1-10-17278/19 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

2.V. Bajuk mõisteti süüdi alljärgnevas. 2.1 KarS § 114 p 1 järgi mõisteti V. Bajuk süüdi selles, et ta 23. novembril 2009. a ajavahemikus kell 07:20 kuni 07:45 Tallinnas Schnelli tiigi juures jalgteel ründas ootamatult selja tagant temale täiesti võõrast K. O, lüües teda korduvalt jõuliselt pesapallikurikaga, pea, keha ja käte piirkonda, tekitades K. Ole aju-kolju kinnise tömbi trauma hulgaliste koljuluude murdude ja koljuõmbluste lahknemistega paremal, ägedate kelmetealuste verevalumite, peaaju põrutuse ja väljakujunenud põrutuskollete ning hulgaliste põrutushaavade ja nahaaluste verevalumitega pea piirkonnas, mille tüsistusena tekkis massiivne peaajuturse ehk eluohtliku tervisekahjustuse, aga samuti vasaku küünarliigese murru koos põrutus-rebimishaavadega küünarvarrel, hulgalised kämbla- ja sõrmeluude murrud, nahamarrastuse ja ulatuslikud nahaalused verevalumid mõlemal käel ning nahamarrastused ja nahaalused verevalumid mõlemal pool rindkerel, ülakõhul ja jalgadel, mille tulemusel ta 25. novembril 2009. a teadvusele tulemata haiglas suri. Kirjeldatud käitumisega pani V. Bajuk toime K. O tapmise julmal ja piinaval viisil – jõulise noore mehena pekstes päevasel ajal avalikus kohas pikaajaliselt ja väga paljukordselt endast füüsiliselt oluliselt nõrgemat naist, põhjustas ta ohvrile pika aja jooksul suurt valutunnet ja seda hoolimata asjaolust, et tema tegevust võisid pealt näha paljud isikud, väljendades selliselt põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. 2.2 KarS § 114 p 1,4 - § 25 lg 2 järgi mõisteti V. Bajuk süüdi selles, et olles toime pannud K. O tapmise (lõpetanud oma ründe K.O suhtes ja pidades teda surnuks), st olles KarS § 114 p 4 tähendatud isik, 23. novembril 2009. a ajavahemikus kell 07:45 kuni 07:53 Tallinnas Schnelli pargis Patkuli trepil ründas ootamatult temale täiesti võõrast P.–V. Pi, lüües teda paljukordselt jõuliselt pesapallikurikaga vastu pead ja käsi, tekitades temale pea põrutuse põrutushaavade, nahakriimustuse ja nahaaluste verevalumitega pea piirkonnas, mõlema küünarvarre põrutuse nahaaluste verevalumitega ning nahamarrastused ülajäsemetel ja paremal põlvel, milliste vigastustega kaasnes traumajärgne stressreaktsioon. V. Bajuki tegevust märkasid läheduses viibinud isikud, mistõttu V. Bajuk põgenes sündmuskohalt, visates kurika maha ja jõudmata P.-V. Pilt elu võtta, mistõttu kuritegu jäi katse staadiumi. V. Bajuk pani toime tapmiskatse P.-V. Pi suhtes julmal ja piinaval viisil – jõulise noore mehena pekstes päevasel ajal avalikus kohas pikaajaliselt ja väga paljukordselt endast füüsiliselt oluliselt nõrgemat naist, põhjustas ta ohvrile pika aja jooksul suurt valutunnet ja seda hoolimata asjaolust, et tema tegevust võisid pealt näha paljud isikud, väljendades selliselt põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. 