3-1-1-105-10 - Riigikohus - lahend.ee

3.Tartu Ringkonnakohtu 17. septembri 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3.1 Kannatanu nõude suunamisel Tartu linna vastu ei ole kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud. Tartu linn tunnistati prokuratuuri määrusega tsiviilkostjaks. Tsiviilkostjaks tunnistamise määrus ja hagiavalduse ärakiri edastati Tartu Linnavalitsusele, kes oli seega teadlik õigusest tutvuda kriminaalasja materjalidega ja võimalusega vaidlustada tsiviilhagi. Süüdistusaktis oli Tartu linn ära näidatud tsiviilkostjana ja ta kutsuti kohtuistungile. Linna esindaja esitas maakohtus vastuväited. Tartu linna kui tsiviilkostja õigused olid tagatud nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses. Kuigi algselt oli tsiviilhagi esitatud üksnes K. T. vastu, toetas kannatanu kohtus kahju sissenõudmist Tartu linnalt. Seega oli nõude suunamine Tartu linna vastu kooskõlas kannatanu tahtega. KrMS § 306 lg 1 p 11 kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel lahendada küsimus, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. Seega lasus maakohtul kohustus lahendada kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise küsimus, kusjuures tegemist oli vajadusega kaitsta kannatanu huve, kes vajas seda oma tervisliku seisundi tõttu. 3.2 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi seisukohaga, et kuna noortekodu ülesanded ei hõlmanud kasvandike eest pangatehingute tegemist ja K. T. volitus A. Š. nimel pangatehingute tegemiseks ei tulenenud tema töösuhtest, ei vastuta Tartu linn tekkinud kahju eest. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et K. T. tööülesannete hulka kuulus muu hulgas noortekodu kasvandike abistamine nende raha kasutamisel ja raha kontolt väljavõtmisel kasvandikega pangas käimine. A. Š. raha omastamine sai võimalikuks üksnes seoses K. T. kui sotsiaaltöötaja töökohustustega. K. T. tegevus oli otseselt seotud Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna haldusalas asunud noortekodu 3(15)

4.Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Tartu linna esindaja T. Pürn, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist Tartu linna suhtes tsiviilhagi rahuldamise osas ja uue otsuse tegemist, millega jäetaks tsiviilhagi Tartu linna suhtes läbi vaatamata või rahuldamata. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Tsiviilhagina käsitletud nõuet ei oleks tohtinud kriminaalasjas Tartu linna suhtes arutada. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-101-09 leiti, et kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks saab olla üksnes nõue, mida on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Kohtud on leidnud, et kannatanu nõude aluseks on RVastS § 12 lg-d 1 ja 2 (ehkki samas on kohtud tuginenud ka VÕS §-le 1054). Seega on kohtud jätnud alusetult kohaldamata RVastS § 17 lg 1, mille kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega on riigivastutuse korral ette nähtud pöördumine haldusorgani poole, kelle tegevuse peale saab esitada kaebuse halduskohtule, või pöördumine otse halduskohtusse. Järelikult ei ole kannatanu nõuet Tartu linna vastu võimalik tsiviil- ega kriminaalmenetluses läbi vaadata ning kohus pidanuks jätma tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. 4.2 Tsiviilhagi rahuldamine Tartu linna suhtes ei olnud lubatav ka seetõttu, et Tartu linna vastu ei ole tsiviilhagi esitatud. Tsiviilkostjaks tunnistamine ei saa asendada tema vastu tsiviilhagi esitamist. Tsiviilkostjaks tunnistamisele peaks eelnema tsiviilhagi esitamine. Tartu linnale tutvustati küll tsiviilkostjaks tunnistamise määrust, kuid mitte tema vastu esitatud nõuet ega selle kujunemise aluseid ega põhjendusi. Tartu linnal ei olnud võimalik ette näha, et kahjuhüvitis kannatanu kasuks temalt välja mõistetakse. Maakohus arutas asja lühimenetluses, mistõttu ei olnud tsiviilkostjal tõhusat võimalust tõendeid esitada. KrMS § 233 lg 1 kohaselt lahendatakse asi lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal tunnistajaid ja eksperte välja kutsumata. Kuna tsiviilkostja seisukohta lühimenetluse kohaldamisel ei arvestata, siis võeti Tartu linnalt võimalus tunnistajate ülekuulamiseks, samuti kohtus täiendavate dokumentaalsete tõendite esitamiseks. 