3-1-1-23-12 - Riigikohus - lahend.ee

vähendamise ja lubatud katuse kalde täpsustamise. Selles otsuses toodud tingimuste alusel edastas Pirita Linnaosa vanem T. T. Pirita Linnaosa kooskõlastuse Tallinnas XXXX X asuva kinnistu detailplaneeringu eskiisi kohta Tallinna Linnaplaneerimise Ametile. Soovimata muuta kinnistu detailplaneeringu eskiisi ehitusmahu ja katusekalde osas, pöördus kinnistu omanik V. G. esindaja A. A. vahendusel M. Eliste poole, leidmaks Pirita Linnaosalt kooskõlastuse saamiseks muud lahendust. 1.2 M. Eliste selgitas A. A.-le halduskogu otsuse tagajärgi ja lubas leida võimaluse detailplaneeringu kooskõlastamiseks kinnistu omanikule sobivatel tingimustel. Selle käigus küsis M. Eliste 2008. a A. A. vahendusel kinnistu omanikult mittetulundusühingule M (edaspidi MTÜ M) rahalist toetust. M. Eliste oli MTÜ M juhatuse liige. V. G. tegi 3. novembril 2008 ülekande MTÜ M arveldusarvele summas 100 000 krooni. Lubades endiselt leida kinnistu detailplaneeringu eskiisile kooskõlastuste saamise võimalusi, küsis M. Eliste 2009. a märtsis uuesti A. A.-lt rahalist toetust 30 000 krooni MTÜ-le M klaveri ostuks. A. A. nõustus sellega osaliselt ja tegi 31. märtsil 2009 ülekande 11 000 krooni suuruses summas. Samas osales M. Eliste halduskogu esimehena 16. märtsi 2009. a halduskogu istungil, millel arutati teistkordselt vaidlusaluse kinnistu detailplaneeringu eskiisi kooskõlastamist. Samuti võttis ta osa Tallinna Linnavolikogu 17. septembri 2009. a istungist, kus otsustati Pirita üldplaneeringu kehtestamine. Vastav otsus oleks mõjutanud ka V. G.-le kuuluva kinnistu detailplaneeringu kinnitamist. Sellega sõlmis M. Eliste ametiisikuna KVS § 5 lg 2 kohaselt korruptsiooniohtlikud suhteid V. G. ja A. A.-ga, mis olid tekkinud KVS § 25 lg 1 p-s 6 kirjeldatud toimingupiirangu rikkumise tagajärjel, kuna ta täitis oma ametiseisundist tulenevaid töökohustusi, olles samaaegselt mõjutatud MTÜ-le M laekunud rahalistest maksetest. Võttes vastu V. G.-lt ja A. A.lt toetussummasid ning lubades samal ajal leida kinnistu detailplaneeringu eskiisile kooskõlastuse saamise võimalusi, sai M. Eliste KVS § 5 lg 3 p 1 kohaselt rahalise maksena korruptiivset tulu ehk majanduslikku kasu varjatult korruptiivse teo toimepanemise eest. 1.3 Olles mõjutatud rahaliste toetuste saamisest MTÜ-le M, otsis M. Eliste, kasutades oma positsioonile Tallinna Linnavolikogu liikme ja Pirita Halduskogu esimehena omistatavat eeldatavat mõjuvõimu, vastutasuks lahendusi detailplaneeringu eskiisile kooskõlastuste saamiseks. Halduskogu esimehena pani ta 16. märtsil 2009 halduskogu istungi päevakorda muudetud kinnistu detailplaneeringu eskiisile uue kooskõlastuse andmise küsimuse. Kuna halduskogu ei muutnud oma otsust, pöördus M. Eliste Pirita Linnaosa vanema T. T. poole. Kohtumisel 30. juunil 2009 Kohila bensiinijaamas üritas süüdistatav veenda linnaosa vanemat mitte arvestama halduskogu otsust ja andma linnaosa nimel Tallinna Linnaplaneerimise Ametile kooskõlastuse kinnistu detailplaneeringu eskiisile kinnistu omaniku ning