Kohtulahend

Sirje Must, Urmas Kõrgesaar, Matti Reinsalu, Andres Simson, Madis Mahlapuu

Kannatanu esindaja

Adv Martin Triipan

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 12. juuli 2010.a otsus osaliselt Kurmet Paursonile ja Üllar Kasele KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristustes ja osas, millega jäeti K. Paursonile ja Ü. Kasele 5 aastat ja 2 kuud vangistust tingimisi kohaldamata. Uue otsusega: Mõista Kurmet Paursonile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 5 aastat vangistust, sellest 4 aastat ja 8 kuud vangistust jätta tingimisi kohaldamata 5-aastase katseajaga. Mõista Üllar Kasele KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 5 aastat vangistust, sellest 4 aastat ja 8 kuud vangistust jätta tingimisi kohaldamata 5-aastase katseajaga. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Välja mõista Raimo Kotkaselt riigieelarve tuludesse 651.90 eurot (kuussada viiskümmend üks eurot ja 90 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Välja mõista Ivori Liibeonilt riigieelarve tuludesse 690.25 eurot (kuussada üheksakümmend eurot ja 25 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Välja mõista Siim Rinnelt ja Viljo Mardisoolt kummaltki riigieelarve tuludesse 549.84 eurot (viissada nelikümmend üheksa eurot ja 84 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748. Selgitusse märkida lahendi number ja isiku nimi, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

puidumaterjali vastu võtnud, kuigi tegelikkuses sellist vastuvõtmist ei toimunud. Arvutiprogrammis seostati saatelehed OÜ Valdervik Puit arvetega ja edastati need K. Paursonile kinnitamiseks. Viimane kinnitas võltsitud arved ja esitas need AS Stora Enso Timber raamatupidamisele tasumiseks, luues näilike arvete näol kannatanule teadvalt ebaõige ettekujutuse puidumaterjalist, mida tegelikult Imavere Saeveskisse ei saabunud ja arvele ei võetud. Kinnitatud arvete alusel tegi AS Stora Enso Timber ülekanded OÜ Valdervik Puit pangakontodele. Selliselt petsid süüdistatavad kannatanult välja 4 036 805 krooni ja 51 senti. 05. juunil 2008.a avastas AS Stora Enso Timber, et OÜ-le Valdervik Puit tasutud ülekanne summas 235 889 krooni ja 49 senti on makstud võltsitud arvete alusel, mille tõttu kandis OÜ Valdervik Puit selle summa AS-le Stora Enso Timber tagasi. KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati K. Paurson ning Ü. Kase süüdi selles, et tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult I. Liibeoni, R. Kotkase, V. Mardisoo ning S. Rinnega, panid nad toime rahapesu suures ulatuses, varjamaks 27. jaanuarist 2007 kuni 5. juunini 2008 KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tulemusena OÜ Valdervik Puit arvelduskontodele laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Rahapesu toimepanemiseks ja kuriteost saadud raha omastamiseks sooritasid märgitud isikud ühiselt ja kooskõlastatult näilikke tehinguid muuhulgas OÜ Valdervik Puit, OÜ N, OÜ M Ehitus, OÜ Ainulaadne, OÜ Eurodoor, OÜ C ja OÜ Help24 arvelduskontode kaudu, mille tulemusena sai K. Paurson enda käsutusse 1 801 500 krooni, Ü. Kase aga 632 000 krooni. I. Liibeon tunnistati KarS § 394 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et olles OÜ N juhatuse liikmeks, pani ta Ü. Kase ja K. Paursoniga ühiselt ning kooskõlastatult toime rahapesu, varjamaks näilike tehingutega ajavahemikul 27. jaanuarist 2007 kuni 6. maini 2008 KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo tulemusena OÜ Valdervik Puit arvelduskontodele laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Selleks sooritas ta 26. jaanuarist 2007 kuni 1. märtsini 2007 OÜ N arvelduskontol kuritegeliku päritoluga rahaga näilikke tehinguid, saades enda käsutusse 159 648 krooni. R. Kotkas tunnistati KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et tegutsedes OÜ Ainulaadne juhtivtöötajana, pani ta ühiselt ning kooskõlastatult Ü. Kase ja K. Paursoniga toime suures ulatuses rahapesu, varjamaks näilike tehingutega ajavahemikul 27. jaanuarist 2007 kuni 6. maini 2008 KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tulemusena OÜ Valdervik Puit arvelduskontodele laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Selleks sooritas ta

2008 OÜ Help24 arvelduskontol kuritegeliku päritoluga rahaga näilikke tehinguid, saades enda käsutusse 146 509 krooni ja 19 senti.

K. Paursoni ja Ü. Kase süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p 2 ja 3 järgi ning selle teo eest karistuse mõistmises jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata.