4.3 Hagi rahuldamiseks olulised asjaolud on tuvastamata. Noortekodu ülesanded ei hõlmanud pangatehingute tegemist. Pangakaardi üleandmine K. T. ei olnud tööandja korraldus. Seega oli K. T. kokkupuude kannatanuga küll töösuhtega seotud, kuid pangakaardi hoidmine K. T. käes oli kannatanu enda soov ja valik. Kuivõrd K. T. volitus A. Š. nimel pangatoiminguid teha ei tulenenud K. T. töösuhtest linnaga, siis on VÕS §-st 1054 tulenevad vastutuse alused sisustamata. Kahju tekitamise mis tahes seos kahju tekitaja tööülesannetega ei saa kaasa tuua tööandja vastutust töötaja tekitatud kahju eest. Kannatanule anti sotsiaaleluruum ning K. T. tööülesanded nägid ette sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse osutamist. Kohtute väide, et K. T. tööülesannete hulka kuulus muu hulgas noortekodu kasvandike abistamine nende rahaliste vahendite kasutamisel ja raha kontolt väljavõtmisel kasvandikega pangaskäimine, on väär, põhjendamata ja vastuolus otsuses käsitletud

3-1-1-105-10 loogiliselt põhjendatav ka KrMS § 39 lg 1 tõlgendamine selliselt, nagu tähendaks isiku tsiviilkostjaks tunnistamine automaatselt seda, et tsiviilhagi on esitatud ka tema vastu. 7.2 Kannatanu esindaja Ahto Sirendi tsiviilhagi avalduses (kriminaaltoimiku II kd, tl 45) taotletakse kahjuhüvitise väljamõistmist üksnes süüdistatavalt K. T., mitte aga Tartu linnalt. Seega leiab kassaator õigustatult, et Tartu linna vastu pole tsiviilhagi esitatud. Kolleegiumi hinnangul ei tähenda see käesoleva asja kontekstis siiski seda, et kohtutel puudus menetluslik alus lahendada A. Š. nõue Tartu linna vastu. 7.3 KrMS § 306 lg 1 p 11 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. Osutatud sätte teisest alternatiivist "või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju" järeldub, et kohus on teatud juhtudel õigustatud ja kohustatud otsustama kannatanu nõude rahuldamise ka juhul, kui kohustatud isiku vastu ei ole tsiviilhagi esitatud. Kannatanu nõude lahendamine KrMS § 306 lg 1 p 11 alternatiivis 2 nimetatud korras on olemuslikult võrreldav tsiviilkohtumenetluses ette nähtud hagita menetlusega, milles kohtul on samuti aktiivne roll, sh menetluse algatamise õigus (TsMS § 476 lg 1). Kannatanu nõude menetlemine KrMS § 306 lg 1 p 11 teise alternatiivi alusel tuleb kõne alla siiski erandjuhtudel. Reeglina eeldab kannatanu nõude läbivaatamine kriminaalmenetluses seda, et selle nõude kohta on esitatud tsiviilhagi. Vastasel korral kaotaks kriminaalmenetluse seadustikus toodud tsiviilhagi regulatsioon oma mõtte. Samuti tuleb arvestada, et üldjuhul võimaldab just tsiviilhagi esitamine kõige tõhusamalt määrata kindlaks kannatanu nõude osas algatatava õigusvaidluse menetluseseme ning tagada vaidluse pooltele tõhusa võimaluse oma vastuväidete ja tõendite esitamiseks ning kohtule võimaluse õiglaselt menetlust juhtida (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 10). 7.4 Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise otsustamine KrMS § 306 lg 1 p 11 teise alternatiivi alusel ilma tsiviilhagita tuleb kõne alla alljärgnevate eelduste üheaegsel olemasolul. 