3.Jätta K. L. ja S. S. menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
4.Asitõendid ja salvestised KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde DVD-R plaat 4 videofaili ja 1 audiofailiga seoses 11.03.2024 Tartus aset leidnud sündmusega (pakendis 11.03.2024 Tartu, asub kriminaalasja materjalide juures) ja asitõenid - 11.03.2024 vallasasja hoiulevõtmise protokolliga hoiule võetud ning väärteoasjas nr 278024004098 asitõendina vaadeldud kaks tekstiilist käepaela (pakendis nr 1 asuvad hoiul PPA Lõuna Prefektuuris Tartu, Riia 132). Edasikaebamise kord Määruse peale on kohtumenetluse poolel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
KOHTUMÄÄRUSE PÕHIOSA
I SÜÜDISTUSE SISU
1.S. S. süüdistatakse selles, et tema koos K. L. (L.) 11.03.2024 ajavahemikul kell 19.37 kuni 19.46 Tartu kesklinnas, Kaarsillal ja Ülejõe pargis (Kaarsilla ning aadressil Narva mnt 21, Tartu linn asuva Circle K tankla vahelisel alal) ähvardas kannatanuid R. H. ja R. H. tervisekahjustuse tekitamisega, mis seisnes järgnevas: R. H. ütles S. S. ja K. L., et ta helistab politseisse, sest S. S. ja K. L. kandsid vasaku õlavarre ümber jope peal avalikus ruumis punast värvi käepaela, millel oli kujutatud valget värvi ring ja selle keskel musta värvi haakrist, mis on agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümbol. K. L. ei eemaldanud kannatanu hoiatuse peale käepaela, vaid ähvardas R. H. korduvalt sõnadega: „Ma annan sulle peksa.“ S. S. samuti ei eemaldanud kanatanu sõnade peale käepaela, vaid hetkel, kui kannatanu R. H. ja tema XXX R. H. hakkasid üle Kaarsilla Ülejõe pargi suunas liikuma, ütles R. H.: „Ei helista sa kuhugi, kui sul lõualuud puruks on löödud“ ning järgnes koos K. L. vahetult kannatanutele. Mõned minutid hiljem, kui R. H. oli Ülejõe pargis S. S. oma telefoniga filminud, läks S. S. R. H. juurde ja üritas temalt telefoni haarata. Seejärel ütles S. S. kõva häälega K. L.: „Lähme anname peksa neile!“ ning jooksis käed laiali R. H. suunas ja tõukas teda mõlema käega tugevasti õla pihta. S. S. ja K. L. eelpoolkirjeldatud tegusid nähes ning ähvardusi kuuldes tundsid R. H. ja R. H. reaalset ohtu oma tervisele. Kannatanutel oli alust karta vägivalla tarvitamise ähvarduse täideviimist mõlema süüdistatava poolt, sest S. S. ja K. L. kandsid ähvardamise ajal natsistliku ideoloogia sümboolikat – punasel taustal valge ring ning selle keskel must haakrist, mis on vägivaldse paremäärmusliku ideoloogia sümbol. Lisaks eelnevale tundsid kannatanud end süüdistatavate 2 (14)
poolt reaalselt ohustatuna, kuna S. S. ja K. L., olles agressiivselt meelestatud, järgnesid vahetult kannatanutele nende liikumissuunal üle Kaarsilla liikudes. Sellega pani S. S. toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on alust karta ähvardamise täideviimist.
2.K. L. (L.) süüdistatakse selles, et tema koos S. S. 11.03.2024 ajavahemikul kell 19.37 kuni 19.46 Tartu kesklinnas, Kaarsillal ja Ülejõe pargis (Kaarsilla ning aadressil Narva mnt 21, Tartu linn asuva Circle K tankla vahelisel alal) ähvardas kannatanuid R. H. ja R. H. tervisekahjustuse tekitamisega, mis seisnes järgnevas: R. H. ütles S. S. ja K. L., et ta helistab politseisse, sest S. S. ja K. L. kandsid vasaku õlavarre ümber jope peal avalikus ruumis punast värvi käepaela, millel oli kujutatud valget värvi ring ja selle keskel musta värvi haakrist, mis on agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümbol. K. L. ei eemaldanud kannatanu hoiatuse peale käepaela, vaid ähvardas R. H. korduvalt sõnadega: „Ma annan sulle peksa.“ S. S. samuti ei eemaldanud kanatanu sõnade peale käepaela, vaid hetkel, kui kannatanu R. H. ja tema XXX R. H. hakkasid üle Kaarsilla Ülejõe pargi suunas liikuma, ütles R. H.: „Ei helista sa kuhugi, kui sul lõualuud puruks on löödud“ ning järgnes koos K. L. vahetult kannatanutele. Mõned minutid hiljem, kui R. H. oli Ülejõe pargis S. S. oma telefoniga filminud, läks S. S. R. H. juurde ja üritas temalt telefoni haarata. Seejärel ütles S. S. kõva häälega K. L.: „Lähme anname peksa neile!“ ning jooksis käed laiali R. H. suunas ja tõukas teda mõlema käega tugevasti õla pihta. S. S. ja K. L. eelpoolkirjeldatud tegusid nähes ning ähvardusi kuuldes tundsid R. H. ja R. H. reaalset ohtu oma tervisele. Kannatanutel oli alust karta vägivalla tarvitamise ähvarduse täideviimist mõlema süüdistatava poolt, sest S. S. ja K. L. kandsid ähvardamise ajal natsistliku ideoloogia sümboolikat – punasel taustal valge ring ning selle keskel must haakrist, mis on vägivaldse paremäärmusliku ideoloogia sümbol. Lisaks eelnevale tundsid kannatanud end süüdistatavate poolt reaalselt ohustatuna, kuna S. S. ja K. L., olles agressiivselt meelestatud, järgnesid vahetult kannatanutele nende liikumissuunal üle Kaarsilla liikudes. Sellega pani K. L. toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on alust karta ähvardamise täideviimist.
II KOHTU SEISUKOHT SÜÜDISTUSE OSAS
3.KarS § 120 lg 1 näeb ette vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.
