1-10-6098/15 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Harju Maakohus otsustas 8.detsembri 2010.a. kohtuotsusega Süüdi tunnistada I.U KarS § 318 järgi ja karistada vangistusega 4 kuud. Vastavalt KarS § 65 lg 2 käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust suurendada 02.03.2006.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 4 aastat 10 kuud ja 6 päeva – võrra ning lugeda liitkaristuseks I.U-le 5 aastat 2 kuud ja 6 päeva vangistust: Karistuse kandmise alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev s.o. 08. detsember 2010.a. Välja mõista I.U-lt sundraha 6525 krooni ja kaitsjatasu 6720 krooni. I.U mõisteti süüdi selles, et tema olles Tallinna Vangla kinnipeetav, 27.10.2009.a. ajavahemikul kella 10:05 kuni 10:35 paiku Tallinnas Magasini 35a tunnistajana ülekuulamisel kriminaalasjas nr 09922500163 keeldus Tallinna Vangla Julgeolekuosakonna spetsialistile Inge L’ile põhjuseta ütluste andmisest, olles eelnevalt hoiatatud ütluste seadusliku aluseta keeldumise korral kriminaalvastutusele võtmisest. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav I.U enda süüdimõistmist ja taotleb uue otsusega enda õigeksmõistmist. Apellatsioonis esitatud põhjendustel on kogu süüdistus vanglatöötajate väljamõeldis. Tunnistaja E.L ei saa vene keelest arugi ja kogu ta jutt on luul ja vale. Maakohtus ei antud temale võimalust esitada E.L vene keeles küsimusi, et kohus saanuks veenduda selles, et tunnistaja ei valda vene keelt ja saanudki aru saada tema jutuajamisest I.L. Korruptsioon võidutseb apellandi arvates. Videosalvestiselt on kuulda, et tunnistaja A.P ütlusi on kohus kohtuotsuses ebaõigesti tsiteerinud. Tunnistaja A.P tuli kabinetti alles siis, kui tunnistaja I.L oli kaks korda teinud temale, s.o. I.U-le ettepaneku rääkida toimunust ja kui tema oli kaks korda vastanud : „võtke seletuskiri“. Seejärel A. andis korralduse tema vastu kriminaalasja alustamiseks tunnistajana ütluste andmisest keeldumise eest. Mingeid õigusi temale aga ette ei loetud. Kõik tunnistajate ütlused on algusest lõpuni üks vale. I.L valetab, et ta keeldus tutvumast tunnistaja õiguste ja kohustustega. Ta pole millestki keeldunud

kuna temale neid ei selgitatudki. I.L ei olnud tõlk ning tal ei ole ka sellekohaseid pabereid ette näidata. Seega toimus ülekuulamine menetlusnorme rikkudes. Rikutud on KrMS prg. 161 lg 21 ja 10 lg 2 sätteid. Apellant väidab, et temal on pidevad probleemid vanglaasutusega ja seda vangla ning kohtute süül. Kohtutes on olnud nende instantside vastu umbes 150 kaebust temalt ja see ei ole veel lõpp kaebustele järjekordsete korruptsiooninähtuste kohta. Seetõttu ja eesmärgiga endale mitte probleeme tekitada, ta ei kirjutagi alla igasuguseid paberekesi temale mittearusaadavas keeles. Maakohus on tõendeid hinnanud ebaõigesti. Videosalvestiselt on näha, et tema vaatab enda ees olevale seinale aga probleemid T.P, kelle tegevuse kohta temalt tunnistusi taheti saada, toimuvad kaugel koridoris ja väga kiiresti. Isegi, kui sündmus toimunuks kohe tema selja taga, ei oma ta seljataga silmi, et näha seal toimuvat ja toimunust ei saanud ta aru saada ka jutu järgi, sest ei valda eesti keelt. Teda hoiti kahelt poolt kinni, ühelt poolt G.G, teiselt poolt A.B. A.B on temast pikem ja isegi, kui oletada, et tema (I.U) vaataski pisut külje peale, poleks ta midagi üle A.B näinud. Temal kästi vastu seina olla ja ta oligi. Maakohus valetab, et tema keeldus ütlusi andmast. Ta ei ole millestki keeldunud. Nii G.G ütlused, kui ka videosalvesti kinnitavad seda, et ta ei näinud midagi. Ta ei teadnud mingeid asjaolusid A.Pi poolt toimepandud teo asjaolude kohta. Ta ei olnud selle sündmuse pealtnägijaks e. tunnistajaks. Seetõttu ei saa apellandi arvates olla temale inkrimineeritav ka tunnistajana ütluste andmisest keeldumine. Tegemist on ilmselgelt vangla kättemaksuga selle eest, et tema pidevalt kaebusi vangla tegevuse ja tegevusetuse kohta kirjutab. Kohus valetab, kui