planeeringu esindajate poolt halduskogule esitatud muudatuste kohaselt. Halduskogu otsuse mittearvestamise võimaluse aluse andis Tallinna Põhimääruse § 97 lg 1, mille kohaselt halduskogu poolt vastu võetud otsused on linnaosa vanemale soovitusliku iseloomuga. T. T. oli KarS § 288 lg 1 ja Tallinna Põhimääruse § 104 tähenduses avaliku halduse ülesandeid täitev ametiisik, kelle pädevusse kuulub linnaosa vanemana Tallinna Linnaplaneerimise Ametile Tallinna linna ehitusmääruse § 14 lg 10 p-st 2 tuleneva kinnistu detailplaneeringu eskiisile kooskõlastuse andmine. Kuna T. T. ei nõustunud, soovitas M. Eliste A. A.-l oodata Pirita

2.Harju Maakohtu 28. aprilli 2011. a otsusega mõisteti M. Eliste süüdi KarS § 2981 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 70 miinimumpäevamäära, s.o 224 eurot. Otsuse kohaselt nähtub M. Eliste ütlustest ja A. A. tegevusest, et annetuste tegemise eesmärgiks oli kinnistu osas sobiva lahenduse saamine. Kohus leidis, et mõjuvõimuga kauplemisel ei ole oluline, et vara andja teaks täpselt millise mõjuvõimu eeldava konkreetse teo teeb vara vastuvõtja või keda ta mõjutada püüab. M. Eliste üritas ka tegelikkuses mõjutada T. T.t V. G.-le ja A. A.-le soodsa otsuse vastuvõtmiseks kinnistu detailplaneeringu osas. 2.1 Maakohus vähendas süüdistuse mahtu, leides, et A. A.-lt 11 000 krooni saamine annetusena ei ole vaadeldav korruptiivse tuluna, mis oleks ajendanud M. Elistet mõjuvõimuga kauplema ehk veenma T. T.t tegema teistsugust otsust. Puuduvad tõendid, et A. A. poolt MTÜ-le M annetatud summa 11 000 krooni seonduks M. Eliste lubadusega teha midagi V. G. heaks. Seda kinnitab ka A. A. edasine käitumine, kes asus tagasi nõudma ainult 100 000 krooni, samas kui 11 000 krooni ta tagasi ei nõudnud. Seetõttu ei saa väita, et see vara oli seotud V. G.-le antud lubadusega. Ei ole tõendatud, et muudetud detailplaneeringu eskiisile kooskõlastamise arutamine Pirita Halduskogu 16. märtsi 2009. a istungil toimus M. Eliste initsiatiivil. Tõendatud ei ole ka see, et M. Eliste osalemine 17. septembril 2009 linnavolikogu istungil oli tingitud saadud annetustest. M. Eliste toimingud A. A.-le linnavolikogu istungi protokolli saatmisel ja kirjaprojekti koostamisel ei ole käsitatavad mõjuvõimuga kauplemisena, kuna selle käigus ei lubatud avaldada mõju mingi otsuse vastuvõtmiseks. 2.2 Maakohtu otsusega konfiskeeriti M. Elistelt KarS § 831 lg 2 p 1 (resolutsioonis KarS § 83 lg 2 p 1) ja § 84 alusel 100 000 krooni (6391 eurot 16 senti). KarS § 831 lg 2 p 1 kohaselt konfiskeerib kohus erandina tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui see on omandatud täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt. KarS § 84 kohaselt, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud või ära tarvitatud, võib kohus välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Kuivõrd on tuvastatud, et MTÜ-le M, kelle üheks juhatuse liikmeks on M. Eliste, on laekunud V. G. poolt 3. novembril 2008 toetusena 100 000 krooni, mis oli seotud M. Eliste poolt mõjuvõimuga kauplemisega, tuleb nimetatud summa KarS § 831 lg 2 p 1 alusel konfiskeerida, kuid kuna summa on ära tarvitatud tuleb kohaldada KarS § 84. 