Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-23-7274 18. november 2025 Eesistuja Velmar Brett, liikmed Juhan Sarv ja Heili Sepp Kriminaalasi Martin Repinski süüdistuses KarS § 2172 lg 1, § 209 lg 2 p 2 ja § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2025. a otsus - Martin Repinski kaitsja vandeadvokaat Kristjan Tuul - Prokuratuur, esindajad riigiprokurör Alan Rüütel Kannatanud - Jõhvi vald, esindaja vandeadvokaat Allan Valk - Eesti Vabariik (Riigikogu Kantselei kaudu) 1. oktoober 2025, kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tallinna ringkonnakohus:
Ringkonnakohtu
20.veebruari
2025. a
otsus
osas,
millega
1) jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega Martin Repinski mõisteti KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks, Jõhvi valla tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja riigilt mõisteti Jõhvi valla menetluskulu katteks välja 7579 eurot 86 senti; 2) tühistas maakohtu otsuse osas, millega Martin Repinski mõisteti KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks ja Eesti Vabariigi tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata; 3) tunnistas Martin Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi süüdi, karistas teda ning saatis kannatanu tsiviilhagi 12 119 euro 56 sendi nõudes uueks arutamiseks maakohtule; 4) jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetati kriminaalmenetlus Martin Repinskile KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses, mis puudutas kütuse tankimist 26. märtsil 2022; 5) mõistis Martin Repinskilt välja sundraha 1329 eurot; 6) mõistis Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 32 826 eurot 80 senti valitud kaitsjale enne apellatsioonimenetlust makstud tasu katteks ja jättis ülejäänud menetluskulu süüdistatava kanda; 7) mõistis Eesti Vabariigilt Martin Repinski apellatsioonimenetluse kulu katteks välja 1831 eurot 42 senti.
2.Tühistada Harju Maakohtu 21. augusti 2024. a otsus osas, millega Martin Repinski mõisteti KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks, Jõhvi valla tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja riigilt mõisteti süüdistatava ja Jõhvi valla kasuks välja hüvitis selle menetluskulu katteks, mis tekkis seoses usalduse kuritarvitamises esitatud süüdistuse ja Jõhvi valla nõude menetlemisega.
3.Saata kriminaalasi eelmises punktis märgitud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
4.Jõustada Harju Maakohtu 21. augusti 2024. a otsus osas, millega Martin Repinski mõisteti KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks ja Eesti Vabariigi tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata.
5.Mõista Martin Repinski KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks osas, mis puudutab kütuse tankimist 26. märtsil 2022.
6.Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 39 522 eurot 2 senti selle menetluskulu katteks, mis tekkis enne apellatsioonimenetlust seoses kelmuses ja omastamises esitatud süüdistuse ning Eesti Vabariigi tsiviilhagi menetlemisega.
7.Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
1831 eurot
senti
8.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
9.Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
10.Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 5000 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Martin Repinski anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 2172 lg 1 järgi usalduse kuritarvitamises, KarS § 209 lg 2 p 2 järgi ametiisikuna toime pandud kelmuses ja KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ametiisikuna ja varem kelmuse toime pannud isikuna omastamises. Usalduse kuritarvitamine
2.2019. aasta märtsis vabastas süüdistatav Jõhvi vallavanemana teenistusest kolm ametnikku: vallasekretäri, valla sotsiaalteenistuse juhi ja finantsjuhi asetäitja. Ehkki ametnikud vabastati avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 87 alusel nende endi taotlusel, määras süüdistatav neile teenistusest vabastamisel hüvitise kuue kuupalga ulatuses. Seadus ega Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend niisugust lahkumishüvitist ette ei näinud. Koos sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksega kulus Jõhvi vallal lahkumishüvitiste maksmiseks 52 984 eurot 80 senti. Kelmus
3.Süüdistatav oli alates 28. märtsist 2019 Riigikogu liige. Ta taotles Riigikogu liikme staatuse seaduse (RKLS) §-s 31 ette nähtud Riigikogu liikme eluasemekulu hüvitist. Osutatud sätte kohaselt makstakse Riigikogu liikmele, kes rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi elab väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, tema sooviavalduse alusel
2(25)
1-23-7274 eluasemekulude hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20% Riigikogu liikme ametipalgast. Riigikogu juhatuse kinnitatud korra kohaselt hüvitatakse ainult tasutud kulu.
4.Süüdistatav esitas 31. mail 2019 Riigikogu Kantseleile avalduse, mille kohaselt oli tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress Ida-Virumaal Jõhvis. Eluasemekulude hüvitise saamiseks esitas ta 28. märtsist 2019 kuni 1. märtsini 2022 Riigikogu Kantseleile Tallinnas asuva korteri üürilepingud, mis olid sõlmitud järgmiselt: 1) 20. märtsil 2019 ajavahemikuks 1. aprillist kuni
30.juunini 2019; 2) 27. juunil 2019 ajavahemikuks 1. juulist kuni 31. detsembrini 2019; 3) 4. jaanuaril 2020 ajavahemikuks 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2020; 4) 1. novembril 2020 ajavahemikuks 1. novembrist 2020 kuni 30. aprillini 2021; 5) 1. mail 2021 ajavahemikuks 1. maist kuni 31. oktoobrini 2021; 6) 1. novembril 2021 ajavahemikuks 1. novembrist 2021 kuni 30. aprillini 2022.
5.14. detsembril 2020 ostis süüdistatav kaasomandi osa korteriomandist, mis asus Viimsi vallas. Samal päeval läks korter tema valdusesse ja ta asus seal elama. Seega elab ta alates 2020. a detsembrist piirkonnas, kus elavale Riigikogu liikmele eluasemekulude hüvitist ei maksta. Samas esitas süüdistatav hüvitise saamiseks Riigikogu Kantseleile ajavahemikus 28. märtsist 2019 kuni 1. märtsini 2022 üürilepingud, mille kohaselt üüris ta ka alates 1. jaanuarist 2021 kuni 1. märtsini 2022 korterit Tallinnas. Eelkirjeldatud jätkuva teoga lõi süüdistatav Riigikogu Kantseleile teadvalt ebaõige ettekujutuse, et ta üüris ka 4. jaanuarist 2021 kuni 1. märtsini 2022 Tallinnas korterit, elas seal ja maksis üüri. Selle tagajärjel maksis Riigikogu Kantselei süüdistatavale märgitud perioodi eest alusetult 12 119 eurot 56 senti Riigikogu liikme eluasemekulu hüvitist. Omastamine
6.27. novembrist 2021 kuni 26. märtsini 2022 kasutas süüdistatav talle kui Riigikogu liikmele antud tanklapidaja kliendikaarti (kütusekaarti) üheksal korral selleks, et tankida riigi arvel kütust, mida ta ei kasutanud Riigikogu liikme tööga seotud sõitudeks. Viiel korral tankis süüdistatav kokku 328 euro 90 sendi vääruses kütust sõidukisse, millega ta osutas samal ajal tanklate ümbruses taksoteenust. Veel tangiti süüdistatava kütusekaardiga kolmel korral kokku 154 euro 8 sendi eest kütust tanklates, mis asusid rohkem kui saja kilomeetri kaugusel piirkonnast, kus süüdistatav samal ajal taksoteenust osutas. Lisaks kasutas süüdistatav Riigikogu liikme kütusekaarti 26. märtsil 2022 selleks, et tankida teise isiku sõidukisse 98 euro 68 sendi väärtuses diislikütust. Tegemist oli ühe jätkuva teoga, millega süüdistatav pani toime omastamise enda ja kolmanda isiku kasuks. Tsiviilhagid
7.Maakohus võttis menetlusse Jõhvi valla tsiviilhagi osas, mis puudutab alusetult makstud lahkumishüvitistega tekitatud kahju hüvitamise nõuet summas 52 668 eurot. Samuti võeti menetlusse Eesti Vabariigi (Riigikogu Kantselei kaudu) tsiviilhagi alusetult saadud eluasemekulu hüvitise ning kütusekaardi põhjendamatu kasutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 12 701 eurot 22 senti. Kannatanud nõudsid süüdistatavalt hüvitist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel. Maakohtu otsus
8.Harju Maakohus tegi 21. augustil 2024 otsuse, millega ta: 1) mõistis süüdistatava õigeks nii usalduse kuritarvitamises, kelmuses kui ka omastamises, välja arvatud omastamissüüdistuses Riigikogu liikme kütusekaardi kasutamisel 26. märtsil 2022. Selles osas lõpetas kohus kriminaalmenetluse, kuna süüdistatava tegu võib vastata väärteo tunnustele;
3(25)
1-23-7274 2) jättis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata Jõhvi valla tsiviilhagi, samuti Eesti Vabariigi tsiviilhagi summas 12 602 eurot 54 senti, olles eelnevalt võtnud vastu riigi loobumise hagist summas 98 eurot 68 senti. Maakohus selgitas, et kannatanud saavad esitada sama nõude uuesti tsiviilkohtumenetluses; 3) mõistis kriminaalmenetluse kulu katteks riigilt välja 49 826 eurot 80 senti süüdistatava kasuks ja 7579 eurot 80 senti Jõhvi valla kasuks ning jättis riigi kanda tunnistaja sõidukulu 51 eurot 5 senti. Usalduse kuritarvitamine
9.Maakohus tuvastas, et kõik kolm süüdistuses nimetatud Jõhvi Vallavalitsuse ametnikku esitasid avalduse enda teenistusest vabastamiseks ATS § 87 lg 1 alusel. Süüdistatav allkirjastas 13., 15. ja
20.märtsil 2019 ametist vabastamise käskkirjad, mis nägid lahkuvale ametnikule ette kuue kuupalga suuruse hüvitise. Koos maksudega kulus vallal lahkumishüvitiste tasumiseks kokku 52 984 eurot 80 senti. Samas ei pannud süüdistatav süüdistuses kirjeldatud käitumisega toime süütegu ja seda järgmistel põhjustel.
10.KarS § 2172 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt. See kuriteokoosseis ei hõlma iga seadusevastast väärkäitumist, kui see on tegelikult kantud avaliku funktsiooni täitmise huvist. 2018. aastal vahetus Jõhvi vallas võim ja uus koalitsioon asus ellu viima enda nägemust. Legitiimselt saadud võimu teostamise osis on ka võimalus otsustada meeskonna üle. Vallavolikogu ja -valitsus küll hindasid vabastatud ametnike senist panust, kuid soovisid muutusi. Seega ei lähtunud ametnike vabastamine süüdistatava erahuvist, vaid oli seotud valla edasise arenguga ja teenis järelikult avaliku funktsiooni täitmise huvi. Keeruliste suhete tõttu vallavolikogu ja -valitsusega olid ametnikud piisava hüvitise saamise korral ka ise nõus teenistusest lahkuma. Hüvitiste maksmiseks vajalik raha oli valla eelarves ette nähtud vallavalitsuse palgafondis olemas. Süüdistuses etteheidetav lahendus oli kõige inimlikum ja säästvam nii ametnike kui ka valla seisukohalt.
