Kohtulahend

SÜÜDISTATAVA ÜTLUSED

Süüdistatavana ülekuulatud ei tunnistanud R.K esitatud süüdistuses ennast süüdi ning andis järgmisi ütlusi. Tema seos ettevõttega ZT sai alguse 2005. aastal, kui ta läks sinna tööle. Tänu R.K enda välja töötatud tehnoloogiale, tekkis tal 2008. aastaks huvi saada äriühingu partneriks. Selleks ajaks tekkisid ettevõttel teatud majandusraskused ning tollane omanik ES palus tal hakata otsima ettevõttele ostjat. 2007.aastal kohtus R.K oma endise kursusekaaslase OR, kellega ta jagas oma probleemi. 2008.aasta aprillis tegi OR ettepaneku hakata selles tehingus ise partneriks ja tegi väga soodsa pakkumise, mis hõlmas mitte ainult kõikide võlakohustuste katmist kui ka kinnisvara ostmist, mis oli väga tähtis, kuna ZT’l oli oma tootmisbaas, kuhu kuulus kinnistu XXXViimsis koos tootmishoonega. Ostmise tingimuste arutamisel esitas R.K põhitingimuse, et soovib saada 50 % osalust, mida põhjendas sellega, et valdab vajalikke teadmisi ja intellektuaalset omandit, mis võimaldab tagada ettevõtte kasumlikkuse. Investor oli omalt poolt kohustatud panustama 900 000 eurot ning kasum pidi jagatama võrdselt alles pärast panustatud raha tagasisaamist investori poolt. Läbirääkimised käisid põhiliselt elektroonilise kirjavahetuse teel R.K , OR ja NK vahel, kellest viimane oli OR abiline, tema parem käsi. 10.05.2008 sai leping valmis, lepingu poolteks olid Investor ja Direktor, Direktori all mõisteti R.K ning Investori all – R perekonda, vähemalt nii mõistis seda R.K. Lepingule kirjutas alla R.K ning kuna OR viibis sel ajal (10.05.2008) välismaal, siis tegi NK lepingusse kirje „ allakirjutatud OR poolt“. Süüdistatav seletas, et kuigi OR tutvustas teda oma mehele SR pärast 10.05.2008 raamlepingu allkirjutamist, teadis R.K ometi, et tegemist on abielupaariga, kellel on ühine äri Leedus ja Lätis ning raamlepingu sõlmimisel esindas süüdistatava arusaamise järgi OR SRkui ZT’i investorit. Raamlepingu kohta seletas R.K veel seda, et kuigi ettevõtte ZT50 % aktsiate saamine oli üheks tingimuseks, ilma milleta poleks ta nõustunud Rusakovidega ühist äri tegema, 50 % aktsiate kohest temale üleandmist ei nõudnud ta põhjusel, et ei pidanud seda esmajärguliseks ning arvas raamlepingu sõlmimisest alates, et need kuuluvad talle. ZT aktsiate ostu-müügilepingu sõlmimisel lepiti kokku, et aktsiad ostetakse 141 000 euro eest, samasuguse summa ulatuses pidi endine omanik ES kompenseerima debitoorse-kreditoorse võlgnevuse, mis oleks tähendanud, et aktsiad müüdi reaalselt nulliga ning ettevõte ostetakse ilma võlgadeta. 2008.aasta juuni-juuli oli ettevõtte jaoks väga keeruline aeg, ettevõte hakkas oma positsioone kiiresti kaotama, seetõttu hakkas R.K aktsiate ostmisega kiirustama, SR tuli Tallinnasse, kõik LELLP vajalikud dokumendid olid tal kaasas ning 06.06.2008 toimus GCOÜ ost. ZT aktsiate soetamist mitte otseselt LELLP nimele ning riiulifirma ostmise vajadust põhjendas R.K järgmise asjaoluga: kuna LELLP näol oli tegemist offshorefirmaga, siis ei saanud sellist tüüpi firma väärtpaberikontot Eesti pankades avada. Süüdistatava ütluste kohaselt püüdis ta seda probleemi lahendada 2007.aastal, käies mitmetes erinevates pankades ning näiteks tollase Hansapanga tingimuseks väärtpaberikonto avamisel offshorefirmale oli 50 000 EEK ulatuses panga väärtpaberite soetamine. Pidades konsultatsioone juristidega, jõudis R.K arvamusele, et kõige lihtsam tee oleks osta eesti riiulifirma ja avada väärtpaberikonto selle nimele. Peale ZT aktsiate ostmist, 2008.aasta juuli lõpus-augustis tekkisid ettevõttel ZT raskused liisingumaksete tasumisega. Lisaks sellele tuli välja, et investor LELLP isikus ei panustanud raha raamlepingus sätestatud ulatuses. 2008.aasta septembris laekus vaid 106 000 eurot, kuid 2009.aasta jaanuariks kasvas liisinguvõlgnevus 109 000 euroni. Kogu selle aja jooksul pidas R.K kirjavahetust nii OR, kui ka NK, kes olid vastavalt AS ZT aktsionäride nõukogu esimees ja nõukogu liige. Seoses raha puudumisega tekkis reaalne oht jääda ilma Nordea pangalt liisitud neljast tööpingist, mida kasutati tootmises ja nende puudumisel oleks ettevõtte suuteline valmistama vaid 10 % toodangust. Umbes 10.01.2009 teatas Nordea Liising liisingulepingute ühepoolsest lõpetamisest, selle info edastas R.K R ning samuti teavitas neid, et hakkab otsima kedagi teist, et saada raha liisingulepingute taastamiseks ja

tootmise säilitamiseks. Kui sai selgeks, et LELLP-lt raha ei tule, tegi R.K ettepaneku osta ZT aktsiaid DB ja ML, kellest viimane ei olnud küll tol ajal süüdistatava sugulane, kuid käesolevaks ajaks on ta R.K väimees. Lõpuks oli ML nõus raha ZT-sse investeerima, kuid pärast nõu pidamist juristiga nõudis tagatiseks ZT aktsiaid. Seejärel kandis R.K 10.05.2008 raamlepingu alusel talle kuulunud 50 % aktsiaid üle enda väärtpaberikontole. Süüdistatav seletas, et selle tehingu sooritamisel lähtus ta üksnes ZT huvidest, kuna olukord vajas kiiret reageerimist ja täiendava raha investeerimist ettevõtte tegevuse jätkamiseks, seetõttu teatas ta 50 % ZT aktsiate enda väärtpaberikontole ülekandmisest LELLP esindajale ehk SR kaks kuud hiljem, kuna tal oli alust arvata, et LELLP võtab kogu ZT vara ilma rahata ja kannab selle üle firmale T , see aga oleks tähendanud, et ZT-le oleks jäänud ühelt poolt null vara ja teiselt poolt suur hulk täitmata kohustusi ja võlgu. Süüdistatav tunnistas, et tänu OÜ-ga P lepingute sõlmimise tulemusena saadud rahalistele vahenditele ei võtnudki Nordea Liising tööpinke ära ning kõik neli pinki asusid reaalselt kogu aeg ZT tööruumides, aadressil XXX Viimsis ja tootmine toimus. KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 alusel avaldas kohus prokuröri taotlusel süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest kaks lõiku, mille kohaselt rääkis R.K , et „Oma kohustuste täitmata jätmise tõttu võttis Nordea Finants Estonia AS-lt ZT ära liisitud tööpingid. Selle tõttu peatus AS ZT tootmine ning AS ZT omakapital oli seisuga 28.02.2009 miinus 8 315 936.... Seisuga 17.03.2009 oli firma AS ZT investori poolsete kohustuste täitmatajätmise tõttu pankrotieelses seisundis: tööpingid, mis olid tootmistsükli lahutamatuks osaks, oli ära võtnud Nordea Finants Estonia, võlad hankijatele ületasid 2 000 000 krooni, maksuvõlad moodustasid umbes 650 000 krooni.“ Ütluste erinevust põhjendas R.K sellega, et tema arvates ei kuulunud neli tööpinki AS-le ZT hetkest, mil saabus panga teatis nende äravõtmise kohta. Samal põhjusel ei kajastanud põhivarana samu tööpinke ka bilanss, mille ta esitas kohtueelses menetluses ning seetõttu erineb 09.08.2010 kuupäeva kandev ja uurijale esitatud bilanss sellest, mis koostati 2009.veebruaris ja saadeti ORle ja NK. Süüdistatav kinnitas, et ta ei kutsunud kokku seoses ettevõtte pankrotieelse seisundiga 2009. aasta kevadel aktsionäride üldkoosolekut ega esitanud pankrotiavaldust, kuid saatis laiali vastava info lootuses leida raha olukorra parandamiseks. 2009.aasta juunis-juulis asutas R.K uue ettevõtte ZG, kellele kuuluvad käesoleval ajal sh varem ZT’le kuulunud tööpingid. Prokurör leidis, et R.K-le esitatud süüdistus on leidnud tõendamist täies ulatuses, ta pööras ebaseaduslikult enda kasuks talle usaldatud vara, mis oli tema jaoks võõras ning omastatud vara väärtus vastab suurele ulatusele. Kaitsja asus seisukohale, et R.K-le esitatud süüdistuse sisu on vaadeldaval juhul blanketse iseloomuga ning kuivõrd süüdistuses ei ole viidatud teise seaduse õigusnormile, millest tuleneks R.K-le etteheidetud väärtpaberitehingu ebaseaduslikkus, on tegemist puuduliku süüdistusega ja sellega kaasneva kaitseõiguse rikkumisega. Väidetavalt omastatud AS ZT aktsiate väärtus süüdistuses märgitud summas ei ole millegagi tõendatud ning kolmanda argumendina on toodud väide selle kohta, et R.K oli vastavalt 10.05.2008 lepingule nr 1p=1177-1 õigus saada 50 % ZT aktsiaid.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kuulanud üle süüdistatava, kannatanu, tunnistajad ja asjatundjad, uurinud kõiki esitatud tõendeid kogumis, asub kohus seisukohale, et R.K süü talle KarS § 201 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud. Esmalt käsitleb kohus kaitse väidet R.K-le esitatud süüdistuse puudulikkuse kohta. Kohus ei nõustu süüdistatava kaitsja kaitsekõnes süüdistusele tehtud etteheidete osas. Kaitsja seisukoha kohaselt kirjeldatakse süüdistuses ühe tervikliku käitumisaktina R.K