2.3 Karistust mõistes arvestas maakohus, et kriminaalasjas ei esitatud andmeid süüdistatava sissetuleku kohta 2008. aastal või sellele eelneval aastal (kriminaalmenetlus alustati 2009. aastal). Arvestades süüdistatava vanust ja asjaolu, et kohtuotsuse tegemise ajal oli tema ainsaks sissetulekuks pension, pidas kohus põhjendatuks võtta rahalise karistuse määramisel aluseks rahalise karistuse

nimetatud korruptiivsetele tegudele ja leitud, et need ei oma määravat tähtsust M. Eliste tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel. Sellest tulenevalt ei ole tegemist ka korruptiivse suhtega. Samuti ei ole kohtud tuvastanud M. Eliste tahtlust kasutada sponsorabi küsides vastutasuna oma mõjuvõimu V. G.-le soodsas suunas. Seega puudub põhjuslik seos raha küsimise ja mõjuvõimu kasutamise vahel. 5.3 Rikutud on kriminaalmenetlusõigust, kuna kriminaalasjas kasutati lubamatult tunnistajate ütlusi. Süüdistuse kõigile tunnistajatele avaldas prokurör mälu värskendamiseks enne ülekuulamist maakohtus nende kohtueelses menetluses antud ütluste teksti täies mahus. Selline käitumine oli vastuolus tunnistajate ülekuulamise ajal kehtinud KrMS § 289 sätestatuga ja Riigikohtu praktikaga. Ringkonnakohus leidis, et seda lubas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1105-06 ja selle vaidluse on lahendanud ka KrMS § 2763. Kaitsja ei ole kunagi avaldanud, et kohtumenetluse pool ei tohi ristküsitluseks valmistumisel suhelda isikuga, keda ta soovib istungil üle kuulata. Samas on lubamatu tutvustada tunnistajale varasemalt antud ütluste tervikteksti. Tunnistajate ülekuulamise ajal kehtinud korra kohaselt tulnuks maakohtus ristküsitluse käigus enne tuvastada vastuolu tunnistajate ütlustes või vajadus värskendada tunnistaja mälu, seejärel tulnuks kõne alla tunnistajale mitte tervikuna ülekuulamise protokolli, vaid sellest vajaliku osa avaldamine. Sellistele ütlustele poleks saanud kohus tugineda. 5.4 Sõltumata M. Eliste süüküsimusest tuleb kohtuotsused tühistada raha konfiskeerimise osas selle mõjutusvahendi mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kriminaalasjas on M. Eliste allkirjastatud dokument, mille kohaselt kohustub ta tagastama A. A.-lt laenatud 100 000 krooni. Maakohtu otsuses loetakse tõendatuks, et selle dokumendiga soovis A. A. M. Elistelt tagasi V. G.-lt saadud annetust. Maakohtus esitas kaitsja tõendina Harju Maakohtu 29. märtsi 2011. a jõustunud kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-10-15682, milles sama dokumendi alusel mõisteti M. Elistelt A. A. kasuks välja laenusumma koos viivistega. Seega on 100 000 krooni konfiskeerimine M. Elistele ebamõistlikult koormav. Samuti viitab kaitsja sellele, et maa- ja ringkonnakohtu otsuse resolutiivosades on viidatud konfiskeerimisalusena KarS § 83 lg 2 p-le 1 ja §-le 84. Sellist sätet nagu KarS § 83 lg 2 p 1 ei eksisteeri, mistõttu sellel alusel ei saa ka midagi konfiskeerida.

