Kohtulahend

Harju Maakohtu 6. jaanuari 2012. a otsus R. L. ja N. M. suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista R. L-lt Eesti Vabariigi kasuks 38,40 eurot (kolmkümmend kaheksa eurot ja nelikümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „R. L.“, 1-11-13032, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Ülejäänud R. L. määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 230,49 (kakssada kolmkümmend eurot ja nelikümmend üheksa senti) jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(9)

R. L. tunnistati KarS § 199 lg 2 p 7, 8,9 järgi süüdi selles, et ta varem vargusi ja röövimisi toime pannud isikuna taas: 1) 18. juuni 2009 varahommikul tungis lukustamata ukse avamise teel sisse Tallinnas X XX maja juurde pargitud sõiduautosse Mercedes-Benz ja varastas sealt L. M-le kuuluvat vara 581,60 euro väärtuses; 2) 28. juuni 2009 varahommikul tungis akna lahtimurdmise teel sisse Tallinnas X X esimese korruse korterisse ja varastas sealt E. M-i sülearvuti 639,12 euro väärtuses. 3) 11. juulil 2009 kella 15.30 paik tungis ukseluku lõhkumise teel sisse Tallinnas X XX juurde pargitud veoautosse ja varastas sealt J. S-i tööriistu 25,56 euro väärtuses. 4) 26. juulil 2009 kella 20.20 paiku grupis S. G-ga tungis ukselukkude lõhkumise teel sisse Tallinnas X X asuvasse ja Maseko AS-ile kuuluvasse lattu, kust üritas varastada AS Masekole kuuluvaid erinevaid metallist esemeid 511,29 euro väärtuses. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest turvatöötajad pidasid nad kinni. 5) 25. oktoobril 2009 kella 18.00-19.00 paiku võttis ta Tallinnas X X asuvas ühiselamus fuajee põrandal lamavalt V. S. korterivõtmed ja sisenes nende abil tema korterisse, kust varastas mitmesuguseid esemeid kokku 552,18 euro väärtuses. 6) 30. detsembril 2009 kella 02.15 paiku tungis lukustamata ukse avamise teel sisse Tallinnas X XX asuvasse kuuluvasse kuuri, kust varastas J. L-i metallist tööriistu kokku 16,62 euro väärtuses. 7) ajavahemikul oktoobrikuu lõpust 2010 kuni 5. novembrini 2010 tungis ta grupis N. M-ga Harjumaal AS-i Harku Karjäär piirdeaiaga territooriumile ja varastas lahtisest angaarist 50 meetrit ja maa seest 160 meetrit elektrikaablit kokku 4034,10 euro väärtuses. KarS § 266 lg 2 p 1,3 järgi tunnistati R. L. süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna taas: 1) 22. novembril 2009 kella 05.50 paiku ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt tungis ukseluku ja ukse lõhkumise teel sisse Tallinnas X X XXX asuvasse garaažiboksi nr XX. 2) 25. jaanuaril 2010 ajavahemikul kell 04.00-04.30 grupis G. N-ga ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt tungis lukustamata ukse avamise teel sisse Tallinnas X X XXX asuvasse garaažiboksi nr XX, kus politsei nad kinni pidas.

3(9)