4.Kannatanu R. H. avaldas kohtus, et 11.03.2024 kella 7 paiku õhtul tuli ta koos XXX vene keele loengust ja hakkas Narva mnt ühiselamu poole minema. Silla peal jäi ta natuke XXX eemale ja jäi teda silla peal ootama. XXX tuli järele ja R. H. nägi, et ta rääkis mustades riietes isikuga, kellel olid jope hõlmad eest lahti ja peas oli kapuuts ning vasakul käel oli sümbol. Tal olid tumedamad juuksed. Mida XXX mustades riietes isikuga rääkis, seda R. H. ei tea. Kannatanu läks nende juurde ja küsis, et kes nad on. R. H. ütles mustades riietes noormehele, et „ Mida te kannate, ma helistan politseisse.“ Hiljem, silla keskel, ilmus ka teine isik, kes oli blond. Kannatanu kinnitas, et tema alustas kapuutsiga isikuga rääkimist. R. H. ütluste kohaselt tuli pärast seda mingisugune ähvardus. Kapuutsiga poiss ütles midagi, mille kohta kannatanu ütles vastu, et kaebab kohutusse, kui isikud seda teevad. Täpseid sõnu kannatanu kohtus ei mäletanud, kuid sisu oli tema sõnul selles, et kapuutsiga isik tahtis talle peksa anda. R. H. põhjendas enda poolset sekkumist sellega, et talle tundus, et noormehed mõnitasid tema XXX. Hiljem XXX selgitas talle, et mõnitamist polnud. Samuti avaldas kannatanu, et tema ise on 3 (14)
suhteliselt seadusekuulekas ja see natsisümboolika kandmine oli tema jaoks selline väga kummaline asi ja see hakkas teda häirima ja ta arvas, et need isikud võivad teistele ka viga teha, ja siis ütles, et helistab politseisse. Ohtlikkust nägi selles, et noormeestel olid mustad riided peal ja see tundus nii, et nagu nad tahaks hirmutada. R. H. ütluste kohaselt on ta Google’s näinud, et neonatsid olid mustade riietega. R. H. ütluste kohaselt tal esialgu hirmu ei tekkinud, hirm tekkis pärastpoole. Kui ähvardati peksa anda, siis oli tema XXX R. H. tema kõrval ja kuulis ähvardamist. Blondi peaga noormeest ta sellel hetkel ei näinud, oli kusagil eemal ja mingi hetk ilmus. Heleda peaga noormehel olid mustad riided ja imelik ruuduline soni peas. Ka temal oli vasakul käel natsi märk. Hoiatamise peale noormehed natsi märke ei eemaldanud. Seejärel hakkas kannatanu koos XXX kaarsillast üle minema. Ja süüdistatavad hakkasid R. H. sõnul neid jälitama, tulid põhimõtteliselt neile järele ja see mõjus temale natuke hirmutavalt. Kuskil silla keskel jäädi seisma ja siis blondide juustega S. ütles, et kannatanu ei saa kuhugi helistada kui ta kannatanu lõualuu puruks lööb. R. H. avaldas kohtus, et sellel hetkel hakkas ta päris palju hirmu tundma ja tal hakkas isegi põlv värisema. Silla keskel muutus kannatanu sõnul K. L. passiivsemaks ja just S. S. muutus agressiivsemaks. Silla keskel ütles kannatanu mälu järgi K. midagi sellist, et annab koos S. talle peksa. Silla peal olid ähvardused just R. H. vastu ja ta ei mäleta, et need oleksid olnud tema XXX vastu. R. H. sõnade kohaselt ütles ta sillal seistes L. ja S. kohta, et nad on idioodid. Kontekst oli selline, et ta sai pahaseks, et nad politsei asjadele üldse ei allu (pidas silmas korduvalt vihjeid sellele, et helistab politseisse) ja lõpuks ütles „Helistan politseisse, idioodid.“ Kannatanu mõtles sõnaga „idioodid“ enda arvates seda, et nad ei saanud aru, mis tagajärjed nende teol on. R. H. kinnitas, et ta muutus emotsionaalseks. Samas kannatanu avaldas, et S. S. poolt lõualuu löömise jutt oli enne seda kui ta süüdistatavaid idioodiks nimetas. Kui kannatanud jõudsid silla lõpu poole, siis kui kannatanu oli selja pööranud, siis L. ja S. omavahel rääkisid midagi peksa andmise kohta ja ta arvab, et see käis tema kohta, kuid ta ei näinud, kes mida rääkis. Seejärel hakkasid L. ja S. kannatanutest maha jääma, jäid kaarsilla juurde. R. H. liikus enda sõnul koos XXX natuke pargi poole, liiguti Circle K suunas. Samal ajal olid L. ja S. neli meetrit eemal ja rääkisid omavahel. Kannatanule tundus esialgu, et nad lähevad ära, aga kuna ta tahtis neil ikka silma peal hoida, et politseile võimalikult palju infot anda, siis jälgis neid. L. ja S. päris kaugele ei jäänud, jäid parki kõndima. Mingi hetk tuli S. R. H. XXX juurde. See on R. H. sõnul see hetk, mida XXX filmis. XXX proovis svastika asja filmi peale saada. S. tahtis telefoni justkui ära võtta ja siis R. H. XXX pidi nagu taganema S.. Edasi tuligi see hetk, kus ta oli natuke XXX eemal ja telefonis ning siis S. järsku tuli tema poole, ajas ennast hästi laiali, silmad suureks, hakkas karjuma ja siis jooksis kannatanu poole, jäi korra seisma ja lükkas kannatanut. R. H. arvates mängis S. sotsipaati või mingisugust. Seepeale hakkas kannatanu päris kiiresti valgusfoori juurde minema. R. H. avaldas kohtus, et ta tõesti arvas, et nad tahavad teda provotseerida, temaga kakelda või et tema kaklema hakkaks või midagi sellist. R. H. sõnul lükkas S. teda, puudutas teda. Sel hetkel ta kartis, arvas, et see asi on väga kaugele eskaleerunud ja see oleks võinud tema jaoks halvasti lõppeda ja kuna see oli tema jaoks liiga hirmutav, siis ta kõndis sealt minema. S. ei järgnenud kannatanutele. L. oli samal ajal kuskil eemal. Seoses haakristi kandmisega avaldas R. H., et tema arvamuse kohaselt on nii, et kui isikud kannavad haakristi, siis nad on nagu kriminaalid, kes seadusest ei hooli, siis miks peaksid sellised inimesed hoolima sellest, et peksa anda ei tohi ja hoolima selle tagajärgedest. R. H. kinnitas, et ta esitas sündmuse kohta süüteotute. 5.Kannatanu R. H. ütluste kohaselt oli ta 11.03.2024 koos XXX liikumas ühiselamu poole kui kohtas Hesburgeri juures natse. XXX oli jõudnut ette, liikunud juba sillale, kuid tema oli valgusfoori taga. Kõndides foori juurde nägi ta endast paremal kahte noormeest, kellel olid svastika märgid peal. Kuna ta ei olnud varem näinud sellist asja, see tuli talle üllatusena, siis ta küsis nende käest irooniliselt, kuid rahuliku tooniga, et „Ah, kas tulite nüüd siin isamaad 4 (14)