APELLATSIOONIDE SISU

selgitas kohtuistungil oma pangakontole laekunud suuremate rahasummade päritolu. Kohtu hinnangul ei langenud K. Paursoni poolt väidetud raha saamise allikad ja summad kokku kriminaalasjas kogutud ja märgitud tõenditega. Apellant sellega ei nõustu. K. Paurson selgitas, et ta hakkas juba kooli ajal tegelema ettevõtlusega. Osa teenitud rahast laenas ta mitmetele isikutele välja ning sai hiljem protsendiga tagasi. Samuti laenas K. Paurson laenulepingute alusel raha teistele isikutele, kuid neid laenulepinguid ei olnud võimalik kriminaalasjale lisada, kuivõrd need kadusid kolimiste käigus. Samuti ei olnud vajadust lepinguid säilitada, kuna raha on K. Paursonile tagasi makstud. Kohus on täielikult arvestamata jätnud rahasummad, mis K. Paurson omandas kinnisvara müügist (korteriomand Pärnus maksumusega 800 000 krooni, korteriomand Jõgeval maksumusega 430 000 krooni), metsamaterjali müügist ja raha, mida K. Paurson sai oma ema käest maja ehitamiseks, ligikaudu 100 000 krooni. Apellant viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-34-05 ning märgib, et isegi juhul, kui K. Paursoni tegevuses on realiseerunud KarS § 209 lg 2 p-des 2, 3 sätestatud kelmuse koosseis, ei ole tõendamist leidnud, et tal esines soov varjata raha ebaseaduslikku päritolu ja tegelikku omanikku. Ülalviidatud Riigikohtu otsuses on asutud seisukohale, et rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Tõendamist ei ole leidnud, et K. Paursoni tegevuses omas keskset rolli väidetava ebaseaduslikult saadud raha päritolu ja tegeliku omaniku varjamine. Kohtu hinnangul on tuvastatav, kuidas kaassüüdistatavate õigusvastaste toimingute ja tegude järel jõudis fiktiivsete, st võltsitud saatelehtede ja arvete alusel kannatanu poolt üle kantud raha pankade kontodelt muutuda kaassüüdistatavate abil sularahaks ja jäi selleks kuni K. Paursoni pangakontodele kandmiseni. Vara muundamine on selle vormi muutmine, nt asjast varaliseks õiguseks. Leian, et käesoleval juhul ei ole vara muundamist aset leidnud. AS Stora Enso Timber raamatupidamine kandis firma arvelduskontolt OÜ Valdervik Puit arvelduskontole raha vastavalt K. Paursoni poolt esitatud saematerjali ostuarvete alusel. Kohtuotsuses on täpsustatud, et rahapesu süüdistuse puhul on õigem, et ühiselt ja kooskõlastatult tegutsesid K. Paurson ja Ü. Kase. Teised süüdistatavad tegutsesid koos ja ühiselt Ü. Kasega, K. Paursoni suhtes ainult oma tegevuse kaudu. Arusaamatuks jääb, mida on kohus mõelnud selle all, et teised süüdistatavad tegutsesid K. Paursoni suhtes ainult oma tegevuse kaudu. Kui puudub ühine ja kooskõlastatud tegutsemine K. Paursoni, I. Liibeoni, R. Kotkase, V. Mardisoo ja S. Rinne vahel, siis ei ole kuriteo toimepanemist võimalik käsitleda grupi poolt. Samuti välistab isikute grupis tegutsemise asjaolu, et I. Liibeonile, R. Kotkasele, V. Mardisoole ja S. Rinnele ei ole esitatud süüdistust KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi. Eelkuritegu on aga rahapesu kui süüteo suhtes vajalik, sest ilma selleta ei saa olla täidetud rahapesu koosseis. K.Paursoni süüdimõistmine KarS § 394 2 p 1, 3 sätestatud rahapesu järgi põhineb oletustel, millele ei saa isiku süü küsimuse arutamisel tugineda. K. Paursoni süü KarS § 394 2 p-de 1, 3 järgi tõendamisel on kohus peatunud lakooniliselt ja lühidalt. Kriminaalasja uurimine on olnud puudulik ning kohtuotsus on motiveeritud paljuski ainult oletustel. KrMS § 7 lg 3 sätestab põhimõtte, et kriminaalmenetluses tuleb tekkinud kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks.

