Kohtulahend

Tartu Vangla ei toeta Janek Štukerti tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Vangla iseloomustuse kohaselt on süüdimõistetule vangistuse ajal määratud kaks distsiplinaarkaristust. Enne vangistust on isik töötanud erinevatel ametitel, kuid töötamise aeg on jäänud lühiajaliseks, väidetavalt elas säästudest, mis kulusid peamiselt pidutsemisele ja narkootikumidele. Lähisuhtevõrgustikku kuulub süüdimõistetul ema, kasuisa, abikaasa ja kaks last, kuid suhted nendega peab süüdimõistetu ise mõneti keeruliseks. Süüdimõistetu tunnistab sagedast narkootikumide ja alkoholi tarvitamist ning soovib nende tarvitamisest vabaneda, kuid ei ole kindel, kas suudab. Süüdimõistetu enda sõnul muutus alkoholijoobes kergesti ärrituvaks ja agressiivseks. Süüdimõistetu on kõrgendatud enesehinnanguga, kuid sisemiselt veidi ebakindel ja vajab lähedaste toetust ja heakskiitu. Oma probleeme süüdimõistetu tunnistab, kuid ei hinda neid alati objektiivselt ning ei oska neile adekvaatseid lahendusi otsida. Uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus on kahe aasta jooksul 52% ja mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 48%. Kriminaalhooldusametnik ei toeta Janek Štukerti tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et süüdimõistetul puudub vabanemise korral elukoht ning kuna tal ei ole Eestis sissekirjutus, siis võib tekkida probleeme ka sotsiaalelupinna taotlemisega. Vabanemisel puuduvad süüdimõistetul materiaalsed vahendid, kuid esialgu on teda nõus toetama ema. Süüdimõistetu suhtlusringkonna moodustavad peamiselt kriminaalkorras karistatud isikud, kellega ta suhtleb jätkuvalt. Uue kuriteo riskifaktoriks on narkootikumide tarvitamine, millest loobumiseks on süüdimõistetu motivatsioon vähene. 2009.a käesolevast vangistusest tingimisi vabanedes ei järginud isik katseajal kohustust mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume ning samuti ei sujunud koostöö Töötukassaga, kuna isik keeldus nende poolt pakutud võimalustest. Janek Štukert kinnitas kohtuistungil, et ei soovi tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, kuna tema vabanemistähtaeg on peagi saabumas ning ta ei soovi alluda kontrollile. Samuti tal puudub kindel elukoht. KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on Janek Štukert ära kandnud enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kuna Janek Štukert vabaneks vangistusest selle täielikul ärakandmisel juba ligikaudu kuu aja pärast ning süüdimõistetu ise soovib karistuse lõpuni kanda, leiab kohus, et tema tingimisi ennetähtaegne vangistusest vabastamine ja käitumiskontrollile allutamine ei ole põhjendatud. Samuti ei ole tingimisi ennetähtaegne vabastamine põhjendatud arvestades asjaolu, et isik on korra juba käesolevast vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, kuid kuna ta ei suutnud katseajaks temale pandud kohustusi täita, siis pöörati karistus täitmisele. Ka peale karistuse täitmisele pööramist on isik pannud vangistuses toime kaks distsiplinaarrikkumist, mis ilmestavad seda, et isikul puudub käesoleval ajal tegelik motivatsioon oma käitumise muutmiseks.