kaitsma?“ ja noormehed nagu naersid selle peale. Kannatanu täpselt ei mäleta, mida veel räägiti, kuid süüdistatavad justkui ütlesid, et tahavad välistudengitele (rääkis ka neegritest) peksa anda. Kannatanu sõnade kohaselt tegi ta sellest järelduse, et kas noormehed tahavad sinna Narva mnt hoonete juurde minna. R. H. arvates võtsid noormehed seda nagu soovitusena ja ütlesid, et see on jumala hea mõte. Kuigi kannatanu soovis edasi liikuda, siis K. L. tahtis temaga juttu jätkata ja siis ta küsis, et kas ta peaks enda naisele šokolaadi või lille kinkima. See tundus kannatanule kummaline küsimus ja ta tahtis sellest olukorrast ära saada ja vastas, et kinkigu šokolaadi. Seejärel sai ta XXX kokku ja XXX nägi ka seda käemärki ja ütles, et helistab politseisse. Siis hakkas R. H. sõnul sõimlemine pihta ja tumeda peaga kapuutsiga noormees lubas XXX peksa anda. Teine noormees oli telefonis. Seejärel läksid nad XXX Kaarsillale ja noormehed käisid nende järel tagapool ja neil olid alkoholipudelid käes. R. H. sõnade kohaselt teda sel hetkel keegi ei ähvardanud. Heleda peaga noormees oli kuni silla keskpaigani natuke passiivsem. Kapuutsiga rääkis natuke rohkem ja siis oli see koht kus S. hakkas lõualuu juttu rääkima. See oli silla keskel. Ütles, et kui XXX helistab politseisse või pöördub kuskile kohtusse, siis ta lööb tal lõualuu sisse. See oli öeldud otse XXX ja ei käinud R. H. arvates tema kohta ja ta võtnud seda enda kohta tõsiselt. Samas rääkis kannatanu, et seepeale tuli tal põgenemise refleks, tahtis sellest olukorras kohe ära saada ja tõmbas XXX ka, et lähme ära siit. R. H. ütluste kohaselt arutasid silla lõpus olles L. ja S. omavahel, et võiks minna ja anda neile (R. ja R. H.) peksa. R. H. vastas prokurörile, et talle tundub, et sel momendil võttis ta asja tõsiselt. Silla juurest hakkasid nad XXX liikuma mööda teed Coop’i poole ja L. ning S. jäid neist tahapoole. R. H. sõnade kohaselt hakkas ta XXX Häirekeskusesse helistama siis kui oldi sillalt tulles kuju juures või kuskil sealkandis. Kõne ajal oli ta XXX kõrval. Seejärel liikusid koos XXX Circle K poole, kus kannatanu kohtas ühte võõrast ja küsis temalt ka, et kas ta nägi natsi märke, kuid viimane vastas eitavalt. Seepeale tuli tal mõte L. ja S. filmida, sest see oleks parim asitõend. Tegi videokaamera lahti. Kui ta oli pinkide juures, siis hakkas S. tema poole tulema ja kannatanu arvates vist küsis, et „Mis toimub?“ R. H. sõnul vastas ta, et tema XXX ei kannata neid natse väga ja see oli see koht, kus ta sai jäädvustada S. näo ja natsi sümboolika ja see hetk, kus S. tahtis temalt telefoni haarata. Sel hetkel hakkas ta hirmu tundma, arvas, et kui püüdis telefoni haarata, siis miks ta ei võiks talle füüsiliselt, vägivaldselt kallale tulla. R. H. rääkis, et seepeale tõmbus ta tagasi, kuid S. vaatas K. poole ja ütles, et anname neile peksa ning hakkas R. XXX poole jooksma. Võttis end hästi laiaks ja tegi sotsiopaadi naeru ka samal ajal. Seepeale kannatanu enda sõnul kangestus, läks natuke paanikasse ja arvas, et S. läheb XXX füüsiliselt kallale. Tegelikult toimus vaid lükkamine ja rohkem kallale ei tuldud. Kannatanu ütluste kohaselt tuli XXX tema juurde ja koos hakati liikuma Coop’i ja valgusfooride poole. S. ja K. jäid parki ja kaasa ei tulnud. R. H. kinnitas, et silla keskel ütles XXX noormeestele emotsionaalselt ülesköetuna agressiivsemalt väljendudes kas „debiilikud“ või „idioodid“. XXX põhisõnum oli selles, et L. ja S. eemaldaksid need märgid. XXX võttis nende käitumist nagu viha õhutamisena, avaliku korra rikkumisena, mida ta pidas ebaseaduslikuks ja ta tahtis sellest vastavatele institutsioonidele teada anda. R. H. avaldas ka seda, et tema oli kogu sündmuse ajal normaalses meeleolus, kuid tema XXX oli ilmselgelt ärritunud ja hirmul. L. ja S. olid nendega kohtudes suhteliselt lõbusas meeleolus. R. H. selgitas ka seda, et tema XXX lubas politsei kutsuda nii siis kui oldi Hesburgeri juures kui ka siis kui oldi silla keskel ja ütles seda arvatavasti S. ka siis kui oldi juba silla lõpus. Ütlemiste eesmärk oli see, et nad võtaksid natsimärgid ära. XXX ütles konkreetselt, et kui ei võta, siis ta helistab politseisse. R. H. avaldas, et käepaelad talle mõju ei avaldanud. Kinnitas ka seda, et süüdistatavtel olid alkoholipudelid käes, S. S. oli käes üks alkoholipudel ja üks Coca-Cola pudel. 6.Süüdistatava K. L. ütluste kohaselt kohtus ta 11.03.2024 kella seitsme ajal õhtul R. ja R. H. Raekoja platsi ülekäigu juures, mis läheb jalakäijate silla peale. Tema algne plaan oli koju 5 (14)
minna XXX, aga kui XXX pahaseks sai, siis otsustas minna hoopis tema juurde XXX tänavale. Üle silla minemine oli möödapääsmatu. Ta oli lõbusas meeleolus, hommikust saati oli alkoholi tarbinud. Esmalt nägi ta R., rääkis temaga juttu. R. alustas alguses juttu, küsis nende samade käepaelte kohta. Küsis isamaa kaitsmise kohta või midagi sihukest. See tundus süüdistatavale väga naljaka lausena. K. L. selgitas, et R. rääkis sellest, et mis viimane oma XXX viima peaks, kuna XXX oli tema peale pahane. Siis läksid üle ülekäigu raja. R. ei olnudki vestlust. R. hakkas midagi nende paelte kohta karjuma. Süüdistatava sõnade kohaselt hakkas ta selle peale naerma, mingit ähvardamist, mis süüdistuses kirjas on, tema poolt ei olnud. K. L. rääkis kohtus, et ta oli täiesti veendunud, et Eestis ei ole svastika veel keelustatud. Ta oli kursis, et see keelustatakse siis, kui võetakse vastu vihakõne seadus. Sümboolika on süüdistatava sõnade kohaselt keelustatud ainult sellisel juhul, kui seda kantakse või eksponeeritakse sõda õigustaval viisil. K. L. arvas, et nende natsisümboolika võis mõjuda R. ähvardavalt. Sümboolika kandmine tundus süüdistatavale sel hetkel naljaks. See tundus nii debiilne, et see tundus naljakas. Tagantjärele vaadates ei olnud süüdistatava sõnul selline käitumine arukas. Ta oli leidnud oma tagi, mida ta polnud vist kaks aastat kandnud, taskust kaks käepaele ja arvas, et nende kandmine võiks olla naljakas. Ta pakkus käepaela ka S.. S. ütles talle, et ei ole mõtet, sellest tuleb jama. K. L. sõnade kohaselt pani ta lõpuks käepaela ise S. käe peale kui jõuti Tartusse. K. L. rääkis kohtus ka sellest, et ta oli terve päev S. linnas ja mitte keegi probleemi käepaelte osas ei näinud. K. L. ei mäleta, et silla peal oleks üldse midagi olnud. Küll aga selgitas ta kohtus, et videost oli näha, et midagi nad ikka rääkisid silla peal ka. K. L. sõnade kohaselt pillas ta siis kui sillast oli üle mindud liitrise Jim Beami pudeli maha. Siis tegi S. nalja, et äkki peaks talle peksa andma, mille peale hakkas süüdistatav naerma. Tema arvates ütles S. seda lõõpimisena. H. oleksid võinud pudeli kukkumist kuulda. Sillal tuli neile vastu teisi inimesi, kuid keegi midagi ei öelnud. K. L. järeldas, et ju ei tundnud isikud end häirituna Pargis H. jalutasid alguses neist eemale vasakule Emajõe äärt pidi ja siis pärast ilmusid nad kuidagi nende juurde tagasi. Tema koos S. läksid risti otse läbi pargi. Pargis tuleb üks teine tee risti sellega, mida mööda tema koos S. liikus ja seal nad kohtusid H.. See oli seal, kus R. filmis oma telefoniga. Seda, et ta filmis, süüdistatav enda sõnul kohapeal ei teadnud, S. ütles talle hiljem. S. korraks jooksis või sammus nagu naljakalt, tal olid jalad ja käed laiali õhus. Süüdistuses kirjeldatud R. tõukamist S. ei näinud. K. L. rääkis ka sellest, et S. oli käes üks 2 l pudel Coca-Cola’t ja Garage, hoidis neid ühe käega üle kõhu. Tema käes oli viski ja taskus üks Garage. K. L. sõnade kohaselt läksid nad S. Kivi Konsumisse, et uus viski osta ja seal juba tuli patrull. Politsei võttis neilt käepaelad endaga kaasa. K. L. tunnistas ka seda, et päris kõike ei pruugi ta selle õhtu kohta mäletada.