käitumist selliselt, et omades OÜ GC juhatuse liikmena õigust käsutada OÜ GC vara andis ta korralduse makseta väärtpaberi tehinguks, mille tulemusena kanti tema isiklikule väärtpaberikontole üle OÜ-le GC kuuluvad 1 000 000 ZT aktsiat, millest ei olnud teadlik ega sellele polnud andnud nõusolekut OÜ GC ainuosanik LELLP ning süüdistuse lõpus hinnatakse eelnevalt kirjeldatud käitumist usaldatud võõra vara ebaseadusliku enda kasuks pööramisena. Kaitsja osutab, et kuna süüdistus leiab ühelt poolt, et R.K oli õigus käsutada OÜ GC vara, teiselt poolt aga oli etteheidetav väärtpaberikäsutus ebaseaduslik, on tegemist isikule esitatud blanketse iseloomuga süüdistusega. Sellest teeb kaitsja järelduse, et sellisel kujul esitatud süüdistuses tulnuks ära näidata õigusnormid, millest lähtuvalt saaks R.K teada, milles seisnes tema poolt 1 000 000 aktsia isiklikule väärtpaberikontole ülekandmise ebaseaduslikkus. Süüdistuse sõnastusest ei selgu samuti, kas nimetatud tehingu ebaseaduslikkus seisnes LELLP-d sellest tehingust teavitamata jätmises või nende nõusoleku puudumises selle tehingu sooritamiseks. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendis 3-1-1-31-10 väljendatud seisukohale, et süüdlasele etteheidetava käitumise kirjeldus ei saa olla tuletatav süüdistusakti tekstist tervikuna. KrMS § 154 lg 3 p 2 ja 3 sätestatu kohaselt „tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus... KrMS § 154 lg 3 p 2 ja 3 eesmärgiks on süüdistatava täieliku ja detailse informeerituse tagamine süüdistuse aluseks olevatest asjaoludest“. Kohus leiab, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis käsitletud teema ei oma seost arutatavas asjas esitatud süüdistuse kriitikaga. Nimetatud lahendis pannakse rõhk olukorrale, kus süüdistuse lõpposas sisaldunud faktiliste asjaolude kirjeldusest ei tulenenud sellist karistusõiguslikult etteheidetavat käitumist, milles isik oli kohtuotsusega süüdi tunnistatud. Nimelt, p.9 sedastatakse, et „süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Seejuures määratleb süüteokoosseisu olemus nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil peab süüdistusakti lõpposas isikule inkrimineeritavat käitumist kirjeldama. Nii tuleb näiteks blanketne kuriteokoosseis sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb“. Arutataval juhul ei vaidle kaitsja vastu, et R.K-le esitatud süüdistuses sisalduv isiku tegevuse kirjeldus kajastab kõiki R.K käitumise aspekte, kuid selles ei ole ära näidatud, milles seisnes sellise käitumise ebaseaduslikkus. Kohus märgib, et kaitsja on põhimõtteliselt nõus sellega, et KarS § 201 sätestatud koosseisu näol ei ole tegemist blanketse normiga. Samas on tema arvates määravaks süüdistuse sõnastus, millest lähtuvalt tuleks süüdistusakti lõpposas lahti kirjutada muu seaduse säte, millest R.K-le inkrimineeritud käitumise ebaseaduslikkus tuleneb. Kohus ei saa sellega nõustuda. Esiteks, peab kohus osundama asjaolule, et mitte kõik karistusseadustiku eriosasse paigutatud süüteokoosseisud pole viitelise iseloomuga, seda enam ei pruugi normi blanketsus sõltuda süüdistuse sõnastusest. Blankettkoosseisuga on tegemist siis, kui süüteokoosseis ei sisalda konkreetset käitumisnormi, blanketne norm ei kehtesta ise käitumisreeglit, vaid selles osutatakse mõne teise seaduse sättele, näiteks sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumine (KarS § 422). Blanketse koosseisu puhul võimaldab teise seaduse sättele viitamine vältida vajadust kirjutada karistusõiguslikult tagatud regulatsiooni karistusseadusesse ümber. KarS § 201 sätestatud koosseis kirjeldab ammendavalt karistusõiguslikku keeldu pöörata enda või kolmanda isiku kasuks valduses olevat või muud usaldatud võõrast vara, seega ei ole vaadeldav koosseis viiteline. Kui KarS § 201 sätestatud koosseis ei ole oma olemuse järgi blankentne, siis ei pea ta selliseks muutuma vastavalt sellele, kuidas on süüdistuses kirjeldatud isikule inkrimineeritavat tegevust. Kohus leiab, et R.K-le süüdistusakti lõpposas inkrimineeritud käitumise kirjeldus sisaldab piisavalt faktilisi asjaolusid, millest tulenevalt oli 1 000 000 ZT aktsia isiklikule väärtpaberikontole ülekandmine ebaseaduslik, nimelt heidetakse talle ette, et tehingust ei olnud teadlik ega sellele polnud nõusolekut andnud OÜ GC ainuosanik LELLP. Kohus märgib, et R.K poolt

sellisel kujul võõra vara enda kasuks pööramise ebaseaduslikkus ei tulene otseselt muu seaduse sättest. Kuigi R.K tegevuse ebaseaduslikkus võib tuleneda süüdistusakti tekstist tervikuna, ei paranda see kaitsja arvates olukorda, kui pidada seejuures silmas süüdistusakti põhiosas viidatud Äriseadustiku § 181 lg-t 3. Kohus peab vajalikuks aga nentida, et Äriseadustiku § 181 lg 3 ei sisalda R.K-le etteheidetava käitumise ebaseaduslikkust, vaid sätestab, et osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. Tehingu tühisus ja tehingu ebaseaduslikkus ei ole võrdväärsed mõisted, kuna iga tühine tehing pole ebaseaduslik, kuid iga ebaseaduslik tehing on tühine. Tehingu tühisuse aluseks võivad olla ka isikutest või vormiveast tulenevad alused (näiteks, teovõime või esindusõigusega seotud puudused) ning teatud juhtudel hilisema heakskiiduga on võimalik tehing kehivaks muuta (näiteks TsÜS § 11 ja § 129) – vt Paul Varuli artikkel „Tühine tehing“ Juridica 1/2011. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga R.K-le esitatud süüdistuse puudulikkuse kohta lisaks põhjusel, et ei pea menetlusõiguslikult aktsepteeritavaks olukorda, mil kaitsja tõstatab mainitud probleemi kohtuvaidlustes. Kaitsja poolt süüdistusele esitatud etteheidete järelduseks on see, et kaitseõiguse teostamine oli süüdistuse puudulikkusest tulenevalt raskendatud. Kohus märgib, et vastavalt KrMS § 227 lg 3 nõuetele peab kaitsja peale kohtueelse menetluse lõpuleviimist koostatavas kaitseaktis märkima muuhulgas, millised on kaitse seisukohad süüdistuse kohta. Kuigi arutatavas kriminaalasjas peeti eelistungit KrMS vana redaktsiooni kehtivuse ajal, mis ei sisaldanud küll nõuet esitada kaitseakt, oleks kaitsja pidanud kohut oma seisukohast informeerima eelistungil, kus otsustati süüdistuse vastavus KrMS § 154 nõuetele või kohtumenetluse alguses peetavas avakõnes. Vastasel juhul, s.o olukorras, kus alles kohtuvaidluste staadiumis selgub, et süüdistatavale jäi arusaamatuks, millised temale inkrimineeritavad käitumisaktid vastavad süüteokoosseisu tunnustele ja millised mitte, ehk teisisõnu ei saanudki ta aru, milles teda süüdistatakse, muutub kogu kriminaalasja kohtulik arutamine mõttetuks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt vastas R.K kohtu küsimusele süüdistuse arusaadavuse kohta jaatavalt ning sellele järgnenud avakõnes asus kaitsja seisukohale, et vaidlusküsimusteks on vaid ZT aktsiate väärtus ning R.K õigus kanda need üle oma väärtpaberikontole. Sellises olukorras tekib aga kohtul õigus lugeda kaitsja poolt kohtuvaidlustes süüdistusele tehtud sellekohased etteheited paljasõnalisteks. Et mitte jääda selles osas paljasõnaliseks viitab kohus Tallinna Ringkonnakohtu samasisulisele seisukohale lahendis 1-08-13345, millega vaikivalt nõustus ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, jättes 02.09.2009 selles asjas menetlusloa andmata. Järgnevalt toob kohus välja oma põhjendused R.K-le 1 000 000 AS ZT aktsia omastamises esitatud süüdistuse tõendamise osas. Kohtulikul uurimisel on vaieldamatult tuvastatud, et R.K oli ajavahemikul 11.06.2008 kuni 12.06.2009 OÜ GC (asutatud 30.05.2008) juhatuse liige. Seda kinnitab OÜ GC äriregistri väljavõte ( 1k, t.l.22-23), tunnistab süüdistatav ise ning lisaks sama tuleneb kannatanute ja tunnistajate kohtus antud ütlustest. Samuti puudub vaidlus selle üle, et OÜ GC ainukeseks osanikuks on olnud LELLP. See tuleneb LELLP kinnitusest 01.04.2010 nr 37M/83 (1 k, t.l.51-52) ning on kinnitatud süüdistatava enda ja tunnistaja SR ütlustega. 06.06.2008 ostis OÜ GCOÜ-lt P 1 987 000 ZTAS-i lihtaktsiat, nimiväärtusega 10 EEK ühe aktsia eest, mis moodustasid 99,35 % aktsiaseltsi aktsiakapitalist (ostu-müügileping 1 k, t.l.199-202, 2 k, t.l.3-5 ja OÜ GCväärtpaberikonto tehingute väljavõte 1 k, t-l-82-83). Seega on tuvastatud, et R.K kui OÜ GC juhatuse liikmel oli vastavalt Äriseadustiku §-le 181 osaühingu esindamise ja juhtimise õigus ja kohustus ning samuti oli ta õigustatud käsutama osaühingu vara üksnes osaühingu igapäevase majandustegevuse piirides. Sellest lähtuvalt on tuvastatud, et OÜ GC vara oli R.K jaoks võõras ning oli usaldatud talle kui juhatuse liikmele.

