Kohtulahend

APELLATSIOONI SISU:

Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav temale mõistetud karistust. Ta selgitab, et oli ka Roootsis mõistetud süüdi ja karistatud tingimisi vangistusega ning nüüd tuleb välja, et tal on üheaegselt tingimuslik karistus Rootsis ja reaalne vangistus Eestis.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-9609). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09).

Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse pikkus. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on E.E-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks E.E karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. E.E näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud kriminaal- ja väärteokaristused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Ta on analoogiliste kuritegude toimepanemise ees kohtu all 9-ndat korda. Ta on varem karistatud ka tingimusliku karistusega, kuid pannud katseajal toime uusi vargusi. Varguste toimepanemisest hoiduma ei ole teda mõjutanud ka varasemalt ärakantud reaalsed vangistused. E.E näol on tegemist isikuga, kelle suhtes ei ole kohaldatav ka KarS prg. 69, sest teda on võimalik mõjutada hoiduma kuritegude toimepanemisest vaid reaalse vangistuse mõistmisega. Tegemist on ka narkootikume tarvitava isikuga, mida kinnitab tema karistusregister. Kohtukolleegiumi arvates ei ole ühtegi mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks isikule, kes peale vangistusest vabanemist asub uuesti analoogilisi kuritegusid toime panema mõistma karistuseks uute analoogiliste kuritegude eest karistuse, mis ei oleks seotud vabaduse võtmisega. Asjaolu, et E.E pani peale laevalt lahkumist Rootsis veel toime poevarguse, mille eest oli seal ka süüdi mõistetud ja karistatud tingimusliku vangistusega, ei välista tema suhtes Eesti Vabariigi territooriumil toimepandud ja kehtiva karistusseadustiku alusel mõistetud vangistuse reaalset kandmist. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et ajaks, kui esitatud apellatsiooni oleks võimalik arutada suulises menetluses apellatsioonikohtu istungil, on süüdistataval karistus kantud ning tema taotlus seetõttu sisutu. Seoses kohtu ja prokuröri puhkustega

ei oleks apellatsiooni läbivaatamaine suulises menetluses võimalik enne septembri keskpaika. E.E vabaneb vanglast 9.09.2011.a. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil..

ka

Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Julia Katškovskaja

Urmas Reinola

Sten Lind

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.