Tõendatud ei ole Ü. Kase süü rahapesus. Kohtu poolt kirjeldatud rahapesuskeem põhineb suures osas oletustele, mis on süüdistuses kajastamist leidnud uurimisversiooni kirjeldusena ja ei ole usaldusväärsete tõenditega tõendamist leidnud. Kohtuotsuses on kohtu järeldused osaliselt põhjendamata või ei vasta need tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ega tugine uuritud tõenditele. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole arvesse võetud osa tõenditest, mida kaitsja on kohtulike vaidluste käigus oma argumentide põhistamiseks kasutanud. Tsiviilhagi on rahuldatud vaatamata selle sisulistele puudustele. Rahapesusüüdistus KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi on seotud olemuslikult kahtlustusega KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi, seega iseseisvalt ei ole see kuriteokoosseis süüdistatavale inkrimineeritav. 2007 kehtinud RpTS § 2 sätestas, et rahapesu on kriminaalkorras karistatava teo otsese tulemusena saadud vara muundamine, üleandmine või varaga õigustoimingute sooritamine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on selle vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamine. Vastavalt Riigikohtu 27.06.2005.a. otsusele 3-1-1-34-05 tulenevalt RpTS § 2 sõnastusest, peab rahapesu puhul esinema üheaegselt nii vara ebaseaduslikku päritolu kui ka tegeliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg ja see peab olema varaga teostavate toimingute keskne osa, mitte kõrvaleesmärk. Kui vara ebaseadusliku päritolu ja eelkuriteo toime pannud isiku varjamine ei ole kuritegelikul teel saadud varaga tehtavate toimingute eesmärgiks, vaid tagajärjeks, peab rahapesu toimepanijal sellise tagajärje suhtes olema vähemalt kaudne tahtlus. Ü. Kase on OÜ Valdervik Puit seadusliku esindajana teinud majandustehinguid ettevõttele laekunud rahaliste vahenditega, sealhulgas on konverteerinud eurodes laekunud summad kroonideks, on konverteerinud ka välismaalt materjali ostmiseks ja veoteenuse tellimiseks vastupidi kroone valuutasse, on teinud pangaülekandeid vastavalt ettevõttele esitatud arvetele ostetud materjali hinna tasumiseks hankijatele. Antud tegevust ei saa kuidagi nimetada vara ebaseadusliku päritolu varjamiseks või vara tegeliku omaniku varjamiseks, see ei ole ka kuriteoga saadud vara muundamine, üleandmine või õigustoimingute sooritamine vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamiseks. Ettevõtte majandustegevuse käigus ei ole vara päritolu varjatud ega vara muundatud selle päritolu varjamiseks. Üllar Kase tegevuses puudub rahapesu süüteokoosseisu obligatoorne tunnus - vara tegeliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg. Maakohus on aga asunud seisukohale, et antud asjas on täidetud rahapesu koosseisu eesmärk, milleks on süütegudega saadud raha suunamine legaalsesse käibesse, milleks selles asjas on K. Paursoni poolt raha kandmine oma pangakontole. Vastavalt kohtuotsusele (lk 74) kandis K. Paurson oma kontodele kokku 1 801 500 krooni. Eeltoodust tulenevalt on rahapesu lõpuleviidud ulatus 1 801 500 krooni, mitte süüdistuses esitatud väide, et OÜ Valdervik Puit arvelduskontodele laekunud 4 036 805.51 krooniga on teostatud rahapesu raha tegeliku omaniku ja päritolu varjamiseks. Seega on kohtu poolt tuvastatud rahapesu lõpuleviimise ulatus oluliselt väiksem kui süüdistuses esitatud ulatus ja rahapesu koosseisule vastav ebaseaduslik tegevus sai sellisel juhul alguse hetkest kui I. Liibeon, R. Kotkas, S. Rinne ja V. Mardisoo võtsid raha oma ettevõtete kontodelt välja ja edastasid selle tundmatule isikule, mitte nimetatud isikutele kuuluvate ettevõtete arvete alusel ülekannete teostamisest Ü. Kase poolt nende ettevõtetele. Kõik OÜ-le Valdervik Puit materjali müügiarved esitanud süüdistatavad on kinnitanud kohtus, et neil puudus soov ja vajadus raha päritolu varjamiseks ja nad lihtsalt tahtsid teenida puidu vahendustehingute pealt. Puitu hankinud ettevõtete esindajad isegi ei teadnud ja ei tundnud huvi, kes oli lõppostja. Mingi väidetava ühiselt tegutseva grupi loomine rahapesusüüdistuses on süüdistuse poolt püstitatud meelevaldne versioon. Nii OÜ Valdervik Puit kui ka OÜ Ainulaadne, OÜ Eurodoor, OÜ Help24, OÜ Nune on tehingud käibemaksukohuslasena oma majandustegevuses deklareerinud ja ei ole varjanud tehingute tegemist

ega raha päritolu. Antud puidutehingute käibe deklareerimise ja majandusarvestuses kajastamise fakti osas ettevõtete poolt vaidlus puudub ja antud asjaolu kinnitab, et rahapesuga isikute grupis tegemist ei ole. Kaassüüdistatavate ütluste kohaselt ei ole nemad ega nende poolt esindatavad äriühingud Ü. Kasele mingit raha kunagi üle andnud. Nimetatud isikud on raha üle andnud sularahas isikule, keda nad ei tundnud ja kellelt said andmed puidu koguste kohta arvete ja saatelehtede koostamiseks OÜ-le Valdervik Puit. Prokuröri poolt tõenditena taotletud skeemid - tehingud kuritegeliku rahaga, mis asuvad toimiku IV köites (tlk 7-128) ja samas asuv lisapakett 6 CD-l ei ole kriminaalmenetluses lubatavad tõendid, need on loodud kohtueelse uurimise käigus politseitöötajate poolt ja käsitlevad uurimisversioone ja oletusi. Nimetatud andmekandjad ei ole dokumendid ega ka asitõendid KrMS § 123 ja § 124 mõttes ega ka joonised § 151 mõttes seega ei ole need ka tõendid KrMS § 63 mõttes. Palun kohtul nimetatud menetluse käigus loodud andmekandjaid tõenditena mitte arvestada. Kohtuotsusest ei ole võimalik selgelt vastust saada küsimusele kas maakohus on nimetatud menetlusnormidele mittevastavaid tõendeid hinnanud otsuse tegemisel või mitte. Uurimisega ei ole tuvastatud ja kohus ei ole otsuses andnud hinnangut ega käsitlenud, kuidas väidetavalt OÜ Ainulaadne, OÜ Eurodoor, OÜ Help24, OÜ Nune esindajate poolt sularahas väljavõetud rahasummad väidetavalt Ü. Kase ja K. Paursoni kätte jõudsid. Kui rahapesu on kohtu poolt loetud lõpuleviiduks K. Paursoni poolt 1 801 500 krooni paigutamisega tema arveldusarvele siis tuvastatud ei ole kelle ühise tegutsemise tagajärjel, millal ja kuidas raha K. Paursoni kätte laekus. Hagiavaldus on oluliste puudustega, selles puuduvad tsiviilkostjate nimed. Kaitsja palub KrMS § 306 lg 1 p 11 ja TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata või rahuldamata kuna hageja nõude alus, hagi ese ja nõude tõendatus on ebaselged. Ü.Kasele süükspandavate tegude osaliselt või tervikuna tõendatuks lugemise korral ei ole karistusena proportsionaalne ega põhjendatud reaalse vangistuse rakendamine. Ü. Kase ei ole selline isik, kelle puhul oleks alust eeldada, et ta vabaduses olles jätkaks kuritegude toimepanemist, temast on ühiskonnale rohkem kasu ettevõtja ja maksumaksjana. Seetõttu taotleb kaitsja lühiajalise vangistuse tühistamist ja karistusest tingimisi vabastamist.