7.Süüdistatava S. S. ütluste kohaselt läks ta koos K. 11.03.2025 kella nelja paiku linna peale. Jõid õlut Iiri Pubis. Hiljem ostsid Jim Beami SuperAlkost ja hakkasid minema üle Kaarsilla, siht oli Raadi surnuaia poole. S. S. kinnitas, et ta ei pööranud tähelepanu sellele, kes läks ees, kes taga, sest ta rääkis telefoniga põhimõtteliselt terve sillal kõndimise aja. Ta oli kõnet alustanud juba tükk aega enne foorini jõudmist. S. S. pani tähele, et K. räägib mingi tüübiga juttu, arvas, et on K. tuttav. Kuulis vestlusest vaid mõne märksõna, kuid vestluse sisusse ei süüvinud. Kinnitas kohtus, et jutust käis läbi sõna „politsei“. Vestlus toimus tema arvates pigem silla esimese poole peal. S. S. ütluste kohaselt temal silla peal olles kannatanutega mingisugust kontakti, sõnavahetust või ülemist ei olnud. Seda, et on toimumas midagi imelikku, taipas ta siis kui K. silla otsas pillas Jim Beami maha. Kannatanute ja K. vahelise vestluse sisust silla peal S. S. ei tea midagi. Tema poole kannatanud ei pöördunud. Peale K. poolt viski maha pillamist ta natuke sõimas K. ja siis jäid sinna veidikeseks seisma, et teha plaani, mida edasi teha. Otsustati uus pudel osta. H. läksid süüdistatava sõnade kohaselt pargis mööda vasakpoolset rada, mis läheb jõega paralleelselt, aga mingi hetk liikusid nad 6 (14)
diagonaalis süüdistatavatega kaasa. S. S. arvates H. jälitasid neid, mis tundus talle imelik. S. S. kirjeldas nende liikumist: tema koos K. L. kõndis mööda teed, mis läheb diagonaalselt Circle K juurde, aga H. liikusid murul, et neile paralleelselt järgi tulla. Sel ajal tuli süüdistatava sõnul üks härradest selle telefoniga ja pööras selle talle sisuliselt näkku, mille peale ta käega rühmas ja siis tema arvates üritas see isik rühmata omakorda ära tema käesidet. See filmimine tundus süüdistatavale provotseerimisena. Seejärel hakkasid nad K. diagonaalset teed pidi edasi minema. Nendevaheline distants jäi esialgu samaks, see oli mitte vähem kui 20 m. Süüdistatav avaldas, et ta tegi lolli nägu, so Leopoldi, sest ei ole normaalne kui keegi nii jälitab neid. See tundus talle vaimukas. Kui ta seda lolli nägu tegi, siis tema liikus muru peale, kuid K. jäi tee peale. Samal ajal ta kindlasti naeris. Peale seda läksid nad K. üle tee poodi. S. S. ütluste kohaselt oli näha, et H. jälitasid neid edasi, aga nad läksid poodi ja siis tuli politsei. S. S. sõnul sai ta aru, et filmijale jäid ette käesidemed. S. S. ütluste kohaselt suhtlemise initsiatiiv ei olnud vähemalt silla peal ja silla otsa peal nende poolne. S. S. kinnitas kohtus, et oli sel päeval purjus, kuid mitte kriitiliselt, sest kognitiivsed võimed olid tal olemas. Ta mäletab selle päeva kõiki sündmusi, ka käepaelte panekut. See ei olnud neil mingi poliitiline avaldus. Süüdistatava ütluste kohaselt olevat R. H. nimetanud neid debiilikuteks, kuid kuna ta rääkis sel ajal telefoniga, siis tema ise seda ei kuulnud. S. S. eitab, et ta oleks lubanud kellegi lõualuu puruks lüüa. Ka peksa pole ta lubanud kannatanutele anda. S. S. sõnul sai sellest päevas õppetunni just haakristide osas ja kahetseb, et ta sellist lollust tegi.