11.Süüdistataval oli vallavanemana seaduse ja Jõhvi valla põhimääruse kohaselt õigus vallavalitsuse ametnikke teenistusest vabastada, samuti neid premeerida. Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhendi järgi võis teenistujale kauaaegse laitmatu teenistuse või teenistuskohustuste silmapaistvalt hea täitmise eest maksta preemiat kuni 20% teenistuja aastasest põhipalgast. Seega vähemalt teatud osas oli süüdistatav õigustatud maksma ametnikele hüvitist. Tol ajal kehtinud ATS § 105 andis õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikule õiguse nõuda hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses, alla seitsmeaastast last kasvatavale ametnikule aga kuue kuu keskmise palga ulatuses.
12.Kui arvata lahkumishüvitisteks kulunud summast maha hüvitis, mille maksmiseks oli süüdistataval õiguslik alus, ei ületa varaline kahju 40 000 eurot. Lisaks tuleb arvestada, et vallal tekkinuks kulu ka ametnike vabastamata jätmise korral. Teenistusest lahkunud raamatupidaja asemel uut ei võetud. Selle ametniku palgakulu koos tööjõumaksudega oli vallale 2676 eurot kuus. Vald säästis ainuüksi tema palgalt järgmise 19 kuu jooksul üle 56 000 euro, hiljem ametikoht koondati. Süüdistatava tahtlus ei hõlmanud vallale vähemalt 40 000 euro suuruse kahju tekitamist.
13.Isegi kui asuda seisukohale, et kuriteokoosseis on täidetud, ei saaks süüdistatavat karistada, sest ta tegutses vältimatus keelueksimuses. Ta arutas ametnikele makstavate hüvitiste suuruse enne läbi vallavalitsuse finantsjuhi ja õigusnõunikuga, saades kinnituse, et lahkumishüvitiste määramine on õiguslikult korrektne. Teenistusest lahkujatele hüvitise maksmine oli vallavalitsuse tavapärane praktika. Meediast on üldteada, et töösuhete lõpetamised kuldse käepigistusega on levinud nii avalikus kui ka erasektoris. Ametnikud ja nende kolleegid suunasid süüdistatavat määrama hüvitist võimalikult suures summas. Seega oli tema tegevus hüvitiste määramisel sotsiaaladekvaatselt mõistlik ja arusaadav. 4(25)
1-23-7274 Kelmus
14.Süüdistatav taotles Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitist, tuginedes asjaolule, et tema rahvastikuregistri-järgne elukoht asub Jõhvis ja ta elab Tallinnas üürikorteris. 4. jaanuarist 2021 kuni
1.veebruarini 2022 hüvitas Riigikogu Kantselei süüdistatavale 12 119 eurot ja 56 senti.
15.On tuvastatud, et süüdistuses käsitletud ajal oli süüdistatava rahvastikuregistri-järgne elukoht Jõhvis. Maakohus ei andnud hinnangut kohtuvaidluses esitatud prokuröri väitele, et süüdistatav pidanuks muutma enda elukoha aadressi rahvastikuregistris, sest süüdistuses sellist etteheidet ei ole.
16.Süüdistusversioon, mille kohaselt süüdistatav ei elanud tegelikult Tallinna korteris ega tasunud selle eest üüri, on tõendamata. Süüdistatava ja tunnistajate kokkulangevate ütluste kohaselt maksis süüdistatav üüri sularahas. Süüdistatav võttis enda pangakontolt sularaha summades, mis ületasid üüri mitu korda. Ehkki süüdistatav ei elanud Tallinna korteris iga päev, võis ta aeg-ajalt seal käia ja ööbida. Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise kord ei sätesta, kui palju peab Riigikogu liige hüvitise eest üüritavat eluruumi kasutama, ega välista eluasemekulu hüvitamist ka siis, kui Riigikogu liikmele kuulub kinnisvara Tallinnas või selle lähistel. Pole alust arvata, et süüdistatava ja kolme tunnistaja ütlused korteri üürimise kohta on ebausaldusväärsed. Omastamine
17.Riigikogu Kantselei väljastas süüdistatavale kütusekaardi, mida süüdistatav kohustus kasutama vaid Riigikogu liikme tööga seotud sõidukulu kandmiseks. On tõendatud nii selle kütusekaardi kasutamine kõigil süüdistuses märgitud üheksal korral kui ka asjaolu, et Riigikogu Kantselei tasus tangitud kütuse eest kokku 581 eurot 66 senti. Omastamise seisukohalt on oluline, milline osa tangitud kütusest kulus sõitudele, mis ei olnud seotud Riigikogu liikme tööga.
18.Süüdistuse kohaselt tankis süüdistatav esimesel viiel korral Riigikogu liikme kütusekaardiga kokku 328 euro 90 sendi eest diislikütust ajal, mil ta osutas tankimiskohtade lähiümbruses taksoteenust. Sellest võib aru saada nii, et kõigil neil juhtudel kasutas ta tangitud kütust taksoteenuse osutamiseks. Samas järeldub prokuratuuri esitatud vaatlusprotokollist, et tankimistega ajaliselt lähestikku toimunud taksosõitudele kulus kütust vaid 88 euro ja 1 sendi väärtuses ehk vähem kui kuriteokoosseisu täitmiseks nõutav 200 eurot. Ühel juhul pole tuvastatav, kas selle sõidukiga, mida Riigikogu liikme kütusekaardiga tangiti, sõideti ka taksot. Samuti ei ole välja selgitatud, millise osa taksosõitudeks kulunud kütuse eest tasuti äriühingu pangakaardiga. Kummutada ei saa ka kaitseväidet, et süüdistatav tegi taksosõite COVID-19 pandeemia tingimustes valijatega kohtumiseks ehk seoses Riigikogu liikme tööga. Järelikult tuleb süüdistatav nende viie tankimise osas õigeks mõista.
19.Süüdistatava Riigikogu liikme kütusekaarti kasutati kolmel korral ka siis, kui süüdistatav viibis tankimiskohast rohkem kui saja kilomeetri kaugusel ja osutas taksoteenust. On tõenäoline, et neil juhtudel kasutas süüdistatava kütusekaarti keegi tema lähedastest. Samas ei ole tuvastatud, kes kütusekaarti kasutas, kas ta tegi seda süüdistatava nõusolekul või tema teadmata ning kas tangitud kütust kasutati Riigikogu liikme tööga seotud sõitudeks. Tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks, tuleb ta õigeks mõista ka kõnesolevas kolmes tankimises.
20.Süüdistatav kasutas 26. märtsil 2022 Riigikogu liikme kütusekaarti selleks, et tankida 98 euro 68 sendi eest kütust võõra meesterahva sõidukisse. Kuna tangitud kütust oli vähem kui 200 euro väärtuses, võib see tegu vastata KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteo tunnustele ja kriminaalmenetlus tuleb lõpetada.
5(25)
1-23-7274 Prokuratuuri apellatsioon ja kaitsja määruskaebus
21.Prokuratuur taotles süüdistatava süüditunnistamist süüdistuse kogu mahus ja tema karistamist, paludes lisaks läbi vaadata Jõhvi valla ning Eesti Vabariigi tsiviilhagid ning mõista enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu välja süüdistatavalt. Apellant märkis, et ta ei taotle suulist menetlust.
22.Kaitsja palus mõista süüdistatava menetluskulu katteks täiendavalt välja 15 800 eurot 30 senti. Ringkonnakohtu otsus
23.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. veebruaril 2025 kirjalikus menetluses maakohtu otsuse osaliselt ja 1) tunnistas süüdistatava süüdi KarS § 209 lg 2 p 2 järgi, karistades teda pooleteistaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata; 2) saatis Eesti Vabariigi tsiviilhagi selle nõude osas, mis puudutas eluasemekulude hüvitamist summas 12 119 eurot 56 senti, uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus; 3) mõistis süüdistatavalt välja sundraha 1329 eurot, vähendas riigilt süüdistatava kasuks välja mõistetavat menetluskulu hüvitist 32 826 euro 80 sendile ja mõistis riigilt süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu katteks välja 1831 eurot 42 senti; 4) jättis muus osas maakohtu otsuse muutmata. Usalduse kuritarvitamine
24.Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et süüdistatava tegu ei vasta usalduse kuritarvitamise koosseisule, kuid kui asuda vastupidisele seisukohale, siis pani süüdistatav teo toime vältimatus keelueksimuses.
25.Varaliste huvide järgimata jätmise kohustuse rikkumisena KarS § 2172 lg 1 mõttes tuleb käsitada tegevust, mis ei ole kantud avaliku funktsiooni täitmise huvist. Ametnike teenistusest vabastamine ei olnud süüdistatava erahuvi, vaid oli seotud vallavõimu nägemusega valla edasisest arengust. Jõhvi Vallavolikogus moodustati 2018. aastal uus koalitsioon, kes tahtis otsustada, kellega vallavalitsuse ametnikest koostööd jätkata. Ametnike lahkumist soovis nii volikogu enamus kui ka vallavalitsus. 2019. aasta märtsiks oli töökliima muutunud kehvemaks, mistõttu kaalusid ametnikud teenistusest lahkumist juba enne seda, kui süüdistatav neile selleks ettepaneku tegi. Läbirääkimiste tulemusel otsustati määrata neile lahkumisel kuue kuupalga suurune hüvitis. Valla 2019. aasta eelarves ette nähtud vallavalitsuse palgafondist oli võimalik hüvitised välja maksta.
26.Kohtukolleegium ei nõustunud prokuratuuriga, et süüdistataval ei olnud seaduslikku alust maksta omal soovil teenistusest lahkuvatele ametnikele kuue kuupalga suurust hüvitist. Selliste hüvitiste määramisel lähtuti kaalutletud kompromissist, mis saavutati vallavõimu ja lahkuvate ametnike vahel. Kokkuleppe tingimusi aktsepteerides ei nõudnud ametnikud hiljem teenistusest vabastamiste õigusvastaseks tunnistamist. Hüvitiste maksmise ja suuruse arutas süüdistatav läbi valla finantsjuhi ja õigusnõunikuga. Omal soovil lahkuvatele ametnikele hüvitise maksmine oli Jõhvi vallas ka varem tavapärane praktika. Kuna ühe teenistusest lahkunud ametniku ametikohta ei täidetud, säästis vald mitukümmend tuhat eurot. Kelmus 6(25)
1-23-7274
27.Süüdistatava õigeksmõistmine kelmuses on põhjendamatu. Maakohus hindas süüdistatava, tema abikaasa, samuti Tallinna korteri üürileandja ning viimase poja ütlusi kriitikavabalt, arvestamata kriteeriume, millest peab lähtuma, otsustamaks isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsuse üle. Seetõttu andis kohus süüdistatava ja tunnistaja ütluste usaldusväärsusele väära hinnangu, mis tõi kaasa eksimused faktiliste asjaolude tuvastamisel.
