Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(8)

Taotlust põhjendab sellega, et tal on alaline elukoht ja pärast vanglast vabanemist on tal võimalus asuda tööle puuetega inimeste ühingusse. Tal on elukaaslane ja alaealine laps, kelle kasvatamisest ta osa võtab, ehkki lapse eestkostjaks on vormistatud vanaema. Taotleb menetluskulude tasumise tähtaeg edasi lükata kuni tema vanglast vabanemiseni, sest tal puudub sissetulek. 3.2 Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist A.T õigeksmõistmises süüdisuses KarS § 263 p 1 järgi ja selles osas süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole kohus kannatanu M. Oi ütlusi ebausaldusväärseks tunnistanud. Kohus leidis, et kannatanu võis eksida selles, et teda ründas just A.T. Samas ei ole kohus toonud esile ühtegi põhjendust, miks ei peaks kohus usaldama kannatanu poolt ristküsitlusel antud ütlusi. Kannatanu on kohtus osutanud süüdistatavale kui kuriteo toimepanijale ja selgitanud, mille järgi ta A.T ära tunneb. Lisaks sellele märkis kannatanu, et ta tunneb 90% tõenäosusega A.T ära ka hääle järgi. Kohtueelses menetluses on kannatanu M. O kaks nädalat pärast sündmust A.T fotode järgi ära tundnud. Hiljem on kannatanu P. Vokovi ära tundnud isiku äratundmiseks esitamise käigus. Prokuröri hinnangul ei ole äratundmiseks esitamisel kriminaalmenetlusnorme rikutud. Kuna kohtuistungil kannatanu M. Oi ütluste usaldusväärsuses keegi ei kahelnud, siis ei ole tema kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldatud. Seega on põhjendamatu kohtuotsuse väide, et enne äratundmiseks esitamist ei ole M. Oit ründaja välimuse osas küsitletud. A.T tunnistas end küll varguste toimepanemises süüd kinnitavate tõendite survel süüdi, kuid valdavas osas on tema ütlused vastuolulised, mistõttu kohus oleks pidanud tunnistama tema ütlused tervikuna ebausaldusväärseks. A.T elukaaslase J. V ütlused on samuti ebausaldusväärsed, sest kohati ta ei teagi, millal jõulud on, samas aga teab kindlalt, et elukaaslane viibis jõulude ajal kodus. Samas kinnitavad A.T suhtes koostatud arvukad väärteoprotokollid seda, et 2009. a detsembrikuus sõitis ta tihti Maardu ja Tallinna vahet. Kohtuistungil selgus P. Vokovi ütlustest, et ta oli lühikese ajavahemiku jooksul varastanud kolm mobiiltelefoni. Ta on nimetanud oma kontakttelefoniks venna, ema ja elukaaslase telefoni. Neid asjaolusid arvesse võttes peab prokurör põhjendamatuks kohtuotsuse etteheiteid selle kohta, et mobiiltelefoni tugijaamu ei ole kontrollitud. Kuna alates 1. septembrist 2011. a enam kogu kriminaaltoimikut kohtule ei esitata, siis ei saa kohus teada milliseid tõendeid on kohtueelses menetluses veel püütud leida. Seetõttu on põhjendamatu kohtuotsuses tehtud etteheide, et kohtueelne menetlus on olnud puudulik. 3.3 Kannatanu M. O taotleb samuti A.T süüditunnistamist ja karistamist KarS § 263 p 1 järgi. Ta on kindel, et kuriteo pani toime A.T . Kohtueelsel uurimisel tundis ta A.T ära arvukate fotode hulgast. Kohtuistungil tundis ta A.T ära lisaks välimusele veel hääle järgi. Vahe on ainult selles, et ründamise ajal A.T karjus, kohtus rääkis aga tavalise häälega. M. Oi seaduslik esindaja B. Lipovrovskaja lisab, et ta usub poega, kuna pojal on nägemismälu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(8)

4(8)