7.4.1 Esiteks on kannatanu nõude lahendamine KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras ilma tsiviilhagita võimalik ja vajalik üksnes juhul, kui on põhjendatud alus arvata, et väljaspool kriminaalmenetlust jääksid kannatanu seadusest tulenevad õigused ja huvid tõhusa kaitseta. See tähendab, et väljaspool kriminaalmenetlust ei oleks kannatanu tõenäoliselt võimeline kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuet kohasel ja tõhusal viisil esitama või oleks see tema jaoks ebamõistlikult koormav. Hinnates kannatanu võimalust kaitsta oma õigusi ja huve väljaspool kriminaalmenetlust tuleb muu hulgas arvestada, milline on kannatanu tervislik seisund ja varaline olukord; kas kannatanu teadmised ja oskused võimaldaksid tal astuda oma õiguste kaitseks minimaalselt vajalikke menetluslikke samme, nt taotleda riigi õigusabi; kuivõrd keerukas on konkreetne õigusvaidlus; kas on tõenäoline, et kohustatud isik võib mõjutada kannatanut oma nõuet mitte esitama jne. 7.4.2 Teiseks ei tohi kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmine isikult, kelle vastu pole tsiviilhagi esitatud, olla vastuolus kannatanu tahtega. KrMS § 306 lg 1 p 11 teine alternatiiv ei anna kohtule pädevust otsustada kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist olukorras, kus kannatanu ei soovi kriminaalmenetluses nõuet süüdistatava vastu esitada. Selliselt toimides rikuks kohus kannatanu TsMS §-st 4 tulenevat õigust otsustada, kas üldse, kelle vastu ja millise sisuga nõue esitada. 7.4.3 Süüdistataval või tsiviilkostjal, kellelt KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras kuriteoga tekitatud kahju eest hüvitis välja mõistetakse, peab vaatamata tsiviilhagi puudumisele olema tõhus võimalus esitada kannatanu nõudele vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid. See omakorda eeldab seda, et süüdistatavale või tsiviilkostjale oleks tagatud aegsasti teave 6(15)

3-1-1-105-10 selle kohta, milliste asjaolude alusel milline nõue tema vastu kriminaalmenetluses võidakse rahuldada. Samuti tuleb menetlusosalisele anda mõistlik aeg võimaliku nõude suhtes oma seisukoha kujundamiseks. Osutatud tingimusi eirates rikutaks kuriteoga tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmisel süüdistatava või tsiviilkostja põhiseaduse § 15 lg-st 1 ja §-st 14, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6 tulenevat õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. Kui üldjuhul peab süüdistatava või tsiviilkostja teavitatuse kannatanu nõude olemasolust ja alustest tagama esmajoones kannatanu esitatav tsiviilhagi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p-d 10–11), siis KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis nimetatud juhul on see menetleja ülesanne. Õigusemõistmise üldpõhimõtetega ei ole kooskõlas see, kui süüdistatav või tsiviilkostja saab tema vastu esitatud nõudest üksikasjalikult teada alles kohtuotsusest, millega on nõue rahuldatud (vt otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 11). 7.5 Kolleegium leiab, et käesolevas asjas on täidetud kõik KrMS § 306 lg 1 p 11 kohaldamise eeldused, mistõttu olid kohtud pädevad mõistma Tartu linnalt A. Š. kasuks välja kahjuhüvitise vaatamata sellele, et tsiviilhagi Tartu linna vastu esitatud ei ole. 7.5.1 Esiteks on põhjendatud alus arvata, et väljaspool kriminaalmenetlust jääksid A. Š. varalised huvid kaitseta, s.t on kõrgendatud oht, et tal ei õnnestuks maksma panna oma õigust saada hüvitist kahju eest, mis talle pangakontodel olnud raha kaotsiminekuga tekitati. Kohtuotsustega tuvastatust järeldub, et A. Š. ei ole vaimse puude tõttu võimeline tavapäraseks asjaajamiseks, sh oma huvide esindamiseks kohtus. Samas ei ole talle määratud ka eestkostjat. Sotsiaalhoolekande seaduse § 26 lg 1 p-st 7 ja sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt on puuetega isikute eestkoste korraldamine kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne. Enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 95 lg 5 sätestas, et kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus. Seejuures tuli pädeva eestkosteasutuse määramisel lähtuda isiku tegelikust elukohast, mitte rahvastikuregistri-järgsest elukohast (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

