekokkuleppe sõlmimisel poolte ühise tahte tuvastamiseks tuleb välja selgitada lepingu sõlmimise asjaolud ja eesmärk, see ei ole ilma vastavate tõenditeta võimalik. Seega poolte ühist tahet võlatunnistuse/maksekokkuleppe sõlmimisel tuleb tõlgendada VÕS § 29 lg-st 4 tulenevalt nii, nagu pooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
17.Võlatunnistus on ainult üks osa pooltevahelisest maksekokkuleppe dokumendist. Dokumendi elektroonilise faili nimi on võlatunnistus, kuid dokumendi pealkiri on „Võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe tingimused, leping nr 272419“ (kokkulepe). Kokkuleppe kohaselt on selle sõlminud võlausaldajana Aktiva Finants ja võlgnikuna A. S.. Kokkulepe koosneb kolmest osast: 1) kokkuleppe sõlmimise aluseks olevad asjaolud/tingimused, 2) võlatunnistus ja 3) maksekokkulepe.
5 (13)
Tsiviilasi nr 2-22-143313 Dokumendi esimeses alajaotuses (punktid A, B ja C) on fikseeritud võlgnikul võlausaldaja ees oleva võla suuruseks 2310,42 eurot, mis koosneb tähtaegselt tasumata põhivõlast ja/või intressist, viivistest, leppetrahvist, sissenõudmiskulust vms tasumisele kuuluvatest, kuid tasumata summadest. Kokkuleppes märgitakse, et võlgnevuse täpsema sisu on võlausaldaja võlgnikule teatavaks teinud enne kokkuleppe sõlmimist.
18.Kokkuleppes märgitakse, et võlgnik on nõustunud kinnitama võlausaldajale võlgnevuse olemasolu ja suurust ning on teinud võlausaldajale ettepaneku võlgnevuse osade kaupa tasumiseks, on oma eeldatavat maksevõimet arvestades võlausaldaja koduleheküljel kätte saadavaks tehtud rakendust kasutades koostanud maksegraafiku (maksegraafik), milles kajastatud maksete teostamise korral on võlgnikul võimalik võlgnevus, koos sellelt graafikujärgsete maksete tegemise perioodil arvestatava intressi ja/või viivistega tasuda. Tingimusel, et võlgnik tunnistab võlgnevuse olemasolu ja suurust ning peab selle tasumisel kinni võlgniku poolt välja pakutud maksegraafikust, on võlausaldaja valmis võlgnikuga kokku leppima, et võlausaldaja ei tee maksegraafiku täitmise perioodil täiendavaid toiminguid võlgnevuse sisse nõudmiseks, eelkõige ei taotle maksekäsu kiirmenetluse algatamist, ei esita hagi ega realiseeri tagatisi ning ei nõua võlgnikult muude võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude ja kahju hüvitamist kui võlgnevuse osaks oleva põhivõla jäägilt arvestatav viivis. (dtl 40)
19.Kokkuleppe teises, võlatunnistusena pealkirjastatud osas võlgnik kinnitab, et võlgneb võlatunnistuse andmise päeva seisuga Aktiva Finantsile kokku 2310,42 eurot, millest põhisumma 1163,73 eurot, viivis 783,21 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot, intress 313,48 eurot. Nagu eelnevalt märgitud, on need summad hageja poolt kostjale ette antud. Samuti on võlatunnistuse tekstis sõnastatud võlgniku kinnitusena, et samaaegselt käesoleva võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas, lisandub ühekordne lepingutasu 40 eurot ning võlgnik kinnitab, et on võimeline tasuma võlgnevuse vastavalt järgnevale maksegraafikule. Võlatunnistus sisaldab lisaks võlgniku poolsele võlgnevuse tunnistamisele maksegraafikut, sellele järgneb „Maksekokkulepe“, mis sisuliselt kordab võlatunnistuse osas märgitud tingimusi ja kokkuleppeid.