2.3 KarS § 141 lg 1 järgi mõisteti V. Bajuk süüdi selles, et ta 1. jaanuaril 2010. a teise inimese tahte vastaselt astus vägivalda kasutades suguühendusse temale täiesti võõra L. O, mis seisnes selles, et 1. jaanuari 2010. a hommikupoolikul Tallinn-Klooga maanteel temale kuuluvas sõiduautos Audi A6 käskis temale täiesti võõral L. O end lahti riietada, kannatanu keeldumise peale, selleks et teda oma tahtele allutada, haaras V. Bajuk kinni L. O kõrist ja pigistas, seejärel rebis kannatanul jaki eest lahti ja lõi rusikaga L. O kõrva piirkonda, tekitades temale füüsilist valu. Siis V. Bajuk käskis L. O end täiesti lahti riietuda, haaras kinni tema kaelas olnud ketist ja tõmbas selle kannatanu kaelast, mille purunemisega tekitas kannatanule kehavigastuse. Edasi V. Bajuk käskis L. O autost lahkuda, aga kui L. O hakkaski autost väljuma, siis V. Bajuk tõmbas auto ukse kinni ega lasknud kannatanul autost väljuda, vaid haaras L. O kõrist ja hakkaks teda kägistama, mille tagajärjel kaotas kannatanu lõpuks

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist V. Bajuki poolt toimepandud tegude õigusliku kvalifikatsiooni ja temalt kannatanu P. – V. P kasuks välja mõistetud tsiviilhagide osas, sest kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja on esitanud ka alternatiivse taotluse, mille kohaselt palub kergendada V. Bajukile mõistetud karistust. 3.1 Kaitsja taotleb P.-V. P tapmiskatse episoodis kohtuotsuse tühistamist V. Bajuki süüditunnistamises KarS 114 p 1,4 - § 25 lg 2 järgi ja tema süüditunnistamist kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi. Kohus on jätnud põhjendamatult kõrvale süüdistatava ütlused selle kohta, et ta ei tahtnud kannatanut tappa, vaid ainult vehkis kurikaga tema pea kohal, et viimane vait jääks. Võimalik, et mõni löök tabas kogemata kannatanu pead. Süüdistatava ütlused on kooskõlas kohtuarstliku ekspertiisiaktiga, mille kohaselt tuvastati kannatanul üks haav otsmikul ja kaks pealael ning millimeetrised kriimustused ja marrastusel parema käe sõrmedel. Seega kummutab ekspertiisiakt kohtu järelduse, et löögid olid tugevad. Löökide arvu ja intensiivsuse hindamisel on kohus viidanud tunnistajate H. H ja E. K ütlustele. Kaitsja ei pea nende tunnistajate ütlusi usaldusväärseks, sest need on omavahel vastuolus ning vastuolus ka kannatanu P.-V. Pi ütlustega. Kaitsja leiab, et tunnistajad H. H ja E. K ning süüdistatav V. Bajuk ja kannatanu P.-V. Pi asusid erinevatel trepitasapindadel, mistõttu tunnistajad ei saanud kõike täpselt näha. Puuduvad tõendid selle kohta, et tapmine jäi lõpule viimata tunnistajate sekkumise tõttu. Kuna tapmise piinaval ja julmal viisil saab toime panna vaid otsese tahtlusega, siis on P.-V. Pi tapmiskatse välistatud ja kurikaga löömine tuleks kvalifitseerida KarS § 121 järgi kehalise väärkohtlemisena. 3.2 Kaitsja taotleb K. O mõrva episoodis kohtuotsuse tühistamist V. Bajuki süüditunnistamises KarS § 114 p 1 järgi ja tema süüditunnistamist tapmises KarS § 113 järgi. Kaitsja leiab, et V. Bajuk on küll kannatanu K. O tapmise toime pannud, kuid ta ei teinud seda julmal ega piinaval viisil. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu tundis tugevat valu pikema aja jooksul. V. Bajuki ütlustest nähtub, et löögid kestsid vaid paar sekundit. Kiirabi saabudes oli kannatanu teadvuseta. Löögid selga ja kõhtu ei olnud tugevad ja erilisi vigastusi ei tekitanud. Löök sattus pähe juhuslikult, sest tegelikult tahtis V. Bajuk lüüa kannatanu selja ülaosa pihta. V. Bajuk ei soovinud K. O julmal viisil tappa ega talle erilisi piinu valmistada, sest tema eesmärk oli kannatanu jalust maha lüüa ja ta kinni pidada. Alles siis, kui kannatanu maha kukkus, sai V. Bajuk aru, et tegemist on naisterahvaga. Piinavat viisi ei tõenda ka kannatanu jope kapuutsi leidmine, sest tuul võis kanda selle sündmuskohast eemale. 3.3 Kaitsja taotleb L. Oi vägistamise episoodis kohtuotsuse tühistamist V. Bajuki süüditunnistamises KarS § 141 lg 1 järgi ja tema süüditunnistamist KarS § 121 järgi kehalises väärkohtlemises. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas puuduvad otsesed, so objektiivsed tõendid selle kohta, et V. Bajuk on L. Oi vägistanud. Kohus jättis põhjendamatult arvesse võtmata V. Bajuki ütlused, lugedes need mitteusaldusväärseteks. Kohtueelsel uurimisel tunnistas V. Bajuk end L. Oi vägistamises süüdi, kuid

sisulisi ütlusi ei andnud. Kohtus andis ta üksikasjalikke ütlusi, kuid vägistamises ta end süüdi ei tunnistanud. Küll aga kinnitas ta, et lõi Z. O käega näkku, tekitades kehavigastuse. Kohus arvestas põhjendamatult kannatanu L. Oi ütlustega, sest need ei ole kooskõlas süüdistatava V. Bajuki, tunnistajate D. Ri, K. Hi ja K. J ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, sõiduauto ja asitõendite vaatlusprotokollidega. Sõiduauto läbivaatuse käigus ei leitud purunenud kõrvarõngaid ega jälgi, mis viitaksid sellele, et sõiduautos on hoitud püstolit (näiteks määret). Kohtueelse menetluse käigus ei püütudki äravisatud püstolit otsida. Tunnistaja D. R ütlustest nähtub, et V. Bajuk vastas talle, et midagi tõsist ei ole juhtunud, sest tüdruk tahtis lihtsalt raha. Tunnistaja K. H kinnitas, et kannatanu L. O oli selliselt riides nagu käiakse ööklubis. Tunnistaja K. J ütluste kohaselt oli kannatanul seljas miniseelik ja sädelev läbikumav pluus. Kohus jättis nende tunnistajate ütlused kõrvale, viidates L. Oi läbivaatuse protokollile. Selline järeldus ei ole aga objektiivsete asjaoludega põhjendatud, sest väidetav vägistamine leidis aset 1. jaanuari 2009. a varahommikul, isiku läbivaatus ja fotografeerimine leidis aset aga samal päeval kell 17:15. Kannatanu L. O poolt kirjeldatud riietus ei vasta isiku läbivaatuse aktis teostatud fotole ega tunnistajate K. H ja K. J poolt kirjeldatule. Süüdistatava V. Bajuki mobiiltelefoni vaatlusel ei ole selle mälus tuvastatud vaba kohta, kus puht teoreetiliselt võisid varem olla kannatanu pildid, mis algul tehti ja hiljem kustutati. Kannatanu tupes vigastuste puudumine kinnitab süüdistatava V. Bajuki ütlusi selle kohta, et ta ei ole kannatanu tuppe oma sõrmi pannud. Süüdistatava V. Bajuki riietelt, sõiduautost ega selle ümbrusest kannatanu L. O verejälgi ei leitud. Kannatanu L. O on olnud ka varem vägistamises kannatanu, kuid kriminaalasi on lõpetatud seoses kokkuleppega. Eelnevat arvesse võttes leiab kaitsja, et kannatanu L. O võis anda valeütlusi alkoholijoobe, kättemaksuna toimumata seksuaalvahekorra või talle tekitatud kehavigastuse eest, aga samuti pressida välja raha. 3.4 Kaitsja esitab ka alternatiivse taotluse karistuse kergendamiseks juhuks, kui