28.Üürileandja ütlusi süüdistatavale korteri kasutada andmise ja selle eest sularahas üüri saamise kohta ei saa pidada usaldusväärseks. Maakohus jättis tähelepanuta olulised tunnismärgid, mis viitavad tunnistaja ütluste ebausaldusväärsusele, sh põiklevad, ebakindlad ja detailideta vastused ning sagedase tuginemise sellele, et ta üht või teist asjaolu ei mäleta. Samuti on ebausaldusväärsed üürileandja ja tema poja ütlused selle kohta, et üürileandja poeg, kes elas samas korteris, mida väidetavalt üüris ka süüdistatav, tegi emale pangaülekandeid muul põhjusel kui üüri maksmiseks. Usutavad ei ole ka üürileandja ütlused, et ta soovis saada süüdistatavalt üüri sularahas. Usutav pole seegi, et süüdistatav oli valmis maksma enam kui 800-eurost kuuüüri Lasnamäel asuva kahetoalise korteri eest, kus samal ajal elas ka teine üürnik. Ebausaldusväärsed on ka süüdistatava ütlused süüdistuses märgitud korteri üürimise, seal elamise ja selle eest tasumise kohta. Süüdistatava ütlusi ei kinnita ka tema abikaasa napid ja detailideta ütlused, millest aimub, et sisuliselt edastab ta süüdistatavalt kuuldud teavet.
29.Tõendid ei kinnita, et süüdistatav kasutas 2021. ja 2022. aastal aeg-ajalt vaidlusalust korterit. Korteris elanud üürileandja poja ütlused, et ta nägi süüdistatavat seal mitu korda, on ebajärjepidevad, põiklevad ja vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega, kusjuures tunnistaja selgitust ütlustes vastuolu tekkimise põhjuste kohta ei saa võtta tõsiselt. Maakohus jättis arvestamata kahe samas trepikojas elanud tunnistaja ütlustega, et nad ei näinud süüdistatavat süüdistuses märgitud perioodil üürikorteris käimas.
30.Süüdistusversiooni, et süüdistatav ei üürinud 2021. aasta jaanuarist 2022. aasta märtsini Tallinna korterit, kinnitab seegi, et ta ostis 2020. a detsembris koos abikaasaga ridaelamuboksi Viimsi valda, asudes kohe ka sinna elama. Selle eluruumi arendaja ja süüdistatava Viimsi naabrite ütlused kinnitavad, et süüdistatav elas alates 2020. aasta detsembrist püsivalt Viimsis, ehkki ta ei märkinud seda elukohta enda aadressiks rahvastikuregistris. Kohtukolleegium järeldas, et süüdistatav ei kasutanud vähemalt alates 4. jaanuarist 2021 kuni 1. märtsini 2022 üürikorterit Tallinnas. Sellele vaatamata esitas ta Riigikogu Kantseleile teadvalt ebaõigeid andmeid korteri kasutamise ning üüri tasumise kohta, et saada RKLS § 31 lg 2 alusel hüvitist.
31.Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 65 lg 1 kohaselt esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Jättes rahvastikuregistrisse kandmiseks esitamata õiged andmed enda peamise ehk Viimsi vallas asuva elukoha kohta, suurendas süüdistatav võimalust kuritarvitada RKLS § 31 lg-st 2 tulenevat õigust. Kui rahvastikuregistris märgitud elukohaandmed seostuvad vahetult avaliku ülesande täitmisega (RRS § 66 lg 1), esineb registriandmete õigsuse vastu kaalukas avalik huvi. Sel juhul tuleb isikul olla tavapärasest hoolsam, et tagada enda elukohaandmete õigsus ning vastavus tegelikule olukorrale.
32.Seega eksitas süüdistatav eluasemekulu hüvitise saamiseks tegelikkusele mittevastavate andmete esitamisega Riigikogu Kantselei töötajaid, kellel polnud võimalik kontrollida tema rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete õigsust ega sularahas üüri maksmist. Eksimuse tõttu tegi Riigikogu Kantselei varakäsutuse, makstes süüdistatavale riigi arvelt alusetult 12 119 eurot 56 senti eluasemekulu hüvitist. Omastamine
7(25)
1-23-7274
33.Prokuratuuri esitatud tõendid omastamise kohta on ebapiisavad ega võimalda asuda seisukohale, et süüdistusversioon on tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust. Pole tuvastatav, et süüdistatav kasutas Riigikogu liikme kütusekaardiga tangitud kütust taksoteenuse osutamiseks rohkem kui 88 euro ja 1 sendi väärtuses. Samuti ei ole kummutatud kaitseväide, et süüdistatav kasutas taksoteenuse osutamist võimalusena valijatega kohtuda, s.o Riigikogu liikme tööga seotud tegevuseks.
34.Prokuratuur ei ole veenvalt tõendanud sedagi, et juhtudel, mil süüdistatava kütusekaarti kasutas keegi teine – arvatavalt lähedane või tuttav –, tegi ta seda süüdistatava nõusolekul, ja et tangitud kütust kasutati sõitudeks, mis ei olnud seotud Riigikogu liikme tööga. Süüdistuses ei ole märgitud, et süüdistatav jättis täitmata kohustuse hoida kütusekaarti enda valduses ja võimaldas tuvastamata isikul seda tankimisel kasutada. Kohus ei saa isikule omistada süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
35.Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur ja kaitsja. Prokuratuuri kassatsioon
36.Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus süüdistatava õigeksmõistmise ja kriminaalmenetluse lõpetamise ning kannatanute tsiviilhagide läbi vaatamata jätmise kohta. Kassaator palub saata kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
37.Vaidlustades süüdistatava õigeksmõistmist usalduse kuritarvitamises, märgib prokuratuur, et praegusel juhul ei ole tuvastatav avaliku funktsiooni täitmise huvi, mida vallavalitsuse ametnike teenistusest vabastamine ja neile õigusliku aluseta lahkumishüvitise maksmine teenis. Asjaolu, et süüdistatav sai legitiimselt vallavanemaks, ei andnud talle õigust ametnike vabastamiseks ja neile hüvitise maksmiseks ilma seaduses sätestatud aluseta. Kohtute käsitlus viib selleni, et iga uus võimuletulija saab n-ö kuldse käepigistusega vabaneda ametnikest, kes talle ükskõik millisel põhjusel ei meeldi. See ei ole kooskõlas avaliku teenistuse põhimõtetega. Süüdistatava poolt teenistusest vabastatud ametnikele makstud lahkumishüvitist ei saa käsitada ka tulemusliku töö eest makstava preemiana, mida vallavanemal oli õigus määrata. Süüdistatava vabastatud kolmest ametnikust kaks on praeguseks endisele tööle naasnud. Süüdistatav ei olnud vältimatus keelueksimuses.
38.Väär on ka süüdistatava õigeksmõistmine omastamises. Riigikogu liikme poolt tasu eest taksoteenuse osutamist ei saa käsitada valijatega kohtumisena ega lugeda ka Riigikogu liikme tööga seotud tegevuseks. Süüdistatava õigeksmõistmisel osategudes, mis seisnesid süüdistatava kütusekaardi kasutamises kolmandate isikute poolt, panid kohtud prokuratuurile liigse tõendamiskoormise, nõudes tankija isiku tuvastamist. Olukorras, kus puuduvad tõendid, et süüdistatav oleks kütusekaardi kaotanud või et see oleks muul viisil tema tahte vastaselt valdusest välja läinud, saab eeldada, et ta andis kütusekaardi kellelegi kasutada. Ei ole väidetud, et kolmandate isikute tangitud kütust kasutati seoses süüdistatava Riigikogu liikme tööga. Kuna kõik süüdistuses nimetatud tankimised on käsitatavad ühe jätkuva teona, on kuriteona karistatav ka 26. märtsi 2022. a osategu. Kaitsja vastus prokuratuuri kassatsioonile
39.Kaitsja taotleb prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata jätmist, märkides muu hulgas järgmist.
8(25)
1-23-7274
40.Kohtud mõistsid süüdistatava usalduse kuritarvitamises põhjendatult õigeks. Kolmele vallaametnikule teenistusest vabastamisel lahkumishüvitise maksmine oli kompromiss, mille eesmärk oli säilitada töö- ja õigusrahu. See oli pooltele nii ajaliselt kui ka rahaliselt säästvam kui aastaid kestev kohtuvaidlus. Teenistussuhte lõpetamine lähtus avaliku funktsiooni täitmise huvist, kuna oli seotud uue vallavõimu plaanidega, mis puudutasid Jõhvi valla edasist arengut ja selleks vajalike projektide elluviimist. Väljamakstud lahkumishüvitised jäid valla eelarves ette nähtud summade piiridesse. Ühe teenistusest vabastatud ametniku ametikoht hiljem koondati, mis aitas vallal täiendavalt raha kokku hoida. Isegi juhul, kui süüdistatav täitnuks süüteokoosseisu, oleks tema süü välistatud vältimatu keelueksimuse tõttu.
41.Seaduslik on ka süüdistatava õigeksmõistmine omastamises. Prokuratuuri käsitlus, mille kohaselt ei tohi Riigikogu liige kasutada valijatega kohtumiseks võimalust neile taksoteenust osutada, oleks lubamatu sekkumine Riigikogu liikme poliitilisse tegevusse. Pole tuvastatav, kas kolmanda isiku poolt süüdistatava kütusekaardi kasutamine on käsitatav omastamisena ja kas selle saab omistada süüdistatavale. Ka kolmanda isiku tangitud kütust võis süüdistatav kasutada tööga seotud sõitudeks. Prokuratuuri väited liigse tõendamiskoormuse kohta on alusetud. Süüdistusest ei ilmne, millist tegu süüdistatavale seoses kolmandate isikute poolt kütusekaardi kasutamisega ette heidetakse. Samuti ei ole süüdistuses märgitud tankimised vaadeldavad ühe jätkuva teona. Kaitsja kassatsioon
42.Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüditunnistamises ja karistamises kelmuses, samuti osas, millega kohus saatis riigi tsiviilhagi uueks arutamiseks maakohtule ja otsustas hüvitatava menetluskulu suuruse. Kassaator palub kelmusesüüdistuse ja tsiviilhagi osas jõustada maakohtu otsuse ning teha uue kriminaalmenetluse kulu hüvitamise otsustuse, millega riigilt mõistetaks süüdistatava kasuks täiendavalt välja 639 eurot 8 senti apellatsioonimenetluses ja 15 800 eurot 30 senti enne seda tekkinud menetluskulu katteks. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule.
43.Süüdistuse kohaselt lõi süüdistatav Riigikogu Kantseleile teadvalt ebaõige ettekujutuse sellest, et ta üüris Tallinna korterit, elas seal ja tasus üüri. Ringkonnakohus heitis süüdistatavale ette aga ka seda, et ta ei muutnud enda elukohaandmeid rahvastikuregistris. Tegemist on lubamatu väljumisega süüdistuse piiridest.
44.RKLS § 31 lg 2 kohaselt makstakse eluasemekulude hüvitist kõigile selleks soovi avaldanud Riigikogu liikmetele, kelle rahvastikuregistrisse kantud elukoht on väljaspool Tallinna ja sellega piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi. Osutatud sätte kohaselt ei olene hüvitise maksmine sellest, kas Riigikogu liige faktiliselt üürib korterit, elab seal ja maksab üüri. Oluline on rahvastikuregistrisse kantud elukoht.
