Kriminaalasi nr 1-08-7701
Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise
02.mail 2012.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum tõlk Anna Jänes sekretär Kristi Martin juuresolekul arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu M.I tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist, leidis: Viru Maakohtu 11.oktoobri 2010.a otsusega tunnistati M.I süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja karistuseks mõisteti 3 aastat 3 kuud vangistust. Mõistetud karistust vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat 1 kuu vangistust, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmata karistuseks loeti 2 aastat 27 päeva vangistust. KarS §65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Harju Maakohtu 25.augusti 2009.a otsusega M.I-le mõistetud 3 aasta 6 kuu 14 päeva pikkuse vangistusega ning karistuse alguseks loeti 28.jaanuarit 2009.a. Kohtuotsus jõustus 19.oktoobril 2010.a. Tartu Maakohtu 11.märtsi 2011.a määrusega jäeti M.I temale Viru Maakohtu 11.oktoobri 2010.a otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohtumäärus jõustus 22.märtsil 2011.a. M.I karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikult ärakandmisel 11.augustil 2012.a. M.I on varem kriminaalkorras karistatud:
praegu läbib seda ka teist korda, on jätkanud hariduse omandamist, läbinud riigikeele algtaseme õppe. Samas aga peab kohus arvestama, et M.I on kriminaalkorras karistatud kokku kuuel korral ja vangistust kannab ta kokku kolme kohtuotsuse järgi teist korda. Tema suhtes kohaldatud vangistust on varasemalt jäetud tingimisi katseajaga täitmisele pööramata ning ta on olnud allutatud kriminaalhooldusele, kuid sellest hoolimata on ta oma õigusvastast tegevust jätkanud ka katseajal. Teda on karistatud kriminaalkorras ka rahalise karistusega. Seega ei ole varasemad kuriteod ja nende eest mõistetud karistused süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud ning ta on hoolimata temale antud võimalustest ennast kriminaalhooldusel olles positiivselt ja seadusekuulekalt tõestada oma kuritegelikku käitumist jätkanud. Ka käesoleva vangistuse ajal on süüdimõistetul kuus kehtivat distsiplinaarkaristust, millest tuleb järeldada, et ta ei ole oma käitumisest vajalikke järeldusi teinud ega suutnud täita ka kinnipidamiskohas kehtestatud reegleid. Kohtule esitatud materjalide põhjal võib järeldada, et peamiselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime majandusliku kasu saamise eesmärgil ja et rahuldada oma sõltuvusvajadusi. Arvestades seda, et käesoleva ennetähtaegse vabastamise puhul ei ole süüdimõistetule kindlat töökohta garanteeritud ning tema suhtes on täitmisel ka võrdlemisi suures summas rahalisi nõudeid, tuleb süüdimõistetu vabastamisjärgset majanduslikku olukorda lugeda oluliseks uue kuriteo riskiteguriks. Nimetatud riskitegurit suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab vabanedes alkoholi ja narkootikumide tarvitamist, mis nõuab ilmselgelt ka tavapärasest suuremaid väljaminekuid. Kuigi kohtuistungil kinnitas süüdimõistetu, et on nüüdseks tänu vanglas läbitud sotsiaalabiprogrammidele ja omandatud teadmistele motiveeritud narkootikumidest ja alkoholist loobuma, siis on kohtul siiski alust kahelda, kas süüdimõistetu seda ka tegelikult vabaduses teha suudab. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetut varasemalt korduvalt alkoholi tarvitamisega seoses nii väärteo- kui kriminaalkorras karistatud. Seega võib tema varasemat alkoholitarvitamist lugeda väga problemaatiliseks. Narkootikume on ta tarvitanud pikka aega, sealhulgas süstimise teel. Süüdimõistetu on ise tunnistanud narkootikumide seost kuritegeliku käitumisega ning samuti harrastas ta enda sõnul narkojoobes hasartmängude mängimist. Eeltoodu põhjal, arvestades süüdimõistetu varasemate sõltuvusharjumuste ulatust ja iseloomu, vajab neist vabanemine isikult ilmselt väga suurt tahtejõudu ja enesedistsipliini oskust. Kuna süüdimõistetu vangistuse aegse käitumise põhjal võib järeldada tal kohatiste enesekontrolli probleemide olemasolu ja tegude tagajärgedega mittemõtlematust, siis võib see raskendada ka vabaduses sõltuvusharjumustest vabanemist. Kohus leiab, et pikemaaegsem vangistus ja seega ka sõltuvusprobleemidest võõrdumine tagaks süüdimõistetule vabaduses paremad hakkamasaamise võimalused kui need oleks käesoleval ajal ennetähtaegse vabastamise puhul. Arvestades süüdimõistetu varasema kriminaalhoolduse ebaõnnestumist ja vangistusest kehtivate distsiplinaarrikkumiste olemasolu, on kohtul alust kahelda ka selles, kas süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt täita ennetähtaegse vabastamisega kaasneva 1 aastase katseajaga kaasnevaid kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi. Ennetähtaegset vabastamist saab süüdimõistetu puhul kohaldada vaid siis, kui isik ei ole varasemalt rikkunud talle riigi poolt üles näidatud usaldust ja on ilmselgelt parandanud enda käitumisviise. M.I on jätkanud kuritegude toimepanemist vaatamata varasemalt mõistetud erinevatele kergemaliigilistele karistustele, samuti ei ole ta käitunud kinnipidamiskohas korrektselt. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et M.I-ni katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik, kuna kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab edaspidiselt seadusekuulekalt elada ja kriminaalhoolduse nõudeid täita. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras:
Jätta vabastamata süüdimõistetu M.I (IK xxx) temale Viru Maakohtu 11.oktoobri 2010.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.