8.R. H. süüteo teade (lk 31-33) tõendab asjaolu, et 11.03.2024 toimus sündmus, mille tõttu kannatanu pidas vajalikuks helistada Häirekeskusesse (teates nimetatud, et politseisse). Kuivõrd R. H. on sündmuse kohta andnud omapoolsed ütlused ristküsitluse käigus, siis saab kuriteo teates kajastatu alusel väita, et tema ütlused on kooskõlas kuriteo teates avaldatuga. Samas ei saa kohus jätta märkimata, et teates on R. H. avaldanud, et svastika sümbolite tõttu ähvardas ta süüdistatavaid, et pöördub politseisse. Samuti on kirjas, et süüdistatavad hakkasid teda jälitama. R. H. on teateas avaldanud, et samal päeval hiljem nägi ta ühiselamu aknast Roosi tänaval liikumas kolme meest, kes karjusid. R. H. avaldab teates arvamust, et ilmselt olid need samad mehed, s.o siis K. L. ja S. S. Teates on selline lause:“ Kuna Narva mnt 27 on palju välismaalasi, kellest suur osa on mustanahalised ja nemad kandsid haakristi, siis hakkasin arvama, et nad tulid siia juurde viha õhutama.“ Selline järeldus on kohtu arvamuse kohaselt oletuslik ja ei toetu mitte faktidele, vaid R. H. enda arvamusele ja see iseloomustab m. h ka seda, et tema järeldused põhinevad märkimisväärses ulatuses tema emotsioonidele ja tema enda poolt loodud seostel. Politsei menetlussüsteemi juhtumi registreerimislehe väljatrükk (lk 15–16) kajastab seda, et 11.03.2024 kell 19:42 on registreeritud juhtum seoses sündmusega, mis seisnes teataja ähvardamises K. L. ja S. S. poolt (esialgse info kohaselt kirjeldatud kui joobes isikud). Politseiametnik on teatesse kirja pannud nii selle, et kaks meesterahvast on lubanud teatajale peksa anda kui ka selle, et isikute žest kanda natsisümboolikat avalikus ruumis häiris kolmandaid isikuid. 9.Kohtule on esitatud asitõendi vaatlusprotokoll, mis on koostatud 10.04.2024 Häirekeskusele 11.03.2024 kell 19:40:18 R. H. poolt tehtud kõne salvestisest (koos salvestisega DVD-R plaadil; lk 18–19, pakend 11.03.2024 Tartu). Sellelt on kuulda, et R. H. annab teada Häirekeskuse töötajale, et svastika märke kandvad isikud on Coop’i / Konsumi poe juures pargis, s.o poe ja silla vahel. R. H. avaldab, et isikud jälitavad teda. R. H. sõnul ootavad isikud pargis ja need isikud on talle korduvalt öelnud, et annavad talle peksa. Samuti räägib R. H. midagi sellest, et need isikud käivad teistele inimestele midagi ütlemas. Häirekeskuse ametnik kinnitab, et saadud info on edastatud politseile. Kui kõne on kestnud 4 minutit 12 sekundit, 7 (14)
siis avaldab R. H., et isikud juba tulevad. Helisalvestiselt kostub imelikku häält ja kostab ilmselt R. H. küsimus “Mis sul viga on?“ R. H. ütleb Häirekeskuse töötajale, et „Tulevad meile kallale!“, samas avaldab R. H. selgelt väljendudes oma isikukoodi. Häirekeskuse töötaja küsib, kas isikud ohustavad avaldajat ja viimane väidab, et need isikud on pargis eemal, kuid lisab, et üks tüüp juba lükkas teda ja avaldab arvamust, et need isikud võivad ohustada teisi. 10.Kohtule on tõendina esitatud Tartu linna kaamera videosalvestise vaatlusprotokoll koos salvestisega DVD-R plaadil (lk 20-24, pakend 10.04.2024 Tartu). Videofailil nimega „11.03.2024 19_37_14 (UTC+02_00)“ kajastab vaadet Kaarsilla Raekoja Platsi poolsele osale. Näha on, et Kaarsilla trepist kõnnib üles ning läheb Kaarsilla peale heleda jaki ja tumedate pükstega isik (R. H.), kõnnib Kaarsilla peale ja jääb sinna seisma. Seejärel on näha, et Kaarsilla peale tulevad kolm tumedates riietes isikut, üks neist eespool (00:40). Viimasel isikul (S. S.) on jalas musta värvi pealt valgega ja valgete taldadega jalanõud ning jope vasaku käe varrukal on näha hele kujutis. Järgnevalt on näha, et heleda jakiga isik tuleb tumedates riietes olevate kolme isiku juurde, samas isik, kelle jalanõudel on valged tallad on pisut eemal ja räägib telefoniga (00:48). Heleda jopega isik (R. H.) osutab käega või puudutab K. L. kätt/ varrukat (01:03), samal ajal möödub neist teisel sillapoolel inimene lapsevankriga. Seejärel liigutakse silda pidi edasi, kuid mõne hetke pärast pöörab R. H. end K. L. ja S. S. poole (01:11). Neli isikut ületavad silda ja kaks isikut, kellel mõlemal on jope vasaku käe varrukal näha hele kujutis, on pisut tagapool. Liigutakse rahulikult, on aru saada, et R. H. räägib midagi. Kui video on kestnud 1 minuti ja 32 sekundit, on näha, et S. S. on ikka teistes maas ja räägib telefoniga. Vaadeldud isikud kõnnivad aeglaselt ja samal sillapoolel tulevad neile vastu võõrad isikud. Seejärel on näha, et R. H. pöördub taas süüdistatavate poole (01:50). Samas kõik neli isikut jätkavad silla ületamist, kuid ühel hetkel on kõik neli ninapidi koos (01:53) ja nende kõrval on näha võõraid isikuid. Peale seisakut jätkatakse teekonda ja taas on näha, et S. S. jääb teistest maha. Taaskord pöördub R. H. süüdistatavate poole ja ka S. S. läheneb seltskonnale (02:09). Seejärel on jälle kõik neli isikut koos ning S. S. jääb jälle maha (02:13). Umbes 14 sekundi pärast on näha, et kõik neli isikut on taas koos Kaarsilla Ülejõe pargi poolses otsas.
11.Kannatanu R. H. mobiiltelefoniga filmitud videosalvestise vaatlusprotokoll koos salvestisega DVD-R plaadil (lk 26–30, pakend 11.03.2024 Tartu) tõendab kohtu arvamuse kohaselt vaid seda, et R. H., kes filmis telefoniga, selgitab S. S., et tema XXX, s.o R. H. ei talu natse, ja et R. helistas just politseisse. Näha on ka seda, et S. S. teeb käega liigutuse filmija poole. Samuti on näha, et S. S. vasaku käe varrukal on punast värvi käeside, millel on valge ringikujulise põhja peal musta värvi haakrist. Telefoni haaramist, nii nagu see on süüdistuses kirjas, kohus ei tuvastanud.
12.Patrullpolitseinike vormikaamera salvestiste vaatlusprotokoll koos salvestisega DVD-R plaadil (lk 35–43, pakend 11.03.2024 Tartu) on kohtu arvamuse kohaselt KrMS § 63 lg 1 kohane tõend, kuid selle tõendi alusel loeb kohus tõendatuks vaid mõned faktilised asjaolud, mis iseloomustavad süüdistatavaid ja nende hoiakuid. Salvestis kinnitab asjaolu, et K. L. ja S. S. peeti politsei poolt Konsumi poes kinni ja mõlemal olid haakristiga punased käepaelad (S. S. oli selle oma põuetaskusse peitnud). Samuti on salvestiselt näha ja aru saada, et L. ja S. olid kinnipidamise hetkel joobes, kuid olid rahumeelsed. Süüdistatavad mõlemad eitasid kannatanute ähvardamist, kuid see kõik on räägitud olukorras, kus neile pole selgitatud seda, et nad ei pea andma ennast süüstavaid ütlusi. Seega isikute ütlusi, mis kajastuvad vormikaamera salvestisel kohus tõendina ei arvesta.
8 (14)
13.Vallasasja hoiule võtmise 11.03.2024 protokollid käepaelte äravõtmise kohta süüdistatavatelt (lk 46-48) tõendavad asjaolu, et süüdistatavad kandsid kuriteo toimepanemise ajal punast käepaela, mille keskel on valge ring ja mille peal must haakrist ning politsei võttis need süüdistatavatelt ära hoiule.
14.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas eespool uuritud tõendid kinnitavad süüdistuses kajastatud etteheiteid süüdistatavatele.