45.Rahvastikuregistri järgi oli süüdistatava elukoht Ida-Virumaal ja seega oli tal ka õigus hüvitist saada. Seaduse kohaselt võib inimesel olla mitu elukohta. Seadus ei reguleeri, millise enda mitmest tegelikust elukohast peaks inimene valima rahvastikuregistris õigusliku tähendusega elukoha aadressiks. Süüdistuses märgitud perioodil oli süüdistatava rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress Ida-Virumaal ja prokuratuur ei ole tõendanud, et see olnuks vale. Süüdistatav peab IdaVirumaad enda koduks ja tal olid süüdistuses märgitud perioodil selle piirkonnaga tihedad sidemed. Seega oli Ida-Virumaal üks süüdistatava elukoht ja seda ei väära ka asjaolu, et talle kuulus eluruum Viimsi vallas.
46.Leides, et süüdistatav tegelikult Tallinna korterit ei kasutanud ega maksnud selle eest üüri, rikkus ringkonnakohus põhjendamiskohustust ega tõlgendanud kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks. 9(25)
1-23-7274 Samuti ei järginud apellatsioonikohus Riigikohtu otsuses nr 1-20-2143/156 väljendatud seisukohti. Kohtukolleegium andis süüdistatava ja kolme tunnistaja ütluste usaldusväärsusele teistsuguse hinnangu, kui seda oli teinud maakohus. Samas ei taotlenud prokuratuur süüdistatava ja tunnistajate küsitlemist ringkonnakohtus. Seetõttu pidanuks tema taotlus isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsuse ümberhindamiseks jääma tagajärjetuks. Ringkonnakohus ei hinnanud tunnistajate ütlusi igakülgselt ja erapooletult.
47.Tühistades maakohtu otsuse riigi tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise kohta, väljus ringkonnakohus lubamatult apellatsiooni piiridest, raskendades süüdistatava olukorda. Tsiviilhagi osas saanuks maakohtu otsuse vaidlustada üksnes kannatanu, kes seda aga ei teinud. Prokuratuuri apellatsiooniõigus ei hõlmanud tsiviilhagi kohta tehtud otsustuse vaidlustamist.
48.Isegi juhul, kui prokuratuuril oli õigus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada, tulnuks tal seda teha 15-päevase määruskaebetähtaja, mitte 30-päevase apellatsioonitähtaja jooksul. KrMS § 381 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 425 lg 1 ning § 427 kohaselt saab tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada üksnes määruskaebe korras. Seetõttu ei olnud prokuratuuri apellatsioonis esitatud taotlus tsiviilhagi osas tähtaegne ja tulnuks jätta läbi vaatamata.
49.Maakohus jättis alusetult osa süüdistatava menetluskulust hüvitamata, samuti on ekslik ringkonnakohtu otsustus apellatsioonimenetluse kulu suuruse kohta. Prokuratuuri vastus kaitsja kassatsioonile
50.Prokuratuur leiab, et kaitsja kassatsioonis märgitu ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada, ja märgib mh järgmist.
51.Süüdistatavale ei ole süüdistuses ette heidetud valeandmete esitamist rahvastikuregistrile, vaid seda, et ta esitas Riigikogu Kantseleile valeandmeid enda elukoha ja selle kohta, et ta maksab Tallinna korteri eest (sularahas) üüri. Kuna ta tegelikult üüri ei maksnud ja elas Viimsis, siis ei olnud tal ka õigust eluasemekulu hüvitamisele.
52.Ringkonnakohus ei eiranud kirjalikus menetluses süüdistatava ja tunnistaja ütluste usaldusväärsusele maakohtust erinevat hinnangut andes Riigikohtu otsuses nr 1-20-2143/156 väljendatud seisukohti. Viidatud lahendist ei tulene ringkonnakohtu kohustust isikulised tõendiallikad alati uuesti üle kuulata. Menetletavas asjas peatus ringkonnakohus väga põhjalikult ütluste usaldusväärsusel ja tõi otsuses näiteid, miks need ei ole usaldusväärsed. Kui isiku maakohtus antud ütlustes ilmnevad selged vastuolud, mida ei ole võimalik edasises kohtumenetluses ümber lükata, või kui tõendiallikas on läbivalt viidanud asjaolude mittemäletamisele, tohib ringkonnakohus tõendiallika usaldusväärsuse ümber hinnata ka teda vahetult üle kuulamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
(I) Lahkumishüvitiste maksmine Jõhvi vallaametnikele: süüdistus usalduse kuritarvitamises
53.Ehkki süüdistuses KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegu ei vasta usalduse kuritarvitamise tunnustele, tuginesid kohtud süüdistatavat selles teos õigeks mõistes materiaalõiguslikult ekslikele seisukohtadele ja jätsid kontrollimata, kas tegemist võib olla omastamisega (KarS § 201). Ühtlasi ei nõustu kolleegium kohtute hinnanguga, et süüdistatava eksimus teo keelatuses oli temale KarS § 39 lg 1 mõttes vältimatu.
54.Menetletavas asjas on vaidlusteta tuvastatud, et süüdistatav andis 2019. a märtsis Jõhvi vallavanemana kolm käskkirja. Nendega vabastas ta ATS § 87 lg 1 alusel ehk ametnike endi soovil 10(25)
1-23-7274 Jõhvi Vallavalitsuse teenistusest vallasekretäri, sotsiaalteenistuse juhi ja finantsjuhi asetäitja. Ühtlasi määras süüdistatav kõigile kolmele ametnikule teenistusest vabastamisel hüvitise kuue kuupalga ulatuses. Jõhvi vallal kulus hüvitiste maksmiseks koos tööjõumaksudega kokku 52 984 eurot 80 senti. (A) Hinnang kohtute põhjendustele
55.Kohtud leidsid, et ametnikele lahkumishüvitisi määrates ei rikkunud süüdistatav KarS § 2172 lg 1 mõttes Jõhvi valla varaliste huvide järgimise kohustust, kuna ta lähtus avaliku funktsiooni täitmise huvist. Niisugust huvi sisustasid kohtud sellega, et Jõhvi vallas 2018. a lõpus võimule tulnud uue koalitsiooni esindajad vallavolikogus ja -valitsuses soovisid valla arengus muutusi ja seepärast ka kõnesoleva kolme ametniku lahkumist. Kohtute hinnangul on legitiimselt saadud võimu teostamise osa ka võimalus otsustada meeskonna üle ja sõlmida personaliga kompromisse. Lisaks osutasid kohtud vallavanema õigusele ametnikke premeerida.
56.Kui maakohtu otsusest võib järeldada, et osutatud huvi järgimine välistas üksnes süüdistatava teo karistatavuse, siis ringkonnakohus on asunud seisukohale, et lahkumishüvitiste määramine oli täiesti seaduslik (vt ringkonnakohtu otsuse punkt 92). Seda põhjusel, et tegemist oli vallavõimu ja lahkuvate ametnike vahel saavutatud kaalutletud kompromissiga. Samuti oli niisuguste lahkumishüvitiste määramine Jõhvi vallas tavapärane praktika ja makstud summa jäi valla eelarves ette nähtud vallavalitsuse palgafondi raamesse. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu.
57.Avaliku, sh omavalitsusüksuse raha kasutamisel peab olema seaduslik alus (RKKK 28.06.2024, 1-20-3101/99, p 101). Avaliku teenistuse seadus ei sätesta alust maksta lahkumishüvitist ametnikule (ATS § 7 lg 1), kes vabastatakse teenistusest ATS § 87 lg 1 alusel ehk tema enda soovil. Ametnikule teenistusest vabastamise korral makstavaid hüvitisi reguleerib ATS § 102, mis näeb hüvitise ette juhuks, kui ametnik koondatakse (ATS § 90) või kui ministeeriumi kantsler vabastatakse teenistusest koostöö mittelaabumise tõttu (ATS § 96). Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 543 sätestab võimaluse maksta teatud tingimustel hüvitist või preemiat valla või linna ametiasutuses töötavale ametnikule või töötajale, kes vabastatakse ametist seoses haldusterritoriaalse korralduse muutmisest tuleneva ameti- või töökoha koondamisega. Jättes kõrvale küsimuse, kas kohaliku omavalitsuse üksus võib kehtestada ametnikele hüvitisi, mida seadus ei sätesta, pole kriminaalasjas vaidlust, et süüdistuses märgitud perioodil kehtinud „Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend“ (RT IV, 30.11.2018, 51) omal soovil lahkuvale ametnikule hüvitist ette ei näinud.
58.Ametniku teenistussuhe riigi või kohaliku omavalitsuse üksusega on avalik-õiguslik, mitte ei põhine eraõiguslikul lepingul. Avalikus õiguses kehtiva seaduslikkuse põhimõtte (PS § 3 lg 1 esimene lause) kohaselt võib haldusorgan teha üksnes seda, mis on kehtiva õigusega lubatud (RKHK 09.02.2011, 3-3-1-88-10, p 18). Kõik haldusorganite antud õigusaktid peavad olema kooskõlas põhiseaduse, seaduste ja seaduse alusel antud aktidega. Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks pädevuse ja volituse. (RKHK 19.11.2012, 3-3-1-43-12, p 19) Seega ei saa ametiasutus ametnikule teenistussuhte raames makstavate summade üle otsustamisel tugineda eraõiguses kehtivale lepinguvabadusele ja seaduse dispositiivsuse põhimõttele (VÕS § 5), nagu ringkonnakohus seda sisuliselt võimalikuks pidas. Seda kinnitab otsesõnu ka ATS § 61 lg 6, mis sätestab, et ametiasutus ei maksa ametnikule sellist lisatasu või toetust, mille maksmine ei tulene seadusest. Olenemata sellest, kas kõnesolev säte hõlmab ka teenistusest vabastamise korral makstavaid hüvitisi, laieneb seadusliku aluse nõue lahkumishüvitiste määramisele juba avaliku õiguse üldpõhimõtte kohaselt.
59.Seega ei saanud kohtute tuvastatud Jõhvi valla ja vallaametnike kokkulepe lahkumishüvitise maksmise kohta luua ega asendada hüvitiste maksmiseks puuduvat seaduslikku alust. Asjakohane ei ole ka argument, et lahkumishüvitiste maksmiseks vajalik raha oli vallavalitsuse palgafondis olemas. 11(25)
1-23-7274 Kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve kulukirje, mis kehtestab ametiasutuse palgafondi, ei anna alust teha ametnikele selle summa piires väljamakseid, mida ei ole õigustloovas aktis ette nähtud. Muidugimõista ei tekitanud seaduslikku alust lahkumishüvitiste maksmiseks ka Jõhvi Vallavalitsuse varasem praktika.
60.Kolleegium nõustub kohtutega, et süüdistataval oli seaduslik alus (ATS § 61 lg-d 1 ja 5 ning Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhendi § 14 lg 1) määrata süüdistuses nimetatud ametnikele preemiat. Kohtupraktika kohaselt on vallavanemal ametnike premeerimisel ulatuslik kaalutlusruum (vt ka RKKK 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p-d 21–25). Menetletavas asjas ei ole kohtud tuvastanud ega ka prokuratuur esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust tõsikindlalt järeldada, et süüdistuses nimetatud ametnikele teenistusest vabastamisel preemia määramine olnuks õigusvastane. Seega selle summa ulatuses, milles süüdistatav tohtis ametnikke premeerida, saab vaidlusalused lahkumishüvitised lugeda in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt õiguspäraseks.