20.Võlatunnistuses märgitu kohaselt sõlmitakse samaaegselt võlatunnistuse andmisega maksekokkulepe, milles viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas ja lisandub ühekordne lepingutasu 40 eurot. Seega on pooled käsitlenud võlatunnistust muudest kokkulepetest eraldiseisvana.
21.Võlatunnistuses sisalduv maksegraafik võiks viidata tehingulisele võlatunnistusele, kuna võlgnik ühepoolselt ei saa võlgnevuse tasumiseks maksegraafikut kehtestada. Tegelikkuses pandi kostja aga valiku ette: võlatunnistust andmata ei saanuks võlgnik võimalust võlgnevuse osamaksetena (maksegraafiku alusel) tasumiseks. Maksegraafik järgneb võlatunnistuses võlgniku kinnitusele, et ta on suuteline võlgnevuse vastavalt sellele maksegraafikule tasuma. Võlatunnistuses märgitust järelduvalt oli ka võlasumma kostjale ette antud, võlausaldaja veebirakenduses sai kostja üksnes määrata selle tasumiseks osamaksete arvu ja suurust (koostada maksegraafiku), kostjal ei olnud võimalik muuta võlasummat ega nõuet osaliselt tunnistada (näiteks üksnes põhivõla osas). Kohus leiab, et sellisest võlatunnistusest ei saa järeldada muud, kui et kostja tunnistas algsest laenulepingust tulenevate täitmata kohustuste olemasolu ja soovis võlga tasuda osamaksetena.
22.Kohus juhib tähelepanu sellele, et hageja ise käsitab kostja poolt maksegraafiku genereerimist maksegraafiku sõlmimise ettepanekuna võlausaldajale. Kokkuleppe dokumendi igale osale on märgitud andmed digitaalselt allkirjastanute kohta: esimese ja kolmanda osa allkirjastajateks on Julianus Inkasso OÜ võlausaldaja esindajana (konkreetse isiku nime ei ole), teise osa (võlatunnistus) allkirjastajaks on märgitud üksnes kostja. Faktiliselt on aga kogu dokument digitaalselt allkirjastatud ühe tervikuna ja ainult kostja poolt: kohtule hagiavalduse lisana
6 (13)
Tsiviilasi nr 2-22-143313 elektrooniliselt esitatud digiümbrikus on ainult kostja digiallkiri, kuigi dokumendi kohaselt tulnuks esimene ja kolmas osa allkirjastada ka hagejal. Sellest, et võlausaldaja ei ole kokkuleppe dokumenti allkirjastanud, saab teha ka järelduse, et võlausaldaja ei ole teinud VÕS § 9 lg-te 1 ja 2 kohast vajalikku tahteavaldust kostja maksegraafiku sõlmimise pakkumuse vastuvõtmiseks. Ainult kostja poolt allkirjastatud dokument ei saa olla mitmepoolne tehinguline võlatunnistus. Hagiavalduses (p 2.3) märgitakse, et kostja hagejale võlgnevuse tasumiseks makseid ei ole teinud (dtl 35).
23.Hagejaks on võlgade sissenõudmisele spetsialiseerunud inkassofirma, nõue kostja vastu tuleneb tarbijakrediidilepingust ja on hagejale loovutatud esialgse laenuandja poolt. Kostja deklaratiivselt tunnistas võlausaldaja ees varasemast alussuhtest tulenevat võlgnevust ning tüüptingimustel vormistatud võlatunnistuses loobus kostja võlale vastuväidete esitamisest. Sellises olukorras tuleb kontrollida, kas võla tunnistamine ja võlale vastuväidete esitamisest loobumine on vastuolus alussuhtele kohaldatavate imperatiivsete sätetega (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 17). Riigikohus selgitas tsiviilasjas 2-21-13098, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob see võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421 järgi. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 28-29).
