1-10-17205/14 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

2.T. Männiku kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus kohtuotsus, millega mõista T. Männik õigeks. Apellant leiab, et kohtuotsus ei tugine asjas kogutud tõenditele. Tunnistaja R. T. ütlused ei ühti ei Tõnu Männiku ega ka O. M. ütlustega. R. T. selgitab, et peale seda, kui Tõnu Männik O. M. lõi, kukkus too pikali ja kui püsti tõusis, lõi Tõnu Männik teda uuesti. O. M. omakorda andis ütlusi, et Tõnu Männik lõi teda kaks korda. O. M. selgitas, et peale löömist läks ta tuppa. Kannatanu ei räägi sõnakestki asjaolust, et ta kukkus Tõnu Männiku löögist pikali ning peale püsti tõusmist peksis Tõnu Männik teda edasi. Tunnistaja aga ei pane tähele, et peale löömist läks O. M. oma tuppa, nagu ta väidab. Nii tunnistaja kui ka kannatanu räägivad, et Tõnu Männik lõi nina puruks, kuid politseile, kes kohal käis ,ei lastud verejooksu fikseerida. Kinnipidamise protokollis on kirjas: „ ... lüües teda ühe korra rusikaga vastu alahuult ning ühe korra vastu nina. Sellise tegevusega tekitati O. M.’ile füüsilist valu”. Katkisest ja verd jooksvast ninast ei mainita midagi. Apellant leiab, et uskuda tuleb süüdistatava ütlusi, mille kohaselt ta algul tõmbas elektrijuhtme pistikust välja ja lahkus sündmuskohalt, eelnevalt selgitades, et ühiselektrit ei või kasutada. Kui Tõnu Männik märkas, et elektrit võetakse edasi, siis läks ta kirve järele ning raius juhtme puruks, mille tõttu jäi O. M. ilma elektrist. Jäädes elektrist ilma, tuli ta vihasena T. Männiku juurde ning lõi teda. Järgnevate löökide eest kaitses T. Männik end ja lõi O. M. vastu. O. M., saades aru, et jõuga asja ei lahenda, lahkus sündmuskohalt. R. T., kes ei saanud aru, kes keda esimesena lõi, kutsus välja politsei. Toas olles oli R. T. ja O. M. aega kokku leppida, mida politseile rääkida. Kõigepealt kuulati üle O. M. ja R. T. kuulati üle alles 10.06.2010.a. R. T. oli piisavalt aega end asjadega kurssi viia ning oma ütlustega toetada O. M. ütlusi. Apellant leiab, et eeluurimisel jäi välja selgitamata, kes tegelikult oli kakluse algataja. T. Männik väitis, et tema tegutses enesekaitse ehk hädakaitse seisundis ning T. Männik väidet ei ole tõenditega ümber lükatud. O. Männik ja R. T. ütlustes esinevad erinevused, kuid vaatamata sellele on kohus ikkagi leidnud, et nende poolt antud ütlused on tõesed, kuid T. Männik omad ei ole usutavad.

tõttu oleks tulnud need ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta ja lähtuda süüdistatava ütlustest. Kuna maakohus tugines just kannatanu ja tunnistaja ütlustele, asus maakohus kaitsja hinnangul ebaõigesti seisukohale, et T. Männik ei teostanud hädakaitset. Kohtukolleegium taolise seisukohaga ei nõustu. Õige on küll see, et tunnistaja ja kannatanu ütlused ei kattu täies ulatuses – O. M. ei maini, et ta oleks peale esimest lööki maha kukkunud, R. T. ei maini aga seda, et O. M. läks peale seda, kui teda oli löödud, oma tuppa. Samas tuleb tõdeda, et kannatanu ei ole ka väitnud, et ta ei kukkunud, tunnistaja pole aga andnud ütlusi, milles eitaks, et kannatanu oma tuppa läks. Mõlema asjaolu puhul on lihtsalt üks ülekuulatutest ütluste andmisel seda maininud, teine aga mitte. Tunnistaja ja kannatanu ülekuulamise protokollidest (vastavalt tl 57 ja 2-4) jääb mulje, et kumbki andis ülekuulamisel oma sõnadega juhtunust ülevaate – küsimusi ülekuulamise protokollis ei kajastu. On üldteada, et mingi sündmuse juuresviibijad ei kirjelda seda sündmust identselt ja mõningaste erinevuste esinemine ütlustes on loomulik. Küll peab kohus ütlusi hindama ja kaaluma sealhulgas seda, kas mingid lahknevused teistest tõenditest pärinevast infost on selline, et tingib konkreetse tõendi kui ebausaldusväärse kõrvalejätmise. Käesoleval juhul on maakohus seda ka teinud ja põhjendanud otsuses, miks ta peab kannatanu ja tunnistaja ütlusi usaldusväärseks. Seda, miks maakohus peab süüdistatava omadest usutavamaks just kannatanu ja tunnistaja ütlusi, on maakohus muuhulgas põhjendanud elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes. Ütluste elulise usutavuse hindamine on kohtupraktikas mitte üksnes aktsepteeritav, vaid ka nõutav. Nii tõdeb Riigikohtu kriminaalkolleegium 18. detsembril 2007. a kriminaalasjas nr 3-1-1-85-07 tehtud otsuses: „Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad.“ Kuigi nimetatud tsitaat nimetab tunnistaja ütlusi, on selge, et sama kriteerium kehtib igasuguste ütluste, sh süüdistatava ütluste puhul. Ringkonnakohus nõustub maakohtu arvamusega, et O. M. vaevalt oleks julgenud tungida kallale endast suuremale T. Männikule, kellel oli pealegi kirves käes. Kohtukolleegium peab vajalikuks lisada, et olulisemates küsimustes langevad tunnistaja ja kannatanu ütlused omavahel kokku. Mõlemad neist on andnud ütlusi selle kohta, et T. Männik tuli nende juurde, ägetses ja vehkis O. M. poole kirvega, samuti on mõlemad andnud ütlusi selle kohta, et T. Männik lõi O. M. kaks korda ning, et O. M. hakkas ninast verd jooksma. Mis puutub kaitsja väitesse, et verejooksu ninast ei ole lastud politseil fikseerida, mis samuti seab kaitsja hinnangul kannatanu ja tunnistaja – ses osas ühetaolised – ütlused kahtluse alla, siis tunnistaja R. T. ütluste kohaselt ei näinud ta O. Männikul väliseid vigastusi, O. M. enda sõnade kohaselt õnnestus tal ninaverejooks enne politseinike saabumist peatada. Eelnevast tulenevalt ei olnud politseil ka verejooksu ninast fikseerida. Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult tuginenud O. M. ja R. T. ütlustele ning leidnud, et T. Männik ei tegutsenud hädakaitseseisundis.