3-1-1-31-12 - Riigikohus - lahend.ee

jälitustoimingute seaduslikkust, sealhulgas eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks antud lube, asus maakohus seisukohale, et jälitustoimingud on toimunud kooskõlas seaduse nõuetega ja jälitustoimikust nähtuvalt alustati A. Pavlištšuki suhtes kriminaalmenetlust ühtlasi ka KarS §-s 349 ette nähtud kuriteo tunnustel. Viimatinimetatud kuriteo eest näeb aga karistusseadustik ette muu hulgas kuni kolmeaastase vangistuse, see aga võimaldab KrMS § 110 lg 1 kohaselt koguda tõendeid ka jälitustoimingutega. Maakohus leidis, et A. Pavlištšukile kohtueelse menetluse lõpus KarS § 349 järgi süüdistuse esitamata jätmine selle kuriteo tõendamatuse tõttu ei saa endaga kaasa tuua jälitustoiminguga kogutud tõendite kasutamise lubamatust süüdistuses KarS § 164 järgi, kui nende kogumine oli iseenesest seaduslik. 2.2 A. Pavlištšuk ei eita, et soovitas inimestel hääletada J. M.-i või tema valimisnimekirja poolt. Samuti kinnitab ta, et pakkus inimestele raha, kuid ainult laenuks või sel eesmärgil, et nad üldse valimistel hääletamas käiksid. A. Pavlištšuki ja tuvastamata isikute vahelistest telefonikõnedest nähtub, et süüdistatav agiteeris inimesi hääletama J. M.-i või nende isikute poolt, kes ei toeta Paldiski Põhja-Sadama tegevust, pakkudes neile selle eest raha. 2.3 Süüdistatava ja tunnistaja J. Š. vahelisest telefonivestlusest nähtub, et A. Pavlištšuk palus tunnistajal käia eelvalimistel hääletamas, lubades talle selle eest 250 krooni. Telefonikõne salvestus kinnitab J. Š. ütlusi, et süüdistatav helistas talle ja lubas valimas käimise eest raha. Tunnistaja teadis, et A. Pavlištsuk toetab J. M.-i, kuid tema selle kandidaadi poolt ei hääletanud. Pärast valimistel osalemist loobus J. Š. raha vastuvõtmisest. Tunnistaja I. Z.-i ütluste kohaselt oli tal A. Pavlištšukiga kokkulepe, et materiaalse hüvitise saamise kaudu tuleb õhutada inimesi valimistel osalema. Pärast valimistel osalemist saanuks nad süüdistatava käest 200 krooni. A. Pavlištšuki ja I. Z.-i vahelisest telefonikõne salvestusest nähtub, et nad arutasid ID-kaardiga hääletamist ja inimeste ärgitamist valimistel osalemiseks. Süüdistatava palvel oli tunnistaja ülesanne leida inimesi, kes oleksid nõus valimistel osalema. 2.4 Eeltoodust lähtuvalt leidis maakohus, et jälitustoimingu käigus salvestatud süüdistatava telefonivestlustest erinevate inimestega koostoimes tunnistajate J. Š. ja I. Z.-i ning süüdistatava enda ütlustega nähtub, et süüdistatav lubas J. M.-i poolt hääletamise eest raha. Kohus ei lugenud usaldusväärseks tunnistajate J. Š. ja I. Z.-i ütlusi selle kohta, et A. Pavlištšuk lubas raha valimistel osalemise eest, sõltumata sellest, keda valitakse.