24.Hageja on inkassofirma, kes omandas nõude esialgselt võlausaldajalt loovutuse teel. Seega oli hagejale teada, et võlgnik on kohustuste täitmisega oluliselt viivituses. VÕS § 401 lg 2 kohaselt võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi refinantseerimisel. Maksekokkulepe oli sisuliselt maksetähtaja tasuline edasilükkamine – kokkuleppe kohaselt pidi kostja põhivõla ja intressi tasuma kokkuleppe sõlmimisest ühe aasta möödumisel ning vahepealsel ajal tasuma 70 eurot kuus viivist. Uue kokkuleppe sõlmimisega määrati põhivõla tasumiseks uus tähtpäev, kuid viivisearvestus ei katkenud. Selliselt on ka viivis käsitatav VÕS § 397 lg 1 kohase tasuna (intressina) raha kasutamise eest. Seetõttu kohus leiab, et hageja on krediidiandja, kellel lasus muu hulgas kohustus VÕS § 4034 sätestatu kohaselt kontrollida uue kokkuleppe sõlmimisel võlgniku maksevõimet, seda eriti juhul, kui tõele vastab hageja väide, et poolte ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisega luua uus kohustus.
25.Olemasolevatel andmetel võis hageja eeldada, et võlgnik on makseraskustes, kuid maksekokkuleppega pandi kostjale täiendavaid kohustusi. Maksegraafikut sisaldava võlatunnistuse tekstis kostja tunnistas võlga summas 2310,42 eurot (sh põhivõlg 1163,73 eurot, viivis 783,21 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot ja intress 313,48 eurot) ning nõustus tasuma ühekordset lepingutasu 40 eurot, ehk kokku 2350,42 eurot. Samas maksegraafikus loeti võla algjäägiks 2634,07 eurot, s.o 323,75 euro võrra suurem summa. Maksegraafikusse on lisatud täiendav, n.ö jooksev viivis, mida arvutati põhivõlalt lisaks võlatunnistuses märgitud viivisesummale – maksegraafiku nõuetekohase täitmise korral pidanuks kostja tasuma viivist kokku 1066,86 eurot.
26.Hageja hagiavalduses ja kohtu nõudel esitatud täiendavates selgitustes kirjeldab üksnes esialgse laenuandja poolt kostja maksevõime kontrollimiseks tehtud toiminguid. Sellest saab järeldada, et hageja ei ole kostja maksevõimet kontrollinud, rikkudes VÕS § 403 4 lg-s 6 sätteid, mille kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena 7 (13)
Tsiviilasi nr 2-22-143313 veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Sama paragrahvi 7. lõikest tulenevalt on krediidiandjal selle kohustuse rikkumise korral võimalik võlgnikult nõuda üksnes VÕS § -s 94 sätestatud intressimäära, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast; muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne; krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ja need tarbijale teatavaks tegema. Hageja ei ole seda teinud.
27.Poolte sõlmitud maksekokkulepe/võlatunnistus tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. Lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Praeguses asjas on tegemist hageja poolt ettevalmistatud standardiseeritud vormis dokumendiga, mille kostja sai iseteeninduskeskkonnas sõlmida, kinnitada digitaalselt allkirjastamisega ning aktsepteerida võlatunnistuse tingimusi võla ajatamiseks ning eesmärgil, et hageja ei esita kokkuleppe kehtivuse ajal maksekäsu kiirmenetluse avaldust ega hagi (dtl 40-42). Hageja esitatud faktilistest asjaoludest ja lisatud tõenditest nähtub, et võlatunnistuse tingimused olid enne hageja välja töötatud ning pooled ei rääkinud neid läbi. Kostjal ei olnud peale maksegraafiku kuumakse suuruse reaalselt võimalik võlatunnistuse sisu ega maksekokkuleppe tingimusi mõjutada. Seejuures ei olnud kostjal võimalust maksegraafikus määrata, milliste kohustuste katteks igakuiseid osamakseid arvestatakse. Seega, kui lugeda maksekokkulepe/võlatunnistus poolte vahel sõlmituks, on see sõlmitud tüüptingimustel.