materiaalõiguse kohaldamise õigsust käesolevas kriminaalasjas (II) ning võtab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta ja otsustab menetluskulude hüvitamise (III). I 8.1 Kohtud tunnistasid M. Eliste süüdi KarS § 2981 lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse mõjuvõimuga kauplemise eest, s.o vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise või vastuvõtmise eest vastutasuna selle eest, et isik kasutab ebaseaduslikult oma tegelikku või eeldatavat mõju eesmärgiga saavutada avaliku halduse ülesandeid täitvalt ametiisikult tema ametiseisundit kasutades teo toimepanemine või toimepanemata jätmine vara või muu soodustuse andja või kolmanda isiku huvides. Kuigi süstemaatiliselt paigutatuna KarS 17. peatükki ehk ametialaste süütegude hulka, on mõjuvõimuga kauplemine käsitatav n-ö igaühedeliktina ehk süüteona, mis ei nõua karistatavuse eeldusena erilise isikutunnusega subjekti KarS § 24 lg 1 tähenduses. Seda põhjusel, et erinevalt KarS §-dest 293-294 (pistise ja altkäemaksu võtmine) ja KarS §-st 299 (ametialane võltsimine) ei eelda mõjuvõimuga kauplemine erisubjektina ametiisikut. Mõjuvõimuga kauplemise eest võib vastutada igaüks, sõltumata sellest, kas ta vastab KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku mõistele või mitte. Seevastu arvestades mõjuvõimuga kauplemise koosseisuga kaitstavat õigushüve - avaliku halduse kandjate otsuste ja toimingute usaldusväärsus ning erapooletus - nõuab süüteokoosseis, et mõjutatav isik oleks pädev teostama avalikku võimu, s.o oleks avaliku halduse ülesandeid täitev ametiisik. Seega peab mõjuvõimuga kauplemise koosseis silmas n-ö kolmiksuhet, mis tekib ühest küljest vara või muu soodustuse ehk hüve andja ja mõjuvõimuga kaupleja kui kõnealuse kuriteokoosseisu subjekti ning teisest küljest ametiisiku vahel. Altkäemaksu ja pistise koosseisudest erineb mõjuvõimuga kauplemine selle poolest, et mõjuvõimuga kaupleja võtab hüve vastu mitte oma ametialase pädevusse kuuluva teo eest, vaid selle eest, et tulenevalt oma ameti- või isiklikust positsioonist võib ta mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et ametiisikuks mõjuvõimuga kauplemise koosseisu mõttes ei saa reeglina olla ametiisik KarS § 288 lg 2 tähenduses ehk isik, kes juhib eraõiguslikku juriidilist isikut või tegutseb selle nimel või tegutseb teise füüsilise isiku nimel, kuna ta ei täida avaliku halduse ülesandeid. 8.2 Käesoleva kriminaalasja keskne vaidlus mõjuvõimuga kauplemise koosseisu kohaldamisel puudutab tunnuse „ebaseaduslik“ sisustamist. M. Elistele esitatud süüdistusest nähtuvalt on prokuratuur seisukohal, et mõjuvõimuga kauplemise koosseisu realiseerimiseks piisab sellest, kui mõjuvõimuga kaupleja jaoks oli hüve lubamisega nõustumine või selle vastuvõtmine ebaseaduslik. Kaitsja seevastu on kogu kriminaalmenetluse vältel väljendanud arvamust, et kõnealune kuriteokoosseis eeldab mitte hüve lubamisega nõustumise või selle vastuvõtmise ebaseaduslikkust, vaid ametiisiku mõjutamise keelatust. Kolleegium märgib, et karistusõiguse kui repressiivse õigusharu eripära seab karistusõigusnormi tõlgendamisele kindlad piirid. Karistusõigusnormi sisu avamine ei tohi viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada. Karistusseadustiku § 2 lg 4 keelab otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Viimane kujutaks endast

