Kohtulahend

Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale teatada kirjalikult 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega.

SÜÜDISTUS

Tõnu Männikut süüdistatakse selles, et tema, viibides 24.05.2010.a. kella 14:00 paiku Tallinnas, Xxxasuvas korterelamu trepikojas, lõi ühe korra rusikaga OM vastu alahuult ning vastu nina, millega tekitas OM’ile füüsilist valu. Seega Tõnu Männik pani toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, mis seisnes löömises, valu tekitamises ja tervise kahjustamises, s.o kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 121 järgi.

KOHTUOTSUSE MOTIIVID

Kohtuistungil tunnistas Tõnu Männik end löömises süüdi, kuid väitis, et tegi seda enesekaitseks. Teda pahandas, et OM kasutas korteris nr. 6 ehitustööde tegemiseks üldkasutatavat voolu. Kuna juhtme vooluvõrgust väljatõmbamisest ei olnud kasu, sest pistik pandi kontaktpesasse tagasi ja teisel korral ei pääsenud ta enam pistikule ligi, lõi ta matkakirvega juhtme pooleks. Selle peale lõi OM talle rusikaga vastu lõuga ja tema lõi vastu, kuna arvas, et nüüd saab peksa, sest teine löök oli ka tulemas. Kannatanu OMi ütlustest nähtub, et ta tõepoolest tegi 24.mail 2010.a. XXXmajas kanalisatsioonitrassi paigaldustöid korteriühistu esinaisega sõlmitud suulise lepingu alusel ja võttis elektrit maja üldkasutatavast ruumist. See ei meeldinud korteris nr. 1 elavale Tõnu Männikule, kes hakkas ta peale karjuma ja väikese kirvega tema suunas vehkima. Mingil hetkel pani Tõnu Männik kirve käest ära ja lõi teda rusikaga ühe korra vastu alahuult ja ühe korra vastu nina. Ta tundis löökidest valu ja ninast hakkas verd jooksma. OMi ja Tõnu Männiku vahelist intsidenti nägi pealt korterühistu esinaine RT. Tema ütlustega on tõendatud, et 24.mail 2010 .a. teostas OM XXXmajas esimesel korrusel trepikojas kanalisatsioonitrassi töid ja võttis selleks elektrit maja veeruumist. Tema ise seisis veeruumi ukse juures, kui trepikotta tuli õuest Tõnu Männik kirves käes ja hakkas OMi suunas kirvega löögiliigutusi tegema. Tunnistaja hakkas politseisse helistama ning samal ajal paiskus M Tõnu Männikust eemale pikali. Kuna kõik toimus väga kiiresti, ei näinud ta, millega Tõnu Männik OMit lõi. Kui M aga püsti tõusis, jooksis tal ninast verd. Tõnu Männiku edasine tegevus oli kirvega pikendusjuhtme puruks löömine. Peale seda pani Tõnu Männik kirve elektrikapi peale. Kui M püsti tõusis, lõi Tõnu Männik OMit rusikaga, võttis seejärel kirve ja läks õue tagasi. Kriminaalasjas uuritud tõendid kinnitavad seega Tõnu Männiku poolt OMi löömist. Süüdistatav ja kaitsja leidsid, et Tõnu Männik tegutses hädakaitseseisundis ega ületanud hädakaitse piire. Kohus nende seisukohtadega ei nõustu. Peale süüdistatava ütluste ei tulene ühestki teisest tõendist, et Tõnu Männik oleks olnud hädakaitseseisundis. Kannatanu ja tunnistaja ütlused ei kinnita OMi poolt Tõnu Männiku löömist, mis võinuks viia ta hädakaitseseisundisse. Veelgi enam, tunnistaja RT on öelnud, et OM ei provotseerinud Tõnu Männikut agressiivselt käituma ega löönud teda.

Tunnistajat ja kannatanut on enne ülekuulamist hoiatatud kriminaalvastutusest teadvalt vale ütluse andmise eest, mistõttu puudub kohtul alus kahelda nende ütluste tõepärasuses. Ka fakt, et süüdistatava ja tunnistaja suhted on pingelised ja mitte head, ei anna alust arvamuseks, et sel põhjusel tunnistaja annab teadvalt valeütluse Tõnu Männiku kohta. Lisaks tõenditele, ei ole ka eluliselt usutav OMi poolt süüdistatava löömine. Tõnu Männik on pikka kasvu ja tema enda ütlustest tulenevalt oli OM temast palju väiksem, lühem ja kõhnem. Ei ole usutav, et peale seda, kui Tõnu Männik kirvega pikendusjuhtme purustas, julges OM, olles kehaehituselt Tõnu Männikust tunduvalt väiksem, kasutada füüsilist vägivalda endast tunduvalt suurema isiku suhtes, kellel oli pealegi kirves käes. Eeltoodu alusel ei ole kohtu arvates süüdistatava ütlused tema löömise kohta kannatanu poolt usutavad ning seda ei kinnita ka üksi teine tõend. Seega ei ole leidnud tõendamist Tõnu Männiku tegutsemine hädakaitseseisundis ja tema teos on KarS §-s 121 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis. Subjektiivsetelt tunnustelt pani süüdistatav kuriteo toime kavatsetult. Karistamine KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest näeb sanktsioon ette rahalise karistuse ja kuni kolmeaastase vangistuse. Kohus on seisukohal, et Tõnu Männikut võib karistada kergemaliigilise karistusega, s.o. rahalise karistusega. Isik ei ole varem kriminaalkorras karistatud, mistõttu eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisab kergemaliigilisest karistusest. Karistamise aluseks KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku süü. Kuna kannatanule muid tervisekahjustusi peale ninaverejooksu ei tekkinud, tal puudus vajadus arstiabi järele, leiab kohus, et see asjaolu vähendab Tõnu Männiku süüd. Eeltoodust tulenevalt võib rahaline karistus päevamäärades jääda tunduvalt alla KarS §-s 44 ette nähtud keskmist. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, mistõttu neid karistuse mõistmisel arvestada ei saa. KarS § 73 lg 1 kohaselt võib ka rahalise karistuse tasumisest tingimisi vabastada ja sellise ettepaneku prokurör ka kohtule tegi. Kohus leiab, et isiku suhtes, kes on 62-aastane ja keda ei ole kordagi ei kriminaal- ega väärteokorras karistatud, kelle sissetulekuks on pension ja kelle ülalpidamisel on alaealine laps, on otstarbekas karistuse tasumisest tingimisi vabastada.

Kohus juhindub KrMS § 238 lg 1 p. 4.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.