28.Kohus leiab, et maksekokkuleppe/võlatunnistuse tingimused on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustavad ja seetõttu VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 11 kohaselt tühised osas, millega kostja loobus õigusest vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid, ning millega kostja nõustus, et võlausaldaja võlatunnistusele tuginedes võib esitada nõudeid ega pea peale võlatunnistuse esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta. Kostja võttis kohustuse tasuda aasta jooksul iga kuu osamakseid 70 eurot kuus kahjutasu, lepingutasu ja viivise katteks, selle tulemusel oli maksegraafiku lõpptähtpäeval 15. juulil 2023 jätkuvalt tasumata kogu põhivõlg 1163,73 eurot, varasemast jäänud intressivõlg 313,48 eurot ja viivis 316,86 eurot ning kostja kohustus need tasuma viimase osamaksena ühe summana, kokku 1794,07 eurot. Eluliselt ei ole usutav, et juba makseraskustesse sattunud ja olemasolevate kohustuste täitmisega viivitusse jäänud kostja soovis maksegraafikut, mille järgi tuli tal hagejale viimase osamaksega tasuda korraga 1794,07 eurot. Selline tõlgendus oleks vastuolus ka hageja enda väidetega, mille kohaselt kostja ise määras osamaksete suuruse 70 eurot vastavalt oma maksevõimele.
29.Kostja oli võlatunnistuse sõlmimisel sundolukorras. Mõistliku inimese arusaama kohaselt pidas kostja võlatunnistust võlausaldaja portaalis genereerides silmas üksnes võimalust tasuda võlgnevus osamaksetena, maksegraafiku eeltingimus oli aga hageja märgitud suuruses võla tunnistamine. Maksekokkuleppe tingimustest järeldub, et kui juba võlgnevusse sattunud kostja ei oleks maksegraafikut sõlminud, oleks tema võlgnevus võlausaldaja ees kohesele täitmisele kuulunud. Võlatunnistus/maksegraafik on eksitav tegelikult tasumisele kuuluva kohustuse suures osas. Maksegraafikut sisaldavast võlatunnistuse dokumendist nähtub, et kuigi kostja tunnistas võlga summas 2310,42 eurot ja nõustus tasuma lisaks ühekordse lepingutasu 40 eurot, millega kogu nõue pidanuks olema kokku 2350,42 eurot, loeti maksegraafikus võla algjäägiks 2634,07 eurot, s.o 323,75 euro võrra suurem summa.
30.Võlatunnistuse liigi määramisel ei saa VÕS § 29 lg 1 teisest lausest ja hageja viidatud Riigikohtu otsusest tulenevalt lähtuda üksnes võlatunnistuses kasutatud mõistetest ja nende tähendusest ega ka üksnes hageja tahtest, vaid tuleb lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus leiab, et tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, nagu maksekokkuleppes rõhutatakse, vaid deklaratiivse 8 (13)
Tsiviilasi nr 2-22-143313 võlatunnistusega, millega kostja tunnistas olemasolevat, tarbijakrediidilepingust tulenevat võlgnevust. Hageja ei ole tõendanud, et poolte ühine eesmärk maksekokkuleppe sõlmimisel oli luua uus iseseisev kohustus. Esitatud asjaolude pinnalt pidas kostja võlatunnistust sisaldava maksekokkuleppe allkirjastamisel silmas võimalust tasuda võlg maksegraafiku alusel. VÕS § 29 lg-st 4 tulenevalt tuleb pooltevahelist kokkulepet tõlgendada pooltega sarnase mõistliku isiku arusaama kohaselt. Kostjaga sarnaselt majanduslikes raskustes olev inimene mõistab maksegraafiku sõlmimist võimalusena saada maksmiseks ajapikendust, tasuda tekkinud võlgnevus osade kaupa ning sellega vältida koguvõlgnevuse kohest sissenõudmist. Seejuures nähtub kohtule esitatud dokumentidest, et reaalselt lepiti kokku ka maksetähtaja pikendamises nelja kuu võrra (vastupidiselt võlatunnistuses sisalduvale kinnitusele, et võlgnik on teadlik, et võlatunnistus ei kujuta endast kokkulepet võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta): algses lepingus oli viimase makse tähtaeg 2023.a märtsis, võlatunnistuses 2023.a juulis. Kohtu ette toodud asjaoludel võis keskmine mõistlik isik maksekokkuleppe/võlatunnistuse dokumendist kohtu hinnangul aru saada, et sellega tunnistatakse olemasolevat kohustust, mille tasumisega ollakse viivitusse jäänud ning mida võimaldatakse kokkuleppe korras tasuda osamaksetena täiendava aja jooksul. Ainus uus kohustus, milles kokku lepiti, oli maksekokkuleppe sõlmimise tasu 40 eurot. Kohtule arusaadavalt on hageja kokkulepe teksti sõnastusega püüdnud vältida tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamist kokkuleppele.