61.Nii ATS § 61 lg-st 5 kui ka süüdistuses märgitud ajal kehtinud Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhendi § 11 lg-st 2 nähtub, et preemiat kui muutuvpalka võib kalendriaasta jooksul ametniku põhipalgale juurde maksta kuni 20 protsenti ametniku aastasest põhipalgast. Süüdistatav määras ametnikele lahkumishüvitised kuue kuupalga ulatuses ehk 50 protsenti nende aastasest põhipalgast. Seega moodustab maksimaalne seadusega lubatud preemiasumma süüdistatava määratud lahkumishüvitistest 20/50 ehk 40%. Järelikult legitimeerib vallavanema premeerimisõigus süüdistatava määratud hüvitised vaid 40% ulatuses. Hüvitistest 60% ehk 31 790 eurot 88 senti (koos tööjõumaksudega) määras süüdistatav ametnikele seadusliku aluseta.
62.Väär on kohtute seisukoht, et süüdistatava tegu ei vasta KarS § 2172 lg 1 objektiivsele koosseisule põhjusel, et ta lähtus lahkumishüvitisi määrates avaliku funktsiooni täitmise huvist. Kohtud pidasid nimetatud huvi teenimiseks seda, et süüdistatava määratud hüvitiste eest nõustusid ametnikud, kellega valla poliitilise juhtkonna koostöö ei laabunud, ise teenistusest lahkuma.
63.Kolleegium märgib, et ametiasutuse poliitilise juhtkonna soov ametnik enda eelistustest lähtudes välja vahetada on üldjuhul seadusvastane ega ole seega avalikes huvides. ATS § 51 lg 2 sätestab, et ametnik peab oma teenistusülesandeid täitma erapooletult, sealhulgas valima teenistusülesandeid täites igaühe õigusi ja vabadusi ning avalikku huvi parimal võimalikul viisil arvestava lahenduse. Osutatud norm kätkeb endas ka ametniku neutraalsuskohustust, mis nõuab muu hulgas seda, et haldusesiseselt ei tohi ametnik oma teenistusülesannete täitmise raames kestvalt ja aktiivselt toetada ühe kindla erakonnapoliitilise nägemuse edendamist (vt K. Lang, I. Pärnamägi, E. Sarapuu. Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat. Tallinn: Justiitsministeerium 2013, lk 170).
64.Ametnikkonna neutraalsuse põhimõttest tuleneb omakorda kohustus tagada ametnikkonna kaitse poliitilistel põhjustel või eriarvamuste tõttu teenistusest vabastamise eest (vt M. Mikiver, A. Mõttus, A. Laurand. Analüüs – ametnike teenistussuhete üleviimine töölepingulisele alusele. Riigiõiguse Sihtkapital 2023, lk 11). Seetõttu võib ametniku teenistussuhte avaliku võimu kandja algatusel lõpetada vaid seaduses sätestatud alusel (vt ka K. Lang jt. viidatud teos, lk 259). Muudel juhtudel on ametniku teenistusest vabastamine ebaseaduslik ja seega ka vastuolus avaliku huviga.
65.Koostöö mittelaabumine ametiasutuse poliitilise juhtkonnaga annab ATS § 96 järgi aluse teenistussuhte lõpetamiseks üksnes ministeeriumi kantsleri puhul. Süüdistuses nimetatud vallaametnike vabastamiseks samasugusel põhjusel avaliku teenistuse seaduse 11. peatükis ega üheski teises seaduses alust ei ole. Seega ei teeninud nende teenistusest lahkumine kohtute osutatud motiivil avalikku huvi. Järelikult ei saanud avalikku huvi teenida ka neile ametnikele teenistusest lahkumise nõusoleku eest valla arvel raha maksmine. Puudub seaduslik alus kulutada avalikku raha 12(25)
1-23-7274 sellele, et ametnik, keda ametiasutusel ei ole alust teenistusest vabastada, nõustuks teenistusest lahkuma omal soovil.
66.Kuna eesmärk, millest süüdistatav kohtute tuvastatu kohaselt lahkumishüvitisi määrates lähtus, ei saanud teenida avalikku huvi, ei saa sellele tugineda ka KarS § 2172 lg 1 koosseisutunnuste teleoloogilisel redutseerimisel. Seega ei pea materiaalõiguslikult vett kohtute põhjendused selle kohta, miks ei vasta süüdistatava käitumine KarS § 2172 lg 1 objektiivses koosseisus kirjeldatud teo tunnustele.
67.Kohtud leidsid sedagi, et tuvastatav pole usalduse kuritarvitamise koosseisuline tagajärg ehk Jõhvi vallal vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi suuruse varalise kahju tekkimine. Prokuratuuri väitega, et lahkumishüvitisteks makstud 52 984 eurot 80 senti on valla kahju, ei nõustunud kohtud kolmel põhjusel.
68.Esiteks osutasid kohtud sellele, et süüdistataval oli õigus määrata ametnikele preemiat kuni 20% aastasest põhipalgast. Nagu kolleegium eespool märkis, andis süüdistatava premeerimisõigus tema määratud hüvitistele 40% ehk 21 193 euro 92 sendi ulatuses õigusliku aluse. Järelikult ei saa hüvitiste määramist selle summa ulatuses tõepoolest käsitada vallale ebaseaduslikult tekitatud kahjuna.
69.Teiseks võtsid kohtud valla kahju hindamisel arvesse asjaolu, et lahkumishüvitise määramisega vältis süüdistatav võimalikku kulu, mis tekkinuks vallal siis, kui ametnikud oleksid teenistusest vabastamise kohtus vaidlustanud ja vald pidanuks maksma neile õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest ATS § 105 järgset hüvitist. Kohtud leidsid, et just lahkumishüvitiste osas saavutatud kokkuleppe tõttu ei nõudnud ametnikud hiljem enda teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamist. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. ATS §-s 105 sätestatud hüvitise maksmise vältimiseks tuleb ametiasutusel jätta ametnik õigusvastaselt teenistusest vabastamata, mitte maksta talle ATS § 105 järgse nõude esitamata jätmise või ATS § 87 lg-s 1 nimetatud lahkumisavalduse esitamise eest. Seaduses puudub alus ametiasutuse ja ametniku vahel niisuguse kompromissi sõlmimiseks.
70.Kolmandaks osutasid kohtud sellele, et vald säästis teenistusest vabastatud finantsjuhi asetäitja ametikoha täitmata jätmise ja hiljem selle koondamisega iga kuu palgafondist 2676 eurot. Seetõttu hoidis vald maakohtu hinnangul pikema aja vältel kokku rohkem kui 56 000 eurot. Ringkonnakohus möönis, et sääst ei pruukinud olla nii suur, kuid ulatus siiski mitmekümne tuhande euroni. Kolleegium märgib, et säästes küll finantsjuhi asetäitja palgasumma, kaotas vald varaliselt hinnatava õiguse nõuda temalt teenistusülesannete täitmist (ATS § 51 lg 1). Juhul, kui ametiasutusel ei ole enam ametniku tööpanust tarvis, näeb seadus ette aluse ametnik koondada. Pidades silmas, et vallavalitsus jättis finantsjuhi asetäitja ametikoha esmalt 19 kuuks täitmata ja seejärel koondas, oligi eelduslikult tegemist niisuguse olukorraga. Lõpetanuks vald teenistussuhte finantsjuhi asetäitjaga ATS § 90 lg 1 p 2 alusel, tulnuks tal maksta ametnikule ATS § 102 lg 1 kohaselt hüvitist ühe kuupalga ulatuses. Kohtute tuvastatust lähtudes kulunuks selleks 2676 eurot. Järelikult tuleb märgitud summa vallale tekitatud kahjust maha arvata.
71.Seega võttes aluseks kohtute tuvastatud faktid, saab õiguslikult lugeda vallale seadusliku aluseta lahkumishüvitiste määramisega tekitatud kahju suuruseks 52 984,80 € – 21 193,92 € – 2676 € = 29 114 eurot 88 senti. See summa on väiksem KarS § 2172 lg 1 koosseisulise kahju alampiirist. Märgitu ei tingi aga veel süüdistatava õigeksmõistmist. (B) Teo vastavus omastamise tunnustele
13(25)
1-23-7274
72.KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. See tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 6 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. (RKKK 30.11.2009, 3-1-1-55-09, p 20; 11.06.2018, 1-17-1629/44, p 33) KrMS § 309 lg 2 kohaselt on õigeksmõistva otsuse tegemine üldjuhul välistatud, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele (RKKK 04.03.2021, 1-20-470/34, p-d 18, 23 ja 26). Käsitletav kohustus laieneb ka ringkonnakohtule (RKKK 09.06.2023, 1-21-2315/77, p 55) ja Riigikohtule (RKKK 20.05.2022, 1-20-1599/54, p 31).
73.KarS § 2172 lg 1 järgi on karistatav seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja kui puudub sama seaduse §-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Seega saab isiku usalduse kuritarvitamises süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu ei vasta KarS §-s 201 ette nähtud vara omastamise koosseisule (RKKK 10.10.2014, 3-1-1-46-14, p 19). Järelikult tuleb kohtul esmalt kontrollida teo vastavust KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseisule ja alles seejärel, kui on sedastatud, et süüdlase käitumine ei ole kvalifitseeritav omastamisena, asuda kontrollima teo vastavust KarS § 2172 lg 1 dispositsioonile (RKKK 28.12.2009, 3-1-1-100-09, p 28).
74.Menetletavas asjas ei peatunud kohtud sellel, kas süüdistatava tegevuse vallaametnikele lahkumishüvitiste määramisel võib kvalifitseerida omastamisena (KarS § 201 lg 1 või lg 2 p 3). Ehkki maakohus küsis seda kohtumenetluse pooltelt, ei võtnud ta pärast prokuröri ja kaitsja eitavat vastust omastamiskvalifikatsiooni kohta otsuses seisukohta. Ringkonnakohus jättis kõnesoleva teema üldse tähelepanuta.
75.Praegusel juhul ei takista süüdistatava teo omastamise koosseisule vastavuse kontrollimist ka apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse piirid (KrMS § 331 lg 2 ja § 3602 lg 1). Prokuratuur vaidlustas nii apellatsioonis kui ka kassatsioonis süüdistatava õigeksmõistmise usalduse kuritarvitamises, taotlemata tema süüditunnistamist omastamises. Samas ei raskenda kellegi süüditunnistamine KarS § 201 esimese või teise lõike järgi tema olukorda võrreldes sellega, kui ta tunnistataks sama teo eest süüdi KarS § 2172 lg 1 järgi. KarS § 201 lg 1 sanktsioon on usalduse kuritarvitamise sanktsioonist kergem (ja oli veelgi kergem süüdistatava teo ajal), KarS § 201 lg 2 sanktsioon on aga usalduse kuritarvitamise sanktsiooniga samaväärne. Seetõttu saab kõnesolevas olukorras materiaalõiguse kohaldamise menetlusõiguslike piiride kindlaksmääramisel juhinduda KrMS § 331 lg-s 3, § 340 lg-s 1 ja § 3602 lg-s 3 ette nähtud eranditest (vt ka RKKK 10.06.2013, 3-1-1-43-13, p 26, vrd teistsuguse olukorraga: RKKK 07.03.2024, 1-21-8941/64, p 17).