kirjutab otsuses, et KrMS prg. 212 lg-s 2 on olemas p. 6. P.6 on olemas 3-ndas lõikes ja seal on vanglaasutusele antud õigus edasilükkamatuteks uurimistoiminguteks. See ei tähenda, et vanglaasutus oleks eeluurimisorgan. Vangla hoidis T.Pi asja liiga kaua enda käes ning ei andnud seda õigeaegselt üle politseile, millega rikkus KrMS prg. 31 lg 4 sätteid. Kohus kaitseb korruptiivselt vanglaametnikke, kes on seadust rikkunud. Kohus on nahaalselt viidanud asjast huvitatud isaiku – I.Li – ütlustele, kes väidab, et valdab hästi vene keelt. I.L kardab kriminaalvastutust KarS prg.319 järgi. I.L ei ole tõlk. Veel märgib apellant, et seaduse kohaselt vabaneb tema 13.10.2015.a. ning temal jäi veel kanda 4 asastat 10 kuud ja 5 päeva, mitte 6 päeva. Vangla kinnitab ka vabanemise kuupäevana 13.10.2015.a. Miks kohus on omavoliliselt 1 päeva juurde kirjutanud, on apellandile arusaamatu. Ka vaidlustab süüdistatav temalt sundraha ja kaitsjatasu väljamõistmist kuna leiab, et ta ei ole süüdi. Veel esitab apellant oma arvamuse kaitsja adv. O.Ladva osas, kes tema väidetel on politsei poolne advokaat ja vaatamata sellele, et tema, s.o. süüdistatav oli kohtus seisukohal, et ta ei olnud T.Pi asjas mingi tunnistaja, kuid advokaat oli ilmselgelt süüdistuse poolt. Viidates inimõiguste konventsioonile, väidab apellant, et tal on õigus end ise kaitsta, kuid nahaalselt surutakse temale kaitsjat peale viidates mingitele eestlaste poolt vastuvõetud seadustele. Eestlased peavad aga järgima rahvusvahelisi seadusi. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

4.Käesoleval juhul omavad I.U süüküsimuse otsustamisel tähtsust järgmised küsimused – kas I.U sai aru, mida temalt nõutakse, millise sündmuse kohta tunnistusi temalt saada soovitakse ja kas tal oli võimalus oma emakeeles e. vene teada saada, millised on tunnistaja õigused ja kohustused ning ka karistusähvarduse ütluste andmisest keeldumise eest. Ehkki alates 01.01.2006 kehtiva seaduse redaktsiooni kohaselt ei ole koosseisus enam sätestatud tunnistaja hoiatamise eeldust, on antud juhul ikkagi I.U subjektiivse koosseisu hindamisel oluline, et teda oli ka nimetatud protokolli kohaselt hoiatatud vastavalt KarS § 318 ja § 320 järgi. Vaidlust ei ole selles, et I.U teadis, mida temalt nõutakse, e. tunnistaja ütluste andmist ja seda just seoses 8.10.2009.a. vanglas toimunud sündmusega, mille käigus kinnipeetav T.P kasutas vanglaametniku suhtes vägivalda. Seda, et I.U sellest aru sai, seda on ta ise kogu menetluse kestel, s.h. oma apellatsioonis väitnud ja nimelt kinnitab seda üheselt tema seisukoht, et tema on juba selle sündmuse kohta seletuse andnud ja võtku menetleja seletuskiri ja lugegu. Kuna I.U sellest aru sai ja samas väidab, et tema eesti keelt ei valda, siis on ainuvõimalik järeldus see, et temaga vesteldi vene keeles ja see kinnitab fakti, et menetleja valdas vene keelt. Küsimusele, kas I.U-l oli võimalus tutvuda tunnistaja õiguste ja kohustustega ning ka karistusähvardusega vene keeles ja kas talle selgitati neid vene keeles tuleb samuti vastata jaatavalt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei jõutud ülekuulamisega kaugemale, kui menetlustoimingu protokolli sissejuhatuse vormistamiseni. Ülekuulamisprotokolli blanketil, kus on nii ankeetandmete osa, kui ka tunnistaja õigused ja kohustused ja kohustuste täitmata jätmise eest karistusähvardus on kahekeelne. Blanketil on olemas ka pikk ja selgitav venekeelne tekst, mida I.U-l oli võimalus lugeda, kuid millest ta keeldus. Seejärel loeti see temale vene keeles ette. Nagu öeldud, on üheselt tõendatud, et menetleja valdas vene keelt ja seega oli ka võimeline suuliselt esitama e. maha lugema protokolli blanketilt venekeelse teksti, mis selgitas tunnistaja õigusi ja kohustusi ning tagajärgi, mis võivad saabuda ütluste andmisest keeldumise korral. Ennatlik on väita, et juhul, kui oleks alanud ka ülekuulamine, et menetleja ei oleks olnud võimeline tunnistusi vene keeles kirja