31.Kui võlale vastuväidete esitamisest loobumise tahteavaldus ei ole kehtiv, siis ei ole sellel TsÜS § 84 lg 1 alusel algusest peale õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 87 sätestab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. VÕS § 421 kohaselt on tarbijakrediidilepingut reguleerivas võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 27).
32.Eeltoodu alusel kohus loeb tuvastatuks, et poolte vahel 6. juulil 2022 sõlmitud maksekokkuleppe nr 272419 puhul on tegemist tarbijakrediidist tuleneva deklaratiivse võlatunnistusega, mis tarbijat kahjustavate ebamõistlike tüüptingimuste tõttu on tühine VÕS § 421 alusel koostoimes VÕS § 42 lg 3 punktides 10-11 sätestatuga: lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist; või piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Hageja nõue 06. juuli 2022 võlatunnistuse alusel on õiguslikult põhjendamatu, ebaselge ja seda ei saa rahuldada.
33.Kui krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane soovib panna tarbija vastu maksma nõudeid, mis tulenevad võlatunnistusest, mille aluseks on tarbijakrediidileping, peab kohus tegema tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks esmalt kindlaks, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja seal viidatud kohtupraktika).
34.Hagiavalduse asjaolude ja lisatud tõendite kohaselt sai Bigbank AS ja kostja vahel 09. oktoobril 2018 sõlmitud laenulepingu nr SL18-01-1578829 alusel kostja laenu 2500 eurot, intressimääraga 29,9% aastas (dtl 65-69). Lepingu kohaselt oli kostjal kohustus laen tagasi maksta 9 (13)
Tsiviilasi nr 2-22-143313 vastavalt maksegraafikule hiljemalt 15. september 2022 (dtl 66). Laenu krediidi kulukuse määr oli 37,21% (dtl 66), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal 2018.a oktoobris VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud ülempiiri (alates 01. juulist 2018 aasta lõpuni kehtinud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 19,97% ning kolmekordne määr 59,91%). Täiendavalt leppisid Bigbank AS ja kostja 04. juunil 2020 laenulepingu nr SL18-01-1578829 Lisas nr 1 kokku krediidisumma suurendamises 308,66 euro võrra, arvesse võttes, et krediidisaajal oli 04.06.2020 seisuga lepingu alusel krediidiandja ees võlgnevus summas 308,66 eurot ning krediidisaaja on avaldanud soovi võlgnevuse refinantseerimiseks. Pooled leppisid kokku, et täiendava krediidisumma arvelt loetakse tasutuks krediidisaaja võlgnevus, st krediidisumma täiendavat väljamakset ei toimu ning peale krediidisumma suurendamist on krediidisumma jääk 2146,23 eurot, kohaldub intressimäär 29,9% ning laen tuli tagastada maksegraafiku alusel lõpptähtajaga 15. märts 2023. Laenu suurendamisel oli krediidi kulukuse määr 35,94% (dtl 75-78), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal 2020.a juunis VÕS § 406 2 lg 1 esimeses lauses kehtestatud ülempiiri (alates 01. jaanuarist 2020 kuni 30. juunini 2020 kehtinud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 20,61% ning kolmekordne määr 61,83%).