76.Riigikohus leidis 11. detsembri 2013. a otsuses asjas nr 3-1-1-92-13, et kui vallavanem allkirjastab selleks õigust omamata käskkirja ametniku koondamise ja talle koondamishüvitise maksmise kohta, pöörab ta hüvitise maksmiseks kuluva valla vara KarS § 201 tähenduses ebaseaduslikult koondatava kasuks (viidatud otsuse p-d 14 ja 15.2). Samuti asus kriminaalkolleegiumi kogu koosseis 28. juuni 2024. a otsuses nr 1-20-3101/99 seisukohale, et kui vallavanem käsib teha valla varast õigusliku aluseta väljamakseid kolmandate isikute huvides, on tegemist omastamisega (viidatud otsuse p-d 98–112). Kolleegium ei näe põhjust osutatud seisukohti muuta ega anda käesolevat kriminaalasja selleks KrMS § 354 lg 1 kohaselt läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. Seda ei ole taotlenud ka prokurör, ehkki ta möönis maakohtus, et süüdistus lahkneb Riigikohtu praegusest seadusetõlgendusest. 14(25)
1-23-7274
77.Eelmises punktis osutatud kohtupraktikast lähtuvalt tuleb süüdistatava tegevust vallaametnikele seadusliku aluseta lahkumishüvitiste määramisel hinnata KarS § 201 objektiivsele koosseisule vastava teona ehk valla vara (nn kontoraha ehk panga vastu suunatud valla nõude) ebaseadusliku pööramisena kolmandate isikute (hüvitist saanud ametnike) kasuks.
78.Viidatud otsuses asjas nr 3-1-1-92-13 leidis Riigikohus sedagi, et kuna kahju ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu element, on ebaseadusliku koondamishüvitise määramine karistatav isegi juhul, kui vald säästab koondamise tõttu palgakulult rohkem kui ta koondamishüvitisena välja maksab. Osutatud seisukohta on kriminaalkolleegiumi kogu koosseis aga hiljem muutnud, leides, et KarS § 201 lg-s 1 nimetatud muu vara (s.o mitte vallasasja) omastamisest saab üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb (viidatud 1-20-3101/99, p-d 108–109).
79.KarS § 201 lg-s 1, samuti sama paragrahvi teise lõike punktides 1, 3 ja 4 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu täitmiseks piisab, kui vallasasjaks mitteoleva eseme omastamise tõttu väheneb kannatanu vara väärtus vähemalt KarS § 218 lg-s 4 sätestatud määras ehk summas 200 eurot ja 1 sent (vt ka RKKK 17.06.2015, 3-1-1-54-15, p 39). Nagu kolleegium eespool sedastas, saab menetletavas asjas praeguseks tuvastatud asjaoludel rääkida seda summat ületavast kahjust.
80.Jättes süüdistatavat usalduse kuritarvitamises õigeks mõistes hindamata, kas süüdistatava tegu võib vastata omastamise tunnustele, kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust (KrMS § 362 p 1). Ühtlasi eirasid kohtud KrMS § 306 lg 1 p 3, rikkudes nii KrMS § 339 lg 2 ja § 362 p 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. (C) Keelueksimuse välditavus
81.Kohtud põhjendasid süüdistatava õigeksmõistmist alternatiivselt sellega, et isegi kui süüdistatava tegu vastaks kuriteokoosseisule, oleks KarS § 39 lg 1 kohaselt välistatud tema süü, sest ta pidas lahkumishüvitiste määramist seaduslikuks ja see eksimus oli temale vältimatu. Kohtute argumendid süüdistatava keelueksimuse ja selle vältimatuse kohta olid kokkuvõtlikult järgmised: a) süüdistatav arutas lahkumishüvitiste määramise enne läbi valla finantsjuhi ja õigusnõunikuga ja sai neilt kinnituse, et nii toimida on seaduslik; b) sarnaseid – ja isegi suuremaid – lahkumishüvitisi oli Jõhvi vallas määratud ametnikele ka varem, sh enne süüdistatava ametiaega vallavanemana; c) meediast on üldteada, et töösuhete lõpetamised nn kuldse käepigistusega on levinud nii avalikus kui ka erasektoris; d) teenistusest vabastatud ametnikud ja nende kolleegid suunasid süüdistatavat määrama hüvitist võimalikult suures ulatuses, mistõttu käitus süüdistatav hüvitisi määrates sotsiaaladekvaatselt.
82.KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Seetõttu lähtub kolleegium kohtute järeldusest, et süüdistatav pidas lahkumishüvitiste määramist õiguspäraseks. Puudub alus väita, et kohtud rikkunuks keelueksimust kindlaks tehes kriminaalmenetlusõigust.
83.Samas ei nõustu kolleegium kohtute õigusliku hinnanguga, et tuvastatud eksimus oli süüdistatavale KarS § 39 lg 1 mõttes vältimatu. Üldjuhul on keelueksimus välditav (RKKK 21.06.2024, 4-23-3193/28, p 19). Kohtupraktikas on leitud, et kui isik tegutseb spetsiifilises majandustegevuse valdkonnas, milles osalejatelt eeldatakse valdkonna reeglite tundmist, on tema võimalus tugineda keelueksimuse vältimatusele äärmiselt piiratud (RKKK 28.11.2022, 1-21-697/63, p 65). Sarnane põhimõte laieneb ka avalikule haldusele, eeskätt selle tippjuhtide tegevusele. Teo sotsiaaladekvaatsus, millele kohtud menetletavas asjas viitasid, on keelueksimuse välditavuse üle otsustamisel aga oluline ennekõike väljaspool n-ö spetsiifilisi tegevusvaldkondi (RKKK 27.09.2022, 1-21-7336/33, p 16).
15(25)
1-23-7274
84.Vallavanem on vallavalitsuse kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgani juht. Inimeselt, kes nõustub asuma vallavanemaks, saab KarS § 39 lg 1 kohaldamise kontekstis eeldada teadmist, et valla vara käsutamiseks peab olema õiguslik alus ja et ta ei tohi määrata ametnikele omal äranägemisel summasid, mille maksmist ükski õigustloov akt ette ei näe.
85.Menetletavas asjas ei mõjuta hinnangut süüdistatava eksimuse välditavusele seegi, et ta pidas enne lahkumishüvitiste määramist nõu vallavalitsuse õigusnõuniku ja finantsosakonna juhatajaga, kes kinnitasid kavandatava tegevuse õiguspärasust. Tegemist oli süüdistatava alluvatega, kes nähtuvalt kohtute tuvastatust teadsid, et süüdistatav ja teised Jõhvi valla poliitilised juhid otsivad aktiivselt võimalust kõnesolevast kolmest ametnikust vabanemiseks, samuti seda, et ametnikud ise on sobiva hüvitise eest nõus lahkuma. Kriminaalasjas ei ole viiteid sellele, et õigusnõuniku ja finantsjuhi arvamus põhinenuks mingil sisulisel õiguslikul analüüsil ja argumentatsioonil. Niisugustel asjaoludel antud arvamust ei saa pidada ei piisavalt sõltumatuks ega ka sedavõrd kaalukaks, et hinnata süüdistatava kõnesolev eksimus KarS § 39 lg 1 tähenduses vältimatuks.
86.Ei Jõhvi Vallavalitsuse varasem ebaseaduslik praktika lahkumishüvitiste määramisel ega seegi, et üldteadaolevalt lahkuvad inimesed ametist n-ö kuldse käepigistusega, pole piisav, jaatamaks süüdistatava eksimuse vältimatust. Kolleegiumi hinnangul pole vallavanemalt ülemäärane nõuda arusaamist sellest, et ametnikule teenistussuhte raames raha maksmine ei põhine lepinguvabadusel.
87.Seega ei saa tuvastatud asjaoludel järeldada, et süüdistatava süü on KarS § 39 lg 1 alusel välistatud. Kohtute vastupidine seisukoht on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena (KrMS § 362 p 1). (D) Vahekokkuvõte
88.Neil põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium mõlema astme kohtu otsused osas, mis puudutab süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 2172 lg 1 järgi, ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. (II) Riigikogu liikme eluasemekulu hüvitise taotlemine: süüdistus kelmuses
89.Tühistades maakohtu otsuse süüdistatava õigeksmõistmises KarS § 209 lg 2 p 2 järgi, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Nimelt eiras ta kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtet, kuna muutis maakohtu hinnangut korteri üürimist puudutavate ütluste usaldusväärsuse kohta kirjalikus menetluses. Lisaks väljus teise astme kohus süüdistuse piiridest, sest heitis süüdistatavale ette valeandmete esitamist ka enda rahvastikuregistrisse kantud elukoha õigsuse kohta. (A) Ebaõige ettekujutuse loomine elukohaandmete õigsusest
90.Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna süüdistatav elas alates 2020. a detsembrist Viimsis, kuid ei märkinud seda rahvastikuregistris enda elukoha aadressiks, viis ta Riigikogu Kantselei eksimusse ka enda elukoha osas ja sai mh selle tulemusel alates 4. jaanuarist 2021 alusetult elusasemekulude hüvitist. Kohtukolleegium märkis, et jättes rahvastikuregistrisse kandmiseks andmed Viimsi elukoha kohta esitamata, hõlbustas süüdistatav võimalust kuritarvitada RKLS § 31 lg-st 2 tulenevat õigust. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et apellatsioonikohtu niisugune käsitlus väljub süüdistuse piiridest, olles seega vastuolus KrMS § 268 lg-test 1 ja 5 tulenevate nõuetega (vt lähemalt RKKK 07.12.2020, 1-17-3371/311, p 66 ja 14.03.2025, 1-19-705/1769, p 183).
91.Süüdistuse kokkuvõtvas osas on märgitud, et süüdistatav lõi Riigikogu Kantseleile teadvalt ebaõige ettekujutuse selle kohta, et ta üüris ja elas Riigikogu liikmena perioodil 04.01.2021 kuni 16(25)
1-23-7274 01.03.2022 Tallinna üürikorteris ning maksis selle eest üüri. Just sellega tekitas ta süüdistuse kohaselt riigile 12 119 eurot 56 senti kahju. Järelikult heidetakse süüdistuses süüdistatavale ette Riigikogu Kantselei eksitamist üksnes selles, et tal tekkis RKLS § 31 lg 2 alusel hüvitatav eluasemekulu (üürikulu).