Samas on tuvastatud OÜ GC ja R.K-ni väärtpaberikonto tehingute väljavõtetega, korraldusega väärtpaberitehinguks (1 k, t.l.82-85; 87-88), et 17.03.2009 andis R.K korralduse väärtpaberitehinguks, mille alusel kanti ilma rahalise vastusoorituseta OÜ GC väärtpaberikontolt nr XXXXXXXXXXXX R.K isiklikule väärtpaberikontole nr XXXXXXXXXXX OÜ-le GC kuulunud 1 000 000 ZT aktsiat. R.K kinnitas kohtule, et tema õigus saada 1 000 000 AS ZT aktsiat on sätestatud 10.05.2008 lepingus nr 1p=1177 (1 k, t.l.131-134). Kohus sellega ei nõustu ning ühtlasi leiab, et R.K süü talle usaldatud OÜ GC vara ebaseaduslikus enda kasuks pööramises on täielikult tõendamist leidnud. Tunnistaja OR andis kohtule ütlusi, mis ei erine selles osas ka süüdistatava ütlustest, et 2007. aasta kohtumisel sai ta endiselt kursusekaaslaselt R.K-lt teada ettevõtte ZT olemasolust ning R.K rääkis talle, et otsib investorit nimetatud ettevõtte ostmiseks. Tunnistaja ORoli valmis teda investori otsimisel aitama. Pärast paljude inimeste poole pöördumist rääkis OR ZT ettevõttest oma endisele abikaasale SRile, mille tulemusena said SR ja R.K tunnistaja vahendusel kokku ning kokkusaamine osutus tulemuslikuks. Tunnistaja OR kinnitas samuti, et ZT investori otsimise teema arutamisel esitas R.K omapoolsed tingimused, mille sisuks oli 50 % investori poolt ostetavatest ZTaktsiatest üleandmine R.K-le . Tunnistaja OR ütluste kohaselt palus ta NK, kes oli tema abiline, fikseerida kõik R.K soovid paberile, et mitte neid unustada ja investori leidmisel anda need talle edasi. Dokument tehti valmis ja anti sellele nimi „leping ühise äri korraldamisest ettevõttes Zircon“. Oma lubaduse OR äitis ja näitas SR mainitud lepingut, mille peale ütles SR, et edaspidi hakkab ta ise R.K-ga kokku leppima. Kohus leiab, et 10.05.2008 dokumenti nr 1p=1177 nimega „leping ühise äri korraldamisest ettevõttes Zircon“ ei saa mitte õiguslikus ega mingis teises mõttes pidada lepinguks, mis oleks kindlaks määranud poolte õigusi või kohustusi ja võinud kaasa tuua õiguslikke tagajärgi poolte õiguste ja kohustuste mittetäitmisel. Ja seda järgmistel alustel: Esiteks, kui vaadata arutatavat lepingut, siis on näha, et selles ei ole määratletud, kes on lepingu pooled. Dokumendis kasutatakse abstraktseid mõisteid nagu „direktor“ ja „investor“. Seega ei tulene lepingust, kelle vahel see on sõlmitud. R.K väide selle kohta, et „investori“ all mõistis ta R perekonda, on ebaloomulik ega ole kooskõlas kohtulikul uurimisel tuvastatuga. R.K enda ütluste kohaselt sõlmiti kõnealune leping enne seda, kui ta tutvus SR kui ZT aktsiate potentsiaalse ostjaga. Tunnistaja OR ütlustest tuleneb samuti, et hetkel, kui leping sai valmis, ei olnud veel ettevõttele Zircon ostjat leitud. Veelgi enam, OR kinnitas kohtule, et ta polnud ka hiljem teadlik sellest, et AS ZT aktsiate ostjaks osutus LELLP. Sama tuleneb ka tunnistaja SR ütlustest, nimelt kinnitas ta, et ettepaneku leida investor ZT aktsiate ostuks tegi talle OR, kellega nad on 15 aastat tagasi lahutatud ja edastas talle R.K soovid. SR omakorda teatas R.K-le, et kõik eelnevad jutuajamised on vaid ettevalmistavad, lõpliku lepingu saamiseks peab R.K rääkima investoriga ja saavutama kokkuleppe temaga. Samuti kinnitas SR, et arutades R.K-ga tulevast äri, ütles ta viimasele, et LELLP, kes on valmis ZT-sse raha investeerima, ei ole nõus talle niisama 50 % aktsiaid loovutama ning alles siis, kui ettevõte hakkab R.K-ni juhtimisel investorile stabiilset kasumit tooma, võib selle küsimuse juurde tagasi tulla. Kohus ei nõustu siinkohal kaitse väitega nagu oleks R.K mõistlik alus TsÜS § 118 lg 2 alusel käsitleda OR investori poolt volitatud isikuna ja eeldada tal esindusõiguse olemasolu. Kohus on eelnevalt juba rõhutanud, et ettevõtet, kes otsustas ZTinvestoriks hakata, ei olnud 10.05.2008 veel olemas. Pealegi, on eelpool refereeritud tunnistajate O ja SRide ütlustega on tõendatud, et R.K-le sai üheselt öeldud, et 50 % ZTaktsiate kinkimine talle ei ole LELLP poolt aktsepteeritav.