3-1-1-105-10 alternatiivist tulenevalt õigus ja kohustus lahendada kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise küsimus ka A. Š. ja Tartu linna vahelises suhtes. 7.5.2 Ükski kassatsioonimenetluse pool pole väitnud, nagu olnuks kahjuhüvitise väljamõistmine Tartu linnalt vastuolus A. Š. tahtega. Kahjunõude suunamist linna vastu on kohtumenetluse vältel toetanud ka kannatanu esindaja (vt II kd, tl-d 83 ja 119). 7.5.3 Samuti on kolleegium seisukohal, et käesolevas asjas oli tsiviilkostjale vähemalt minimaalselt nõutaval tasemel tagatud võimalus end A. Š. nõude vastu kaitsta. Sellise hinnangu andmisel arvestab kolleegium asjaoluga, et Tartu linna näol on tegemist avaliku võimu kandjaga, kellelt saab eeldada tavapärasest suuremaid õigusalaseid teadmisi ja oskusi, samuti kõrgendatud hoolsuskohustust oma menetluslike õiguste kasutamisel. Tartu Linnavalitsuse kõrgendatud menetluslikust hoolsuskohustusest tsiviilkostjana saab rääkida eriti käesoleva vaidluse eset arvestades. Nimelt on selleks küsimus sellise kahju hüvitamisest, mille väidetavalt tekitas linnavalitsuse hallatava asutuse töötaja puutumuses oma tööülesannete täitmisega isikule, kelle võime oma huvide eest seista oli tugevalt piiratud, ja ajal, mil Tartu Linnavalitsus eestkosteasutusena oli vastutav kahjustatud isiku õiguste ja huvide tagamise eest. 7.5.4 Kolleegium ei nõustu kassaatori väitega, nagu polnuks Tartu linnal võimalik ette näha, et temalt mõistetakse välja kahjuhüvitis A. Š. kasuks. Kohtueelses menetluses tehtud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 14. detsembri 2009. a määrusega (II kd, tl 46–47) tunnistati Tartu linn tsiviilkostjaks. See määrus koos kannatanu esindaja tsiviilhagiga (II kd, tl 45) saadeti samal päeval Tartu Linnavalitsusele. Nagu kolleegium otsuse punktis 7.1 selgitas, ei saa tsiviilkostjaks tunnistamise määrusega muuta kannatanu tsiviilhagi. Samas pidi Tartu linn 14. detsembri 2009. a määruse sisu põhjal arvestama võimalusega, et kriminaalmenetluses tehtava kohtuotsusega võidakse talle panna kohustus hüvitada A. Š. tekitatud kahju. Seejuures on kõneksoleva määruse teksti pinnalt mõistetav ka see, et tsiviilkostja võimaliku kahju hüvitamise kohustuse aluseks on tema vastutus K. T. kui linnavalitsuse hallatava asutuse töötaja tegevuse eest. 7.5.5 Tartu linnale oli kohtueelse menetluse lõpuleviimisel tagatud KrMS §-s 225 sätestatud võimalus tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega ja esitada taotlusi (II kd, tl 48). Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et linn oleks seda võimalust kasutanud. 7.5.6 Eraldi tähelepanu väärib kassaatori väide, et kuna käesolevat asja arutati lühimenetluses, ei olnud tsiviilkostjal tõhusat võimalust kohtule tõendeid esitada. Kassaator märgib õigesti, et kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt ei sõltu lühimenetluse kohaldamine tsiviilkostja nõusolekust. Erinevalt süüdistatavast, kelle sellekohane taotlus on KrMS § 233 lg 1 järgi üks lühimenetluse kohaldamise eeltingimus ja kes KrMS § 234 lg 3 kohaselt võib lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni, puudub tsiviilkostjal nagu ka kannatanul ja kolmandal isikul võimalus lühimenetlusest keelduda. Samuti peab nõustuma väitega, et tsiviilkostjal ei ole lühimenetluses võimalik esitada kohtule tõendamiseseme asjaolude kohta uusi tõendeid. Kolleegium on varem selgitanud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-91-07, p 7; 1. märtsi 2010. a kohtuotsus asjas nr 3-1-1-2-10, p 9 ja 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 10.1). Osutatud seisukoht puudutab mõistetavalt ka täiendavate tõendite esitamist kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta. Tõlgendus, nagu saaks lühimenetluses seoses 8(15)