ringkonnakohus peaks jätma kuritegude kvalifikatsiooni osas maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja peab mõistetud karistust põhjendamatult rangeks, sest kohtuotsuse kohaselt on kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus ja süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Kohus ei ole karistuse mõistmisel nende kergendavate asjaoludega piisavalt arvestanud. Prokurör palus karistuse mõistmisel arvesse võtta karistust raskendavate asjaolude puudumist, kuid kohus seda teinud ei ole. V. Bajuk on Eesti Vabariigi kodanik, kõrgharidusega, kohtu poolt karistamata, töökohast iseloomustatakse positiivselt, abielus, tema ülalpidamisel on alaealine laps. 3.5 Kaitsja taotleb kannatanu P.-V. P kasuks välja mõistetud tsiviilhagi ja moraalse kahju hüvitise vähendamist, sest nende sellises summas rahuldamine ei ole põhjendatud. Kannatanu P. -V. P oli esitanud kohtueelsel uurimisel varalise kahju nõudes tsiviilhagi summas 75,82 eurot. Kannatanu asjade vaatlusprotokollist ei nähtu, et jalatsid ja jope on kasutamiskõlbmatud ning rikutud teksapükste maksumust ei ole ära toodud. Kohtuistungil kannatanu kinnitas, et kõik riided, mis tal peksmise ajal seljas olid, on praegugi olemas. Moraalse kahju suuruse hindamisel lähtus maakohus sellest, et tegemist oli tapmiskatsega, mis tegelikult peaks olema kvalifitseeritav kehalise väärkohtlemisena.

7.3 V. Bajuki süüdistuses ja apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud, miks toimus K. O tapmine piinaval ja julmal viisil. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et enesekaitsele viitavad vigastused (sõrme-, kämbla ja küünarliigese murrud) viitavad sellele, et kannatanu püüdis end löökide eest kaitsta ja sai löögid pähe pärast seda, kui ei suutnud enam purustatud käsi üleval hoida. K. O on püüdnud põgeneda, sest tema jope kapuuts leiti sündmuskohast eemal. Samuti on leitud sündmuskohalt K. O verd erinevatest kohtadest. Ekspertiisiakti kohaselt oli surmav aju-kolju trauma tekitatud korduvatest jõulistest löökidest kõva piiratud pinnaga esemega, näiteks kurikaga. Kell 8.53 saabus sündmuskohale kiirabi. Kiirabikaardi anamneesi kohaselt on kannatanu teadvusel, kuid desorienteeritud. Teadvuse kaotas K. O kiirabiautos teel haiglasse. Kuna P.-V. Pi peksmisest teatati politseisse kell 7.46 ja V. Bajuk oli K. O peksnud enne teda, siis on põhjendatud kohtu järeldus, et kannatanu tundis suurt valu nii peksmise ajal kui pärast seda, mis vältas kokku üle tunni. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kiirabi saabumisel oli K. O teadvusetu ja valu ei tundnud. Kohtukolleegium lisab, et tema tapmine tuleks lugeda piinavaks isegi siis, kui kaitsja selline väide oleks põhjendatud, sest kannatanule tekitati kahtlemata suurt valu juba ainuüksi hulgaliste jõuliste kurikahoopidega. Kaitsja väited juhuslikust löögist pähe ei ole asjakohane, sest eksperdi arvamuse kohaselt tekitati K. O hulgaliselt peavigastusi ning sõrme, kämbla- ja küünarliige murrud. Seetõttu jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks apellatsiooni väide, et löögid selga ja kõhtu ei olnud tugevad ja erilisi vigastusi ei tekitanud. Asitõendi vaatlusprotokollist ja fototabelist nähtub, et K. O oli seljas paks talvejope, mistõttu kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et jope kapuutsi võis tuul sündmuskohalt eemale kanda. Erinevalt KrK § 101 p-st 7 ei näe KarS § 114 p 1 koosseis enam ette, et tapmine pannakse toime eriti piinaval või eriti julmal viisil. KarS § 114 p 1 koosseis on täidetud, kui tapmine pannakse toime piinaval või julmal viisil. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et päevasel ajal täiesti võõrale kaitsetule naisterahvale K. O põhjustatud löökide arv, nende intensiivsus, löögid pähe ja löömise vahend (pesapallikurikas) näitavad, et tapmine pandi toime julmal viisil. Eriline hoolimatus inimkeha kui väärtuse suhtes väljendus ka selles, et V. Bajuk ei lõpetanud peksmist, kui K. O püüdis põgeneda või ennast kätega kaitsta. Samuti ei takistanud teda asjaolu, et tegemist oli päevase aja ja käidava kohaga, mistõttu keegi oleks võinud tema kuritegu näha. Vastuseks apellandi väitele, et V. Bajuk ei soovinud K. O piinaval ja julmal viisil tappa, märgib kohtukolleegium, et selle kuriteokoosseisu täitmiseks piisab kaudsest tahtlusest, sest KarS § 114 p 1 objektiivne koosseis ei näe ette, et tapmine pannakse toime teadvalt piinaval või teadvalt julmal viisil. Kuriteo tehiolusid arvesse võttes on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et V. Bajuk mõrvas K. O kavatsetult.

8.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Lootus, et isik jääb ellu, peab olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 ja 16. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-128-06). 8.4 KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokooseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Apelleeritud kohtuotsuses ongi maakohus põhjendatult leidnud, et käesoleval juhul saab juba ainuüksi välise teopildi alusel öelda, et V. Bajuk pani P.-V. Pi mõrvakatse toime kavatsetult. Vastavalt oma ettekujutusele teost alustas V. Bajuk ootamatult kannatanu peksmist jõuliste kurikahoopidega, mis olid suunatud pähe. Kohtukolleegium lisab, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 1998. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-10-98 ja 13. märtsi 2001. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-25-01 väljendatud seisukoha kohaselt on pesapallikurikas käsitletav relvana kasutatava muu esemena. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanul õnnestus kergemaid vigastusi saada vaid tänu sellele, et ta kükitas maha, surus selja vastu kivimüüri ja kattis pea kätega. Kuna ta ei saanud kohe raskeid vigastusi, siis õnnestus tal lõpuks V. Bajuki juurest põgeneda. V. Bajuk ei jooksnud kannatanule järele vaid seetõttu, et P.-V. Pi oli jõudnud treppidest üles tulevate tunnistajate H. H ja E. K juurde joosta. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kannatanu P.-V. P ja tunnistajad H. H ja E. K kirjeldavad löökide arvu erinevalt seetõttu, et kannatanut peksti juba enne tunnistajate vaateulatusse sattumist. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni taotlusega kvalifitseerida P.-V. P mõrvakatse ümber kehaliseks väärkohtlemiseks KarS § 121 järgi.