Teiseks, vaadeldav dokument ei ole nõuetekohaselt allkirjastatud, kuna dokumendile on alla kirjutanud vaid R.K . Tunnistajate OR ja NK ütluste kohaselt ei kirjutanud ORlepingule nr 1p=1177 füüsiliselt alla, vaid NKtegi sinna kirje „alla kirjutanud OR“. Kohus märgib, et kaitsja poolt osutatud elektrooniline kiri (1 k, t.l.135), milles on öeldud „lisasime hoolikalt lepingusse Teie ja meiepoolsed tähelepanekud ning sellele kirjutas meie nimel alla OS, palume see teil allkirjastada ning asuda selle lepingu realiseerimisele“, ei kõrvalda dokumendi vormiviga ega muuda seda allkirjastatuks. Kohus leiab, et sellisel kujul lepingu allkirjastamine kinnitab veelkord asjaolu, et tegemist ei olnud juriidilise dokumendiga ning on kooskõlas tunnistajate O ja SR ütlustega osas, et lepingusse kirjapandu oli esialgseks kokkuleppeks, mis ei too aga kaasa poolte õiguste ja kohustuste tekkimist ega mingeid õiguslikke tagajärgi. Kohus märgib, et ainukeseks tunnuseks, mis arutatavat lepingut juriidilise dokumendi mõistele lähedasemaks teeb on kuupäeva olemasolu. Seega, arvestades eelpool toodut, on kohus seisukohal, et 10.05.2008 lepingu nr 1p=1177 näol pole ei vormiliselt ega sisuliselt tegemist lepinguga, mille alusel oleks võinud R.K arvata, et 50 % ZT aktsiat kuulub temale alates 10.05.2008.a. Kohus leiab, et süüdistatava väited oma käitumise õiguspärasuse kohta on ennastõigustavad ega ole usaldusväärsed. LELLP volikirjaga on tuvastatud, et SR on olnud LELLP ainuvolitatud isik ettevõtte esindamiseks ja juhtimiseks (1 k, t.l.149-156. Lisaks tunnistaja SR ütlustele kinnitab LELLP kiri nr 37M/83 01.04.2010, et LELLP on OÜ GC ainuosanik ning ei ole andnud R.K-le luba (nõusolekut) ZT aktsiate võõrandamiseks, mis kuuluvad OÜ-le GC. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et enne ZT aktsiate ostmist sõlmisid 06.06.2008 OÜ P , OÜ RK, GCOÜ ja CCLLC kavatsuste protokolli nr 37M/488-5 (1k, t.l.183-198), milles lepiti kokku ettevõtte ZT ülemineku kord. Nimelt, nähtub kavatsuste protokollist ja samasisulistest tunnistaja SR ütlustest, et tehingud viiakse läbi kahes osas: enne ostetakse aktsiad ja seejärel sõlmitakse kinnisvara ostu-müügileping, seejuures ei ole lepingus sätestatudki, et aktsiate ostmisel on R.K õigus saada 50 % ZT aktsiatest ega seda, et 50 % ostetavate aktsiate omandiõigus kuulub R.K-le 10.05.2008 lepingu nr 1p=1177 alusel. Sellega lükatakse ümber süüdistatava väide, et 50 % ZT aktsiate omandiõigus kuulus talle alates 10.05.2008. Kohus märgib, et juhul, kui R.K käsitles 10.05.2008 lepingus kirjapandut poolte tahteavaldusena ning olukorras, kus kavatsuste protokolli sõlmimiseks oli talle juba konkreetne investor teada, oleks olnud igati loogiline ja asjakohane fikseerida see notariaalselt kinnitatavas kavatsuste protokollis. Kohus leiab, et miski pole R.K takistanud seda nõuda. Kuivõrd ta aga sellist võimalust ei kasutanud, siis on kohtul alust veenduda tunnistajate OR, SR ja NK ütluste usaldusväärsuses ja tõepärasuses osas, kus nad kinnitavad, et lepingu nr 1p=1177 näol oli tegemist eelkokkuleppega ning investor LELLP isikus pole R.K-le aktsiate tasuta üleandmist lubanud, mistõttu on alust järeldada, et R.K oli täiesti teadlik sellest, et tal puudub õigus ZT aktsiate omandamiseks. Sama tõendab ka OR elektrooniline kiri (1k, t.l.157-167), mille ta saatis R.K-le 26. mail 2009, s.o kohe pärast seda, kui ORsai teada 50 % ZT aktsiate R.K kontole ülekandmisest. Selles e-kirjas kirjeldas OR üksikasjalikult põhjusi, miks leping nr 1p=1177 sõlmiti ja kinnitas samu asjaolusid, millest ta hiljem rääkis ka kohtule. Kaitsja avaldas seisukoha, et lepingu nr 1p=1177 tingimused realiseerusid kavatsuste protokollis kokkulepituga, nimelt vastavalt lepingu p-le 1.1.1 oli ka kavatsuste protokollis fikseeritud kinnisvara hinnaks 2 000 000 eurot (p 2.2.2) ning lepingu p-s 1.1.2 sätestatud Direktori kohustus seostada ZT aktsiate ostmine ka kinnisvara ostuga leiab kajastamist kavatsuste protokollis. Sellest kaitsja järeldab, et kuna lepingus nr 1p=1177 kokkulepitu mainitud osas viidi tegelikkuses ellu, näitab see lepingus sätestatud poolte tahet ka osas, kus Investoril on kohustus ZT aktsiate ostmisel anda 50 % neist üle R.K-le. Kohus sellist seisukohta ei jaga.

Kohtule jääb arusaamatuks, mille alusel arvab kaitsja, et ettevõtte ZT ost LELLP poolt toimus sellisel kujul nagu see toimus üksnes lepingu nr 1p=1177 täitmise raames. Kohtulikul uurimisel ei seatud vaidluse allagi, et ettevõtte ZT ostmise idee kuulus R.K-le ning on täiesti loomulik, et tema nägemused, et investori jaoks on tehing kasulikum juhul, kui ka ettevõtte tootmisbaas kuuluks talle, olid ka mõistlikud. Siinkohal märgib kohus, et tulenevalt tunnistaja SR ütlustest langesid need kokku ka temapoolsete vaadetega, kuidas äri Eestis paremini arendada, mistõttu puudub igasugune alus hakata sündmusi võrdlema ning järeldada, et sellisel juhul oli ka R.K õigus saada tasuta 50 % ZTaktsiaid. Kohtu arvates on prokuratuur õigustatult märkinud süüdistatava tegevuses tahtluse olemasolu tõendamisel muuhulgas R.K käitumise varjatuse aspekti, mis väljendub selles, kui vääralt ja üksnes enda huvidest lähtuvalt tõlgendas ta lepingus nr 1p=1177 sätestatut. Nimelt, lepingu nr p 1.2.3.1 kohaselt on Direktoril õigus hääletada oma aktsiatega alles pärast seda, kui Investor saab tagasi ettevõttesse paigutatud 900 000 eurot. Samas on kohtulikul uurimisel leidnud tõendamist, et 18.03.2009, s.o koheselt pärast ZT osa aktsiate ja sellest tulenevalt ka häälteenamuse saamist ning aktsionäride koosolekut kokkukutsumata, vahetas R.K välja ZT nõukogu liikme NK, nimetades tema asemel nõukogu liikmeks 19.03.2009 YC (ZTAS äriregistri väljavõte 1 k, t.l.78-80). Seega kasutades häälteenamust enne, kui investor LELLP isikus sai panustatud summad tagasi ja olles kohustatud oma tegudest teist lepingupoolt vähemalt teavitama, tegutses R.K lepingu täitmisel vastuolus Võlaõigusseaduse sätetega (VÕS § 108-§111). Süüdistatava põhjendusi selle kohta, et LELLP ei ole kokkulepitud summat investeerinud, ei saa vastastikuste kohustuste täitmise rikkumise juhul alusena käsitleda. Tuvastanud, et LELLP OÜ GC ainuosanikuna ei ole andnud R.K-le kui OÜ GC juhatuse liikmele nõusolekut 50 % ZT aktsiate ülekandmiseks ega olnud R.K alust muudel põhjustel arvata, et see oleks kooskõlas LELLP tahteavaldusega, peab kohus vajalikuks märkida järgmist: Tulenevalt Swedbank AS-i poolt väljastatud korraldusest väärtpaberitehinguks (1 k, t.l.87-88) olid 17.03.2009 aset leidnud 1 000 000 ZTaktsiate ülekandmise tehingu poolteks ühelt poolt GCOÜ ja teiselt poolt R.K. Äriseadusitku § 181 lg 3 sätestab üheselt, et osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. Seega sisaldub taolise tehingu tegemise keeld ja tehingu tühisus keelu rikkumise tagajärjena viidatud sättes üheskoos, mistõttu ei teki vaadeldaval juhul vajadust sellise tehingu tühisuse eraldi tuvastamiseks ja TsÜS § 87 kohaldamiseks. Teatavasti, kui tühise tehingu tagajärjena on midagi üle antud, kuulub see tagastamisele (VÕS § 1028). Kuivõrd R.K tühise tehinguga saadut OÜ-le GCei tagastanud, vaid pööras selle enda kasuks, on KarS §s 201 sätestatud koosseis tema puhul täidetud. Kohus on täiesti veendunud, et tulenevalt süüdistatava enda ütlustest, samuti mh tunnistaja MLütlustest, kus nad rääkisid mis tahes tehingu sooritamisele eelnenud asjaoludest, ei tehta eraõiguslikus sektoris ühtegi sammu ilma juristidega nõu pidamata. Sellest johtuvalt järeldab kohus, et R.K oli täielikult teadlik oma teo keelatusest. Lisaks sellele tõendab R.K informeeritus 50 % ZT aktsiate enda väärtpaberikontole ülekandmise lubamatusest (ja selles osas ühineb kohus prokuröri seisukohaga) kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud asjaolu, et R.K oli vahetult enne aktsiate omastamist teinud teistele aktsionäridele ZT aktsiate ostupakkumised. Nimelt, kinnitas tunnistaja NK, et 2009.aasta kevadel pöördus tema kaudu R.K LELLP poole ettepanekuga osta ZT aktsiaid. Tunnistaja OR kinnitas kohtule, et 2009.aasta 26. ja 28. veebruaril edastas R.K e-posti teel ettepaneku osta ZT aktsiad hinnaga 250 000 eurot (1 k, t.l.172-173 ja 2 k, t.l.60-62). Kuigi süüdistatav püüdis kohut veenda, et sellist ostupakkumist ei ole ta teinud enda nimelt, vaid edastas üksnes teise inimese soovi, jääb tema väide paljasõnaliseks, kuna ei põhine kriminaalasjas kogutud tõenditel. Asjaolu, et arutatav ostupakkumine oli pärit ikkagi temalt tõendab ilmekalt R.K enda e-kiri, mille ta