kaassüüdistatavatega. Kui puudub ühine ja kooskõlastatud tegutsemine K. Paursoni, I. Liibeoni, R. Kotkase, V. Mardisoo ja S. Rinne vahel, siis ei ole kuriteo toimepanemist võimalik käsitleda grupi poolt. Nimetatud asjaolu kinnitab ka see, et antud kriminaalasjas ei ole I. Liibeonile, R. Kotkasele, V. Mardisoole ja S. Rinnele esitatud süüdistust KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi. Apellatsiooni põhiväited V.Mardisood puudutavalt on järgmised. V.Mardisoo ei ole ennast süüdi tunnistanud ja oma ütluste kohaselt ei ole ta tegelikult OÜ-le Valdervik Puit mingeid arveid koostanud. Tal oli lootus kergelt teenida, kirjutades 2007 sügisel ühe inimese poolt toodud paberitele alla. Eeluurimisel andis teistsuguseid ütlusi, kuna R. Kotkas oli talle võlgu. Tegelikult see nii ei olnud ja ta oli eeluurimise ajal ütluste andmisel uurijast mõjutatud. Kaitsjat tal ei olnud. K. Paursoni ja Ü. Kasega ta kohtunud ei ole. Kui puudub ühine ja kooskõlastatud tegutsemine K. Paursoni, I. Liibeoni, R. Kotkase, V. Mardisoo ja S. Rinne vahel, siis ei ole kuriteo toimepanemist võimalik käsitleda grupi poolt.

Vaidlustatud otsusega ei ole tuvastatud rahapesule obligatoorselt nõutava eelkuriteo toimepanemist. R. Kotkasele ei ole KarS § 209 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavat kuritegu inkrimineeritud, mistõttu ei saa R.Kotkasele inkrimineerida ka KarS § 394 järgi kvalifitseeritavat süütegu. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-34-05, mille p-dest 24 ja 25 tulenevalt RpTRTS sõnastusest peab rahapesu puhul esinema üheaegselt nii vara ebaseadusliku päritolu kui ka tegeliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg. Seejuures tuleb aga „vara tegeliku omanikuna“ RpTRTS § 2 ja seega ka KarS § 394 tähenduses mõista isikut, kelle tegeliku kontrolli all on vara, mille suhtes rahapesu toimub, mitte aga rahapesu objektiks oleva vara viimast seaduslikku omanikku. Kaitsja rõhutab, et käesolevas asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et R.Kotkas või OÜ Ainulaadne oleksid omanud tegelikku kontrolli väidetavalt rahapesu objektiks oleva vara üle. Veel on Riigikohus nimetatud lahendis leidnud, et vara viimase seadusliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg on juba hõlmatud vara ebaseadusliku päritolu varjamise eesmärgist või tagajärjest. Taoline varjamise eesmärk on üldomane kuritegelikul teel saadud vara kasutamisele, mistõttu selle tunnuse abil ei ole võimalik piiritleda rahapesu kuritegelikul teel saadud vara mis tahes viisil kasutamisest. Käesolevas kriminaalasjas on väidetavalt tuvastatud, et kuritegelikul teel saadud vara on suunatud vahetusse lõpptarbimisse, tuvastamist pole aga leidnud rahapesu süüteokoosseisu obligatoorne tunnus - vara tegeliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg. Väidetavalt kuritegelikul teel saadud vara on jäänud kohtuotsuse kohaselt Ü. Kase ja K. Paursoni valdusesse. Seega puudub R. Kotkase käitumises KarS § 394 lg 2 p 2 p 1 ja 3 sätestatud süüteokoosseis. Ei ole alust väita, et R. Kotkas on toime pannud rahapesu isikute grupis K.Paursoni ja Ü.Kasega. Kaitsja rõhutab, et kohtuotsus on valdavalt rajatud kannatanu, Stora Enso Timber AS oletustele, et puitu OÜ-lt Valdervik Puit 4 036 805,52 krooni ulatuses ei saabunud ning raha kanti fiktiivsete arvete alusel äriühingust välja. Samas ei ole äriühingus läbiviidud korralised inventuurid (kaks korda aastas) tuvastanud mitte mingisugust puudujääki, mis kinnitaksid süüdistuse paikapidavust; tõendina esitatud turvakaamera salvestus hõlmab vaid 8-10 päeva ja seda ka väljaspool süüdistuses esitatud kuritegude toimepanemise aega ning väravavalve programmi väljavõte ei kajasta kogu äriühingu territooriumile sisenenud transporti, eriti nädalavahetuste osas. R.Kotkase ütlustest (kohtuistungi protokoll 08.aprillist 2010 t.l. 9-11) nähtub, et ettevõte tegeles äritegevusega, milleks oli puidu vahendus, mille pealt äriühing teenis 5% vahendustasu ja mis on tuluna ka deklareeritud. Valdervik Puidu jaoks hankis puidu kolmas isik, ainult puidu müük vormistati läbi OÜ Ainulaadne. R.Kotkase teada ka kogu arvetel kajastatud puit liikus reaalselt OÜle Valdervik Puit, kes kandis puidu eest raha ülekannetega OÜ Ainulaadne arveldusarvetele, kust R.Kotkas raha välja võttis ning oma vahendustasu 5% maha arvates, edastas raha kolmandale isikule, kes saadud raha eest pidi uuesti puitu ostma. K. Paursonit R.Kotkas ei tunne ega ole temaga ka kokku puutunud. Seda on kinnitanud R.Kotkas ise ning ka I. Liibeoni ja Ü. Kase ütlustega on tõendatud, et Ü. Kase kohtus R. Kotkase ja I. Liibeoniga viimaste initsiatiivil ja nad pakkusid vahendajatena müüa puitu. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et R.Kotkas oleks isiklikult või OÜ Ainulaadne kaudu suhelnud K. Paursoni või Stora Ensoga. Samuti puuduvad igasugused tõendid kohtuotsuses toodud väite kohta, et OÜ-le Ainulaadne laekunud raha oleks tagastatud K. Paursonile. Kaitsja heidab kohtule ette veel otsuse vastuolulisust, millega on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Esiteks väidab süüdimõistev kohtuotsus rahapesu osas, et rahapesu üheks tunnuseks on kuritegelikul teel saadud vara tegeliku omaniku varjamine, kuid samas on kohtuotsuses