täiendas. Keegi ei küsinud kohtus T. B. käest, kas ta teab, et A. M. on surnud. Küll aga tõlgendab kohus selle asjaolu süüdistatava kahjuks. Kohtuistungil kuulatud telefonisalvestuse kohaselt räägib T. B. , et sõidab R. L-le külla ja küsib, kus tema kodu täpselt asub. Telefonivestlusest ei nähtu, et R. L. oleks T. B-t enda juurde meelitanud. Apellandile jääb arusaamatuks, mille põhjal kohus sellise järelduse tegi. T. B. ütlustest nähtub sedagi, et R. L. oli talle laenanud 300 krooni, mille ta pidi samal õhtul R. L-le tagastama. Kui kahe päeva pärast helistas talle A. B. , siis oli ta kahtlemata ärritunud ja vihane, sest arvas, et teda on petetud. Kohtus talle raha laenamise suhtes küsimusi ei esitatud ning nüüd on sellest asjaolust tehtud kohtuotsuses ebaõiged järeldused. R. L-i ütlusi võib kinnitada K. T. R. L. leiab, et narkopolitseinikud oleks pidanud ta kinni pidama narkootilise aine üleandmise hetkel. Samuti oleks nad pidanud läbi otsima tema kodu. Keegi ei küsinud kohtuistungil, kui suure summa raha R. L. T. B-le laenas. Tunnistaja V. B. on andnud ütlusi R. L-i vastu politseitöötajate surve all hirmust uuesti vanglasse sattuda. Nimelt oli ta vabanenud vanglast tingimisi enne tähtaega. Jälitusprotokollid on koostatud tunduvalt hiljem kui teostati jälitustoiming. K. T-ga peetud telefonivestlus narkootikumide teemal ei tõenda samuti tema süüd narkootiliste ainete edasiandmises, sest R. L. tarvitas ise narkootikume ja K. T. teadis seda. Ta oli K. T-ga rääkides alko- ja narkojoobes, mistõttu võis ebaõiget juttu rääkida. Ka A. R. võib kinnitada, et R. L. ei ole narkootilisi aineid kellelegi müünud. Tema tädi O. N. kinnitas kohtuistungil, et oli kinkinud R. L-le 2500 krooni lähenevateks pulmadeks. Seepärast palub R. L. selle summa tädile tagastada. R. L. taotleb nende kuriteoepisoodide osas kriminaalasja saatmist täiendavale uurimisele, et üle kuulata A. R. ja K. T. ning DNA ekspertiisi käigus selgitada välja, kas narkootilise aine pakil leidub A. M-i DNA-d. Süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi vaidlustab R. L. elektrikaabli varguse episoodi Harku Karjäärist. Väidab, et ta ei ole seda kuritegu toime pannud. Kaassüüdistatav N. M. andis kohtueelsel uurimisel tema suhtes politseitöötajate survel valeütlusi, mida ta kohtuistungil ka ise tunnistas. Kindlaks on tegemata isegi varguse toimepanemise täpne aeg, rääkimata selle tõendamisest. Seetõttu taotleb ta ka selles episoodis kriminaalasja saatmist täiendavale uurimisele või õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. R. L. vaidlustab Kaitseministeeriumi kasuks rahuldatud 418, 60 euro suurust tsiviilhagi, sest kohtueelsel uurimisel sellest juttu ei olnud, et aken tuleks täielikult vahetada. Ka fotodelt on näha, et aken on terve ja raame ei ole üle värvitud, nagu seda väitis kohtuistungil Kaitseministeeriumi esindaja. Ülejäänud vargusepisoodides R. L. kohtuotsust ei vaidlusta. 4.2 N. M. kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest N. M. süüd kinnitavad tõendid puuduvad. N. M. kohtuistungil oma süüd ei tunnistanud. Ta väitis, et andis kohtueelsel uurimisel ütlused politseitöötajate surve all. Politseitöötajad ütlesid ette, mida on vaja kirjutada. Seetõttu on tema poolt kirjutatud puhtsüdamlikus ülestunnistuses parandused. Samal põhjusel on ka vastuolud puhtsüdamlikus ülestunnistuses ja kahtlustatavana ülekuulamise protokollis kajastatud asjaolude vahel. Ütluste olustikuga seostamise käigus näitasid politseitöötajad talle ette kuhu seista ja mida rääkida. N. M. on kohtueelsel uurimisel väitnud, et kasutas kaabli varastamisel redelit. Mingisugust redelit sündmuskohalt ega N. M. elukohast aga leitud ei ole. N. M. ei saanud neid vargusi koos R. L-ga toime panna, sest R. L. viibis alates 5. novembrist 2010 vahi all. Kaabel ei kuulunud AS-le Harku Karjäär, sest see oli paigaldatud ammu enne äriühingu moodustamist. Seetõttu ei olnud see kaabel raamatupidamises arvel. Lisaks sellele oli kaabel amortiseerunud ja väärtust ei omanud.

4(9)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(9)

