1-10-7149/27 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 30. novembri 2010. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ning rikutud kriminaalmenetlusõigust. G. Tokarev on alusetult süüdi tunnistatud KarS § 114 p 1 järgi. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid, tõlgendades tekkinud kahtlused süüdistatava kahjuks. Maakohtu järeldused tuginevad oletustele, mis ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Nõustudes osaliselt maakohtu seisukohtadega leiab kaitsja, et käesolevas kriminaalasjas ei ole alust kahelda kohtus uuritud tõendite lubatavuses ega kannatanu ning tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Samas ei kinnita kohtuotsuses märgitud tõendite kogum G. Tokarevi süüd temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemises. G. Tokarevile süüks arvatud kuriteo osas on kohtuliku arutamise käigus jäänud kõrvaldamata kahtlused, mis KrMS § 7 lg-st 3 tulenevalt tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Tõendid, mille alusel kohtu hinnangul on G. Tokarevi süü kinnitust leidnud, on üksnes kaudsed ja nende pinnalt tehtavad järeldused ei võimalda süüdimõistmist. Kaitsja viidates Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-8-10 sedastatule on seisukohal, et maakohtu otsusest ei nähtu selline kaudsetest tõenditest järelduv asjaolude kogum, mis võiks olla aluseks G. Tokarevi süüditunnistamisel. Kohtuotsuse kohaselt J.M tapmises ei ole kohtulikul uurimisel kuriteo sündmuse osas osutunud võimalikuks koguda muid otseseid tõendeid peale süüdistatava G. Tokarevi ütluste selle kohta, mis toimus 04.12.2009. a hilisõhtul XXXXX X majas, vahetuid tunnistajaid seal majas toimunule ei ole. Kohus loeb süüdistatava ütlustega tõendatuks, et 04.detsembri 2009. a hilisõhtul ja ööl kuni 05.detsember 2009. a umbes kella 10.00-ni ei viibinud XXXXX X majas kõrvalisi, kolmandaid isikuid. Samas on kohtuotsuses märgitud, et edasistest sündmustest mäletab süüdistatav G. Tokarev kohtuistungil antud ütluste kohaselt vaid seda, et koju jõudes läks tema ära voodisse ja vaatas televiisorit, J.M tahtis aga taksoga oma õe juurde sõita, mille kohta tema ütles, et purjus olles õde ei taha teda enda juurde. Hommikul kella 9-10 ajal ärgates leidis süüdistatav J.M laiba ja helistas politseisse. Kohus on jõudnud järeldusele, et käesoleval juhul võibki olla tegemist mittemäletamisega, kuna psühhiaatria eksperdi arvamuse kohaselt on G. Tokarevil alkoholi liigtarbimisest tekkinud mälulünki. Eeltoodust nähtuvalt on ebaloogiline ja põhjendamatu kohtu järeldus selle kohta, et teiste isikute sündmuskohal viibimine on välistatud süüdistatava ütluste pinnalt. Arvestades, et G. Tokarevi ütluste kohaselt ei mäleta ta midagi 04. detsembri 2009. a hilisõhtust 05. detsembri 2009. a hommikuni toimunu kohta, ei ole süüdistatava ütluste põhjal võimalik ka teha järeldust, et majas ei viibinud kõrvalisi isikuid.

Kuigi kohtuistungil uuritud tõendid kinnitavad tõepoolest, et süüdistatav tõenäoliselt viibis kuritegude toimepanemise ajal sündmuskohal, ei ole sellegipoolest võimalik G. Tokarevi süüd nende kuritegude toimepanemises lugeda tuvastatuks. Isiku viibimine kuritegude toimepanemise ajal kuriteo piirkonnas ei anna alust käsitada seda isikut kuriteo toimepanijana. Nimetatud piirkonnas võis samaaegselt tegutseda ka teine kurjategija. Selle võimaluse elulise usutavuse hindamisel on oluline, et G. Tokarevi ja J.M maja uks ei olnud lukustatud, varasemalt oli sinna sisse murtud ning kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate hulgas, so süüdistatava ja kannatanu lähimas suhtlemisringkonnas on isikuvastaseid kuritegusid toimepannud isikuid. Kohus on jätnud tähelepanuta, et just G. Tokarevil puudus vajadus jälgede eemaldamiseks kirvestelt. Kohus on õigesti tuvastanud, et mõlemad kirved olid süüdistatava poolt igapäevaselt majapidamises kasutatavad, mistõttu nendel tema sõrmejälgede ja bioloogilise materjali olemasolu oleks enesestmõistetav ja ei seostaks teda kuidagi tapmise toimepanemisega. Ei ole eluliselt usutav, et G. Tokarev asus olukorda hinnates puhastama kirveid, kui nendel tema poolt jäetud jälgede leidumine võiks olla seletatav tavapärasel viisil kasutamisega. Samas teiste isikute sõrmejälgede või DNA kindlakstegemine oleks tõenäoliselt viidanud võimalikule tapjale. Kohtuotsuse kohaselt asjaolu, et verekahtlast