3-1-1-105-10 kannatanu nõude lahendamisega kohtus tunnistajaid üle kuulata ja esitada täiendavalt muid KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendeid, oleks selges vastuolus KrMS § 233 lg 1 sätte ja mõttega. Ühelt poolt kaotaks see lühimenetluse menetlusökonoomilise eelise. Teiseks tuleb silmas pidada, et sageli võivad kannatanu nõude kohta käivad tõendid sisaldada teavet ka süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõte eeldab vältimatult seda, et menetluses, kus otsustatakse isiku õiguste ja kohustuste üle, peab ta soovi korral saama oma seisukohtade kinnituseks ja vastaspoole väidete kummutamiseks tõendeid esitada. Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu tsiviilkostja nõusolekust, ei tohi viia selleni, et tsiviilkostjalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka tsiviilkostjal endal on võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Selleks peab tsiviilkostja ära näitama, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud tsiviilkostja taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile. 7.5.7 Käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud tsiviilkostja esindaja ühelegi konkreetsele kriminaaltoimikust puuduvale tõendile, millele ta soovinuks oma seisukohtade kinnituseks täiendavalt tugineda (II kd, tl 83–84). Ükski tsiviilkostja esindaja maakohtus välja toodud argument ei andnud maakohtule põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Ka apellatsioonis ja kassatsioonis, kus märgitakse, et lühimenetluse kohaldamisega võeti Tartu linnalt võimalus tunnistajate ülekuulamiseks ja täiendavate dokumentaalsete tõendite esitamiseks, puuduvad igasugused viited konkreetsetele tõenditele, mida tsiviilkostja oleks soovinud kohtule esitada, ja asjaoludele, mille olemasolu või puudumist need tõendid pidanuksid kinnitama. Sel põhjusel loeb kolleegium paljasõnaliseks kassaatori väite, nagu oleks käesolevas asjas lühimenetluse kohaldamisega rikutud tsiviilkostja õigust tõendeid esitada. 7.6 Kokkuvõttes asub kolleegium seisukohale, et käesoleva asja kontekstis ei tähenda Tartu linna vastu esitatud tsiviilhagi puudumine seda, nagu polnuks kohtud pädevad Tartu linnalt A. Š. kasuks kuriteoga tekitatud kahju katteks hüvitist välja mõistma.

3-1-1-105-10 tsiviilhagita. Nagu kolleegium otsuse punktis 7.4.1 selgitas, tuleb kannatanu nõude lahendamine KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras kõne alla üksnes juhul, kui on põhjendatud alus arvata, et väljaspool kriminaalmenetlust jääksid kannatanu seadusest tulenevad õigused ja huvid tõhusa kaitseta. Sellises olukorras ei pruugi olla põhjendatud ega proportsionaalne kannatanu nõude lahendamata jätmine ainuüksi põhjusel, et üldjuhul on sellist liiki nõude läbivaatamine halduskohtu pädevuses. Riigikohtu praktikas on korduvalt leitud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõte võib õigustada halduskohtu pädevusse kuuluvate vaidluste lahendamist üldkohtus (vt nt Riigikohtu erikogu 12. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-4-7-02, p 13 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-123-09, p 11). 8.2 Jaatades kriminaalasja arutava kohtu pädevust vaadata läbi A. Š. nõue Tartu linna vastu, võtab kolleegium arvesse sedagi, et kõnealuse nõude lahendamine halduskohtu asemel üldkohtus ei saa iseenesest kahjustada Tartu linna huve. Halduskohtumenetluse keskseid eesmärke on just see, et üksikisikule oleks vaidluses avaliku võimuga tagatud soodsam menetlusseisund kui tal oleks menetlusosalisena tsiviilkohtumenetluses. Riigikohtu halduskolleegiumi 27. septembri 2006. a määruses asjas nr 3-3-1-67-06 punktis 12 märgitakse muu hulgas järgmist: "Halduskohtumenetluse eesmärk on kaitsta üksikisikuid väärhalduse ja riigivõimu omavoli eest ning kontrollida kaebuse või protesti alusel avaliku võimu kandja tegevuse õiguspärasust. Erinevalt eelduslikult võrdsete osapooltega tsiviilõiguslikest suhetest on kaebaja haldusõigussuhtes üldjuhul nõrgemal positsioonil kui haldusorgan. Seetõttu peab halduskohtumenetluse reeglistik tagama isikute õiguste võimalikult tõhusa kaitse ning ulatusliku juurdepääsu õigusemõistmisele." Seega ei saa A. Š. nõude lahendamist halduskohtu asemel üldkohtu poolt pidada iseenesest Tartu linna huve kahjustavaks.