35.Kui tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega, tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403 4 lg 1). Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt tühine üksnes intressikokkulepe. Selleks, et krediidiandjat saaks lugeda vastutustundliku laenamise põhimõtet järginuks, peab ta olema omandanud teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline, ja hinnanud tarbija krediidivõimelisust (RKTKm 24.11.2023, 2-2113098/50, p-d 17-24). Eelviidatud andmed peab kohtu ette tooma ka hageja, kelle nõue tuleneb deklaratiivsest võlatunnistusest, mille alusvõlasuhteks on eelduslikult tarbijakrediidileping (p 13.2) (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.4).
36.Kohus, tutvunud põhjalikult hagiavaldusega ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta 19. jaanuaril 2024 esitatud hageja täiendavate selgitustega ning tõenditega, leiab, et hageja nõuded ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu õiguslikult põhjendatud ja on tagasimaksete määramata jätmise tõttu ebaselged. Vajalike andmete puudumise tõttu ei ole kohtul endal võimalik tagasimakseid määrata. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.
37.Eesti õiguse järgi ei ole lubatud anda laenu krediidivõimetule tarbijale. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13).
38.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et laenuandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kohus selgitas 06. veebruaril 2023 ja 10. jaanuaril 2024 menetlusdokumentides hagejale, et hagejal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused, ning neid asjaolusid tõendada (dtl 29, 56). Kohus selgitas hagejale VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatut: kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija
10 (13)
Tsiviilasi nr 2-22-143313 krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Hagejal tuli esitada selleks puhuks andmed ka selle kohta, kui palju kostja tagasimakseid tegi ning mille katteks laenuandja maksed arvestas.
39.Kohus on seisukohal, et hageja kirjeldatud asjaolude järgi laenuandja Bigbank AS 2018.a oktoobris kostjale laenu andmisel ja 2020.a juunis krediidisumma suurendamisel ei järginud VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg-d 2–4 kohustavad krediidiandjat tarbija krediidivõimelisust hindama vajaliku hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe saamiseks tuleb asjakohast teavet küsida tarbijalt, kasutada andmekogusid. Seejuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on laenuandjal.
40.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine VÕS § 4034 lg 4 kohaselt hõlmab laenuandja kohustust kontrollida tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-tele 3 ja 4. Viidatud KAVS § 50 lg 3 sätestab, et laenuandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
41.KAVS § 50 lg 4 kohaselt laenuandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud laenuasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama laenuandja. Kuivõrd laenuandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua.
42.Hageja viitab kostja kohustusele esitada laenutaotlusele õigeid andmeid, kuid samas nähtub, et laenuandja kostja andmeid ei arvestanud. Hoolsa kontrolli korral oleks krediidiandja hageja poolt kirjeldatud laenutaotluse andmete põhjal pidanud märkama, et 2020.a laenu suurendamine ilmselt ei vasta kostja finantsolukorrale ning krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Hageja 19. jaanuari 2024 selgituse (dtl 63) kohaselt kostja deklareeris palka 600 eurot. Kostjal oli kohustusi igakuiselt kokku 187 eurot. Laenulepingu igakuiseks osamakseks kujunes 93,42 eurot (kokku 280,42 eurot). Kohustused kokku moodustasid 46,74% kliendi igakuisest sissetulekust, mis on madalam kui maksimaalselt võimalik 55% sise-eeskirjade järgi. Hageja väitel laenuandja kontrollis ka maksehäireregistri andmeid ja saadud informatsiooni kohaselt ei olnud lepingu sõlmimise ajal kostjal ühtegi maksehäiret. Samuti hageja kinnitas, et laenuandja kontrollis ka pangakonto väljavõtet ja on selle lisanud (dtl 84 – 94). Kuigi hageja väitel sai laenuandja eeldada, et laenutaotleja esitatud andmed on tõesed, siis hageja 19. jaanuari 2024 asjaolude kirjelduses puudub laenuandja tegelik hinnang kostja sissetulekute ja väljaminekute kohta kostja konto väljavõtte põhjal.