Maakohus ei ole kannatanu M. Oi ütlusi ebausaldusväärseks tunnistanud, sest selleks puudus vähimgi põhjus. Kohus on pidanud ka süüdistatava A.T ütlusi usaldusväärseteks. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest A.T tunnistas oma süüd varguste toimepanemises vaid seetõttu, et kaupluses olnud turvakaamerate lindistustel on A.T isik selgelt äratuntav ja tema tegevus jälgitav. Samuti tundsid ta ära ja kirjeldasid tema tegevust kaupluse turvatöötajad. Kõige ülajäänu osas ei ole aga süüdistatava ütlused kooskõlas teiste kohtule esitatud tõenditega. Nii on A.T kinnitanud, et 2009. a detsembrikuus käis ta Tallinnas vaid Erika tänaval metadooriravil, kuid prokuröri poolt esitatud tõendist nähtub, et ta asus ravile alles 2010. a märtsikuus. Kohtule esitatud iseloomustusest nähtub, et A.T ülalpidamisel on alaealine laps. Kahtlemata pidi A.T sellised andmed ise tööandjale andma. Tegelikult nähtub aga kohtutoimikus olevast kohtumäärusest, et lapse eestkostjaks ja ülalpidajaks on tema vanaema. A.T väitis kohtuistungil, et Põhja-Tallinnas elava vennaga kohtub ta harva ja sedagi vaid telefoni teel. Ometi nähtub tema kohtueelsel uurimisel antud ja prokuröri taotlusel kohtuistungil avaldatud ütlustest, et teda saab leida oma venna juurest Kalamajas Valgevase tänaval. Samuti on ta andnud kontakttelefoniks oma venna telefoninumbri. Kui kohtuistungil väitis A.T , et viibis 23. detsembril 2009. a kindlasti kodus, sest õnnitles telefoni teel jõulude puhul sugulasi, siis kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt ta eesti jõule ei tähista ega tea ka seetõttu millal need täpselt on. Kohtuistungil on kaitsja taotlusel tunnistajana üle kuulatud A.T elukaaslane J. V. Tema ütlustest nähtub, et A.T oli 2009. a detsembrikuus kodus ja Tallinnas ei käinud. Prokuröri poolt esitatud karistusregistri väljavõttest aga nähtub, et A.T on sellel ajavahemikul korduvalt väärteomenetluse korras karistatud autobussis piletita sõitmise eest. Süüdistatav A.T väitis ka ise, et käis detsembrikuus Tallinnas, ehkki tema väidete kohaselt metadooniravil, mis ei vasta tõele. Seega Tallinnas käimist ei eita ka süüdistatav ise, ehkki tema elukaaslane püüdis väita vastupidist. Samuti on tunnistaja J. V kohtuistungil esmasküsitlusel väitnud, et A.T oli 23. detsembril 2009. a kindlasti kodus, sest siis on eesti jõulud. Teisesküsitluses on ta aga öelnud, et ei tea päris täpselt, mis kuupäeval eest jõulud on. Eeltoodust nähtub, et tunnistaja J. V ütlustes on põhjust kahelda, sest need ei ole kooskõlas teiste tõenditega ega iseendaga. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et A.T süü kannatanu M. Oi rusikaga löömises ja talle tervisekahjustuse tekitamises on tõendamist leidnud ning ta tuleb selle eest süüdi mõista ja karistada. Prokurör taotleb A.T süüditunnistamist ja karistamist KarS § 263 p 1 järgi vägivallaga toime pandud avaliku korra raskes rikkumises. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei soostu ja kordab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt avaliku korra rikkumise (KarS §-d 262 ja 263) asjades varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 21. mai 2007.a otsuses nr 3-1-1-7-07 märkinud, et avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või rikutud avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi,