ühtlasi ka KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt ka Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011 otsus asjas nr 3-41-16-10 p-d 48 jj). Nimetatud põhjustel tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. 8.3 Kolleegium leiab, et võttes aluseks KarS § 2981 lg-s 1 sätestatud mõjuvõimuga kauplemise koosseisu süntaktilise analüüsi, tuleb asuda seisukohale, et kõnealuses koosseisus kirjeldatud teo karistatavuseks peab olema tuvastatud mõjuvõimuga kaupleja poolt ametiisiku mõjutamise ebaseaduslikkus. Taolise järelduse ainuvõimalikkust kinnitab tunnuse „ebaseaduslik“ asukoht KarS § 2981 lg-s 1 sisalduva lause ülesehituses, millest nähtub, et seadusandja on nimetatuga sidunud isiku poolt oma tegeliku või eeldatava mõju kasutamise, mitte aga vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise või vastuvõtmise. Seega tuleb mõjuvõimuga kauplemise koosseisu tõlgendada selliselt, et ebaseaduslikkus peab iseloomustama avaliku halduse ülesandeid täitva ametiisiku mõjutamist, mis peab olema keelatud. Ebaseaduslikkuse näol on tegemist mõjuvõimuga kauplemise kui teo õigusvastasust iseloomustava tunnusega, mida seadusandja on arvanud koosseisu objektiivsete elementide hulka ning tuleb teo koosseisupärasuse hindamise käigus positiivse tunnusena tuvastada. Tunnuse „ebaseaduslik“ kaudu toimub seeläbi ametiisiku lubatud mõjutamise (nt seaduslik lobitöö, esindaja, sealhulgas kaitsja tegevus kohtu- või haldusmenetluses jms) piiritlemine keelatud tegevusest. Ametiisiku mõjutamise seaduslikkus välistab KarS § 2981 lg 1 koosseisu. Seetõttu tuleb nii süüdistuses kui süüdimõistvas kohtuotsuses ära näidata, milliste õigusnormide alusel on ametiisiku mõjutamine konkreetsel juhtumil loetud ebaseaduslikuks. Silmas tuleb pidada sedagi, et kui ametiisiku mõjutamine seisneb talle või kolmandale isikule hüve lubamises või andmises, järgneb mõjutaja vastutus altkäemaksu või pistise andmise või vahendamise eest. Mõjuvõimuga kauplemise koosseis ei nõua seega hüve lubamisega nõustumise või vastuvõtmise ebaseaduslikkust (tulenevalt näiteks korruptsioonivastases seaduses või muus seaduses sisalduvast keelust). 8.4 Mõjuvõimuga kauplemise koosseisu taolist grammatilist tõlgendust toetab ka nimetatud koosseisu objektiivsete tunnuste süstemaatiline käsitlus. Nagu käesoleva otsuse p-s 8.1 juba märgitud, on seadusandja mõjuvõimuga kauplemise kriminaliseerinud n-ö igaühedeliktina. Seetõttu ei pea selle kuriteo subjekt olema ametiisik ega isegi mitte isik, kes tegutseb avaliku halduse sfääris kõige laiemas tähenduses. Sellest järeldub, et seadusandja pole soovinud piirata mõjuvõimuga kauplemise koosseisu kohaldamisala üksnes nende isikute tegevusega, kelle poolt hüve lubamisega nõustumine või vastuvõtmine võib eelduslikult kujutada ohtu avaliku võimu toimimise usaldusväärsusele ja erapooletusele. Mõistetavalt ei saa õiguskord aga sisaldada igaühele laienevat ja üleüldist mis tahes hüvede lubamisega nõustumise või vastuvõtmise keeldu, kuid seadusandja saab kehtestada vastavad piirangud avalike teenistujate jaoks, kaitsmaks avaliku võimu toimimise objektiivsust. Sel põhjusel

reguleerimise konventsiooni (RT II 2001, 28, 140) sätetega. Konventsioon ratifitseeriti 6. detsembril 2001 ja see jõustus Eesti suhtes 1. juulil 2002. Konventsiooni ratifitseerimise seaduse § 3 kohaselt ei määratlenud Eesti vastavalt Konventsiooni artikli 37 lõikele 1 kuriteona artiklis 12 nimetatud otsuse tegemise mõjutamist ehk mõjuvõimuga kauplemist. 13. jaanuaril 2006 jõustunud korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni ratifitseerimise seaduse § 3 kehtetuks tunnistamise seadusega reservatsioonist loobuti. Kuna Eesti otsustas jätta reservatsiooni pikendamata, muutus reservatsioon rahvusvaheliselt kehtetuks 1. jaanuaril 2006. 