43.2020.a juunis suurendati kostja laenusummat seni tekkinud võlgnevuse katmiseks, anti 6 kuud maksepuhkust põhivõla tasumise osas ning maksegraafiku kohaselt tuli kostjalt tasuda hiljemalt
15.märtsiks 2023 põhivõlg 2146,23 eurot, intress summas 1148,01 eurot ning lepingutasu 51 eurot, kokku 3345,24 eurot (dtl 78). Hageja poolt 19. jaanuaril 2024 toodud täiendavates asjaoludes puuduvad andmed selle kohta, et laenu suurendamisel 2020.a oleks laenuandja Bigbank AS üldse hinnanud kostja krediidivõimet uusi täiendavaid kohustusi võtta. Hagiavalduse täienduses puuduvad ka asjaolud laenulepingu ülesütlemise õiguspärasuse hindamiseks. Hageja selgitustele lisatud tõendite järgi hoiatas Bigbank AS kostjat 19. oktoobril 2020, s.o juba 3 kuud pärast laenu 2020. a juunis suurendamist, et kostja on võlgnevuses 224,98 euroga, ning andis tähtaja võla tasumiseks kuni 05. novembrini 2020 (dtl 82). 14. detsembril 2020 teatega ütles Bigbank AS 09.oktoobril 2018 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1578829 üles, 11 (13)
Tsiviilasi nr 2-22-143313 märkides, et kostjal on 14. detsembri 2020.a seisuga tasumata 2 478,02 eurot, mis koosneb: krediidisumma 2146,23 eurot, intress 313,48 eurot, lepingu haldustasu 7,50 eurot, sissenõudekulu 5,00 eurot ning viivis 5,81 eurot (dtl 83).
44.Samuti ei ole hageja esitanud täpseid andmeid ega tõendeid, kui palju kostja tegelikult laenulepingu ja selle lisa 1 alusel raha sai, mis summas kostja laenuandjale tagasimakseid tegi ning mille katteks tagasimaksed arvestati. Hageja väitel loovutas Bigbank AS nõude hagejale 04. juulil 2022 ning 06. juulil 2022 sõlmiti võlatunnistus, milles kostja tunnistas võlga summas 2310,42 eurot, millest põhisumma 1163,73 eurot, viivis 783,21 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot, intress 313,48 eurot. Seega oli 2020.a juunis laenulepingu lisas 1 ja detsembris 2020 lepingu ülesütlemisel nimetatud põhivõlg 6. juuliks 2022 vähenenud 982,50 euro võrra.
45.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Intressimäär alates laenu väljastamisest 09. oktobrist 2018 kuni 31. detsembrini 2022 oli null. Alates 01. jaanuarist 2023 oli intressimäär 2,5% aastas. Alates 01. juulist 2023 oli intressimäär 4% aastas ning alates 01. jaanuarist 2024 kehtiv intressimäär on 4,5% aastas. Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest kordades suurem, 18,9% aastas (hagiavalduse p. 2.2, tl 8). Hageja saab seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest.
46.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus andis hagejale 06. veebruari 2023 määruses ja uuesti 10. jaanuari 2024 kohtunõudega võimaluse täpsustada hagiavalduse asjaolusid ja haginõuet ning esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta hiljemalt 19. jaanuariks 2024. Hageja seda võimalust ei kasutanud, nõuet ei täpsustanud ega esitanud kohtule teavet krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja on kohtunõude kätte saanud, kuid otsustanud oma nõuet ka alternatiivnõudena mitte ümber arvestada ega esitada vajalikku teavet, mis võimaldaks kohtul endal ümberarvestusi teha.
47.Tallinna Ringkonnakohus on 12. juuli 2023 määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks.
48.Kuivõrd hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole krediidiandja vastustundliku laenamise põhimõtet järginud ja hageja ei ole ka hoolimata korduvatest kohtu selgitustest ega Riigikohtu 24. novembri 2023 lahendis nr 2-21-13098 vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta selgitatust esitanud kohtule VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevaid andmeid tagasimaksete uuesti määramise kohta, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 12 (13)
Tsiviilasi nr 2-22-143313
49.TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
50.Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
51.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole kohtule teatanud ning ka kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
52.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Heli Käpp Kohtunik
13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.