92.Süüdistus ei hõlma aga Riigikogu Kantseleile ebaõige ettekujutuse loomist süüdistatava rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi õigsuse kohta. Süüdistuses on küll märgitud, et 2020. a detsembris ostis süüdistatav korteriomandi Viimsis ja asus seal elama, kuid nähtuvalt eelmises punktis viidatust ei ole seda asjaolu kirjeldatud kui pettuse eset. Seejuures tuleb arvestada, et inimese elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas (RKPJK 26.02.2025, 5-24-29/14, p-d 51–52). Ühtlasi ei ilmne süüdistusest, et süüdistatavale heidetaks ette, et ta jättis enda tegeliku elukoha aadressi RRS § 65 kohaselt rahvastikuregistrisse kandmiseks esitamata. Seega ei võimalda süüdistuse teokirjeldus – olenemata kriminaalasjas kogutud tõenditest – menetlusnõudeid järgides kontrollida, kas süüdistatav pettis Riigikogu Kantseleid ka enda rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete õigsuse osas. (B) Ebaõige ettekujutuse loomine eluasemekulu tekkimisest
93.Niisiis lõi süüdistatav süüdistuse kohaselt Riigikogu Kantseleile ebaõige ettekujutuse sellest, et ta üüris 4. jaanuarist 2021 kuni 1. märtsini 2022 Tallinnas korterit ja tasus selle eest üüri, mistõttu tekkis tal RKLS § 31 lg 2 alusel hüvitatav eluasemekulu. Esmalt tuleb selgitada, milles seisneb süüdistuse kohaselt see pettuslik tegu, mida süüdistatavale ette heidetakse. Kelmuse koosseisutegu on petmine, mitte varalise kahju tekitamine või varalise kasu saamine (vt ka RKKK 27.09.2010, 3-1-1-72-10, p 12).
94.Ajaliselt esimene süüdistatava tegu, mida süüdistuses mainitakse, on Riigikogu Kantseleile
31.mail 2019 eluasemekulude hüvitamiseks avalduse esitamine. See avaldus on esitatud ligikaudu aasta ja seitse kuud enne selle perioodi algust, mil süüdistataval süüdistuse kohaselt hüvitatavat üürikulu enam ei tekkinud. Samuti ei ole süüdistuses väidetud, et 31. mai 2019. a avaldus sisaldanuks selle esitamise ajal valeandmeid. On vaid öeldud, et avalduse kohaselt oli süüdistatava rahvastikuregistrisse kantud elukoht Jõhvis. Järelikult ei ole 31. mai 2019. a avalduse esitamist võimalik käsitada pettusliku teo või selle osana.
95.Järgnevalt on süüdistuses märgitud, et eluasemekulu hüvitise saamiseks esitas süüdistatav
28.märtsist 2019 kuni 1. märtsini 2022 Riigikogu Kantseleile kokku kuus üürilepingut. Välja on toodud iga lepingu sõlmimise kuupäev ja kehtivusaeg (vt lähemalt käesoleva otsuse punkt 4). Kolm esimest lepingut hõlmavad ajavahemikku kuni 30. juunini 2020 ega puuduta seega süüdistuses kirjeldatud Riigikogu Kantselei eksimust. Neljas leping sõlmiti 1. novembril 2020 ajavahemikuks
1.novembrist 2020 kuni 30. aprillini 2021. Süüdistuses pole märgitud, millal süüdistatav selle lepingu Riigikogu Kantseleile esitas ja kas ta sel ajal juba teadis, et alates 2021. jaanuarist tal enam hüvitatavat eluasemekulu ei teki. Teisalt ei ole süüdistatavale ette heidetud ka tegevusetust, mis võinuks seisneda selles, et saades pärast üürilepingu esitamist teada, et alates jaanuarist 2021 ta selle lepingu alusel enam üüri ei maksa, rikkus ta õiguslikku kohustust teavitada sellest Riigikogu Kantseleid (vt ka RKKK 11.12.2020, 1-15-2666/492, p 13). Järelikult ei ole süüdistusse kirjapandu piisav, heitmaks süüdistatavale ette eluasemekulu väljapetmist jaanuarist aprillini 2021.
96.Üksnes viienda ja kuuenda ehk 1. mai ja 1. novembri 2021. a üürilepingu sõlmimise aeg ja (valdavalt ka) nendega hõlmatud üüriperiood (1. maist 2021 kuni 30. aprillini 2022) jäävad ajavahemikku, mil süüdistatav sai süüdistuse kohaselt alusetult hüvitist sellise üürikulu eest, mida tal tegelikult ei tekkinud. Ehkki süüdistuses ei ole märgitud, millisel kuupäeval süüdistatav need lepingud Riigikogu Kantseleile esitas, võib järeldada, et see pidi juhtuma millalgi ajavahemikus 1. maist kuni
17(25)
1-23-7274
4.novembrini 2021. Nende kahe lepingu esitamist Riigikogu Kantseleile oleks süüdistuses esitatud faktiväidete tõendatuse korral võimalik käsitada süüdistatava pettusliku teona.
97.Lahendades küsimust, kas on tõendatud, et süüdistatav tegelikult süüdistuses märgitud perioodil Tallinna korterit ei üürinud ja esitas Riigikogu Kantseleile üürikulu tekkimise kohta valeandmeid, tuginesid kohtud peaasjalikult ütlustele, mida maakohtus andsid süüdistatav ja tunnistajad (süüdistatava abikaasa, väidetav üürileandja ja tema poeg ning kaks inimest, kes elasid samas trepikojas, kus asus süüdistatava üürikorter).
98.Maakohus jõudis pärast nende inimeste vahetut ülekuulamist järeldusele, et ütlused, mille kohaselt süüdistatav üüris korterit ja tasus selle eest sularahas üüri, on usaldusväärsed. Seetõttu leidis kohus, et süüdistatav ei ole Riigikogu Kantseleid üürikulu tekkimise osas eksitanud, ja mõistis ta kelmuses õigeks. Ringkonnakohus asus aga kirjalikus menetluses samade ütluste usaldusväärsuse osas risti vastupidisele seisukohale ja leidis, et üürikulu, mille eest süüdistatav Riigikogu Kantseleilt hüvitist taotles, tal tegelikult ei tekkinud.
99.Tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lg 1 tõlgendamisel, on Riigikohus selgitanud kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte (KrMS § 15 lg 2) kohta apellatsioonimenetluses järgmist. Kohtukoosseis, kes otsustab süüdistatava süü või süütuse üle, peab üldjuhul kannatanud, süüdistatava ja tunnistajad isiklikult üle kuulama ja nende usaldusväärsust hindama. Kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, on isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. (RKKK 10.05.2023, 1-20-2143/156, p-d 17 ja 28 ning 10.04.2025, 1-23-5754/22, p 21)
100.Riigikohus on osutanud ka eranditele, mil apellatsioonikohus võib asendada maakohtu õigeksmõistva otsuse süüdimõistvaga, ilma et ta kuulaks isikulisi tõendiallikaid vahetult üle (vt lähemalt viidatud 1-20-2143/156, p-d 17–18 ja 1-23-5754/22, p-d 21–22). Menetletavas asjas ei olnud tegemist ühegi osutatud kohtulahendites käsitletud erandjuhtumiga. Kolleegium ei välista, et senises praktikas välja toodud erandite kataloog ei pruugi olla ammendav. Praeguses kriminaalasjas ei olnud aga ühtegi põhjust, mis võinuks õigustada isikuliste tõendiallikate ringkonnakohtus üle kuulamata jätmist. Isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmine ei olnud küll ainukene, ent siiski peamine ja otsustav argument, millega ringkonnakohus põhjendas maakohtu õigeksmõistva otsuse asendamist süüdimõistvaga. Menetletavas asjas tugines apellatsioonikohus ütluste usaldusväärsust ümber hinnates arvestataval määral just argumentidele (vt käesoleva otsuse punktid 27–29), mille puhul on tõendiallika vahetu tajumine eriti oluline (viidatud 1-23-5754/22, p 27).
101.Seega oli kelmusesüüdistust puudutavas osas apellatsioonimenetluse raskuspunkt selline, mis eeldanuks kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses. Järelikult rikkus ringkonnakohus süüdistatavat kirjalikus menetluses kelmuses esmakordselt süüdi tunnistades KrMS § 339 lg 1 p 12 ja lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 15 lg 2). See tingib kohtuotsuse tühistamise KrMS § 362 p 2 alusel.
102.Tuvastatud rikkumine ei ole aga apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ega too seetõttu kaasa kelmusesüüdistuse ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. KrMS § 14 lg-s 1 ette nähtud võistlevuse põhimõte laieneb ka apellatsioonimenetlusele. Järelikult on kohtumenetluse poolte ülesanne ilmutada initsiatiivi küsimuses, milliseid tõendeid ja millises ulatuses on tarvis ringkonnakohtus vahetult uurida. Prokuratuur palus apellatsioonis süüdistatava kelmuses süüdi tunnistada, tuginedes väitele, et maakohus hindas isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust 18(25)
1-23-7274 valesti. Samas ei taotlenud apellant KrMS § 321 lg 2 p 51 kohaselt asja arutamist suulises menetluses ega sama lõike punkti 5 alusel nende isikute uut ülekuulamist, kelle ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ta soovis. Prokuratuuri apellatsioonis ei ole ka põhjendeid, miks ei ole kohtuasjas vajalik või võimalik vahetult kohtuistungil üle kuulata isikuid, kelle ütlustele soovitakse maakohtust erineva hinnangu andmist. Seega oli apellatsioon kelmusesüüdistust puudutavas osas perspektiivitu ning tulnuks jätta rahuldamata. (Vt lähemalt viidatud 1-20-2143/156, p 21 ja 1-23-5754/22, p 33.) Alternatiivselt võinuks ringkonnakohus jätta prokuratuuri apellatsiooni kõnealuses osas KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. (C) Vahekokkuvõte
103.Neil põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse süüdistatava süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 2 järgi ning jõustab maakohtu otsuse osas, millega süüdistatav mõisteti selles süüdistuses õigeks. (III) Riigikogu liikme kütusekaardi kasutamine: süüdistus omastamises
104.Prokuratuuri kassatsioonis märgitu ei anna alust tühistada kohtuotsuseid osas, millega süüdistatav mõisteti KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks Riigikogu liikme kütusekaardi kasutamises sellise kütuse tankimiseks, mida süüdistuse kohaselt ei kasutatud Riigikogu liikme tööga seotud sõitudeks (vt käesoleva otsuse punkt 6). Küll aga tuleb kassatsiooni piiridest väljudes mõista süüdistatav täiendavalt õigeks ka osas, milles kohtud kriminaalmenetluse lõpetasid.
105.Puutuvalt süüdistatava õigeksmõistmisesse selles, et ta tankis Riigikogu liikme kütusekaardiga viiel korral kütust taksoteenuse osutamiseks, vaidlustab prokuratuur vaid kohtute hinnangut, et süüdistatav võis taksoteenuse osutamist kasutada valijatega kohtumiseks. Samas on kassaator jätnud tähelepanuta kohtute tuvastatu, et Riigikogu liikme kütusekaardiga tangitud kütust kulus taksosõitudeks üksnes 88 euro 1 sendi väärtuses. See summa on nii eraldi kui ka koos 26. märtsil 2022 tangitud kütuse maksumusega (98 eurot 68 senti) väiksem KarS § 218 lg-s 4 sätestatud kuriteona karistatava omastamise ulatuse alampiirist (200 eurot 1 sent).