15.Süüdistuse kohaselt heidetakse K. L. ette seda, et ta R. H. ütlemise peale, et viimane helistab politseisse kui S. S. ja K. L. ei eemalda käepaela (punast värvi käepaela, millel oli kujutatud valget värvi ring ja selle keskel musta värvi haakrist), ähvardas R. H. korduvalt sõnadega: „Ma annan sulle peksa.“
16.Kannatanu R. H. avaldas kohtus, et peale seda kui ta oli K. L. öelnud, et „ mida te kannate, ma helistan politseisse“, tuli K. L. poolt mingisugune ähvardus. R. H. sõnul ütles kapuutsiga poiss (K. L.) talle midagi, mille kohta tema omakorda ütles, et kaebab kohutusse kui seda teeb. Täpseid sõnu kannatanu kohtus ei mäletanud, kuid K. L. poolt öeldu sisu oli tema arvates selles, et K. L. tahtis talle peksa anda. R. H. kinnitas kohtus, et XXX rääkis politseisse helistamisest ja K. L. lubas selle peale XXX peksa anda. K. L. eitab peksa andmise juttu. S. S. on avaldanud, et tema rääkis sel hetkel telefoniga ja oli pisut eemal ning kannatanute ja K. vahelise vestluse sisust silla peal ei tea midagi.
17.Eeltoodust püstitub küsimus ütluste usaldusväärsuse kohta. R. ja R. H. ütlused on ilmses vastuolus K. L. ütlustega. Kohus on seisukohal, et K. L. on siinkohal andnud ennast õigustavaid ütlusi, mis pole tõesed. Kohtul puudub igasugune alus arvamuseks, et kannatanud siinkohal valetavad. R. H. on lisaks kohtus antud ütlustele avaldanud seda, et talle lubati peksa anda ka Häirekeskuse ametnikule ja ka tema poolt 12.03.2024 koostatud süüteoteates. Seega on ta nii vahetult sündmuse käigus rääkinud peksmisega ähvardamisest kui ka päev hiljem seda avaldanud. Kohus on veendumusel, et K. L. väljendas end nii nagu süüdistuses on kirjas ja nagu kannatanud on kohtus rääkinud.
18.Selle sündmuse episoodi osas leiab kohus, et ka S. S. ütlused on usaldusväärsed, sest Tartu linna valvekaamera videosalvestiselt on näha, et asudes Kaarsilla Raekoja poolses otsas ja olles ka silla keskpaigas, rääkis S. S. telefoniga ja oli H. ja K. L. pisut eemal. On täiesti usutav, et ta ei kuulnud K. L. ja kannatanute vahelise vestluse kogu sisu, vaid kuulis üksikuid sõnu.
19.S. S. on ette heidetud süüdistuses seda, et ta ei eemaldanud kannatanu sõnade peale käepaela, vaid hetkel, kui kannatanu R. H. ja tema XXX R. H. hakkasid üle Kaarsilla Ülejõe pargi suunas liikuma, ütles R. H.: „Ei helista sa kuhugi, kui sul lõualuud puruks on löödud“ ning järgnes koos K. L. vahetult kannatanutele.
20.Selle sündmuse osas on R. H. avaldanud, et blondide juustega S. ütles, et kannatanu ei saa kuhugi helistada kui ta kannatanu lõualuu puruks lööb. R. H. rääkis kohtus, et silla keskel hakkas S. lõualuu juttu rääkima. Ütles, et kui XXX helistab politseisse või pöördub kuskile kohtusse, siis ta lööb tal lõualuu sisse. See oli öeldud otse XXX ja ei käinud R. H. arvates tema kohta ja ta ei võtnud seda enda kohta tõsiselt. K. L. ja S. S. on avaldanud, et S. S. pole sillal olles midagi sellist öelnud.
9 (14)
21.Kohtu arvamuse kohaselt on ka selles süüdistuse lõigus usaldusväärsed kannatanute ütlused. Kohus ei näe mingit põhjust, miks kannatanud oleksid pidanud välja mõtlema sellise ähvarduse, just sellises sõnastuses nagu süüdistus kajastab. Küll aga on nii S. S. kui ka K. L. põhjust anda ennast õigustavaid ütlusi, et vältida kriminaalkorras süüdimõistmist.
22.Süüdistuses on kirjas etteheitena S. S. ka see, et siis kui R. H. oli Ülejõe pargis S. S. oma telefoniga filminud, läks S. S. R. H. juurde ja üritas temalt telefoni haarata. Seejärel ütles S. S. kõva häälega K. L.: „Lähme anname peksa neile!“ ning jooksis käed laiali R. H. suunas ja tõukas teda mõlema käega tugevasti õla pihta.
23.R. H. ütluste kohaselt tuli tal mõte L. ja S. filmida, sest see oleks parim asitõend. Mingil hetkel hakkas S. tema poole tulema ja kannatanu arvates vist küsis, et „Mis toimub?“ R. H. sõnul vastas ta, et tema XXX ei kannata neid natse väga ja see oli see koht, kus ta sai jäädvustada S. näo ja natsi sümboolika ja kus S. tahtis temalt telefoni haarata. Sel hetkel hakkas ta hirmu tundma, arvas, et kui püüdis telefoni haarata, siis miks ta ei võiks talle füüsiliselt, vägivaldselt kallale tulla. R. H. rääkis, et seepeale tõmbus ta tagasi, kuid S. vaatas K. poole ja ütles, et anname neile peksa ning hakkas R. XXX poole jooksma.
24.R. H. sõnul tuli mingil hetkel S. tema XXX juurde. See on see hetk, mida XXX filmis. XXX proovis svastika asja filmi peale saada. S. tahtis telefoni justkui ära võtta ja siis R. H. XXX pidi nagu taganema S.. Edasi tuligi see hetk, kus kannatanu oli natuke XXX eemal telefonis ja siis S. järsku tuli tema poole, ajas ennast hästi laiali, silmad suureks, hakkas karjuma ja siis jooksis kannatanu poole, jäi korra seisma ja lükkas kannatanut, mille peale hakkas viimane päris kiiresti valgusfoori juurde minema.
25.K. L. kinnitab seda, et sai R. filmimisest teada hiljem S. käest. Ta nägi seda, et S. korraks jooksis või sammus nagu naljakalt, tal olid jalad ja käed laiali õhus. Süüdistuses kirjeldatud R. tõukamist S. poolt K. L. ei näinud. S. S. ütluste kohaselt tuli üks härradest telefoniga ja pööras selle talle sisuliselt näkku, mille peale ta käega rühmas ja siis tema arvates üritas see isik rühmata omakorda ära tema sidet. See filmimine tundus süüdistatavale provotseerimisena. Seejärel hakkasid nad K. diagonaalselt teed edasi minema. Nendevaheline distants jäi esialgu samaks, see oli mitte vähem kui 20 m. Süüdistatav avaldas, et ta tegi lolli nägu, so Leopoldi sest tema arvates ei ole normaalne kui keegi nii jälitab neid. See Leopoldi tegemine tundus talle vaimukas. Kui ta seda lolli nägu tegi, siis liikus muru peale, kuid K. jäi tee peale.
26.Kohus leiab, et tõendamist on leidnud fakt, et R. H. filmis telefoniga S. S. Filmimise eesmärgiks oli nö asitõendi saamine, s.o filmida oli vaja haakristiga käesidet S. S. käel. Asjaolu, et S. S. tahtis R. H. telefoni haarata, on kohtu arvamuse kohaselt R. ja R. H. oletus, mitte tõendamist leidnud fakt. Kohtu arvamuse kohaselt on sama usutavad S. S. ütlused selle kohta, et kuna teda häiris, et talle telefon näkku suunati, siis selle takistamiseks ta rähmas käega telefoni suunas, et R. H. tegevust takistada.