9.2 Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult kannatanu L. O ütlustega, sest ta on andnud kohtueelsel uurimisel ja maakohtus kattuvaid ütlusi, mis on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Tunnistajad K. H ja K. J kinnitavad kannatanu L. O ütlusi selle kohta, et kannatanu oli tagaistmel alasti ja nuttis, tema nägu oli verine. Isiku läbivaatusel tuvastati L. O kaelal poomisele iseloomulik vagu, kõrvalest puuduva kõrvarõnga kohalt verine ja suunurgad paistes ning punased. Need asjaolud nähtuvad L. O tehtud fotodelt ja kinnitavad tema ütlusi kasutatud vägivalla kohta. V. Bajukil seljas olnud valge pluusi vaatlusprotokollist nähtub, et see oli rebenenud ja verine. See annab kahtlemata tunnistust sellest, et L. O on V. Bajukile vägistamise käigus osutatud vastupanu. Asjaolu, et sõiduauto vaatluse käigus purunenud ketti ja kõrvarõngast ei leitud, ei sea kohtukolleegiumi hinnangul kannatanu ütlusi kahtluse alla, sest need väikesed esemed võisid kukkuda istmete alla ja jääda menetlejatele märkamatuks. Samuti nähtub L. O tehtud fotodelt, et tema kehale jäänud jäljed kinnitavad seda, et kett ja kõrvarõngas olid temalt vägivaldsest eemaldatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kuna kannatanu kleidi ülemine osa ja seelikuosa olid erinevast materjalist, siis võisid tunnistajad K. H ja K. J tema riietust erinevalt tajuda. Asjaolu, et kannatanu tupes vigastusi ei leitud, ei tähenda, et teda ei vägistatud, sest kaks sõrme ilmselt tupes vigastusi ei tekitagi. Samuti ei välista vägistamist verejälgede puudumine sõiduauto istmetel ega sõiduautost püstoli mitteleidmine. Neid asjaolusid on maakohtu otsuses väga põhjalikult motiveeritud ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Kaitsja heidab menetlejatele ette, et püstolit ei püütudki mitme aasta vältel sündmuskohalt otsida. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle väitega, sest V. Bajuk lasti pärast L. O vägistamist peagi vabaks ja tal oli võimalik see püstol sündmuskohalt üles otsida. Teadis ju V. Bajuk vaid ise, kuhu ta selle viskas. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast ei olegi tähtsust asjaolul, kas püstol oli või mitte, sest KarS § 141 lg 1 objektiivse koosseisu realiseerimiseks piisab vägivalla kasutamisest, mida V. Bajuk L. O suhtes kahtlemata kasutas. Relvaga ähvardamises ei ole V. Bajukile süüdistust esitatud. Samal põhjusel ei oma tähtsust ka süüdistatava poolt kannatanust tehtud fotod. Samas ei kahtle kohtukolleegium kannatanu ütlustes selle kohta, et ta nägi püstolit ja V. Bajuk teda pildistas. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et V. Bajuk ei ole kannatanu L. O vägistanud. Apellandi väiteid kannatanu poolt valeütluste andmise kohta peab kohtukolleegium põhjendamatuks.

11.Viimasena peatub kohtukolleegium V. Bajukile mõistetud karistusel. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus kohtukolleegiumi hinnangul õigustatult oma otsuses märkinud, et mõrv on kõige raskem isikuvastane kuritegu. V. Bajuk pani toime mõrva ja mõrva katse. Teise ohvri surm jäi saabumata tänu juhusele. Ta pani mõrva ja mõrva katse toime avalikus kohas täiesti juhuslike inimeste suhtes. Seega on tema süü väga suur. Ehkki V. Bajuk end mõrvas ja mõrva katses süüdi ei tunnistanud, on ta kohtuistungil oma käitumise pärast kannatanute ees vabandanud ning kohus on arvestanud seda karistust kergendava asjaoluna. Vägistamise eest on talle kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades mõistetud karistus sanktsiooni keskmises määras. Selles kuriteos ei ole ta oma süüd tunnistanud ega kahetsenud. KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel oli kohus õigustatud lähtuma üksikkaristustest raskema suurendamise põhimõttest. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et kohus on karistust kergendava asjaoluna arvestanud süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist, kuid karistuse mõistmisel ei ole selle asjaoluga piisavalt arvestanud. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks sellise karistust kergendava asjaolu tuvastanud. V. Bajukil oli ka kuritegude toimepanemise ajal Eesti Vabariigi kodakondsus, kõrgharidus, perekond ja töökoht. Vaatamata sellele ei takistanud need asjaolud teda toime panemast järjest uusi kuritegusid. Kohtukolleegiumi hinnangul on V. Bajukile mõistetud karistus vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid V. Bajukile mõistetud karistuse kergendamise.