3-1-1-105-10 6) 19. novembril 2004 sõlmis A. Š. AS-s Eesti Ühispank U-Neti liitumislepingu. Internetipanga paroolid läksid K. T. valdusse; 7) A. Š. ei teadnud, kui palju raha tal pangas on, samuti ei osanud ta kasutada pangateenuseid; 8) A. Š. deebetkaart, selle PIN-kood ja internetipanga paroolid olid kogu süüdistuses märgitud perioodi vältel üksnes K. T. valduses. K. T. oli ainukene isik, kes tegeles A. Š. pangakontodel olnud raha kasutamisega. K. T. enda väitel oli see vajalik selleks, et aidata A. Š, kes ei osanud rahaga ümber käia; 9) ajavahemikul 18. septembrist kuni 23. novembrini 2004 võttis K. T. tema valduses olnud A. Š. deebetkaardi abil erinevatest pangaautomaatidest A. Š. pangakontolt sularaha, samuti kandis tema käes olnud internetipanga koode kasutades A. Š. pangakontolt raha enda ja J. Mändla pangakontodele. Väikeses ulatuses kasutas K. T. A. Š. pangakontodelt võetud raha kannatanu huvides (A. Š. eluruumi sisseseadmiseks ja tavapäraste elamiskulude katteks), vähemalt 79 750 krooni ulatuses pööras ta selle aga enda ja kolmanda isiku kasuks. 9.2 Kohtud on leidnud, et Tartu linn vastutab K. T. poolt A. Š. tekitatud 79 750 krooni suuruse kahju eest tulenevalt RVastS § 12 lg-test 1 ja 2 ning VÕS § 1054 lg-st 1. Kolleegium märgib, et RVastS § 12 lg-st 2 tulenev avaliku võimu kandja avalik-õiguslik vastutus tema ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt põhjustatud kahju eest ei ole samastatav VÕS § 1054 lg-s 1 sätestatud eraõigusliku vastutusega teise isiku eest, keda kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Tegemist on kahe eraldiseisva vastutuse ülemineku alusega, mille kohaldamise eeldused ei kattu ja mida ei saa kohaldada samaaegselt ühtedel ja samadel asjaoludel. Juhul, kui kahju on tekitatud avaliku võimu volituste rakendamisel või muude avalike ülesannete täitmisel, ei ole VÕS § 1054 kohaldatav ja rakendamisele kuulub riigivastutuse seadus (RVastS § 1 lg 1). Avaliku võimu kandja vastutus VÕS § 1054 lg 1 alusel tuleb kõne alla üksnes juhul, kui kahju põhjustati eraõiguslikus suhtes. 9.3 Käesolevas asjas on vaatluse all kahju, mille tekitas Tartu Linnavalitsuse hallatava asutuse sotsiaaltöötaja K. T., kes osutas oma tööülesannete raames kahjustatud isikule sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. Kolleegium on seisukohal, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus kujul, nagu selle osutamine tulenes Tartu Linnavolikogu 5. novembri 1998. a otsusega nr 257 kinnitatud Tartu Laste Turvakodu põhimäärusest ja noortekodu sotsiaaltöötaja ametijuhendist, on käsitatav kohaliku omavalitsuse üksusele kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-s 1 ja sotsiaalhoolekandeseaduse § 8 p-s 2 pandud avalike ülesannete täitmisena. Seega tuleneb Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse) vastutus A. Š. sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse osutamise käigus tekitatud kahju eest riigivastutuse seadusest, mitte võlaõigusseadusest. 9.4 RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 12 lg 1 esimese lause kohaselt on kohustatud kahju hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Sama paragrahvi teise lõike esimene lause näeb ette, et avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks loetakse igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. 9.5 Asjas ei ole vaidlust, et K. T. tegevus A. Š. raha käsutamisel oli õigusvastane ja põhjustas A. Š. vähemalt 79 750 krooni suuruse kahju. Samuti ei ole A. Š. tekkinud kahju võimalik 11(15)