kartis sellest varem rääkida. Seega muutis T. B. kohtuistungil oma ütlusi, mitte ei täiendanud, nagu väidab oma apellatsioonis R. L. Kohtuasja materjalidest nähtub, et T. B. oli saatnud maakohtule juba enne kohtuistungit 6. juunil 2011. a ja 30. juunil 2011. a (kohtuotsuses märgitud ekslikult 2010. a ) kaks avaldust, milledes teatab, et ostis narkootilise aine A. M. käest R. L-ilt laenatud raha eest. Mõlemas avalduses põhjendab ta ütluste muutmist sellega, et vahi all olles hakkas kahetsema ja tahtis tõtt rääkida. Seega on ta ütluste muutmise põhjust erinevalt selgitanud, mistõttu tema kohtuistungil antud ütlusi usaldusväärseks lugeda ei saa. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ütluste muutmise põhjus oli hoopis selles, et A. M. suri 14. mail 2011. a (kohtuotsuses ekslikult 2010. a), mistõttu teda ei oleks saanud enam üle kuulata. Kahtlemata sai R. L. A. M-i surmast teada ja rajas sellele tunnistaja T. B. kaasabil oma kaitsetaktika, sest A. M. oli R. L-i elukaaslase K. T. vend. Kohus ei saanudki kohtuistungil tunnistaja T. B. ülekuulamise käigus teda A. M. surma suhtes küsitleda, sest prokurör teatas A. M. surmast kohtuistungi lõpus, so pärast T. B. küsitlemist. Seetõttu ei ole asjakohane R. L-i apellatsiooni etteheide selle kohta, et kohus T. B-lt ei küsinud, kas ta on A. M. surmast teadlik. Kohtukolleegiumi hinnangul tõendab T. B. kohtuistungil antud ütluste ebausaldusväärsust seegi, et vaatamata 2011. a juunikuus maakohtule saadetud avaldustele ja 2. detsembril 2011. a kohtuistungil antud ütlustele on ta 25. novembril 2011. a nõustunud kokkuleppemenetluses enda süüditunnistamisega KarS § 184 lg 1 järgi selles, et sai 26. oktoobril 2010. a Tallinnas X X XX majas kella 17.08 ajal suures koguses narkootilist ainet R. L-ilt. Jälitustoimingu käigus salvestatud T. B. ja R. L-i vahel peetud telefonivestlusest ei nähtu, et T. B. oleks tundnud huvi A. M. isiku vastu või soovinud R. L-ilt raha laenata. Maakohus märgib kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et 300 krooni eest ei olekski olnud võimalik suures koguses narkootilist ainet osta. Jälitustoimingu käigus teostatud varjatud jälgimise käigus selgus, et T. B. käiski X X XX majas ja peeti pärast seda kahtlustatavana kinni ning tema kinda seest leiti kotike suures koguses narkootilise ainega. Tema elukohas teostatud läbiotsimise käigus leiti esemeid, mis viitavad narkootiliste ainete levitamisele. Eeltoodut arvesse võttes on maakohus põhjendatult leidnud, et R. L. andis T. B-le edasi narkootilist ainet. Kuna üleantud aines oli 3,92 grammi puhast amfetamiini, millest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt 30-le isikule, siis oli tegemist narkootilise aine suure kogusega. Seega on R. L-i apellatsiooni taotlus selles kuriteoepisoodis enda õigeksmõistmiseks põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. R. L. väidab oma apellatsioonis, et ka 5. novembri 2010. a kuriteoepisoodis on ta süüdi mõistetud alusetult, sest ta ei ole V. B-le narkootilist ainet üle andnud. R. L. põhjendab oma taotlust sellega, et V. B. andis kohtueelsel uurimisel teda süüstavaid ütlusi politseitöötajate survel, sest kartis uuesti vanglasse sattuda. Kohtuistungil andis ta aga tõeseid ütlusi. Kohtukolleegium märgib siinkohal, et maakohus ei olegi R. L-i süüditunnistamisel V. B-i ütlustega arvestanud, sest need on vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed. Maakohus on öelnud vaid seda, et pärast V. B-i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist on R. L-il hea võimalus süü V. B-le veeretada, sest tema suhtes on menetlus lõpetatud ja teda enam miski ei ohusta. Tegelikult on maakohus rajanud selles osas süüdimõistva kohtuotsuse jälitustoimingu käigus R. L-i ja K. T. vahel peetud telefonivestlustele, mis on protokollitud ja kohtuistungil vahetult ära kuulatud. Nende sisust tuleneb üheselt, et R. L. tunnistab K. T-le, et ta andis narkootilise aine V. B-i kätte ja käskis tal süü enda peale võtta. Samuti nähtub nende sisust, et R. L peab lõpuks telefonikõne lõpetama, sest on politseimaja juurde jõudnud. Seetõttu on põhjendamatu apellandi väide, et politseinikud teda kogu aeg jälgisid, mistõttu ta ei saanud telefoniga rääkida ega narkootilist ainet V. B-i kapuutsi sisse peita. Kuna üleantud aines oli 2,92 grammi puhast amfetamiini, millest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt 23-le isikule, siis oli tegemist narkootilise aine suure kogusega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu tähelepanekuga, et kuna T. B-le ja V. B-le üle antud amfetamiin