9.1 Konventsiooni artikkel 12 (otsuse tegemise mõjutamine) määratleb karistatava teona keelatud (lubamatu) hüve lubamise, pakkumise või andmise, kui see on otsese või kaudse tahtlusega toime pandud isiku suhtes, kes väidab või kinnitab, et tal on võimalik ametiisiku otsuseid enda või teise isiku huvides oluliselt mõjutada. Konventsiooni kohaselt määratleb selle osaline kuriteona sellise hüve palumise, vastuvõtmise või lubamise või hüve pakkumise heakskiitmise, mis põhineb isiku mõjukuse arvestamisel, olenemata sellest, kas isik on oma mõjuvõimu kasutanud või kas see eeldatav mõjukus viib kavatsetud tulemuseni. Konventsiooni seletuskirja kohaselt soovitakse selle tegevuse kriminaliseerimisega võidelda selliste isikute korruptiivse käitumise vastu, kes kuuluvad ametiisiku või erakonna lähiringkondadesse ja püüavad seda positsiooni kuritarvitada. Samas märgitakse, et sobimatu mõjutamise all ei ole silmas peetud tunnustatud lobitöö vorme. Konventsiooni seletuskiri kasutab nii sätte tekstist tulenevat mõistet „keelatud (lubamatu) hüve“ ehk „undue advantage“ kui ka mõistet „improper influence“ ehk „sobimatu mõju“. 9.2 Seega ei kirjuta konventsioon koos seda selgitava materjaliga osalisriikidele täpselt ette, kas mõjuvõimuga kauplemine tuleb tunnistada karistatavaks rõhuasetusega kaupleja poolt hüve vastuvõtmise või ametiisiku mõjutamise keelatusele, kuid ühelgi juhul ei taotle konventsioon ametiisiku kõigi tasuliste mõjutamise vormide keelustamist. Seda kinnitab ka konventsiooni seletuskirjas märgitu, et mõjuvõimuga kauplemine ei hõlma sotsiaalselt aktsepteeritud lobitööd. Viimase mõistet konventsioon ei sisusta. Mõjuvõimuga kauplemise koosseisu määratlemine karistusõiguses sõltub seetõttu üksikasjades konventsiooni iga üksiku liikmesriigi õiguskorras omaksvõetud lähenemisest ametiisiku mõjutamisvormide seaduslikkuse kohta, sealhulgas lobitöö õiguslikust regulatsioonist. Karistusseadustiku § 2981 lg 1 kehtestamisega on seadusandja Eesti õiguses selle koosseisu sõnastusest tulenevalt seadnud esiplaanile ametiisiku mõjutamise

16.märtsil 2009 halduskogus M. Eliste algatusel, vaid arhitekti taotlusel, kes soovis tutvustada halduskogule oma seisukohti. Samas kehtestavad KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat, mistõttu isegi sõltumata asjaolust, et halduskogu 16. märtsi 2009. a istungi päevakorda lülitati see küsimus M. Eliste poolt, on kõnealune osa M. Elistele etteheidetavast tegevusest võimaliku väärteona aegunud. Nimelt on Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et väärteo aegumine on käsitatav sellise menetlustakistusena, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkumise mistahes eesmärgil (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2010. a kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-120-10, p 8). Eeltoodust tulenevalt ei ole nimetatud süüdistuse osas võimalik M. Eliste suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274 lg 1 alusel, kuivõrd väärteomenetluse alustamine kõnealuse teo suhtes on aegumise tõttu igal juhul takistatud. Puutuvalt A. A. teavitamisse Tallinna Linnavolikogu istungi toimumisest ja kirja projekti koostamisse, siis nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et loetletud tegevused ei ole seotud M. Eliste ametiseisundi kasutamisega, mistõttu need ei vasta KVS § 5 lg-s 1 kirjeldatud korruptiivse teo määratlusele. 