27.Süüdistuses on kirjas, et S. S. ja K. L. eelpoolkirjeldatud tegusid nähes ning ähvardusi kuuldes tundsid R. H. ja R. H. reaalset ohtu oma tervisele. Kannatanutel oli alust karta vägivalla tarvitamise ähvarduse täideviimist mõlema süüdistatava poolt, sest S. S. ja K. L. kandsid ähvardamise ajal natsistliku ideoloogia sümboolikat – punasel taustal valge ring ning selle keskel must haakrist, mis on vägivaldse paremäärmusliku ideoloogia sümbol. Lisaks eelnevale tundsid kannatanud end süüdistatavate poolt reaalselt ohustatuna, kuna S. S. ja K. 10 (14)
L., olles agressiivselt meelestatud, järgnesid vahetult kannatanutele nende liikumissuunal üle Kaarsilla liikudes.
28.Kohus on seisukohal, et uuritud tõendite alusel saab tõesti väita, et S. S. ja K. L. järgnesid kannatanutele, kuid mitte seda, et see järgnemine oleks võrdsustatav jälitamisena, mida oleks võimalik seostada võimaliku kannatanute ohustamisena. Kohus leiab, et kuna nii kannatanutel kui ka süüdistatavatel oli vajalik nii ühiselamusse kui ka koju/sõbranna juurde jõudmiseks ületada Kaarsild, siis ei saa käesolevas kriminaalasjas rääkida sellest, et sillal oleks keegi kellelegi teadlikult ja eesmärgipäraselt järgnenud.
29.Küll aga leiab kohus, et Ülejõe pargis jälitasid kannatanud süüdistatavaid, kuid kohus peatub sellel käesoleva otsuse hilisemas punktis.
30.Süüdistuse kohaselt olid S. S. ja K. L. agressiivselt meelestatud. Tõendamist on leidnud, et süüdistatavad lubasid R. H. peksa anda ja S. S. lubas kannatanu lõualuu puruks lüüa, kuid välist agressiivset käitumist kohus tõendeid uurides ei tuvastanud. Süüdistatavad on ise avaldanud, et kuna nad olid juba hommikust peale alkoholi pruukinud, siis olid nad lõbusas meeleolus. Seda kinnitab ka R. H. ja K. L. vestlus valgusfoori juures. R. H. alustas ise K. L. vestlust ja on ilmne, et vähemalt sel hetkel polnud K. L. agressiivne. S. S. oli enamuse silla ületamise ajast hõivatud telefoniga vestlemisega. Tõendamist on leidnud fakt, et R. H., nähes haakristidega käepaelu, ärritus sellest ja nagu avaldas K. L., hakkas selle peale karjuma. R. H. ütluste kohaselt ütles silla keskel R. süüdistatavatele emotsionaalselt ülesköetuna agressiivsemalt väljendudes kas „debiilikud“ või „idioodid“. Tartu linna videokaamera salvestiselt on näha, et isik, kes korduvalt silda ületades pöörab end nii oma XXX kui ka süüdistatavate poole, on just R. H. Kohus ei tuvastanud ühelgi hetkel, et tagapool kõndinud süüdistatavad oleksid väliselt käitunud agressiivselt.
31.Kui süüdistatavad oleksid olnud sellisel moel agressiivsed, et selle tõttu oleksid kannatanud tundnud end ohustatuna, siis kuidas on seletatav, et Ülejõe pargis pidasid kannatanud võimalikuks jälitada süüdistatavaid ja telefoniga lähedalt filmida S. S. ning tema käepaela. R. H. räägib selle video tegemise ajal S. S. rahulikult ja mingit hirmu viimase ees ei tunne. Kohus järeldab kannatanute endi tegutsemise põhjal, et nad ei tundnud end reaalselt ohustatutena.
32.Lubada kellelegi peksa anda ja lõualuu puruks lüüa on oma sisult ilmselgelt ähvardava iseloomuga ütlused, kuid ka selliseid lauseid on võimalik öelda mitmel erineval viisil: ebaõnnestunud naljana, agressiivse ähvardusena, ka täiesti neutraalselt, samas ka lihtsalt praalivalt. Kuidas käesolevas kriminaalasjas need ähvardavad laused öeldud on, seda pole ristküsitluse käigus kannatanutelt küsitud ja kohtul puuduvad tõendid selleks, et seda täpselt tuvastada.
33.Seega püstitub küsimus sellest, kas R. H. ja R. H. tundsid reaalset ohtu oma tervisele. Kui see nii oli, siis miks oli kannatanutel vaja Ülejõe pargis süüdistatavaid, kes olid liikumas hoopis teist teed pidi, jälitada. Kui isik tunneb kellegi tegude tõttu reaalset ohtu endale, siis oleks loogiline, et ta ei hakka ise end panema ohtlikku olukorda, vaid pigem väldib seda. Asjaolu, et H. Ülejõe pargis ise otsisid kontakti süüdistatavatega, on seletatav sellega, et nende jaoks oli selle sündmuse käigus kõige olulisem saada n.ö asitõend selle kohta, et süüdistatavtel olid svastika sümbolitega käepaelad. Seega kohtu arvamuse kohaselt ei tundnud nad korduvatest ütlemistest peksa andmise kohta end reaalselt ohustatuna. 11 (14)
34.Kas kannatanutel oli alust karta vägivalla tarvitamise ähvarduse täideviimist mõlema süüdistatava poolt? Kannatanud on selgitanud, et nad pidasid vägivalla tarvitamist reaalseks seetõttu, et süüdistatavad kandsid haakristidega käepaelu ja musta riietust. R. H. rääkis sellest, et kui isikud ei ole seadusekuulekad selliste käepaelte kandmise osas, siis võis ta oletada, et nad pole seadusekuulekad ka füüsilise vägivalla osas. Kohus on taas veendumusel et sellised järeldused tulenevad R. H. enda seostest ja hinnangutest, so need hinnangud iseloomustavad tema enda arusaamist olukorrast. R. H. seostas mustade riiete kandmist samuti viitega võimalikule vägivallale, mis kohtu arvamuse kohaselt iseloomustab vaid kannatanu isiklikke arusaamu, mitte enamuse inimeste arusaama.
35.Tartu linnakaamera salvestiselt on näha, et õige mitmed isikud möödusid süüdistatavatest, kuid möödujad ei olnud svastika kandmisest häiritud. On ilmne, et svastika kandmine käesoleval ajahetkel pole mingil moel Eestis tolereeritav, kuid puudub alus väiteks, et iga kõrvalseisja jaoks seonduks see koheselt vägivallaga. Käesoleval juhul on küll teada, et ka Tartu botaanikaaia juures häiris see inimesi ja nad informeerisid sellest politseid, kuid ülejäänud Tartus sel päeval K. L. ja S. S. kokku puutunud isikuid see ei häirinud, rääkimata sellest, et nad oleksid tundnud end ohustatuna.
