3-1-1-22-11 - Riigikohus - lahend.ee

2.Süüdistus oli süüdistatavatele esitatud alljärgnevas. 2.1 Vitaliy Komarov, Maxim Kochetkov ja Jevgeni Zemljakov panid ajavahemikus 2006. a oktoober kuni 6. detsember 2006 toime väljapressimise M. V.-i suhtes. 2006. a oktoobris lõi V. Komarov J. Zemljakovi ja M. Kochetkovi juuresolekul ning vaikival nõusolekul Narvas Jäähalli taga kannatanut rusikaga vastu pead ja nõudis 30 000 krooni tasumist. Kannatanu selgituse peale, et tal raha ei ole, teatas J. Zemljakov, et nad võtavad temalt ära talle kuuluva sõiduki ja sõitiski kannatanu sõiduautoga minema. Samuti lahkusid sündmuskohalt V. Komarov ja M. Kochetkov. Samal päeval kohtus M. Kochetkov Narvas uuesti M. V.-iga ja näitas talle kätte sõiduki asukoha. M. Kochetkov selgitas M. V.-ile, et viimane saab auto tagasi, kui hakkab 30 000 krooni suuruse võla katteks müüma narkootilist ainet. 2006. a novembris teatasid J. Zemljakov ja M. Kochetkov M. V.-ile, et viimane peab maksma 60 000 krooni. 6. detsembril 2006 kohtusid süüdistatavad uuesti M. V.-iga ja sõidutasid ta kõrvalisse kohta Narva Elektrijaama juurde viiva tee kõrvale lagendikule Ida-Virumaal, kus kõik väljusid sõidukist. J. Zemljakov haaras M. V.-il kõrist kinni ja lõi jalaga vastu kannatanu jalga, kannatanu kukkus maha ning J. Zemljakov lõi teda 2-3 korda jalaga kõhtu. Seejärel andis V. Komarov kannatanule labida ja käskis hakata endale auku kaevama. Kuna M. V. sellega ei nõustunud, lõi V. Komarov teda 2-3 korda rusikaga pähe. Lõpuks nõustus M. V. hakkama 60 000 krooni tasumiseks narkootikume müüma. Sellega panid V. Komarov, J. Zemljakov ja M. Kochetkov toime vastavalt KarS § 214 lg 2 p 4, KarS § 214 lg 2 p-de 1 ning 4 ja KarS § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.2 Kannatanu M. V. nõustus eespool kirjeldatud süüdistatavate tegevuse tulemusel narkootikumide müümisega ja omandas kolmel korral M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt narkootilist ainet edasimüümise eesmärgil. 2006. a detsembris sai M. V. M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt kahel korral vastavalt 100 grammi ja 50 grammi amfetamiini, mille andis Tartus edasi A. L.-ile. 19. veebruaril 2007 sai M. V. M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt vähemalt 70,57 grammi amfetamiini, mille andis Narvas edasi A. L.-ile ja P. P.-ile. Sellega pani V. Komarov toime KarS § 22 lg-te 1 ja 2 KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, M. Kochetkov ja J. Zemljakov kumbki KarS 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava süüteo. 2.3 Lisaks eelnevale süüdistati V. Komarovi KarS § 121 järgi selles, et ta 6. detsembril 2006 Narvas G kasiinos lõi M. V.-i 2-3 korral tooliga pea piirkonda, millega tekitas M.V.-ile valu.

5.Ringkonnakohus tühistas 2. detsembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt, s.o J. Zemljakovi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüditunnistamises ja talle liitkaristuste mõistmises, M. Kochetkovi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi süüditunnistamises ja talle liitkaristuse mõistmises ning V. Komarovi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi süüditunnistamises ja KarS § 63 alusel karistamises. Ringkonnakohus mõistis J. Zemljakovi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning M. Kochetkovi ja V. Komarovi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi õigeks. Kohus suurendas J. Zemljakovile KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud karistust - neli aastat vangistust - talle varasema kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o kahe aasta vangistuse võrra ja mõistis J. Zemljakovile liitkaristuseks kuus aastat vangistust. V. Komarovile mõistis kohus karistuseks KarS § 22 lg-te 1 ja 2 - KarS § 184 lg 2 p 2 järgi neli aastat ja kuus kuud vangistust. V. Komarovi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldas ringkonnakohus osaliselt, prokuröri apellatsiooni jättis rahuldamata. 5.1 Ringkonnakohus leidis, et kuigi apellatsioonid esitasid üksnes V. Komarov ja tema kaitsja, kuulub maakohtu otsus süüdistatavate süüdimõistmises KarS § 214 teise lõike järgi tühistamisele kõigi kolme süüdistatava suhtes. Süüdistust narkootikumide müümisele kihutamises ei ole vaja dubleerida väljapressimise süüdistusega, sest viimane on kihutamisega hõlmatud. Kihutamine on teise isiku kallutamine õigusvastasele teole ja ei ole oluline, mil viisil kallutamine toimus - see võib toimuda ka ähvardamisega. Karistusseadustiku § 214 kui varavastane süütegu on hõlmatud KarS §-s 184 sätestatud süüteoga, kuna KarS § 214 teise lõikega ette nähtud sanktsioon on väiksem kui KarS § 184 teise lõike sanktsioon. Käesolevas asjas ei ole aga sanktsiooni suurus niivõrd oluline, vaid määrav on süüdistus, millest nähtub, et süüdistatavate tegevus oli suunatud kannatanu narkootilise aine

realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-08, p 15, samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalisruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eespool viidatud otsus väärteoasjas nr 3-1-1-1-08, p 5). 2006. a oktoobris ja 6. detsembril 2006 toime pandud tegude käsitamine ühe teona teoühtsuse mõttes on välistatud nende tegude ajalis-ruumilise eraldatuse tõttu: kahe teo vahele jäi ligi kahekuuline ajavahemik, mistõttu ei ole lähtudes loomulikust elukäsitlusest objektiivse kõrvaltvaataja jaoks tegemist ühtse käitumisega. 12.2 Nagu eelnevalt märgitud, nõudsid süüdistatavad kannatanult esmalt vägivalda kasutades 30 000 krooni tasumist, hiljem aga sõnastasid oma nõude ümber, st nõudsid, et kannatanu müüks nende kaudu "võla" kustutamiseks narkootikume. Kuigi esmapilgul näib, et viimasel juhul nõudsid süüdistatavad kannatanult tasuta töö tegemist, millisele järeldusele jõudis ka maakohus, tuleneb nii maa- kui ka ringkonnakohtu poolt tuvastatust (V kd tl 214 ja VI kd tl 112 pöördel), et tegelikult nõudsid süüdistatavad kannatanult selle raha üleandmist, mille ta süüdistatavatelt saadud narkootikumide vahendamise eest teenima pidi. Seega esitasid süüdistatavad kannatanule nõude, mille sisuks oli 60 000 krooni tasumine, mistõttu nõude sõnastamine selliselt, et kannatanu peab nende kaudu müüma narkootikume, ei oma tähtsust. Kuna süüdistavate nõue sisuliselt ei muutunud, st pärast konkreetse rahasumma nõudmist nõudsid nad, et kannatanu annaks neile raha, mis ta narkootikumide müügist saab, tuleb süüdistatavate 2006. a oktoobris ja 6. detsembril 2006 toime pandud tegusid käsitada jätkuva süüteona KarS § 214 järgi. Riigikohtu praktika kohaselt on jätkuv süütegu ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu (Riigikohtu 1. aprilli 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-04, p 13.1).