5(8)

vabadusi ja kohustusi. Samuti on kriminaalkolleegium märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-102-03). Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-05). Kriminaalkolleegium märkis viimati nimetatud lahendis ka seda, et iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu (viidatud lahendis - peksmine) toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud otsuses nr 3-1-1-7-07 veel märkinud, et Karistusseadustiku § 263 objektiivse koosseisu moodustab sama seadustiku §-s 262 nimetatud teo avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise - toimepanemine, millele lisandub kvalifitseeriva tunnusena vägivald (KarS § 263 p 1), vastuhakkamine avalikku korda kaitsvale isikule (KarS § 263 p 2), ähvardamine relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega (KarS § 263 p 3) või teo toimepanemine grupi poolt (KarS § 263 p 4). Seega on KarS §d 262 ja 263 vastavalt süüteo põhikoosseisu ja kvalifitseeritud koosseisu vahekorras. Sellest tulenevalt võib tegu täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka ilma kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, so rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda. Seetõttu tuleb kohtutel KarS § 263 järgi esitatud süüdistustes esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab KarS §-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule ja seejärel lahendada küsimus KarS §-s 263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase käitumises. Seega tuleb ka käesolevas kriminaalasjas kohtukolleegiumil esmalt vastata küsimusele, kas A.T süüdistuses kirjeldatud tegu – avalikus kohas M. Oile rusikaga näkku löömine vastab KarS §-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule ja alles seejärel hinnata KarS § 263 p-s 1 esitatud tunnuse esinemist tema käitumises. Kohtukolleegium leiab, et A.T poolt kannatanu M. Oile rusikaga näkku löömine on kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõenditega tõendamist leidnud. Kahtlemata leidis löömine aset avalikus kohas, so tänaval. See asjaolu on ära märgitud ka A.T-le esitatud süüdistuses. Küll ei ole aga süüdistuses märgitud, kelle rahu sellise tegevusega häiriti. Süüdistuses ei ole näidatud ühtegi konkreetset isikut. See ei ole aga kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpoolkäsitletud seisukohtadega avaliku korra raske rikkumise kvalifitseerimise küsimuses. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus A.T tegevust M. Oi suhtes avalikus kohas, kuid kõrvaliste isikute juuresolekuta ei ole õige käsitada kuriteona KarS § 263 p 1 järgi, vaid see on kvalifitseeritav kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi . KarS § 121 kehtestab vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et süüdistatav A.T lõi kannatanu M. Oile rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus. A.T põhjustas oma tegevusega kannatanule tervisekahjustuse, so sarnaluu murru. Seda tegu toime pannes pidi A.T möönma, et ta oma käitumisega sellise tagajärje põhjustab, seega tegutsema kaudse tahtlusega. Seega täitis A.T seda tegu pannes KarS § 121 süüteokoosseisu. Vastavalt toimepandule tuleb süüdlast karistada. KarS § 121 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Karistuse mõistmisel arvestab kohtukolleegium

6(8)

