Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. mai 2011.a Tallinn
Kriminaalasja number
1-10- 8484
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Sten Lind ja Paavo Randma
Kohtuistungi sekretär Tõlk
Kea Lemming Svetlana Talli
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
03. mai 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn
Kriminaalasi
N.B süüdistus KrK § 118 p 1, 117 lg 1, 215 lg 2 p 2 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 09. novembri 2010.a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava N.B kaitsja adv Leelo Viil
Prokurör
Ainar Koik
Süüdistatav
N.B isikukood XXX, Eesti kodanik, viimane elukoht
XXXXX), XXXXX XXXXXX XX XXXX XXXXX, varem karistamata.
Kaitsja
Adv Leelo Viil
Jätta Harju Maakohtu 09. novembri 2010.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu
30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
Harju Maakohtu 09.11.2010.a otsusega tunnistati N.B süüdi KarS § 118 p 1 ja 117 lg 1 järgi ning karistati 4-aastase vangistusega, KarS § 214 lg 2 p 2 järgi 3-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust, millest loeti KarS § 68 lg 1 alusel kantuks eelvangistuses viibitud 4 päeva. N.B võeti KrMS § 130 lg 4 1 alusel kohtusaalist vahi alla ja karistuse kandmise alguseks loeti 09.11.2010.a. N.B-le oli esitatud süüdistus selles, et ta 21.märtsil 2010.a kella 17 paiku Tallinnas Wismari 45 maja hoovis lõi vähemalt kolmel korral püstises asendis seisnud S Bile (s 1973.a) metallist kasteediga pea piirkonda, põhjustades sellega S. Bile tahtlikult eluohtliku tervisekahjustuse - pea kinnise tömbi trauma massiivse peaaju pehmekelmealuse verevalumi, põrutushaavadega kiiru piirkonnas paremal ja kukla-kiiru piirkonnas vasakul, verevalumid kõõlustanul ning värsked nahamarrastused näol ja vasaku kõrva taguses piirkonnas, millise käitumisega pani N.B toime raske tervisekahjustuse tahtliku tekitamise, s.o. KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. S. Ilijin möönis küll oma eelkirjeldatud käitumisega S. Bile eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist, kuid arvestades 15-aastase kriminaalkorras karistamata, lastekodulapse arengut, tema sotsiaalset ebaküpsust ja vähest elukogemust, ei saa temalt nõuda, et ta möönaks püstises asendis olnud täisealist S. Bvit selliselt lüües viimase surma nende vigastuste tagajärjel. Ta põgenes sündmuskohalt, uskumata, et ta oma sellise käitumisega põhjustas S. Bi surma ning oli samal ajal ka teadlik, et majast on keegi kohe saabumas S. Bile abi osutama. N.B eelkirjeldatud käitumise tulemusena saadud vigastuste tüsistusena tekkis S. Bil peaajuturse, mille tagajärjel ta suri sündmuskohal, mis oli N.B jaoks ootamatu. Surma põhjustamisega ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis pani N.B toime KarS § 117 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Peale selle tunnistati N.B KarS § 215 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta koos T.F-iga (KarS § 215 lg 2 p 1 tähendatud isikuna) 23.11.2009.a õhtul kasutas ajutiselt ja omavoliliselt Tallinnas Paldiski mnt 104b Saku Suurhalli parklasse pargitud R J sõiduautot Kia Rio registrimärguiga 927 AOZ (väärtusega 60 000 krooni), sõites sellega Tallinnas ringi kuni avarii põhjustamiseni Tallinnas Kadaka tee 153 juures samal õhtul kella 19 paiku.