4.Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Pavlištšuki süüditunnistamises KarS § 164 järgi, samuti temalt sundraha ja menetluskulude osalise väljamõistmise osas. Uue otsusega mõisteti süüdistatav KarS § 164 järgi õigeks ja hüvitati talle valitud kaitsjale makstud tasu. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Maakohtu süüdimõistva otsuse rajamine jälitustoiminguga saadud tõenditele ei olnud lubatav. Kooskõlas Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11 on A. Pavlištšukile esitatud süüdistus välja kasvanud S. P. suhtes KarS § 349 järgi alustatud kriminaalmenetluse käigus ilmnenud uutest asjaoludest. See ei võimalda kasutada saadud tõendeid süüdistatava vastu, kuna A. Pavlištšukile etteheidetav kuritegu ei vasta KrMS § 110 lg 1 nõuetele, s.o ei ole karistatav vähemalt kolmeaastase vangistusega. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et A. Pavlištšuki tegevuses ilmneksid KarS §-s 349 kirjeldatud teo tunnused. Viimast ei kinnita ükski tõend ja talle ei ole esitatud isegi vastavat kahtlustust. 4.2 Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kui jättis andmata hinnangu tunnistajate ütlustele tervikuna. Tunnistajate J. Š. ja I. Z.-i ütlustest nähtub, et süüdistatav pakkus neile raha selle eest, et nad läheksid valima. Tunnistajad teadsid, et süüdistatav on J. M.-i toetaja, kuid kinnitasid, et A. Pavlištšuk ei mõjutanud neid hääletama konkreetse kandidaadi poolt. Tunnistajate ütlused tuleb lugeda tervikuna usaldusväärseiks. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole usutav, et raha pakuti valimistele mineku eest, on oletuslik. 4.3 Selleks, et tunnistada isik süüdi KarS § 164 järgi, peab olema tuvastatud n-ö ekvivalentsussuhe hääle saaja ja hääle andja vahel. Seetõttu olukorras, kus hääle ostja ei ole kandidaat ise, peab olema tuvastatud, et ta tegutseb hääle saaja huvides, ning viimane on sellest ka teadlik või on sellest huvitatud. Käesolevas asjas puudub vahetu seos süüdistatava ja süüdistuses nimetatud poliitilise valiku vahel.

6.Kassatsioonivastuses leiab kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja alused selle tühistamiseks puuduvad. 6.1 Kriminaalmenetlust alustati 1. oktoobril 2009 KarS § 349 ja KarS § 164 tunnustel selle kohta, et S. P. maksab Paldiskis valimisõigusega isikutele sularaha selle eest, et nad annaksid tema kasutusse ID-kaardi koos PIN-koodidega 2009. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ajaks. Menetluse alustamise teates ei ole kordagi mainitud A. Pavlištšuki nime. 5. oktoobril 2009 taotleti maakohtult luba A. Pavlištšuki kasutuses olnud mobiiltelefoni pealtkuulamiseks. Varem ei teostatud kriminaalasjas ühtegi muud menetlustoimingut. Kaitsjal ei ole andmeid selle kohta, et S. P. suhtes oleks teostatud menetlustoiminguid. Ainuke menetlusdokument, mis S. P.-d puudutab, on kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, mis koostati samal kuupäeval kohtueelse menetluse kokkuvõttega. KrMS § 110 lg 1 seab jälitustoimingu teostamisele kaks eeldust. Esiteks peab tegu olema karistatav vähemalt kolmeaastase vangistusega. KarS § 164 sellele kriteeriumile ei vasta. A. Pavlištšukile ei ole kunagi esitatud kahtlustust ka ühegi muu sätte järgi. Ükski kohtueelses menetluses koostatud dokument ei kinnita prokuröri väidet, et oli alust kahtlustada A. Pavlištšukki teos, mis vastaks KarS § 349 tunnustele. Teiseks näeb KrMS § 110 lg 1 ette, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega peab olema välistatud või oluliselt raskendatud. Käesolevas asjas oli esimeseks menetlustoiminguks telefonikõnede salajane pealtkuulamine. Seega on ringkonnakohus õigustatult pidanud jälitustegevusega saadud tõendit lubamatuks. 6.2 Harju Maakohtu otsusega loeti tunnistajate J. Š. ja I. Z.-i ütlused üheaegselt nii usaldusväärseteks kui ka ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus kõrvaldas selle rikkumise ja pidas neid tervikuna usaldusväärseks. Tunnistajad andsid ütlusi vahetult tajutud asjaolude kohta, mistõttu ei ole tegemist arvamusega. 6.3 Asjakohased on ka ringkonnakohtu materiaalõigust puudutavad seisukohad. Välistada tuleb