asjaolu, et A.T süü on suur, sest põhjustas oma tegevusega kannatanu M. Oile KarS §-s 121 sätestatud loetelust kõige raskema tagajärje. Vaatamata kannatanu järjekindlatele ütlustele A.T oma süüd ei tunnista. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtukolleegium ei tuvastanud. A.T on isik, kes paneb vaatamata varasematele karistustele järjepidevalt toime uusi kuritegusid. Lisaks sellele on teda karistatud korduvalt väärteomenetluse korras narkootiliste ainete tarvitamise, ühistranspordis piletita sõitmise ja varguste toimepanemise eest. Ta ei tööta, mistõttu talle mõistetud rahatrahvid on tasumata. A.T tuleb kanda ka käesoleva kohtuasja kriminaalmenetluskulud. Neid asjaolusid arvesse võttes ei pea kohtukolleegium A.T karistamist rahalise karistusega võimalikuks. Kohtukolleegium on veendunud, et rahaline karistus ei ole A.T puhul täidetav ja teda tuleb karistada vangistusega sanktsiooni keskmises määras, so 1 aasta 6 kuu vangistusega. Kuna A.T on toime pannud eri aegadel eriliigilisi kuritegusid, siis kohaldab kohtukolleegium liitkaristuse mõistmisel karistuste osalise liitmise põhimõtet. Järgnevalt peatub kohtukolleegium A.T apellatsioonil, milles vaidlustatakse KarS § 199 lg 2 p 9 järgi mõistetud karistust. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. A.T-le mõistis kohus karistuseks 2 aastat vangistust, so alla sanktsiooni keskmist määra. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on A.T-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, karistust kergendavana asjaoluna puhtsüdamikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et A.T on varem varavastaste kuritegude eest 8 korda kriminaalkorras karistatud, seda peamiselt lühiajalise vangistusega. Varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude toimepanemisest loobuma, mistõttu ta jätkab varguste toimepanemist. Lisaks sellele on teda korduvalt karistatud väärteomenetluse korras varguste toimepanemise, narkootiliste ainete tarvitamise ja ühistranspordiseaduse rikkumise eest, mille eest määratud rahatrahvid on tasumata. Kohtutoimikust ega süüdistatava apellatsioonist ei ilmne asjaolusid, mis oleksid aluseks A.T-le mõistetud vangistuse lühendamiseks. Seega jätab kohtukolleegium A.T mõistetud vangistuse lühendamiseks rahuldamata. Viimasena peatub kohtukolleegium süüdistatava A.T taotlusel temalt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja edasilükkamiseks. Tulenevalt KrMS § 417 lg-st 2 on seadusandja üldjuhul kehtestanud rahalise karistuse tasumiseks ühekuulise tähtaja. Vastavalt KrMS §-le 423 tuleb nimetatud reeglist lähtuda ka kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste nõuete sissenõudmisel, va tsiviilhagi, mille kohta tehtud otsuse täitmine toimub täitemenetluse seadustikus (TMS) ette nähtud korras. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a kohtumääruses nr 3-1-1-2-12 märgitu kohaselt ei ole siiski välistatud, et kohus määrab süüdimõistva otsuse tegemisel kriminaalmenetluskulude tasumiseks teistsuguse tähtaja. Riigikohtu põhjenduste kohaselt tulenevad kohtu sellekohased volitused KrMS § 313 lg 1 p-st 7, mille kohaselt võetakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas vajaduse korral seisukoht ka kohtuotsuse täitmise asjaolude suhtes. Käesolevas kohtuasjas on maakohus viidates KrMS § 180 lg-le 3 määranud menetluskulude vabatahtliku tasumise tähtajaks 6 kuud kohtuotsuse jõustumisest, seega oluliselt pikema tähtaja kui KarS § 417 lg-s 2 kehtestatud üldine rahalise karistuse tasumise tähtaeg. A.T-le mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. KrMS §-de 423 ja § 424 kohaselt on menetluskulude tasumise pikendamise ja ajatamise maksimaalseks pikkuseks üks aasta. Seega

7(8)

süüdistatava taotlus määrata menetluskulude tasumise algusajaks tema vanglast vabanemise aeg rahuldamisele ei kuulu, sest kehtiv seadus seda ei võimalda. KrMS §-s 424 sätestatu kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Seega, kui süüdistatav A.T jätkuvalt leiab, et tal puuduvad rahalised vahendid menetluskulude tasumiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise taotlusega maakohtu täitmiskohtuniku poole. A.T-le 27. jaanuari 2012. a kohtuotsusega pandud kohustuste täitmise tähtaja pikendamine saab siiski kõne alla tulla alates kohtuotsusega määratud tähtaja möödumist. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras A.T kaitsjale välja maksta 103,20 eurot. Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsiooni prokurör, süüdistatav, kannatanu ja tema esindaja. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, millega tühistas esimese astme kohtu otsuse osaliselt ja tegi uue kohtuotsuse, siis jäävad menetluskulud riigi kanda.

Meelika Aava

Sten Lind

Urmas Reinola

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.