tuvastatud, et süüdistatav K. Paurson on kuritegelikul teel saadud vara omastanud ning pannud kuritegelikul teel saadud rahad oma isiklikule arveldusarvele pangas ning teiseks, et R. Kotkas on toimepannud rahapesu grupis koos Ü. Kase ja K. Paursoniga, kuid samas otsuse leheküljel 75 (eelviimane lõik) leidnud, et ühiselt tegutsesid ainult Ü. Kase ja K. Paurson, teised süüdistatavad tegutsesid aga ühiselt Ü. Kasega. Kohtuotsus on rajatud suuresti lubamatutele tõenditele ega ole piisavalt põhjendatud kaitsjate vastuväiteid lubamatute tõendite kasutamisele. Nii on kohus viidanud kohtuotsuses (otsuse lk 66) kirjalikest tõenditest tabelitele kuritegeliku rahaga toimunud tehingute kohta (IV kd lk 7-128), kuigi kaitsjad vaidlesid vastu nimetatud tõendite lubatavuse kohta. Tegemist on kohtueelse menetleja enda subjektiivsete järeldustega ning selliste järelduste kasutamine tõenditena on lubamatu. Et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb kohtul näidata tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, siis on maakohus jätnud täitmata temale KrMS §-ga 61 lg 2 pandud ülesande hinnata tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kaitsja arvates ei vasta kohtuotsuse järeldused tuvastatud asjaoludele ja kohus on meelevaldselt järeldanud, et inventuurid on tuvastanud puudujäägi. Nii on kohus oma otsuse lk 63 märkinud, et inventuur on näidanud, et füüsiliselt neid koormaid ei ole. Tegelikult on aga Stora Ensos inventuure läbi viidud kaks korda aastas ja inventuurid ei ole puudujääke tuvastanud.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