1.oktoobril 2009 KarS §-de 162 ja 349 järgi selle kohta, et eesmärgiga teostada valimisõigust oma valimisliidu nimel maksab S. P. Paldiski linnas valimisõigusega isikutele sularaha selle eest, et nad annaksid tema kasutusse ID-kaardi koos PIN-koodidega. Kontrollimaks prokuröri kassatsioonis esitatud väiteid, tutvus Riigikohtu kriminaalkolleegium jälitustoimikuga, et selgitada välja, milliste isikute suhtes ja millisel ajendil ülalnimetatud jälitustoimingud tehti. Jälitustoimikus sisalduvatest eeluurimiskohtuniku määrustest, millega anti luba A. Pavlištšuki ja J. M.-i mobiiltelefonikõnede salajaseks pealtkuulamiseks, nähtub, et käesolevat kriminaalmenetlust alustati tõesti üheaegselt nii KarS § 162 kui ka § 349 järgi, kuna uurimisasutustele laekunud teabe kohaselt võisid Paldiski linna 2009. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel aset leida ID-kaartidega seonduvad valmis- ja hääletamisvabaduse rikkumised nagu seda on kirjeldatud ka kriminaaltoimikusse paigutatud jälitustoimingu protokollide sissejuhatavas osas. Ühtlasi nähtub jälitustoimikus sisalduvatest eeluurimiskohtuniku määrustest, et selle kuriteokahtluse kontrollimiseks anti kohtuniku poolt luba KrMS §-s 118 sätestatud jälitustoimingu teostamiseks teiste isikute kõrval ka A. Pavlištšuki kohta. Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et käesolevas kriminaalasjas ei olnud eeluurimiskohtuniku luba antud A. Pavlištšuki suhtes esineva kuriteokahtluse kontrollimiseks. 8.2 Jälitustoimikus sisalduvatest kohtumäärustest järeldub ühelt poolt, et kriminaalmenetlust alustati vahetult ka A. Pavlištšuki suhtes, kelle kasutuses oleva mobiiltelefoni kõnede salajaseks pealtkuulamiseks väljastati vahetult ka kohtu luba, ning teiselt poolt, et kriminaaltoimikusse lisatud jälitustoimingu protokolli sissejuhatuses on tegelikkusele mittevastavalt kajastatud käesoleva kriminaalmenetluse alustamise ajendeid. Pidades silmas, et jälitustoimikuga tutvudes ei tekkinud kolleegiumil kahtlusi jälitustoiminguks eeluurimiskohtuniku poolt antud loa seaduslikkuse, sealhulgas KrMS § 110 lg-st 1 tuleneva jälitustegevuse ultima ratio põhimõtte järgimise osas, siis ei

eeluurimiskohtuniku loa seaduslikkust. Samuti ei mõjuta jälitustoimingu sissejuhatavas osas käesoleval juhul ekslikult märgitu ka jälitustoimingu protokolli sisus esitatud teabe kvaliteeti tõendina. Lõpuks ei saa tähelepanuta jätta ka jälitustoimingu protokollile KrMS §-ga 113 lg 1 p-dega 1-4 kehtestatud nõudeid, mille kohaselt märgitakse jälitustoimingu protokollis selle teinud asutuse nimetus (p 1), jälitustoimingu aeg ja koht (p 2), selle isiku nimi, kelle suhtes jälitustoiming tehti (p 3) ning jälitustoiminguga kogutud teave (p 4). Osutatud sättest nähtub, et seadusandja pole näinud ette kohustust kajastada jälitusprotokollis selle kriminaalmenetluse alustamise ajendeid, mille raames jälitustoiming läbi viidi. Asjaolu, et A. Pavlištšuki suhtes teostatud jälitustoimingu protokolli sissejuhatavas osas kajastati enam andmeid, kui seda pidanuks seaduse kohaselt tegema, ei saa mõjutada selle toimingu ega toimingu põhjal koostatud protokolli seaduspärasust. Ülaltoodust tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et kõnealuse jälitustoimingu protokolli koostades ei ole eiratud seaduse nõudeid KrMS § 111 mõttes. 8.3 Seega oli eeluurimiskohtuniku luba väljastatud vahetult A. Pavlištšuki suhtes KarS §-de 162 ja 349 alusel esineva kuriteokahtluse kontrollimiseks. Seetõttu ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et A. Pavlištšukile esitatud süüdistus on kasvanud välja S. P. suhtes KarS § 349 järgi alustatud kriminaalmenetluse käigus ilmnenud uutest asjaoludest, mis ei võimalda kasutada saadud tõendeid süüdistatava vastu, kuna A. Pavlištšukile etteheidetav kuritegu ei vasta KrMS § 110 nõuetele. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest järeldub, et apellatsioonikohus on A. Pavlištšukile omistatud kuritegu käsitanud S. P.-le etteheidetava kuriteo uurimise käigus ilmnenud uue kuriteona ehk n-ö juhuleiuna, millele osutab ka otsuses tehtud viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile asjas nr 3-1-1-10-11. Kriminaalkolleegiumi täiskoosseisu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11 asuti tõepoolest seisukohale, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele (viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskoosseisu 1. juuli 2011 otsuse p 19). Seega selgitatakse viidatud otsuses tõenditele esitatavaid menetlusõiguslikke nõudeid olukorras, kus jälitustoiminguga kogutud teavet soovitakse tõendina kasutada teises kriminaalasjas, mille menetlusesemeks olev kuritegu ilmnes esimesena alustatud kriminaalmenetluse raames läbiviidud jälitustoimingu tulemusena n-ö juhuleiuna. Viimase all tuleb vaadeldavas kontekstis mõista uut kuritegu, mille toimepanemise kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu teostamisele asumist teave puudus. Sellest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sealhulgas ka jälitustoimingu läbiviimise eeldusena väljastatud kohtu loast.