12.2 Karistusseadustiku § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 mõttes pole aga käesoleva otsuse tegemise ajaks aegunud M. Elistele omistatav tegevus osas, mis puudutab tema pöördumist 30. juunil 2009. a Pirita Linnaosa vanema T. T. poole palvega kooskõlastada kinnistu muudetud eskiis. Maakohtu otsuses on leitud, et üritades T. T.t veenda kinnistu muudetud eskiisi kooskõlastama, kasutas M. Eliste selleks enda positsiooni halduskogu esimehena. Ringkonnakohus ei ole seda maakohtu seisukohta kummutanud. Seega on kohtud tuvastanud, et püüdes veenda Pirita Linnaosa vanemat muutma oma seisukohta kõnealuse kinnistu eskiisi muutmise küsimuses tugines M. Eliste oma ametiseisundile. Võtmata siinkohal seisukohta nimetatud järelduse õigsuse osas, märgib kolleegium üksnes, et kuna süüdistuse kohaselt seisnes M. Eliste korruptiivne tegu KVS § 5 lg 1 mõttes selles, et ta ametiseisundit omakasu eesmärgil kasutades tegi põhjendamatuid toiminguid, siis sõltub küsimus M. Eliste tegevuse vastavusest Pirita Linnaosa vanema mõjutamisel KVS § 5 lg-s 1 sätestatud korruptiivse teo mõistele

sellest, kas selline mõjutamine on käsitatav põhjendamatu toiminguna M. Eliste kui Tallinna Linnavolikogu liikme ja Pirita Linnaosa Halduskogu esimehe ametiülesannete täitmise suhtes. Kuivõrd käesoleva kriminaalmenetluse raames said nii maa- kui ringkonnakohus tuvastada ja hinnata üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis vastasid KarS § 2981 lg-s 1 sätestatud mõjuvõimuga kauplemise koosseisule, siis ei ole kohtud selles osas seisukohta võtnud. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kooskõlas KrMS § 274 lg-ga 1 tuleb kriminaalmenetlus selles osas M. Eliste suhtes lõpetada ja tema tegevuse vastavust KVS § 5 lg-s 1 ja § 265 sätestatud väärteo tunnustele kontrollida väärteomenetluses. 12.3 Seoses M. Elistele etteheidetava KVS § 25 lg 1 p-ga 6 kehtestatud toimingupiirangu rikkumisega märgib kolleegium järgmist. Süüdistuse kohaselt seisnes nimetatud rikkumine selles, et olles mõjutatud MTÜ-le M laekunud rahalistest maksetest, osales M. Eliste 16. märtsil 2009 Pirita linnaosa halduskogu istungil, millel arutati kinnistu detailplaneeringu eskiisi kooskõlamist ning 17. septembril 2009 Tallinna Linnavolikogu istungil, mille käigus otsustati Pirita üldplaneeringu kehtestamine. Kolleegium osutab esmalt, et tulenevalt juba ülalviidatud KarS § 81 lg 7 p-st 2 ja lg-st 8 on ka M. Elistele etteheidetav 16. märtsi 2009. a Pirita linnaosa halduskogul toimunud aruteludes osalemine võimaliku väärteona käesoleva otsuse tegemise ajaks aegunud. Hindamaks aga seda, kas M. Eliste suhtes kehtinud toimingupiirangu rikkumisena võib olla vaadeldav tema osavõtt Tallinna Linnavolikogu 17. septembri 2009. a istungist, tuleb lähtuda KVS § 25 lg 1 preambulast, mis määratleb huvide konfliktina olukorda, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või -hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve. Süüdistatav oli küll MTÜ M juhatuse liige, kuid käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et M. Eliste osalemine linnavolikogu istungil oleks mingilgi viisil mõjutanud MTÜ M majandushuve. Kolleegium märgib, et toimingupiirangu rikkumisena on vaadeldav vaid osavõtt sellise otsuse tegemisest, mis mõjutab KVS § 25 lg 1 p-des 1-8 loetletud juriidiliste isikute majandushuve vahetult ja objektiivse hindaja jaoks tajutavalt. Kuna Pirita üldplaneeringu kehtestamise otsus ei mõjutanud MTÜ M majandushuve, siis ei ole M. Eliste oma tegevusega selles osas eiranud ka KVS § 25 lg 1 p-s 6 sätestatud toimingupiirangut. 12.4 Eeltoodust tulenevalt tuleb KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus M. Eliste suhtes lõpetada osas, mis puudutab Pirita Linnaosa vanema T. T. mõjutamist 30. juunil 2009. Süüdistuse ülejäänud osas tuleb M. Eliste KarS § 2981 lg 1 järgi õigeks mõista. Nimetatud põhjustel ei käsitle kolleegium täiendavalt kassatsiooni väiteid, mis puudutavad kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist käesolevas kriminaalasjas.