saatis samal päeval ORle. Selles e-kirjas seletab R.K üheselt, kui tähtis on tema jaoks saada pool aktsiatest, vaatamata sellele, et pärast peab ta seda kasvõi terve elu tasa tegema (1 k, t.l.172, 174). Kohus leiab, et R.K tegevuse tahtlus on tuvastatav läbi edasiste tehingute eesmärgiks olnud asjaolu, mille kohaselt oli ZT AS-le kuuluv põhivara välja viidud uude ettevõttesse, s.o 2009.aasta juulis asutatud OÜ-sse ZG, mille ainuosanik on R.K (3 k, t.l.169-170). Kui analüüsida ZTAS-le kuuluvate tööpinkide ja muu varaga tehtud tehinguid ( 2 k. t.l.186 kuni 3 k. t.l.127), siis on üheselt näha, kuidas ühel või teisel viisil jõudsid eelnevalt ZTAS-le kuulunud seadmed OÜ Pidev või ZG’i omandisse, mida kontrollis R.K. Ilmekaks näiteks kohtu sellisele järeldusele, mida ei saa märkimata jätta, on muuhulgas R.K poolt SR29.12.2009 saadetud SMS järgmise sisuga: „Tahan sind kurvastada: vabanedes teie ebakompetentsusest hakkas firma suure kasumiga tööle! Jah, kolimisele kulus 250 tuhhi eurot. Kuid see oli potentsiaalselt teie raha! :) tobuke! (2 k, t.l.124-125). Asjaolu, et sõnumi sisu vastab tõele, kinnitab ZGOÜ 2009.aasta majandusaasta aruanne, mille kohaselt oli ettevõtte 5 kuu kasum 598 000 krooni (3 k, t.l.183-202). Eelpool viidatud tõendite pinnalt loeb kohus tuvastatuks, et R.K pani toime GCOÜ-le kuuluva vara enda kasuks pööramise, olles teadlik, et GCOÜ ainuosanik LELLP ei ole otsustanud temaga tehingu tegemist ja 1 000 000 ZTAS aktsia võõrandamist. Samuti on kohus seisukohal, et R.K on inkrimineeritud teo toime pannud kavatsetult. Ka Riigikohtu Tsiviilkolleegium on oma lahendis 3-2-1-7-10 p 37 leidnud, et „ei saa lugeda heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kolleegiumi arvates võib kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid“. Edasi tuleb tuvastada, kas ZTAS aktsiatel oli teo toimepanemisel väärtus ning kui oli, siis millises ulatuses kuulub tekitatud kahju R.K-lt väljamõistmisele. ZTAS-i 2008.a. majandusaasta aruande kohaselt on aktsiaseltsi omakapital 7 044 291 krooni. (1 kd, t.l 59-75). See tähendab, et 31.12.2008.a. seisuga ZTAS-i netovara minimaalne suurus ehk bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma, vastavalt ÄS § 171 lg 2 p-le 1 oli 7 044 291 krooni ning R.K 'i poolt omastatud aktsiate raamatupidamislik väärtus on 3 522 145, 5 krooni. Prokuratuuri seisukoha järgi tuleb ZTAS aktsiate väärtuse kindlaksmääramisel lähtuda aktsiate raamatupidamislikust väärtusest, mis tugineb enne teo toimepanemist viimati auditeeritud ja R.K poolt kinnitatud majandusaasta aruandel seisuga 31.12.2008.a.

Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et uuritud tõendid ei anna alust nõustuda kaitse seisukohaga, et ZTAS aktsiatel ei olnud seisuga 17.03.2009 mingit väärtust ning et ettevõte ZToli pankrotieelses seisundis. Kohus on sarnaselt prokuröriga seisukohal, et reaalse pildi ZTaktsiate väärtusest annavad aktsiatega tehtud tehingud ja nende ostupakkumised, nimelt on need üldises kooskõlas ka aktsiate bilansilise väärtusega. Siinkohal peab kohus olulisemaks just neid, mis leidsid aset suhteliselt samal ajal, mil R.K aktsiad enda nimele üle kandis. Nimelt, kohtuotsuses eelpool viidatud R.K poolt 26.02.2009 ja 28.02.2009 tehtud ostupakkumised, mille kohaselt oli ta nõus ja valmis 1 987 000 ZTaktsia eest maksma 250 000 eurot; DB NK adresseeritud elektrooniline kiri, millest nähtuvalt oli DB nõus ostma ülejäänud 987 000 aktsiat 100 000 euro eest (1 k. t.l.173); OÜ Pidev ja R.K vahel 11.05.2009 sõlmitud tagatise andmise leping, millest nähtuvalt soovib OÜ P saada rendilepingust tuleneva ZTAS-i maksekohustuse täitmiseks tagatisena 1 000 000 ZT lihtaktsiat (1 k, t.l.106-108). Samuti peab kohus vajalikuks osutada tunnistaja Armand- AP ütlustele, kes kinnitas kohtule, et tema 0,4 % osalusega ZTAS aktsionärina (läbi ZT OÜ) ei olnud nõus 2009.aasta kevadel müüma talle kuuluvat 9 000 aktsiat. Sellised ütlused on vastavuses tunnistaja MLütlustega, millest tulenevalt oli kahe tööpingi OÜ Pideva poolt ZTAS-le rendileandmisel ainukeseks garantiiks aktsiate pant. Ilmeka pildi annab ettevõtte majanduslikust olukorrast ZTAS kahe põhivara väärtust. Nimelt kui võrrelda ettevõtte põhivara nimekirja seisuga 31.12.2008 (2 k, t.l. 118-123) ja 11. mail 2009.a. sõlmitud tagatise andmise lepingut (1 k, t.l. 106-108), siis põhivara nimekirjas on freespingi Hermel C40 jääkväärtus 3 718 915 krooni ja mahterosioonipink Agie Agiton jääkväärtus 2 094 443 krooni, tagatise andmise lepingus, millele on alla kirjutanud ML ja R.K, on nende kahe tööpingi väärtuseks märgitud aastal 2013 – 30 miljonit krooni, järelikult on 2009. aastal nende kahe tööpingi turuväärtus kõrgem kui 30 miljonit krooni. Kohus märgib, et juba seetõttu, et nende kahe tööpingi väärtuseks hindavad kaks inimest 30 miljonit krooni, pole võimalik ühineda kaitsja seisukohaga, et ettevõte oli väärtuspäeval 17.03.2009 pankrotis ja ettevõtte väärtus oli 0. Asjatundja TV ütluste kohaselt oli tema poolt 03.12.2010 analüüsi (2 k, t.l.128-146) koostamisel aluseks võetud mh R.K arusaam, et seisuga 17.03.2009 olid ettevõttel olemas kõik eeldused tegevuse jätkamiseks. Sama tuleneb ka R.K poolt 30.06.2009 kinnitatud ZTAS-i 2008 majandusaasta aruandest (1 k t.l.59-75), millega kinnitatakse, et see on koostatud vastavuses Eesti hea raamatupidamistavaga, kõik teadaolevad olulised asjaolud, mis on selgunud aruande valmimise kuupäevani, on raamatupidamise aastaaruandes nõuetekohaselt arvesse võetud ja esitatud, ettevõte on jätkuvalt tegutsev. Samas on R.K andnud kohtule ütlusi, et 2009.aasta veebruaris oli tal kindel veendumus selles, et ettevõttele raha juurde ei tule ning olukord halvenes iga päevaga, olid suured maksuvõlad, tarnijad ei andnud tootmiseks materjali. Raamatupidamise seaduse § 16 kohaselt on majandusaasta aruande koostamise üheks põhiprintsiibiks jätkuvuse printsiip. Raamatupidamise seaduse § 32 lg 1 alusel vastuvõetud Raamatupidamise Toimkonna juhendi (RTJ) 1 kohaselt on juhtkond (kuhu kuulus R.K ) kohustatud raamatupidamise aruande koostamisel hindama ettevõtte jätkusuutlikust vähemalt 12 kuu jooksul pärast bilansipäeva. Juhul, kui ettevõtte tegevuse jätkuvuse suhtes eksisteerib ebakindlus (näiteks, ettevõtte omakapital ei vasta äriseadustiku nõuetele), on juhtkond kohustatud avalikustama ebakindlust põhjustavad asjaolud lisades. Juhul, kui ettevõte on alustanud tegevuse lõpetamist või on tõenäoline, et ta alustab või on sunnitud alustama lähema 12 kuu jooksul tegevuse lõpetamist, koostatakse aruanne lähtudes RTJ 13 „Likvideerimis- ja lõpparuanded“, mis reguleerib likvideeritavate ettevõtete kajastamist.

Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et R.K ZTAS juhtkonna liikmena ei ole ZTAS-i 2008 majandusaasta aruandes deklareerinud, et ettevõttel oleks raskusi või et ettevõte ei ole jätkusuutlik ilma lisakapitali värbamiseta. Seega, hinnates neid tõendeid kogumis, ei ole kohtul alust järeldada, et ZTAS oleks seisuga 17.03.2009 olnud pankrotieelses seisundis, millest tulenevalt oleks tema aktsiate väärtus null. Lähtudes TsÜS §-st 65, tuleb kahju suuruse määramiseks kindlaks teha aktsiate harilik väärtus, st turuhind. Tulenevalt kohtuistungil ülekuulatud asjatundjate ütlustest on kohus tuvastanud, et börsil noteerimata ettevõtte aktsiate turuväärtuse leidmisel on olemas erinevad hindamismeetodid, nende valik sõltub konkreetse ettevõtte tegevusest ja varade koosseisust. Üldlevinud meetodiks on diskonteeritud rahavoogude meetod, mis on rakendatav juhul, kui ettevõtte tegevuse tulemusena tekib rahavoog, ja ettevõtte väärtus seisnebki selles, milliseid rahavooge on ettevõte võimeline teenima. Teatud ettevõtete puhul on kasutatav netovara meetod, kus ettevõtte väärtus seisneb talle kuuluva vara turuväärtuses, millest lahutatakse kohustuste väärtus. Selline meetod on kohaldatav näiteks investeerimisfondide, kinnisvarafirmade hindamisel, kus väärtus seisneb omatavate, vallatavate varade turuväärtuses. Kolmas meetod on võrdlev hindamine, kus börsil mittenoteeritud ettevõtte väärtus üritatakse leida teatud näitajate põhjal, mis on ülekantavad börsil noteeritud ettevõttele. See meetodite loetelu pole ammendav. Arutatavas kriminaalasjas on kaitse oma väite kinnitamiseks esitanud audiitor TVpoolt koostatud analüüsi, mille kohaselt oli ZTAS aktsiate turuväärtus seisuga 17.03.2009 null krooni (2 k, t.l.128-146). TVütluste kohaselt kasutas ta analüüsi koostamisel diskonteeritud rahavoogude meetodit, mis on finantsteoorias kirjeldatud parim indikatsioon börsil mittenoteeritud ettevõtte väärtuse hindamiseks. Asjatundjana TVütlustest nähtuvalt kasutas ta analüüsi koostamisel ettevõtte pankroti prognoosimiseks T-mudelit. T-mudel on tuletatud Eesti ettevõtetele ja põhineb Altmani võrranditel, mida kasutatakse pankroti prognoosimiseks, see põhineb ka avalikest aruannetest kättesaadavatel valemitel. Mudeli valem on avaldatud arvamuse lisas lk 16. TV selgitas, et analüüsis on toodud ka koefitsiendid ning kui T tuleb alla 0,37, on pankroti oht suur. Tabelis on näidatud koefitsient 0,21, mis viitab järeldusele, et T-mudel näitas kindlat pankrotiohtu. Prokuröri taotlusel kuulas kohus üle ka asjatundja AS. Mõlemad asjatundjad olid kohtus seisukohal, et diskonteeritud rahavoogude meetod on parim indikatsioon börsil mittenoteeritud ettevõtte väärtuse hindamiseks. Diskonteeritud rahavood tähendavad ettevõtte teenimisvõimet tulevikus. Rahavoogude prognoosimiseks koostatakse tulevikuprognoosid, diskonto määr on kordaja, mis vähendab rahavoo summat ja teoreetiliselt mida riskantsem on rahavoogude prognoosi täitmine, seda kõrgem on diskonto määr ja seeläbi seda madalam ettevõtte tulevikuväärtus. Lühidalt – see on tulude-kulude prognoos tulevikus, mida on vähendatud leitud diskonto määraga ja sellisel moel leitakse ettevõtte tulevikuväärtus. Samas leidis asjatundja ASkohtule antud ütlustes, et sellise äritegevusega ettevõtte puhul nagu ZTAS on rahavoogude meetod põhjendatud, kuid tema ja tema kolleegide kriitika oli, et olukorras, kus hindaja leiab, et see meetod ei anna tulemust, või annab negatiivse tulemuse, peab hindaja veenduma, kas mõne muu meetodi kasutamise korral ei oleks väärtus kõrgem. Veel peab hindaja alati leidma väärtuse, mis oleks kõrgem ja lähtuks kõige ratsionaalsemast vara kasutamise viisist. Kui hindaja leiab, et ettevõtte vara kasutamisel ei ole võimalik teenida piisavalt tulu, siis peaks hindaja esitama küsimuse, mis oleks ettevõtte väärtus tema likvideerimise ja vara müügi korral. Sellist käsitlust hindamisaktis ei ole. Teise kriitilise tegurina tõi asjatundja AS välja asjaolu, et hindamise aluseks olid TV poolt koostatud analüüsi kohaselt ettevõtte juhtkonna prognoosid, kuid prognoose ja seda, kuidas hindaja veendus nende prognooside eelduste mõistlikkuses või usaldusvääruses, analüüs ei kajasta. Kolmanda tegurina tõi AS välja asjaolu, et kui hindamist koostatakse ja hinnaarvestuse aluseks olid juhatuse koostatud prognoosid, samas on teada asjaolu, et ettevõtte juhtkonnas on tekkinud

konflikt omanike vahel, siis tuleks analüüsis hinnata usaldusväärsuse ja objektiivsuse seisukohast ka seda. Neljanda kriitilise tegurina märkis Artur Suits, et analüüsis paluti anda arvamus aktsia väärtuse kohta seisuga 17.03.2009, kuid üheks allikaks on võetud ka ettevõtte 2009 a. majandusaasta aruanne. Teostades hindamist 2011.aastal, võib kasutada informatsiooni, mis oli kättesaadav pärast hindamise kuupäeva, kuid hindaja peab lähtuma perspektiividest ja eeldustest, mis kehtivad siis ehk seisuga 17.03.2009. Viienda olulise puudusena tõi AS välja arvamuse leheküljel 15 asuvas tabelis 4, mis sisaldab ettevõtte väärtuse leidmise arvutuskäiku, on ettevõtte lühiajalisi kohustusi arvesse võetud kaks korda ehk tehtud on aritmeetiline viga. Nimelt, on TV analüüsi vaadeldavas tabelis märgitud käibekapitali vajadusena 10 274 000 krooni, mis on üle võetud 31.12.2008 bilansist ettevõtte lühiajaliste kohustuste all seisuga 31.12.2008. Kuna AS ZT kohustused kokku olid 16 788 000 krooni, millest pikaajalised olid 6 514 000 ja lühiajalised 10 274 000 krooni, siis on arusaamatu, miks real „ettevõtte kohustused“ on märgitud summa 16 788 000 krooni, mis tegelikult veelkord sisaldab lühiajaliste kohustuste summat 10 274 000 krooni. Asjatundja AS ütluste kohaselt kui viga parandada, siis tuleb välja, et ettevõtte väärtus on positiivne, s.o 3 802 000 krooni. Seoses tekkinud arusaamatusega taotles kaitsja võtta vastu asjatundja TV vastus (4 k, t.l.15-16), mille kohaselt ei nõustunud TV väitega, et käibekapitali vajaduse summas 10 274 000 krooni täielikul elimineerimisel analüüsi tabelist 4 lk. 5 muutuks ettevõtte väärtus automaatselt väärtuspäeva seisuga positiivseks. Põhjenduseks toob ta väite, et käibekapitali vajaduse alandamine eeldaks ka tuleviku kasvuprognooside ümberhindamist (alandamist), mistõttu vähendaks see positiivset rahavoogu ja seeläbi ettevõtte väärtust. Kohus märgib seoses sellega, et kuigi vastuses eitab TV tehnilise vea esinemist, ei too ta ometi selgust küsimuses, miks on lühiajalised kohustused kajastatud real „ettevõtte kohustused“ teistkordselt, kui sama summa on juba käibekapitali vajadusena arvesse võetud. Hinnanud selles osas esitatud tõendeid ja leides, et asjatundja AS kriitilised märkused on asjakohased, ühineb kohus prokuröri seisukohaga selles, et audiitor TV poolt ZT aktsiatele antud hinnangut ei saa pidada usaldusväärseks ja seda järgmistel põhjustel. TV analüüsi lk 4 loetletud allikate kohaselt kasutas ta analüüsi tegemisel muuhulgas ettevõtte majandusaasta aruandeid, ettevõtte juhtkonna projektsiooni ettevõtte tulevaste rahavoogude osas ja ettevõtte juhatuse liikme (s.o R.K ) kohtumisel saadud informatsiooni. Kohus märgib, et hinnangus ei ole arvestatud ZT teiste nõukogu liikmete ega LELLP kui OÜ GCi, (kellele kuulusid ZT aktsiad) ainuosaniku arvamusega. Samas on kohus täiesti veendunud selles, et R.K nägemused ettevõtte ZT tuleviku saatuse kohta ei pruukinud audiitori analüüsi tellimise hetkel olla sugugi objektiivsed. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et selleks ajaks tekkisid R.K lahkarvamused nii ettevõtte nõukogu teiste liikmete, kui ka SRiga, lisaks sellele oli ta vaieldamatult teadlik kriminaalmenetluse läbiviimisest ning sellest, et teda kahtlustatakse aktsiate omastamises. Kohus on varem osutanud R.K kavatsusele ümber vormistada ZT põhivara enda kontrolli all olevate ettevõtete kasuks, mistõttu on alust järeldada, et just R.K huvides oli anda tahtlikult ettevõtte ZT kohta vale informatsiooni ja esitada finantsnäitajaid sellisel kujul, et luua ekslik kujutuspilt ettevõtte majandusseisust. Kohtu järeldus põhineb kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud asjaolul, et R.K on esitanud erineval ajal kaks erinevat ZT2008.aasta bilanssi. Nimelt, kinnitasid tunnistajad SR, OR, NK ja IL, et kuni 2009.aasta kevadeni saatsid R.K ja raamatupidaja IL ZT nõukogu liikmetele igakuiselt raamatupidamisaruandeid, sh bilansse. Kui võrrelda neid R.K poolt kohtueelses menetluses esitatud bilansiga (2 k, t.l.97-98) ja 2008.aasta majandusaasta aruandes oleva bilansiga (1 k, t.l.58), siis on näha, et hiljem esitatud bilansis (väljatrükitud 09.08.2010) on ettevõtte põhivara vähenenud 16 043 531 krooni võrra, samas aga pikaajalised kohustused on jäänud peaaegu samas summas. Tunnistaja IL ja R.K