toodud need rahasummad, millised ja millal on K. Paurson oma pangakontodele kandnud. Samuti nähtub otsusest, millal ja millised summad on S. Rinne, V. Mardisoo, I. Liibeoni ja R. Kotkase poolt OÜ-st Help24, Eurodoor, Nune ja Ainulaadne läbi Eurex Capital OÜ sularahana välja võetud ja suuremas jaos OÜ Valdervik Puit esindajale üle andnud. Neist tõenditest tuleneb otsene seos S. Rinne, V. Mardisoo, I. Liibeoni ja R. Kotkase poolt sularaha üleandmise ja K. Paursoni pangakontodele suurte rahasummade laekumise vahel. Maakohus märgib põhjendatult, et neist tõenditest on selgelt tuvastatav, kuidas kaassüüdistatavate õigusvastaste toimingute järel fiktiivsete, võltsitud saatelehtede ja arvete alusel kannatanu poolt üle kantud raha muutub pankade kontodelt kaassüüdistatavate abil sularahaks ja jääb selleks kuni K. Paursoni pangakontodele kandmiseni. Maakohus hindas objektiivselt ja koosmõjus teiste tõenditega ka K. Paursoni poolt esitatud väiteid ja dokumente, mis väidetavalt peaks näitama raha seaduslikest tehingutest tulenevat päritolu. Kohus hindas K. Paursoni sellekohased väited põhjendatult ebausaldusväärseiks ning kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Vast kõige ilmekamaks siinjuures on K. Paursoni poolt esitatud laenuleping tema ja L. Tamme vahel /IV kd tl 131-132/, nagu oleks K. Paurson L. Tammele 24.11.2006.a 1 975 000 krooni laenanud ja laenusumma osade kaupa 1. juuliks 2008 tagasi saanud. L. Tamme ütlustest aga nähtub, et sai 2007.a tõepoolest K. Paursonilt laenuks 800 000 krooni, kuid lepingut ei vormistatud. Samal aastal andis osa raha tagasi, ülejäänu 2008.a alguses. 2009.a sai K. Paursoniga viimase algatusel kokku, Paurson soovis nende vahel toimunud tehingu suuremaks kirjutada ning nii vormistatigi nende vahel laenuleping 1 miljoni 975 tuhande krooni peale tagantjärele kuupäevaga 24.11.2006. Tuvastatud faktiliste asjaoludega ei ole kooskõlas kaitsja väide apellatsioonis, nagu poleks tõendamist leidnud K. Paursoni soov varjata raha ebaseaduslikku päritolu ja tegelikku omanikku. On ju vaieldamatult kinnitust leidnud, et K. Paurson koos Ü. Kasega pettis AS-lt Stora Enso võltsitud saatelehtede ja arvete alusel välja ca 4 miljonit krooni, sealjuures on K. Paurson kasutanud oma ametialast positsiooni ja usaldatavust, kinnitades fiktiivsed tehingud. Vaieldamatult on tuvastatud, et kannatanu poolt pettuse tulemusel üle kantud raha OÜ-le Valdervik Puit ei võtnud kelmuses osalenud K. Paurson ja Ü. Kase mitte kohe enda tarbimisse, vaid kaassüüdistatavate tegevuse abil ning see tegevus seisnes raha ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamises. Kogu selles tegevuses on aga K. Paurson ja Ü. Kase olnud võtmefiguurideks, tegelikeks kasusaajateks. Teised süüdistatavad n.ö pesid raha, näitamaks, nagu oleksid toimunud tegelikud tehingud puiduga. Kogu see ahel töötas K. Paursoni ja Ü. Kase kontrolli all, nad oli huvitatud, et alusetult, kelmuse läbi saadud raha päritolu jääks varjatuks, et vältida neile ebasoovitavaid õiguslikke tagajärgi. K. Paursoni ja Ü. Kase kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et Riigikohtu praktika kohaselt (nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-34-05; 3-1-1-68-10; otsuse p 23.3 käesolevas asjas) peab rahapesu koosseisu realiseerimiseks vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Kaitsja jätab aga märkimata, et edasi on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-68-10 selgitanud, et rahapesust ei sa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või –tagajärg. Käesolevas süüdistusasjas on ju vaieldamatult tuvastatud, et kogu ASst Stora Enso Timber väljapetetud raha puhastati selle kuritegelikust taustast kaassüüdistatavate aktiivsel kaasabil – S. Rinne, V. Mardisoo, I. Liibeon ja R. Kotkas on selgitanud, et said OÜ-lt Valdervik Puit pakkumise hankida metsamaterjali. S. Rinne sai arvete koostamiseks vajalikud andmed isikult, kes oli Valdervik Puit esindaja, I. Liibeon sai OÜ-lt Valdervik puit esindajalt saatelehed, millede alusel pidi koostama arved. V. Mardisoole tõi OÜ Valdervik Puit esindaja arved, milledele pidi ta alla kirjutama. R. Kotkas koostas saatelehti ja arveid telefonitsi etteöeldud andmete alusel. Koostatud arved ja saatelehed saatsid nad OÜ Valdervik Puit aadressile. See aadress on Ü. Kase aadress. Tuvastatud on, et Ü. Kase, saades arved ja saatelehed, koostas omakorda saatelehed ja