36.Kohus peab siinkohal märkima ka seda, et kui R. H. oleks rahulikult ühel korral andnud teada, et teda haakristidega käepaelte kandmine häirib, siis ilmselt poleks sellele järgnenud sündmuste jada, mida on süüdistuses kirjeldatud. R. H. oli õigus olla häiritud ja õigus pöörduda politsei poole. Kohus on arvamusel, et tema enda käitumine ja suhtlemine süüdistatavatega põhjustas just sellise reaalse tulemuse, mis kajastub süüdistusaktis. Ta nõudis korduvalt, et süüdistatavad käepaelad eemaldaksid ja kui nad seda ei teinud, siis R. H. muutus ka ise agressiivseks (vt R. H. ütlused) ja nimetas süüdistatavaid kas idiootideks või debiilikuteks.
37.Riigikohtu praktikast tulenevalt peab ähvardus olema tõsiseltvõetav, mida tuleb omakorda hinnata selle läbi, kas ähvardus tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.
38.Riigikohus on 06.02.2020. a otsuse nr 1-19-1849 punktis 24 asunud seisukohale, et asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus ongi öelduga haakuvalt selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. (Vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p-d 9.1. ja 9.2.) Kirjeldatud moel saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt. .
39.Ka käesolevas kriminaalasjas on püstitunud küsimus K. L. ja S. S. ähvarduste veenvusest objektiivse kõrvalseisja vaatepunktist. Kohus on seisukohal, et käesolevas otsuses eelnevalt kohtu poolt välja toodud asjaolud annavad aluse väiteks, et objektiivse kõrvalseisja
12 (14)
vaatepunktist võinuks olla sõnaline ähvardus veenev, siis hirmu tundmine objektiivsele kõrvalseisjale enam veenev ei olnud.
40.Riigikohus on mitmetes lahendites rõhutanud, et ähvardaja poolt öeldut või tehtut ei saa alati siiski vaadata lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega ( RKKK 21.10.2022, 121-3307/43, p 19).
41.Kohus leiab, et ka käesoleval juhul ei saa keskenduda süüküsimuse lahendamisel vaid ajaliselt kitsas raamistikus toimuvatele üksiksündmustele (konkreetsed ütlused peksa andmise ja lõualuu puruks oomise kohta) ja jätta kõrvale nn kaasuvaid asjaolusid, sest ähvardaja öeldut või tehtut ei saa lahutada konkreetsest sündmustikust ja isikutevahelisest suhetest.
42.Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 120 koosseis vähemalt kaudset tahtlust. Seega peab süüdlane kindlalt teadma või peab võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. Kohus on seisukohal, et arvestades kannatanute endi tegevust, ei ole tõendamist leidnud, et süüdistatavad teadsid või pidasid võimalikuks, et kannatanud võtsid ähvardust reaalsena. Kohus peab siinjuures eelkõige silmas fakti, et pärast korduvaid süüdistatavate poolseid ähvardusi, kannatanud ise jälitasid süüdistatavaid ja otsisid nendega kontakti.
43.Kohus on seisukohal, et võttes arvesse just R. H. enda käitumist sillal ja ka hiljem nii R. kui ka R. H. käitumist pargis, kus nad ei jätnud süüdistatavaid rahule, vaatamata sellele, et viimased liikusid kannatanute järel ja hiljem pargis hoopis teist teed pidi, on süüdistuses ähvardamiseks nimetatud tegevus hinnatav küll taunimisväärsena, ilmse ülbusena, kuid need ütlemised ei olnud kantud ähvardamise eesmärgist, pigem oli tegemist praalivate väljaütlemistega, millega püüti saada lahti R. H. ja tema korduvatest nõudmistest.
44.Neil kindlaks tehtud asjaoludel ei ole kohtu arvamuse kohaselt võimalik käesoleval juhul rääkida kuriteost, s.o KarS § 120 koosseisu tunnustele vastava kvaliteediga käitumisest, mis oleks andnud kannatanutele tõsiselt võetava aluse tunda hirmu enda tervise pärast. Seega, olukorras, kus kohus loeb küll ähvardamise tõendatuks, ei saa seda siiski pidada veenvaks kõnealuse koosseisu tähenduses. Seega puudub käeolevas kriminaalasjas alus K. L. ja S. S. süüdimõistmiseks KarS § 120 lg 1 järgi.
45.Kohus tuvastas, et tõendamist on leidnud K. L. ja S. S. poolt natsisümboolikaga käesidemete kandmine, mis häiris tugevalt R. H.. Järelikult võib kõne alla tulla süüdistatavate vastutus KarS § 1511 lg1 sätestatud väärteoeest, s.o agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku eksponeerimise eest neid tegusid toetaval või õigustaval viisil.
46.Tõsiasi, et süüdistatavate käitumises pole võimalik sedastada KarS § 120 lg 1 objektiivseid tunnuseid, ei too aga kohtu arvamuse kohaselt automaatselt kaasa süüdistatavate õigeksmõistmist. Riigikohus on selgitanud, et KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused. (Vt nt Riigikohtu
13 (14)
kriminaalkolleegiumi 8. mai 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-30-15, p 8 ja 30. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12.)
47.KrMS § 274 lg 1 sätestab, et kui kriminaalasja kohtulikult arutades tuvastatakse nimetatud seadustiku § 199 lõike 1 punktides 2–8 sätestatud kriminaalmenetlust välistav asjaolu, kriminaalmenetlus tuleb lõpetada seoses mõistliku aja möödumisega käesoleva seadustiku §-s 2742 sätestatud alusel või kui käesoleva seadustiku § 199 lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul (puudub kriminaalmenetluse alus) vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele, lõpetab kohus kriminaalmenetluse määrusega. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et K. L. ja S. S. tegevuses on ilmselt KarS § 1511 lg 1 sätestatud väärteo tunnused, siis ei saa kohus süüdistatavaid kohtuotsusega õigeks mõista, vaid kohus lõpetab kohtumäärusega kriminaalmenetluse.
III KOHTU SEISUKOHT MENETLUSKULUDE OSAS
48.KrMS § 173 lg 1 p 1 ning KrMS § 175 lg 1 p 5 järgi on käesolevas kriminaalasjas menetluskuluks määratud kaitsjatele määratud tasu.
49.K. L. kaitsjale advokaat Eve Lainele on kohtueelses menetluses määratud tasu 585,23 eurot ja kohtumenetluses 1302,96 eurot, kokku 1888,19 eurot.
50.S. S. kaitsjale advokaat Madis Piirlale on kohtueelses menetluses määratud tasu 373,32 eurot ja kohtus 190,32 eurot ning 1540,68 eurot, kokku 2104,32 eurot.
51.KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti.
52.KrMS § 183 lg 2 sätestab, et kui kriminaalmenetlus lõpetatakse ja kriminaalasja materjalid saadetakse väärteomenetluse alustamise otsustamiseks seoses väärteo tunnuste ilmnemisega, võib nende menetluskulude kandmise, mis oleksid tekkinud ka väärteomenetluses, jätta otsustamiseks väärteomenetluse lahendis. Kui väärteomenetlus jäetakse alustamata, jäävad menetluskulud riigi kanda.
53.Kohus ei ole käesolevas asjas tuvastanud menetluskulusid, mis oleksid tekkinud ka väärteomenetluses. Seetõttu jätab kohus käeolevas asjas kaitsjate õigusabi kulud riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Rutt Teeveer Kohtunik
14 (14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.