ütlustest tulenevalt on bilansid koostatud majandusseisu kohta seisuga 28.02.2009, kuid O.R ja N.Kozlovale saadetud bilansis on Nordea pangalt liisitud neli tööpinki kajastatud põhivarana, teises bilansis aga neid ei arvestatud, kuna bilanss koostati 2009.aasta märtsis, mil pank lõpetas liisinglepingud. Tunnistaja IL ütluste kohaselt jäi ettevõtte kohustuste summa endiseks, kuna pank ei olnud veel tööpinke maha müünud samas ei olnud lepingujärgsed kohustused panga ees tasutud. Asjatundja TV ütluste kohaselt juhul kui liisingleping lõpetatakse ehk kui liising võtab laenukohustuste katteks ära vara või blokeerib juurdepääsu varadele, siis väljub vara ettevõtte kontrolli alt ning see tuleb bilansist välja kanda. Asjatundja AS selgitas, et liisinglepingu lõpetamise korral, kuid olukorras, kus liisinguesemeid endiselt kasutatakse ja valdus nendele säilib, on võimalik kaks varianti: kajastada bilansis põhivara ja liisingkohustused ning nii põhivara kui kohustuste bilansist mahakandmine, kuid igal juhul samaaegselt kui bilansist kantakse maha põhivara hulgast liisingvara, tuleb hinnata, kui palju sellest kohustusest, mis enne vara eemaldamist oli bilansis, tuleb tasuda ettevõttel ning kui palju saaks kaetud vara müügi arvelt. Kui kohustusi ei ole üldse hinnatud või kui bilanssi on lihtsalt jäetud liisinguandjale tasumata summa ilma hindamiseta, samas liisingvara on bilansist maha kantud, ei kajasta see bilanss ettevõtte finantsseisu. Tunnistajate AP, O R , NK, IL ütluste kohaselt kasutati ZT-s vaidlusaluseid nelja tööpinki tootmises vaheaegadeta sh ka 2009.aastal vaatamata Nordea Liisingu hoiatustele tööpinkide äravõtmise kohta. Samuti nähtub uuritud tõenditest, et kuigi 08.01.2009 saatis Nordea Finance Estonia AS teatised liisinglepingute ülesütlemise kohta, ei võetud tööpinke kunagi reaalselt ära; läbirääkimisi lepingute uuendamiseks jätkati ning kevadel ennistati kahe tööpingi liisinglepingud (2 k, t.l. 167) ja kaks tööpinki müüdi RK OÜ-le, kes M. L ütluste kohaselt müüs need edasi OÜle P . OÜ P ja AS ZT vahel sõlmitud rendileping 11.05.2009 tõendab, et samad seadmed renditi 11.05.2009 OÜ Pidev poolt tagasi AS-le ZT(1 k, t.l.106-108). Seega on üheselt tõendamist leidnud, et AS-l ZT ei esinenud kuupäeval 28.02.2009 ühtegi asjaolu, miks tulnuks põhivahendid bilansist välja kanda või alla hinnata, omand ja valdus seadmetele säilis ning ettevõte kasutas seadmeid tootmises edasi. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et väärtuspäeval olid ettevõttel alles kõik seadmed, mida tuleb ettevõtte väärtuse hindamisel arvesse võtta ning asjatundja TV analüüsi tegemisel aluseks võetud andmed ei ole järelikult usaldusväärsed ega anna ettevõtte majandustegevusest õiget pilti. Veel tahab kohus osutada sellele, et diskonteeritud rahavoogude meetod ei anna ZT ettevõtte puhul piisavalt õiglast tulemust, kuna ettevõtte väärtuse hindamise diskonteeritud rahavoogude meetod ei kujunda mitte niivõrd juba loodud/kulutatud raha, vaid eelkõige tuleviku ootusel loodavat raha. Ettevõtte väärtuse hindamine diskonteeritud rahavoogude alusel eeldab, et ettevõte on jätkuvalt tegutsev. Samast printsiibist lähtuvalt hindas ZTAS väärtust ka TV oma analüüsis, jõudes aga järeldusele, et ettevõte oli väärtusetu. Kohus tahab siinkohal rõhutada, et juhul kui ettevõtte jooksev majandustegevus ei loo praegu ja ka prognooside kohaselt lähema paari aasta jooksul raha, siis ei tähenda see sugugi seda, et tegemist on väärtusetu ettevõttega. Selle põhjuseks võib olla ettevõtte ärimudel ja sellega kaasnevad suured esialgsed investeeringud, mis on aluseks tulevasele rahaloomele. Samuti võib ettevõtte väärtus peituda tema omanduses olevas varas, mida saab turul realiseerida. ZTAS näol oli tegemist tugeva potentsiaaliga ettevõttega, kes omas suurel hulgal põhivara, seetõttu ei saa rääkida ka ettevõttest, mis on väärtusetu. Eeltoodu alusel ei arvesta kohus audiitor TV analüüsis ZTAS aktsiatele antud hinnangut. Mõlemad asjatundjad olid kohtus ühisel seisukohal, et üheks ettevõtte väärtuse hindamise meetodiks on ettevõtte likvideerimise väärtus. Asjatundja TV selgitas, et likvideerimismeetod tähendab seda, et ettevõtet ei käsitata enam jätkuvalt tegutsevana ja tuleks hindamisel lähtuda toimingutest, mida teevad ettevõtte likvideerijad. Likvideerijate ülesandeks on ettevõtte vara müük ja võlausaldajate kohustuste rahuldamine. Vahe diskonteeritud rahavoogude meetodiga

seisneb selles, et ei prognoosita tuleviku rahateenimise võimet, vaid tuleks hinnata bilansis kajastuvad varad ja kohustused turuhinnas ja nende vahe on ettevõtte likvideerimisväärtus. Kui kohustused ületavad vara, kasvab menetlus üle pankrotimenetluseks. Kaitsja oli seisukohal, et kumbki audiitor ei ole arvutanud ZT likvideerimisväärtust väärtuspäeva seisuga, sest sellist ülesannet ei olnud neile püstitatud. Kohus peab vajalikuks seoses sellega märkida järgmist. Asjatundja TV ütluste kohaselt sõltub likvideerimisväärtuse hinnang sellest, kui kallilt oleks võimalik olnud selle kuupäeva seisuga põhivara müüa. Kui põhivara õnnestub müüa kõrgema hinnaga kui on tema bilansiline maksumus, tekib ettevõttel väärtus. Samas tuleneb tema ütlustest, et tema analüüsis 2008 aastaaruannet ning see oli koostatud lähtudes ettevõtte jätkusuutlikkusest, seetõttu ilmselt põhivara varaväärtuse testi ettevõttes ei ole läbi viidud ja turuväärtust hinnatud. 31.12.2008 on ettevõte juhtkond majandusaasta aruandes kinnitanud, et ettevõtte materiaalse põhivara väärtus on 19 701 563 krooni. RTJ -5 p 60 kohaselt peab igal bilansipäeval ettevõtte juhtkond kriitiliselt hindama, kas on märke, mis võiksid viidata varade väärtuse langusele. Kui ettevõtte juhatusel on kahtlusi, et põhivarade väärtus on langenud -viiakse läbi vara väärtuse test ja varad hinnatakse alla nende kaetavale väärtusele juhul, kui varaobjekti kaetav väärtus on väiksem tema bilansilisest jääkmaksumusest. (RTJ 5 p. 56). Vara väärtuse test viiakse läbi varade suhtes, mille osas esineb väärtuse võimaliku languse märke (RTJ 5 p 59). ZTAS ettevõtte juhtkonna hinnangul olid varad kajastatud õiglases väärtuses või siis kõrgemas väärtuses kui on nende bilansiline väärtus. Ka Audiitor TV on andnud ütlusi, et 2008. aasta majandusaasta aruande lisana ei ole kajastatud bilansipäeva järgseid sündmusi. Nimelt, ettevõte, kes oli teadlik asjaolust, et põhivara suhtes, mille moodustab bilansimahus 75%, on Nordea Liising lõpetanud liisinglepingud, oleks pidanud avaldama informatsiooni majandusaasta aruande lisas. Kui sellelt ettevõttelt ära võtta põhivara, ei ole see ettevõte jätkusuutlik. Sellisel juhul tuleb lähtuda ettevõtte hindamisel likvideerimisväärtusest. Kui arvestada seda, et ettevõte kaotab põhivara, siis likvideerimisväärtus sõltub sellest, millise hinnaga on seda põhivara võimalik müüa võrreldes bilansis kajastuva jääkväärtusega. Siinkohal tahab kohus täheldada, et hindamaks ettevõtte likvideerimisväärtust on vajalik läbi viia vara väärtuse test. Selle on jätnud aga juhatus tegemata ja vara väärtuse hindamise analüüsi tellimine tagantjärele on oletuslik ega anna ettevõtte varade väärtuse tegelikku turuväärtust. Ka audiitor TV on kinnitanud, et ei ole pädev hindama ZTAS põhivara turuväärtust. Turuväärtus tekib põhivarale konkreetse ostu-müügi tehingu tulemusena, ilma ostu-müügi tehinguta turutingimustel ei saa ka hinnata nende varade tegelikku väärtust. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et käesoleval ajal ei ole võimalik välja arvutada ettevõtte likvideerimise väärtust ning erinevalt kaitsjast leiab, et selle põhjuseks ei saa pidada asjaolu, et vastavat ülesannet ei olnud audiitoritele püstitatud. Kohtus on tõendamist leidnud, et 31.12.2008 oli ettevõttes 19 miljoni krooni ulatuses põhivara ja ZTAS väärtus seisnes tema põhivara väärtuses. Kohus, hinnanud ka ZTAS väärtust likvideerimise meetodi alusel ja jõudnud järeldusele, et ka seda meetodit ei saa ettevõtte väärtuse hindamisel kasutada, leiab, et ZTAS ettevõtte hindamiseks on mõlemad meetodid ebasobivad. Seega leiab kohus ning ühineb selles küsimuses prokuröri ja kannatanu esindaja seisukohaga, et käesolevas kriminaalasjas tuleb ZT aktsiate väärtuse kindlaksmääramisel lähtuda raamatupidamislikust väärtusest. Kohus ei saa nõustuda kaitsjaga osas, et prokuratuur oleks pidanud esitama tõendid aktsiate väärtuse kohta 17.03.2009 kuupäeva seisuga, kuna asudes seisukohale, et aktsiate maksumus on nende raamatupidamislik väärtus, saab tugineda üksnes enne teo toimepanemist viimati auditeeritud ja kinnitatud majandusaasta aruandele seisuga 31.12.2008.a.

Ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis 20.11.2008 3-2-1-101-08 märgitakse, et kohus peab üldjuhul lähtuma meetoditest, mida praktikas laialdaselt tunnustatakse ja kasutatakse. Üheks võimalikuks meetodiks on ka aktsiaselts raamatupidamisliku (bilansilise) väärtuse kindlakstegemine, kuid üldjuhul tuleks lisaks sellele arvestada aktsiaseltsi väärtuse kindlakstegemisel ka aktsiaseltsi tulevikuväljavaateid ning aktsionäride võimalusi tulevikus tulu teenida (vt Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p-d 29-35). Kohtuotsuses on viidatud põhjendustele, miks ei pea kohus R.K poolt esitatud ZTAS finantsnäitajaid usaldusväärseteks. Arvestades asjaolu, et ekspertiisi läbiviimiseks vajamineva informatsiooni saamise allikaks saab olla vaid R.K , leiab kohus, et peale selle, et ekspertiisi määramist pole ükski menetluse pool taotlenud, ei annaks ekspertiisi teostamine ZTAS väärtuse hindamiseks õiglasemat tulemust. Ka selle tõttu peab kohus õigemaks lähtuda aktsiate raamatupidamislikust väärtusest. ZTAS 2008.aasta majandusaasta aruande kohaselt oli omakapitali suurus 7 044 291 krooni ja aktsiate arv 2 000 000. Seega moodustab ühe aktsia väärtus 3,5221455 krooni ning 1 000 000 aktsia väärtus vastavalt 3 522 145,50 krooni. Esitatud süüdistuse kohaselt moodustab tekitatud kahju 3 522 145,50 krooni. Samas kohus täheldab ja nõustub selles ka kaitsja poolt osundatuga, et tegelikkuses soetati mitte 2 000 000 aktsiat vaid 1 987 000 aktsiat. Sellest lähtuvalt oleks ühe aktsia hind kõrgem, nimelt 3,5451892 krooni (7 044 291 : 1 987 000) ning 1 000 000 aktsia väärtus oleks olnud 3 545 189,20 krooni. Kuivõrd aga ei pea kohus võimalikuks raskendada süüdistatava olukorda, tulebki lähtuda sellest, et kahju on tekitatud summas 3 522 145,50 krooni ehk 225 106,13 eurot. Kuna see summa ületab teo toimepanemise ajal kehtinud kuupalga alammäära (435 000 krooni s.o 27 801,57 eurot märtsis 2009. aastal) enam kui sajakordselt, võimaldab see tulenevalt KarSRakS § 8 p-st 2 teha järelduse, et R.K käitumises esineb KarS § 201 lg 2 ps 2 sätestatud raskendav asjaolu – kahju tekitamine suures ulatuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-126-03 - RT III 2003, 32, 331, p 10; 27. juuni 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-05 - RT III 2005, 24, 252, p 33). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Sama seadustiku § 438 lg 1 järgi tuleb kohtul muu hulgas otsustada, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 442 lg 8 näeb ette, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb muu hulgas märkida seadus, mida kohus kohaldas. Nendest sätetest järeldub, et mis tahes nõude rahuldamisel peab kohus otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-129-06 - RT III 2006, 47, 396, p 12). Tsiviilhagi väljamõistmisel tugineb kohus VÕS § 127 lg 6, mille kohaselt juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha muu hulgas mittevaralise kahju tekitamisega tulevikus tekkiva kahju korral otsustab hüvitise suuruse kohus. Nimelt, otsustab kohus AS ZT ettevõtte väärtust hinnata aktsiaseltsi raamatupidamisliku (bilansilise) meetodi alusel, mis tugineb juba eelpool käsitlemist leidnud 31.12.2008 auditeeritud majandusaasta aruandele. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 3 järgi hinnatakse harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. Tasulise kasutuse korral loetakse harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui õigustatud isik ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest suurem või kui rikkuja ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest väiksem. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 punktile 5 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Omandi sarnased õigused on ka omandisarnased õigused õigustele, mis kuuluvad kannatanule, sh ka aktsiad. Antud juhul on R.K aktsiate omastamisega tekitanud GC ́ile olulisel määral kahju aktsiate kaotuse näol, seega on rikutud GCOÜ omandiõigust. GC vara on vähenenud ja aktsiaosalus on langenud alla 50 % just R.K poolt aktsiate omastamise tulemusel ning see on ka hagi esemeks oleva kahjunõude tekkimise põhjuseks. Kuna kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud, et R.K pani toime temale süüdistuses esitatud kuriteo ja nimelt omastas OÜ-le GC kuuluva 1 000 000 ZTAS lihtaktsiat, rikkudes sellega OÜ GC omandit ja tekitades OÜ-le GC varalist kahju summas 225 106,13 eurot, tuleb temalt nimetatud summa välja mõista.

KARISTUS

Karistamise aluseks on vastavalt KarS § 56 lg 1 isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 201 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et R.K ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning tal on olemas kindel sissetulek, ei pea kohus talle rahalise karistuse mõistmist otstarbekaks. Vastavalt kohtuotsusele on R.K kohustatud hüvitama tekitatud kahju ning tasuma menetluskulud, mis kokku moodustab ligi 230 000 eurot, temale kuuluva arestitud vara võõrandmine ei ole ilmselt piisav tema vastu esitatud nõuete täitmiseks. Seega on alust järeldada, et rahalise karistuse mõistmise korral jäetakse osa esitatud nõuete kogumist täitmata. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et mõistetavaks karistuseks saab olla vaid vangistus. Lisaks sellele leiab kohus, et rahalise karistuse mõistmisega ei ole R.K puhul karistuse eesmärgid saavutatavad. Karistuse liigi valikul arvestab kohus R.K süü suurust. Süüdistatava süü suurust iseloomustab tekitatud kahju maht, kuriteo toimepanemise viis ja R.K käitumise ilmne jõhkrus, mida ta on üles näidanud oma kuritegeliku eesmärgi saavutamiseks. Ta on rajanud oma äri endiste partnerite ressursside arvelt, mille tulemusena kaotasid viimased mitte ainult oma osaluse ühises äris, vaid ettevõtte tervikuna. Kriminaalasjas ei esine karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. R.K ei ole ei kohtueelses menetluses ega kriminaalasja kohtulikul arutamisel ennast süüdi tunnistanud.

Kohus täheldab, et süüdistatava poolt oma süü üles tunnistamine ei ole mitte mingil määral tema kohustus, kuid ometi näitab isik seeläbi oma suhtumist kohustusse olla seaduskuulekas ühiskonna liige. R.K püüdis kõikvõimalike vahenditega ennast õigustada ning ei suvatsenud aru saada sellest, et oma tegevusega ründas ta teise isiku varalisi huvisid. Kohus on seisukohal, et sellises olukorras oleks rahalise karistuse mõistmine veelgi süvendanud R.K veendumust tal niigi kujunenud arusaamas, et osta saab kõike ning rahalise karistuse tasumise kohustus oleks tema jaoks pelgalt lisakulutuseks peale selle, mida ta mainis SRsaadetud sõnumis, rääkides enda firma kasumlikuks muutumisest vaatamata kolimisele läinud 250 000 eurole. Kohus leiab, et mõistetava vangistuse osa peab R.K kandma reaalselt. R.K ei ole küll varem kriminaalkorras karistatud isik ning tema poolt toimepandu kuulub teise astme kuritegude hulka, mille puhul võiks asuda seisukohale, et tegemist ei ole raske kuriteoga. Sellele vaatamata lähtub kohus järgmistest kaalutlustest. Karistusest tingimisi vabastamise näol ei ole tegemist iseseisva karistusliigiga. Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud karistuse reaalse kohaldamise ebaotstarbekus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt kohaldatakse sellist liiki karistusest vabastamine üldjuhul olukorras, kus tegemist on esmakordselt kuriteo toime pannud isikuga, kes on oma varasemat väärt käitumist õigesti hinnanud, mõistnud ka põhjusi, mis viisid ta kohtu ette ning kelle suhtes võib arvata, et karistusest tingimisi vabastamine mõjub tema edasisele käitumisele positiivselt selles mõttes, et ta ei pane rohkem toime kuritegusid. Eeltoodust lähtudes ja arvestades kuriteo tehiolusid, R.K süü suurust ja tema suhtumist toimepandud kuriteosse, on kohtul alust järeldada, et karistusest täielik vabastamine võib tekitada R.K karistamatuse tunde ja kujundada veendumuse, et kriminaalasja arutamise tulemusena ei teki tõsisemaid tagajärgi kui vaid tekitatud kahju hüvitamine, mida ta oleks pidanud tegema ka siis, kui kannatanu poleks taotlenud kriminaalmenetluse alustamist. R.K karistusest täielikult vabastamine ei ole seega karistuse eripreventiivsetel kaalutlustel otstarbekas ja õige. Karistuse üldpreventiivsete eesmärkide saavutamiseks peab kohus karistuse mõistmise kaudu näitama, et taolised teod pole mitte ainult ühiskonna poolt taunitavad, vaid nendega kaasneb ka reaalne karistus.

Kohtunik Julia Vernikova

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.