arved ning esitas need AS-le Stora Enso Timber. K. Paurson viseeris OÜ Valdervik Puidu poolt oletatavalt saabunud puidukoormate saatelehed, vastavate arvete alusel maksis AS Stora Enso Timber oletatava puidu eest OÜ-le Valdervik Puit. Ü. Kase, saades oma firma arvele raha, kandis selle edasi S. Rinne, V. Mardisoo, I. Liibeoni ja R. Kotkase firmadele, viimased aga võtsid raha sularahana välja ja pärast enda tasu mahaarvamist andsid edasi isikule, kes oli nende arvates OÜ Valdervik Puit esindaja. Nagu eelpool öeldud, leidis tuvastamist, et pärast summade üleandmist OÜ Valdervik Puit esindajale on K. Paurson pannud regulaarselt enda kontodele pankades suuri rahasummasid. Seega tuleneb kindlaks tehtud faktilistest asjaoludest, et süüdistatavate tegevusega kaasnes kelmuse läbi saadud vara ja seda vara kuritegelikult kontrolliva isiku vaheliste seoste varjamine ning kuritegelikul teel saadud vara legaalsesse käibesse suunamine. Kelmuse läbi saadud raha fiktiivsete tehingute läbi liigutamise eesmärgiks oligi selle raha ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamise eesmärk. K. Paursoni kaitsja arusaam, nagu ei saaks käesoleval juhul rääkida rahapesu toimepanemist grupis seetõttu, et I. Liibeonile, R. Kotkasele, V. Mardisoole ja S. Rinnele ei ole esitatud süüdistust KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi, on eksitav. Kohtukolleegium osundab, et rahapesu koosseis ei nõua, et eelkuriteo oleks toime pannud rahapesija ise. Käesoleval juhul on kindlaks tehtud, et igaühel süüdistatavatest oli täita oma kindel roll ning seda täitmata, st ilma igaühe panuseta ei oleks rahad liikunud. Mingit tähtsust ei oma ka see, kuidas need rollitäitjad ise oma tegevust hindavad, tähtis on see, et nad said aru oma tegude sisust. Ü. Kase kaitsja väide, nagu oleks rahapesu lõpuleviidud ulatus käesolevas süüdistusasjas 1 801 500 krooni, kuivõrd kohtuotsuses endas on märgitud, et sellise summa on K. Paurson oma kontodele kandnud, on eksitav ega haaku kuidagi tuvastatuga. Kindlaks on ju tehtud, et V. Mardisoo, R. Kotkas, I. Liibeon ja S. Rinne said rahade n.ö „liigutamisest“ oma osa, kokkulepitult teatud kindla protsendi ning et Ü. Kase sai 632 000 krooni. Mis puudutab Ü. Kase kaitsja arusaama, et kaassüüdistatavad tahtsid lihtsalt puidu vahendustehingute pealt teenida ning et nad deklareerisid puidutehingute käibe ja need olid kajastatud majandusarvestuses, siis tuleb täpsustada, et S. Rinne, R. Kotkas, V. Mardisoo ja I. Liibeon tegutsesid tõesti kasusaamise eesmärgil, aga mitte tõelise vahendustegevuse pealt vaid puhtal kujul fiktiivsete tehingute pealt. Asjaolu, et nad tehinguid oma raamatupidamises kajastasid ja käivet deklareerisid, ei muuda kõne all olevaid puidutehinguid reaalseiks. Ü. Kase kaitsja viitab prokuröri poolt esitatud tõenditele (skeemid- tehingud kuritegeliku rahaga ja lisapakett 6 CD-l, joonised), millised tema seisukohalt ei ole lubatavad tõendid ning taotleb nende kõrvalejätmist, märkides, et kohtuotsusest nende arvestamine/mittearvestamine ei selgu. Kohtukolleegium osundab, et maakohus ei ole süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel neist tõenditest lähtunud ning on selgelt oma otsuses osundanud, et arvestab menetluspoolte vastuväidetega dokumentide tõendina käsitamise kohta, millel puuduvad dokumendi tunnused (otsuse lk 66). Süüteo subjektiivse koosseisu on maakohus tuvastanud, sellega on nõustunud Riigikohtu kriminaalkolleegium (otsuse p 27.1). Mõlemad kaitsjad leiavad, et kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi ei vasta nõuetele, mistõttu selle rahuldamine pole võimalik. K. Paursoni kaitsja leiab lisaks, et K. Paursonil puudus võimalus tsiviilhagile vastuväidete esitamiseks, kuivõrd vahetult enne kohtuvaidlusi esitas kannatanu uue hagi, paludes varalise kahju 3 800 916.02 krooni väljamõistmist süüdistatavatelt. Veel leiab kaitsja, et hagiavaldus ei vasta TsMS § 363 lg 1 p 2 ja 3 nõuetele ning viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-7909. Kohtukolleegium ei nõustu apellantidega. Mis puudutab kaitsjate arvamust tsiviilhagi

nõuetelevastavuse kohta, siis K. Paursoni kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-79-09 on üheselt selgitatud, et kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi alus on puutumuses süüdistusaktiga piiritletava kriminaalmenetluse esemega, sest kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud on olulises osas kattuvad süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Seetõttu on TsMS §-des 338 ja 363 sätestatud põhiliste hagiavaldusele esitatavate nõuete järgimine kriminaalmenetluses kohustuslik vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et tagada kannatanu tsiviilnõude õiglane ja kohtumenetluse poolte huve arvestav menetlemine. Eelnevast johtuvalt on apellantide etteheited esitatud tsiviilhagile põhjendamatud. K. Paursoni kaitsja väide hagile vastuväidete esitamise võimatuse kohta pole samuti põhjendatud. Maakohus, käsitades sedasama küsimust, on oma otsuses põhjendatult märkinud, et tsiviilhagi on esitatud 3 800 916.02 krooni suuruses summas. Süüdistusaktis on hagisummaks 4 036 805.51 krooni, millest 235 889.49 krooni on kannatanule tagastatud 2008.a juunis. Sellisel kujul on süüdistatavatel olnud kahju suurus teada vähemalt süüdistusakti kättesaamisest. Tsiviilhagi 3 800 916.02 krooni ulatuses on täpsustatud täiendavas, kohtumenetluses esitatud hagiavalduses, mis jätab tekitatud kahju suuruse samaks. Kahju suurus pole olnud teadmata ega ole ka terve menetluse käigus muutunud (lk 76). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus nii K. Paursonile kui Ü. Kasele karistust mõistes lähtunud KarS § 56 sätestatust, sealjuures on kohus esitanud motiivid, miks ta leiab, et süüdistatavate suhtes on võimalik KarS § 73 kohaldamine. Maakohus on veenvalt põhjendanud ka seda, miks tuleb K. Paursonile ja Ü. Kasele anda tõsine hoiatus nn šokivangistuse näol – nad on pannud toime I ja II astme kuriteod pika aja vältel, tekitanud suure kahju. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et osa vangistusest tuleb neil koheselt ära kanda nende süü suurusest tingitult.