6(9)

oli mõlemal juhul 37%-se toimeaine sisaldusega, siis on need saadud suure tõenäosusega ühest allikast. Seega on R. L-i apellatsiooni taotlus ka selles kuriteoepisoodis enda õigeksmõistmiseks põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. R. L. peab jälitustoimingu protokolle lubamatuteks tõenditeks, sest need on vormistatud tunduvalt hiljem, kui teostati jälitustoiming. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu ja viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010 . a otsuses nr 3-1-1-119-09 ja 16. juuni 2010. a otsuses nr 3-1-1-23-10 väljendatud seisukohale, et jälitustoimingu protokoll koostataksegi alles pärast jälitustoimingu tegemist selle käigus tehtud märkmete või tehnikavahendi abil talletatud teabe põhjal. Kui kohtumenetluse pooltel tekib jälitusprotokolli sisu kohta kahtlusi, siis on võimalik taotleda kohtuistungil salvestise vahetut esitamist. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kohtumenetluse pooltel ei ole jälitustoimingu protokollide usaldusväärsuse suhtes kahtlusi tekkinud, kuid vaatamata sellele on telefonivestlused kohtuistungil uuesti ära kuulatud. Kohtumenetluse pooltel ei ole pärast salvestiste ärakuulamist jälitustoimingu protokollide sisu osas vastuväiteid olnud. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium R. L-i apellatsiooni väitega, et jälitustoimingu protokollid ei ole usaldusväärsed tõendid. R. L. ja N. M. end Harku Karjäärist kaabli varguses süüdi ei tunnista ja taotlevad ringkonnakohtus enda õigeksmõistmist. Kohtukolleegium selle taotlusega ei nõustu, sest apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 35 kuni 37 on toodud väga põhjalikud motiivid nende süü tõendatuse kohta. Peamiseks objektiivseks tõendiks on jälitustoimingu käigus teostatud telefonikõne salvestus R. L-i ja N. M. vahel. N. M. väite kontrollimiseks tema suhtes kohtueelsel uurimisel menetlustoimingute käigus kasutatud ähvarduste suhtes kuulati kohtuistungil üle politseitöötajad. Kohus leidis põhjendatult ja motiveeritult, et N. M. väited tema suhtes kasutatud ähvarduste suhtes on alusetud ning antud eesmärgil, et kohus arvestaks tõendina tema kohtuistungil antud ütlustega. Kohus seda aga ei teinud, sest N. M. kohtueelsel uurimisel antud detailsed ütlused riimuvad teiste kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga.

7(9)

Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest kohtule olid esitatud arved akna vahetamise kohta. Kannatanu E. M. ütlustest nähtub, et lõhutud akent ei olnud enam võimalik kinni panna. Akna vigastused nähtuvad ka sündmuskoha vaatlusprotokollist. Kuna akent ei olnud võimalik sulgeda, siis pandi uus aken. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et tehtud kulutus ei olnud ebamõistlikult suur. Süüdistatavale R. L-le KarS § 184 lg 2 p 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vangistus alates 3 aastast kuni 15 aastani. Kohtukolleegium nõustub kohtupraktikas välja kujunenud ja arutatavas asjas maakohtu väljendatud seisukohaga, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Seda seisukohta on kinnitanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 24. novembri 2011. a otsuses 3-1-77-11. Maakohus leidis põhjendatult, et R. L-i süü selle kuriteo toimepanemises on suur, sest pärast esimest KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist sai R. L. teada, et T. B. peeti temalt saadud narkootilise ainega kinni ning sellele vaatamata jätkas ta samalaadset kuritegelikku käitumist. Sellest saab järeldada, et peale varguste toimepanemisest saadava tulu oli tema teiseks tuluallikaks narkootiliste ainete edasiandmisest saadav tulu. Kohus R. L-i käitumises karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Varasemad karistused ei ole R. L-i käitumisele mõju avaldanud. Vaatamata sellele pidas kohus võimalikuks mõista R. L-le karistus tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra, sest käideldud narkootiliste ainete kogused ei ületanud narkootilise aine suure koguse määra oluliselt. Kohtukolleegium nõustub sellise karistusmäära valikuga ega leia põhjusi selle kergendamiseks. Samuti nõustub kohtukolleegium kohtupraktikas välja kujunenud ja käesolevas kohtuasjas maakohtu poolt väljendatud seisukohaga, et KarS § 64 lg 1 alusel kohaldatakse raskemat karistuste liitmise viisi siis, kui kuritegudega on rünnatud erinevaid õigushüvesid. Kuna R. L-le inkrimineeritud kuriteod on suunatud vara ja rahva tervise vastu, siis on maakohus põhjendatult suurendanud raskeimat üksikkaristust ja mõistnud liitkaristuseks 7 aastat vangistust. Kohus ei oleks millegi vastu eksinud, kui oleks liitnud R. L-le mõistetud karistused täielikult. Eelnevat arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kohtuvaidlustes avaldatud R. L-i kaitsja seisukohaga, et R. L-le KarS § 64 lg 1 alusel karistuse mõistmine ei ole toimunud kooskõlas seadusega.

8(9)

välja kaitsja kohtuistungil osalemise tasu 2 pooltunni eest 38,40 ja jätab ülejäänud määratud kaitsjale välja makstud tasu 230,49 riigi kanda.

Meelika Aava

Malle Preimer

Urmas Reinola

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.