3-1-1-105-10 kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. Kassatsioonimenetluse pooled on erinevatel seisukohtadel küsimuses, kas K. T. tegevus, millega ta A. Š. kahju tekitas, toimus avaliku võimu kandja ülesannete täitmise raames. 9.6 Riigikohus on varem leidnud, et vastutus tekitatud kahju eest läheb RVastS § 12 lg 2 järgi avaliku võimu kandjale üle üksnes tingimusel, et avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsiline isik tekitas kahju seoses enda kohustuste hulka kuuluvate funktsioonide täitmisega. Kui kahju tekitati avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku süü läbi seoses tema ameti- või töökohustuste täitmisega, ei välista vastutuse üleminekut RVastS § 12 lg 2 alusel asjaolu, et kahjustav tegevus oli vastuolus avaliku võimu kandja eesmärkide ja huvidega. Teenistushuvide vastane käitumine ei tähenda iseenesest, et isik tegutseks väljaspool töökohustusi. See, millal on kahju tekitanud käitumise seos töö- või teenistuskohustuste täitmisega piisav RVastS § 12 lg-s 2 ette nähtud vastutuse ülemineku tekkimiseks, on fakti küsimus. Määrav on seejuures asjaolu, kas kahju tekitanud isiku ametiülesannetel oli kahju tekitamise mehhanismis keskne (näiteks kahju tekitamist ainuvõimaldav) roll või oli ametiülesannete täitmine kahju tekitamise aspektist kõrvalise tähendusega. RVastS § 12 lg 2 kohaldamine on välistatud, kui seos kahju põhjustamise ja ametitegevuse vahel on pelgalt juhuslikku laadi. Samas ei eelda vastutuse üleminek RVastS § 12 lg 2 alusel alati seda, et kahju on tekitatud käitumisega, mille kaugem eesmärk on avaliku huvi teenimine. Teatud juhtudel on vastutuse üleminek avaliku võimu kandjale võimalik ka juhul, kui viimase ülesandeid täitnud isik kasutas oma töö- või teenistusülesannetest tulenevaid volitusi üksnes isiklike eesmärkide saavutamiseks. Ning lõpuks ei välista avaliku võimu kandja vastutust iseenesest seegi, kui tema ülesandeid täitnud füüsiline isik ületas kahju tekitades teatud määral oma volitusi. Siinkohal on otsustav asjaolu, et ilma avaliku võimu kandja antud pädevuseta puuduks ametnikul (töötajal) võimalus oma võimu kasutades kahju tekitada. Usaldusväärsete töötajate valik ja organisatsiooni sisemine korraldamine on avaliku võimu kandja pädevuses, mistõttu tal lasub kolmandate isikute suhtes teatud piirides ka riisiko, et töötaja kuritarvitab oma volitusi. Olukorras, kus üksikisik on jäetud avaliku võimu kandja ülesandeid täitva füüsilise isiku võimalike kuritarvituste meelevalda, oleks ebaõiglane panna talle kahju tekitanud isiku maksevõimetuse riski. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-136-04, p-d 15–16.) 9.7 Kolleegium on seisukohal, et K. T. töökohustuste seos tema kahju tekitanud käitumisega on piisavalt tugev, jaatamaks RVastS § 12 lg-s 2 alusel vastutuse üleminekut Tartu linnale (õigemini küll Tartu Linnavalitsusele, kuid käesoleva kriminaalasja kontekstis puudub kolleegiumi hinnangul sisuline vajadus asendada Tartu linn tsiviilkostjana Tartu Linnavalitsusega). 9.7.1 Kassaatoriga võib nõustuda selles, et maakohtu ja ringkonnakohtu järeldus, nagu kuulunuks K. T. tööülesannete hulka muu hulgas noortekodu kasvandike abistamine raha kasutamisel ja raha kontolt väljavõtmisel kasvandikega pangas käimine, on põhistamata. Kohtuotsustest ei nähtu, millistel tõenditel selline järeldus rajaneb. Samas ei loe kolleegium seda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, sest kõnealusel asjaolul pole Tartu linna vastutuse seisukohalt otsustavat tähtsust. 9.7.2 Sõltumata sellest, kas K. T. tööülesannete hulka kuulus klientide abistamine pangatoimingute tegemisel, pole tuvastatud asjaolude valguses kahtlust, et K. T. sai A. Š. deebetkaardi, selle PINkoodi, samuti internetipanga paroolid enda valdusse üksnes seetõttu, et A. Š. oli tema kui sotsiaaltöötaja klient. Kohtud on üheselt tuvastatud, et A. Š. deebetkaardi koos PIN-koodiga andis K. Kivistiku kaudu K. T. kätte Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna töötaja, kes oli selle vastu võtnud Tallinna Lastekodu Lasnamäe keskuse juhatajalt. Seega sai K. T. kannatanu deebetkaardi enda valdusse seoses oma tööülesannetega. Väärib märkimist, et esimesed summa võttis K. T. A. Š. pangakontolt välja juba 18. septembril 2004, s.o päev pärast pangakaardi saamist ja kaks päeva enne 12(15)