Kaitsjate arusaam, et kuivõrd nende kaitsealustele ei ole esitatud süüdistust eelkuriteo toimepanemises, käesoleval juhul KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi, ei ole võimalik neid süüdi mõista rahapesus isikute grupi poolt. Kohtukolleegium rõhutas juba eelpool, et rahapesu koosseis ei nõua, et eelkuriteo oleks toime pannud rahapesija ise. Maakohus on vaieldamatult tuvastanud, et S. Rinne, V. Mardisoo, I. Liibeon ja R. Kotkas varjasid kelmuse tulemusena OÜ Valdervik Puit kontodele ja sealt edasi nende firmade kontodele laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Tegelikeks kasusaajateks olid K. Paurson ja Kase, teised süüdistatavad n.ö pesid raha, näidates, nagu oleksid toimunud reaalsed tehingud puiduga. Igaühel neist oli kindel roll ning oluline on, et ilma igaühe panuseta ei oleks rahad liikunud. Tähtsust ei oma, et näiteks R. Kotkas ja I. Liibeon K. Paursonit ei tundnud. On üsna reeglipärane, et analoogsetes kuritegudes, kus õigusvastane tegevus toimub mitmes lülis või astmes, jäävad võtmefiguurid varju, jäädes tundmatuks ka osadele kuritegeliku grupi liikmetele. Sellest ei sõltu aga nende käitumisele antav õiguslik hinnang. R. Kotkase kaitsja arusaam, nagu ei saaks tema kaitsealusele rahapesu süüks arvata juba seetõttu, et väidetavalt kuritegelikul teel saadud vara on jäänud Ü. Kase ja K. Paursoni valdusse, on eksitav. KarS §-s 394 sätestatud süüteokoosseisu obligatoorseks tunnuseks ei ole varalise kasu saamine. Mis puudutab R. Kotkase kaitsja väidet, et kohus on rajanud otsuse lubamatutele tõenditele (kaitsja peab silmas tabeleid kuritegeliku rahaga toimunud tehingute kohta IV kd tl 7-128), siis kohtukolleegium osundab, et kohtuotsuse leheküljel 66 on kohus loetlenud kohtuistungil uuritud ja avaldatud kirjalikke materjale, nende hulgas on küll vaidlusalune skeem, mis on ka prokuröri taotlusel kohtuistungil avaldatud /IX kd tl 286/, kuid samas on maakohus selgelt märkinud, et arvestades menetluspoolte kohtuistungil esitatud vastuväiteid, ei tugine ta otsuse tegemisel toimiku materjalidele, millel puuduvad dokumendi tunnused.

Kannatanu tõendanud, et võimalikud nõuded OÜ Valdervik Puit vastu on väärtusetud. Äriregistri B-osas OÜ Valdervik Puit registrikaardi väljavõttest nähtub, et äriregistrisse on 01.11.2010.a tehtud lõpetamiskanne ning 27.01.2011.a on OÜ Valdervik Puit äriregistrist kustutatud. TsÜS § 45 lg 2 kohaselt eraõigusliku juriidilise isiku registrist kustutamisega juriidiline isik lõpeb. Seega puudub käesoleval juhul isik, kelle vastu alusetu rikastumise nõuet oleks võimalik esitada. Eelnevale lisaks on Pärnu Maakohtu 27.10.2010.a määruse kohaselt Lõpetatud OÜ Valdervik Puit pankrotimenetlus välja kuulutamata raugemise tõttu. Määrusest nähtub, et OÜ-l Valdervik Puit ei olnud nii palju vara, et oleks võimalik pankrotimenetlust läbi viia ning isegi ajutise pankrotihalduri kuludest jäi osa riigi kanda. Viimane majandusaasta aruanne, mis on äriregistrile esitatud, on 2009.aasta kohta. Sellest nähtub, et juba 2009.a oli ettevõtte majandustegevus peatunud, äriühingul oli 31.12.2009.a varasid üksnes 3229 krooni ning omakapital oli miinuses. Eelnevat arvestades tuleb võimalikku nõuet OÜ Valdervik Puit vastu hinnata väärtusetuks, mistõttu on kannatanu poolt OÜ-le Valdervik Puit alusetult tasutud rahasumma täies ulatuses K. Paursoni ja Ü. Kase poolt kannatanule tekitatud kahjuks. Eelnevat arvestades leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus osas, millega rahuldati Stora Enso Eesti AS-i tsiviilhagi summas 3 800 916.02 krooni, tuleb jätta muutmata. Mis puudutab Ü. Kase kaitsja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väidet, et kannatanu poolt esitatud hagisummast tuleks maha arvata käibemaks, siis kaitsja seisukoht ei ole kohtukolleegiumi hinnangul asjakohane. Käibemaksu mahaarvestamise õigus tekib firmal siis, kui ta ostab reaalset kaupa, mida kasutab käibemaksuga maksustatava toote tarbeks. Käesoleval juhul on aga tegemist fiktiivsete arvetega. Kui kannatanu hakkaks sisendkäibemaksust maha arvama fiktiivseid arveid, paneks ta toime maksukuriteo. Seda aga eeldada ei saa.

Malle Preimer

Julia Katškovskaja

Sten Lind

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.