määrdumist ei tuvastatud kinnipidamisel G. Tokarevi kätel ja paljastel jalasäärtel on kohtu arvates seletatav sellega, et soovides vältida tapja isiku kindlaks tegemist, G. Tokarev peale J.M tapmist pesi kätelt ja mujalt nähtavatelt kohtadelt kehal vere maha, kuid tema joobes olekut arvestades ei teinud seda piisava hoole ja põhjalikkusega. Selle kohtu seisukohaga kaitsja ei nõustu, kuna jalalabad ja eriti nende selgmine pind on kindlasti samuti nähtavad kohad ning kohtu poolt märgitud suhteliselt väikesemõõtmelised verepritsmed ei oleks keha pesemise järgselt tõenäoliselt olnud tuvastatavad. Ebapiisava hoolikusega pesemisel oleks verejälgi eeldatavalt võinud leida nahavoltidest, küünealustest jms piirkondadest. Väikeste verepritsmete leidumine süüdistatava jalgadel viitab pigem asjaolule, et G. Tokarev ei ole end puhastanud ja suuremaid verejälgi eemaldanud ning kinnitab seega tema süü puudumist. Kohus leidis, et kuigi süüdistatava kaitsja asus seisukohale, et süüdistatava jalad said veriseks, kui ta hommikul liikus majas ja leidis elukaaslase surnukeha, ei ole taoline väide kohtu põhjendatud, kuna parema labajala selgmisel pinnal tuvastatud J.M verepritsmed ei saanud tekkida toas ringi liikudes. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et nimetatud võimalus on eluliselt usutav ning ei ole vastuolus kohtuistungil uuritud tõenditega. Kohtuotsuse kohaselt sündmuskoha vaatlusprotokolli (t. l 3-9) lisa fototabeli nr 094092 fotolt nr 75 (t. l 50) nähtuvalt on esikuuksest paremat kätt asuva kapi eest leitud verekahtlase määrdumisega siniste „Nike“ sauna plätude parema jala plätul verekahtlane määrdumine plätu pealsel ja talla servadel, verd ei ole talla sisemisel pinnal, mis kohtu arvates on objektiivseks kinnituseks selle kohta, et verekahtlase määrdumise tekkimisel

oli plätu kellegi jalas. Asitõendite vaatlusprotokolli (t. l 178-179) lisa fototabelil (t. l 194) fotol 28 on nähtav parema jala plätu, millel on verekahtlane määrdumine jätnud talla põhjale varba kuju, mis samuti kohtu arvates üheselt kinnitab, et verekahtlase määrdumise tekkimisel oli plätu kellegi jalas. Loomulikult sai ta olla jalas nendel isikutel, kes viibisid kuriteosündmuse ajal XXXXX X majas. Ei ole tegelikus elus mõeldav, et talveööl tuleb keegi, võtab end paljajalu, paneb jalga plätud, tapab isiku, pärast seda võtab plätud jalast, paneb jalga oma talvejalatsid ja sokid ning läheb minema. Just nimelt verekahtlase määrdumisega plätudest lähtuvalt ei saagi olla tõeselt võetav G. Tokarevi väide, et M võis ju ka mõni juhuslikult majja sattunud isik tappa. Eeltoodud kohtu järelduse hindamisel tuleks samuti silmas pidada võimalust, et arvestades suurt vere hulka põrandal ja kannatanu juures, võisid kohtu poolt märgitud plätud verega määrduda ka hiljem, hommikul toas ringi liikudes. Ebaloogiline on kohtu seisukoht, et G. Tokarev püüdis eemaldada kuriteojälgi, puhastas kirved, jättis aga plätud pesemata nähtavale kohale. Kohtuotsuse kohaselt olid verekahtlased määrdumised (vereplekid) samuti voodilinal voodi vasakul poolel, mis G. Tokarevi kinnitusel oli tema magamiskohaks. DNA ekspertiisiaktis antud eksperdi arvamuse kohaselt oli voodilinal J.M veri, mis kohtu arvates ei saanud sinna tekkida muul moel kui kokkupuutest tapjaga, kuna arvestades J.M vigastusi ei ole objektiivselt võimalik, et J.M oleks olnud suuteline liikuma magamistuppa voodi äärde ja jätma voodilinale vereplekid. Tuleb nõustuda kohtu seisukohaga selles, et kuriteo toimepanemise ajal või selle järgselt kannatanu ilmselt ise voodini ei liikunud. Ometi ei anna selline tõdemus alust järelduseks, et J.M vere plekid ei saanud linadele tekkida tapmisele eelnevatel päevadel. Samuti suhteliselt väikesemõõtmeline verega määrdumine jätab võimaluse, et G. Tokarev puutus hommikul kokku kannatanu verega ja määrdunud kehaosade või esemete kokkupuutest linadega jäid kohtu poolt märgitud vereplekid. Eelpool kirjeldatud tõendid mitte ei kinnita, vaid pigem välistavad G. Tokarevi süüd. Arvestades kuriteo toimepanemise viisi ja sündmuskohal leidunud vere hulka on ilmne, et kuriteo toimepanija, samuti temaga kokkupuutes olnud esemed pidid olema ulatuslikult verega määrdunud. Väikeste verejälgede leidmine G. Tokarevi kehalt ja asjadelt annab alust arvata, et süüdistatav ei püüdnud sündmuskohta muuta ega jälgi eemaldada. Seega ei võimalda uuritud ja kohtuotsuses äratoodud tõendid teha järeldust selle kohta, et G. Tokarev pani toime J.M tapmise. Käesoleva kohtuasja puhul ei ole kohus vaaginud igakülgselt tõendite pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud G. Tokarevi süüditunnistamist. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohtuotsuse põhjendusi G. Tokarevi süüditunnistamise osas pidada selgeiks, ammendavaiks ja vastuolusid mittesisaldavaiks. Kohus ei ole arvestanud, et kui tõendite uurimisel tekkivad põhjendatud kahtlused ja neid ei ole võimalik kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb langetada

kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohtu otsus rajaneb KrMS § 15 lg 1 märgitud tõenditel. Apellatsioonis pole tehtud viiteid tõenditele, mis jäid maakohtu poolt tähelepanuta. Vahetult kohtuistungil uuritud tõendid on otsuses ära näidatud ning neid on omavahel kõrvutatud ja piisava selgusega on põhistatud järeldusi, milleni kohus tõendeid hinnates jõudis. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite uurimisel ja hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tulnuks kaitsjal apellatsioonis taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (näiteks otsus nr 3-1-1-27-08). Sisuliselt on apellatsiooni pinnalt arusaadav, et kaitsja tegelikult ei nõustu maakohtu põhistatud järeldustega, kuid selles osas on Riigikohtus sedastanud, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes (otsus nr 3-1-1-79-01). 5.2 Apellatsioonis on sisuliselt taotletud maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning uue kohtuotsuse tegemist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-117-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Faktiliselt pole kaitsja apellatsioonis kohtu poolt arvestatud tõendite usaldusväärsust kahtluse alla seadnud, on leidnud, et tegemist on kaudsete tõenditega ning nende pinnalt

tehtavad järeldused ei võimalda süüdimõistva otsuse tegemist, kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Riigikohtu otsustes on korduvalt väljendatud (nt otsus nr 3-1-1-15-10), et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades usutavalt tuvastatav. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud kahtluse sisu, et keegi kolmas isik võis tulla ja J.M mõrvata, pole apellatsiooni väidete alusel usutav. Ka maakohus on sellisele asjaolule otsuses juba tähelepanu pööranud ja on sellekohase oletuse tõendite kogumile tuginedes kummutanud ning lugenud selle ka ebausutavaks. Kaitsja pole väidet kinnitavaid tõendeid esitanud ega võimaldanud kohtul ja süüdistajal selle paikapidavust kontrollida. Ka apellatsioonikohtu istungil vastas süüdistatav kaitsjale, et J.M ei olnud tegelikult konflikte inimene, sai kõigiga hästi läbi ja vaenu ega viha keegi tema vastu ei tundnud. Ainukesed konfliktid olid alkoholi tarbimise ja suitsetamise pinnal süüdistatavaga. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on hinnates muuhulgas sündmuskoha vaatlusprotokolli( 1 kd. t.lk. 3-9), asitõendite vaatlusprotokolli ( 1 kd. t.lk. 178-213) ja DNA ekspertiisiaktis antud arvamust ( 1 kd. t.lk. 122-145) jõudnud veenva järelduseni, et G.Tokarevi kehalt leitud kannatanu J.M vere pritsmed ei saanud tekkida kaitsja poolt esitatud versioonil ja nimelt hommikul toas liikudes. Samuti on ülalnimetatud tõendite põhjal kohus veenvalt põhistanud kuidas sai voodilinal, millel magas G.Tokarev ja Nike plätudel leitud verekahtlane määrdumine tekkida ja kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tõendid kinnitavad süüdistusversiooni sellest, et J.M tappis just G.Tokarev aga mitte keegi kolmas isik. Apellatsioonis märgitud asjaolu, et asitõendiks ja tapmisesemeteks tunnistatud kirveste vartelt ei avastatud ekspertiisi tegemise käigus ei palja silmaga ega ka nende töötlemisel naha papillaarkurrustiku jälgi ( 1 kd. t.lk. 153-156) ei välista G.Tokarev’i süüd. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu lahendis sedastatule, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu järeldustega ega pea vajalikuks kõiki kohtu põhiosa asjaolusid korrata, leiab, et apellatsioonis esitatud väited on maakohtu poolt põhjendatult juba kummutatud ning nende apellatsioonis uuesti esitamine ei anna ringkonnakohtule alust tõendite ümberhindamiseks ega G.Tokarevi suhtes õigeksmõistva otsuse tegemiseks.