N.B kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsusega tema tingimisi vabastamist, kohaldades KarS § 73 sätteid. Kaitsja nõustub maakohtuga, et 4-aastane vangistus N.B-le on piisav karistuseesmärkide saavutamiseks ning vastab õiguskorra kaitsmise huvidele. Apellant leiab aga, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-9902
Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni, kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse reaalse kandmise osas ja uue otsusega KarS § 73 kohaldamist. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on veenvalt põhjendatud, otsuse tühistamiseks ei ole alust, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Apellandi väitega, nagu ei oleks maakohus N.B-le vangistuse mõistmist veenvalt põhjendanud, ringkonnakohus ei nõustu. Kohtukolleegium rõhutab, et karistuse kui kaalumisprotsessi tulemuseni jõudmine kindlate ja kontrollitavate asjaolude hindamise kaudu on äärmiselt oluline, seda eriti alaealisele karistuse mõistmise puhul. Vaidlustatud kohtuotsusest tuleneb, et seda põhimõtet on maakohus järginud, kohtu poolne kaalumisprotsess selle üle, kas süüdistatav peab talle mõistetud karistuse reaalselt ära kandma või ei, on kohtuotsust lugedes selgesti jälgitav, kõiki asjaolusid, mis omavad sellise otsustuse langetamisel tähtsust, on kohus arvestanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ega pea vajalikuks kohtuotsuse põhiosa asjaolude kordamist. Apellatsiooniga seoses märgib ringkonnakohus järgmist.
Kaitsja viitab oma apellatsioonis Riigikohtu otsustele nr 3-1-1-14-06; 3-1-1-43-06 ja 3-1-199-06, tsiteerib neid ning leiab, et maakohus ei ole Riigikohtu poolt esitatud seisukohti silmas pidanud. Kaitsja väide on eksitav, nii kohtueelses menetluses kui maakohtu poolt on ülalviidatud Riigikohtu otsustes esile toodud alaealisele reaalse vangistuse mõistmise erisusi järgitud. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-76-07 (p-d 11.2; 11.3 ja 11.4), milles on sõnaselgelt märgitud, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemad otsused ei välista alaealisele karistusena vangistuse mõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kriminaalasja nr 3-1-1-43-06 p-s 13.1 märgitu, et alaealise poolt toimepandud kuriteo puhul lähtutakse eeldusest, et see on episoodilist, juhuslikku laadi, ei tähenda, et konkreetse kaasuse puhul ei võiks tõendamist leida vastupidine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt väljendanud seisukohta, et alaealisele vangistuse mõistmine peab olema pigem erandlik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-14-06 RT III 2006, 17, 157, p 7). See aga ei tähenda, et alaealist ei võiks üleüldse vangistusega karistada. Alaealise vangistusega karistamist tuleb eriti põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Kui kohus leiab siiski, et konkreetsel juhul on vajalik karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele pööramata jätmiseks KarS §-de 73 või 74 sätete alusel. Ka selles etapis tuleb arvesse võtta alaealiste eelkäsitletud eripära ja vangistus täitmisele pöörata üksnes nendel juhtudel, kus tõepoolest puudub tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas. Arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise - ja seda nii karistuse liigi kui määra osas - on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus käesolevas asjas kõiki nimetatud nõudeid järgides teinud põhjendatud järelduse, et N.B karistamine vangistusega on vältimatu ja puuduvad võimalused vangistuse täitmisele pööramata jätmiseks. Apellandi väitega, mille kohaselt on kohus lähtunud üksnes toimepandud teost ja selle kirjeldusest, kohtukolleegium samuti ei nõustu. Maakohus on põhjalikult analüüsinud N.B kohta käivat iseloomustavat materjali (Lasnamäe Põhikolli ja Tallinna Lastekodu poolt esitatud andmeid, kuulanud ära lastekaitse esindaja, Tallinna Laste Turvakeskuse sotsiaalprogrammi kokkuvõtet, kriminaalhooldusosakonna kohtueelset ettekannet) ja arvestanud kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise kompleksekspertiisi arvamust (lk 6-7). Teisalt tuleb märkida, et süüdistatava alaealisus ei tähenda seda, nagu peaks tema poolt toimepandud teo, selle analüüsi ja tegutsemise motiivid karistuse mõistmisel kõrvale jätma. Kaitsja, märkides, et kuivõrd N.B on varem kriminaalkorras karistamata, siis on alust arvata, et tema poolt toimepandud kuriteod on juhuslikku laadi ning N.B kuritegelikku käitumist ei jätka, jätab täielikult tähelepanuta, et tema kaitsealuse suhtes on neljal korral kohaldatud erinevaid sotsiaalprogramme tingitult hulkumistest, koolikohustuse mittetäitmisest, suitsetamisest, alkoholi ja kanepi tarbimisest, vargustest ja huligaansustest. Kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole võimalik täheldada ka N.B positiivseid elumuutusi pärast S. Bi suhtes toime pandud kuritegu.
Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatu ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09.11.2010.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Malle Preimer
Sten Lind
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.