8.4 Kolleegium märgib, et n-ö juhuleiuna avastatud kuriteost tuleb tõendamisele esitatavate nõuete erinevuse tõttu eristada aga olukorda, mil kriminaalmenetlust alustati sama isiku suhtes mitme eri kuriteo toimepanemise kahtluse kontrollimiseks, kuid edasise kohtueelse menetluse käigus ei leidnud need kahtlused täies mahus kinnitamist (kahtlustuse kahanemine). Sellise juhtumiga on tegemist, kui näiteks ühe isiku suhtes alustatakse kriminaalmenetlust kahtlusega, et ta on toime pannud mitu karistusseaduse eri paragrahvides toimepandud kuritegu, kuid kriminaalmenetluse jätkudes ei leia mõni neist tõendamist. Kuna KrMS § 193 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse alustamise eelduseks ajendi ja aluse olemasolu ning KrMS § 194 lg 1 järgi on kriminaalmenetluse ajendina käsitatav igasuguse kuriteole viitava teabe esinemine, siis ei saa esialgse kahtlustuse mahu kahanemist edasise kriminaalmenetluse käigus iseenesest välistada. Pidades silmas, et kriminaalmenetlusõigus lubab ilmnenud kuriteokahtlust kontrollida ja KrMS §-s 110 sätestatud eelduste täidetuse korral selle kohta tõendeid koguda ka jälitustoimingutega, võib kahtlustus kahaneda ka jälitustoimingute teostamise käigus. Viimase tõdemuse pinnalt ei saa aga siiski automaatselt järeldada, et jälitustoimingut õigustava kuriteo kahtluse äralangemisel hilisema kohtueelse menetluse käigus on jälitustoiminguga kogutud teave tõendina kasutatav ka nende kuritegude tõendamiseks, mis eraldivõetuna ei vasta KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud nõuetele. 8.5 Kolleegium on seisukohal, et KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu lubatavuse eeldused pole määratud kaitsma üksnes kahtlustatava privaatsfääri (eraelu) teatud tõendikogumise viiside eest, vaid ka süüdistatava kaitseõigust kohtulikul arutamisel. Jälitustoiminguga kogutud teabe kasutamisel tõendina riivatakse olulisel määral kahtlustatava ja süüdistatava kriminaalmenetluslikke põhiõigusi, mis kujutavad endast kaitseõiguse keskset garantiid ja mille tunnustamisel põhineb aus ja õiglane kohtumenetlus tervikuna. Esitades süüdistuse kinnituseks jälitustoiminguga kogutud teavet piirab riik muu hulgas kahtlustatava ja süüdistatava enese mittesüüstamise privileegi (nemo tenetur se ipsum accusare - PS § 22 lg 3) ja sellel põhinevat õigust keelduda ütluste andmisest; samuti õigust küsitleda süüdistuse tunnistajaid, kui jälitustoiminguga kogutud teabe sisuks on näiteks kolmandate isikute vestluse salajasel pealtkuulamisel talletatud teave. Nimetatud põhjusel ei ole ega saagi olla lubatud jälitustoimingute kasutamine mistahes kuriteo tõendamisel. Seadusandja peab iga üksiku juhtumi puhul eraldi kaaluma, kas menetluspõhiõiguste piiramine on proportsionaalne, arvestades konkreetse kuriteo raskusastet ja neid avastamisraskusi, mis kaasneksid, kui selle toimepannud isiku selgitamiseks rakendataks vaid tavapäraseid uurimistoiminguid. Seega on kahtlustatava ja süüdistatava menetluspõhiõiguste piiramine jälitustoimingutega aktsepteeritav vaid juhul, kui kriminaalmenetluse