106.Väidetavalt omastatud vara väärtus ületaks isegi üksiktegude jätkuvuse korral 200 euro piiri vaid juhul, kui süüdistatavale saaks omistada ka need kolm süüdistuses nimetatud tegu, mille puhul tuvastamata isik tankis tema kütusekaardiga kokku 154 euro 8 sendi eest ajal, kui süüdistatav oli mujal taksoteenust osutamas. Kohtud on süüdistatava selleski õigeks mõistnud. Prokuratuuri arvates ekslikult, sest riiklikule süüdistajale olevat pandud liiga suur tõendamiskoormis.
107.Kolleegium märgib, et kõnesoleva kolme tankimise puhul on kütusekaardi kasutamise omistamine süüdistatavale välistatud juba ainuüksi süüdistuse puudulikkuse tõttu, olenemata tõenditest. Nimelt on süüdistuses kõigi kolme juhtumi kohta märgitud, et sel ajal, kui süüdistatav oli mujal taksoteenust osutamas, tangiti talle väljastatud kütusekaarti kasutades kütust. Seega nähtub süüdistusest üheselt, et süüdistatav ise neil kolmel korral kütusekaarti ei kasutanud. Seda, milles seisnes süüdistatava tegevus või tegevusetus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramisel (omastamistahte manifesteerimine), süüdistuses kirjas ei ole. Näiteks pole väidetud, et süüdistatav andis kütusekaardi lubamatuks kasutamiseks tuvastamata isikule või jättis kütusekaardi kuritarvitamise vältimiseks mingi kohustuse tahtlikult täitmata, pidades seejuures võimalikuks ja mööndes kaardi kuritarvitamist. Järelikult ei ole kohtumenetluses võimalik KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid järgides süüdistatava omastamistegu tuvastada (vt ka RKKK 23.11.2012, 3-1-1-109-12, p-d 9–10).
19(25)
1-23-7274
108.Need kuus (osa)tegu, mille puhul süüdistatav ise tankis Riigikogu liikme kütusekaardiga kokku 186 euro 69 sendi eest kütust, aegusid KarS § 81 lg 3, lg 7 p 2 ja lg 8 teise lause kohaselt väärteona hiljemalt kolm aastat pärast viimast tankimist ehk 26. märtsil 2025 (vt ka RKKK 17.10.2024, 4-24-394/42, p 7). Niisuguses olukorras tuleb süüdistatav õigeks mõista omastamissüüdistuses tervikuna, sh 26. märtsi 2022. a teo osas (viidatud 1-20-3101/99, p 97), ehkki ringkonnakohtu otsuse ajaks viimati nimetatud üksiktegu veel väärteona aegunud ei olnud.
109.Neil põhjustel ja juhindudes KrMS § 3602 lg-st 3, § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab kolleegium kohtuotsused osas, millega KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetati kriminaalmenetlus KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses, mis puudutas kütuse tankimist 26. märtsil 2022. Kolleegium mõistab süüdistatava selles käitumises õigeks. Ülejäänus jäävad kohtuotsused omastamissüüdistuse kohta muutmata. (IV) Jõhvi valla ja Eesti Vabariigi varalised nõuded süüdistatava vastu
110.Nii Jõhvi vald kui ka Eesti Vabariik (Riigikogu Kantselei kaudu) esitas kriminaalmenetluses süüdistatava vastu tsiviilhagina vormistatud nõude. Riigi tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Seevastu Jõhvi valla nõue tuleb saata maakohtule uueks menetlemiseks. (A)
Prokuratuuri edasikaebeõigus tsiviilhagi osas ja apellatsiooni tähtaegsus
111.Mõistes süüdistatava õigeks, jättis maakohus mõlema kannatanu tsiviilhagid KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Selle otsustuse apelleeris üksnes prokuratuur, kes taotles ringkonnakohtult lisaks süüdistatava süüditunnistamisele ka tsiviilhagide läbivaatamist (apellatsiooni põhiosas ka rahuldamist). Apellatsioonivastustes toetasid kannatanud prokuratuuri taotlust ja palusid enda tsiviilhagi rahuldada. Ringkonnakohus tühistas süüdistatavat kelmuses süüdi tunnistades ka selle süüdistusega seotud riigi nõude läbi vaatamata jätmise, saates tsiviilhagi kõnesoleva nõude osas uueks arutamiseks maakohtule.
112.Kaitsja leiab, et teise astme kohus väljus lubamatult apellatsiooni piiridest. Seda põhjusel, et kannatanud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ei apelleerinud ja prokuratuuri apellatsiooniõigus ei hõlmanud tsiviilhagi kohta tehtud otsustuse vaidlustamist, kuna prokuratuur ei olnud hagi esitaja ega tema esindaja. Kolleegium seda seisukohta ei jaga. Lähtudes senisest kohtupraktikast, oli prokuratuuril õigus vaidlustada maakohtu otsus muu hulgas osas, millega kohus jättis riigi ja Jõhvi valla tsiviilhagid läbi vaatamata, ning ringkonnakohus toimis õigesti, kui ta vaatas prokuratuuri apellatsiooni ses osas läbi (RKKK 28.01.2008, 3-1-1-47-07, p 35, 24.07.2020, 1-16-9323/410 ja 23.12.2024, 1-21-8803/138). Samuti oli prokuratuuril õigus kasseerida ringkonnakohtu otsus osas, millega Jõhvi valla tsiviilhagi jäeti täielikult ja riigi tsiviilhagi osaliselt läbi vaatamata.
113.Prokuratuur apelleeris tsiviilhagide läbi vaatamata jätmise tähtaegselt. Otsitud on kaitsja väide, et prokuratuur rikkus tsiviilhagisid puudutavas osas edasikaebetähtaega, sest TsMS § 425 lg 1 ning § 427 kohaselt saavat tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada üksnes määruskaebuses 15 päeva jooksul. KrMS § 381 lg 6 kohaselt lähtutakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust üksnes kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes. KrMS § 306 lg 1 p-st 11 ja § 310 lg-st 2 nähtub, et süüdistatava õigeksmõistmise tõttu jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata kohtuotsusega. Kohtuotsuses sisalduv otsustus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise kohta tuleb vaidlustada KrMS § 318 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras (RKKK 03.10.2008, 3-1-1-42-08, p 23 ja 06.06.2018, 1-17-6824/43, p 16). Süüdistatava õigeksmõistmise korral tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise eraldi vaidlustamine määruskaebemenetluses oleks ka ainetu, sest ringkonnakohus saab hinnata tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbivaatamise õiguspärasust alles
20(25)
1-23-7274 pärast seda, kui ta on kujundanud sama või teise kohtumenetluse poole apellatsiooni alusel seisukoha süüdistatava õigeksmõistmise seaduslikkuse kohta. (B) Jõhvi valla nõude uueks arutamiseks saatmine
114.Tühistades kohtuotsused süüdistatava õigeksmõistmises väidetavas kuriteos Jõhvi valla vastu, tühistab kolleegium prokuratuuri taotlusel ka kohtute otsustuse jätta valla tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kriminaalasi tuleb valla nõude lahendamist puudutavas osas saata maakohtule uueks arutamiseks. Seejuures osutab kolleegium järgnevale.
115.Jõhvi vald nõuab hüvitist väidetava kahju eest, mille süüdistatav põhjustas sellega, et ta vallavanemana määras ametnikele, kes lahkusid teenistusest omal soovil, seadusliku aluseta kuue kuupalga suuruse hüvitise. Tsiviilhagis nimetas Jõhvi vald enda nõude materiaalõigusliku alusena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8.
116.Riigikohtu üldkogu asus 2. mail 2025 seisukohale, et teenistuskohustusi rikkunud vallavanem ei vastuta kohaliku omavalitsuse üksusele tekitatud kahju hüvitamise eest deliktiõiguslikul ehk võlaõigusseaduse 53. peatükis sätestatud alusel. Samuti ei saa vald esitada vallavanema vastu ATS § 80 lg-te 1 ja 3 järgset nõuet. Küll aga annab vallale materiaalõigusliku aluse nõuda enda vallavanemalt teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg 1 esimene lause. (Vt lähemalt RKÜK 02.05.2025, 1-21-5728/128, p-d 33– 44.) Seega tuleb ka Jõhvi valla nõude põhjendatust hinnata TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel.
117.Ühtlasi leidis üldkogu, et TsÜS § 37 lg 1 esimese lause järgse nõude maksmapanekuks enda (endise) juhtorgani liikme vastu saab avalik-õiguslik juriidiline isik esitada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 260 lg 2 kohaselt kaebuse halduskohtule või KrMS § 381 lg 2 järgi avalikõigusliku nõudeavalduse kriminaalmenetluses (viidatud 1-21-5728/128, p-d 45–46). Järelikult pidanuks ka Jõhvi vald vormistama enda nõude süüdistatava vastu avalik-õigusliku nõudeavaldusena.
118.Ehkki Jõhvi vald kvalifitseeris enda võimaliku nõude valesti ja esitas avalik-õigusliku nõudeavalduse asemel ekslikult tsiviilhagi, ei takista see kohtul valla nõuet lahendada. Kohus ei ole seotud avalik-õiguslikus nõudeavalduses või tsiviilhagis märgitud nõude materiaalõigusliku alusega ja võib seda menetlusreegleid järgides muuta (viidatud 1-21-5728/128 ja RKKK 11.06.2021, 1-18-5732/226, p 72). Samuti ei takista kannatanu nõude läbivaatamist kriminaalmenetluses selle nõude esitamine n-ö vales vormis ehk avalik-õigusliku nõudeavalduse asemel tsiviilhagis või vastupidi. Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemise kord ei lahkne sel määral, et KrMS § 381 lg-s 2 nimetatud nõude lahendamine tsiviilhagina või KrMS § 381 lg-s 1 ette nähtud nõude lahendamine avalik-õigusliku nõudeavaldusena tooks eelduslikult kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse (vt ka TsMS § 631 lg 3 ja § 668 lg 3 ning RKKK 23.02.2011, 3-1-1-105-10, p 8.1). (C) Riigi tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine
119.Kuna süüdistatav mõistetakse menetletavas asjas riigi vastu toime pandud kelmuses ja omastamises täielikult õigeks, tühistab kolleegium ka ringkonnakohtu otsustuse saata riigi tsiviilhagi 12 119 euro 56 sendi nõudes uueks arutamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, millega maakohtu otsust riigi tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise kohta ei muudetud. Riik saab esitada enda nõuded uuesti tsiviilkohtumenetluse korras (vt ka RKEK 28.03.2016, 3-2-1-178-15, p 14). (D) Vahekokkuvõte 21(25)
1-23-7274
120.Neil põhjustel ning juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, tühistab kolleegium ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse ka osas, millega Jõhvi valla tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata, ning saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. KrMS § 361 lg 1 p 5 alusel tuleb aga täies ulatuses jõustada maakohtu otsus Eesti Vabariigi tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise kohta. (V) Enne kassatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu hüvitamine (A) Kohtueelses menetluses ja maakohtus tekkinud menetluskulu suurus ja hüvitamine
121.Kaitsja palus maakohtu 22. mai 2024. a istungil enne kohtu nõupidamistuppa siirdumist jätta süüdistatava kõik menetluskulud riigi kanda. Lisaks esitas ta kohtule menetluskulude nimekirjana pealkirjastatud kirjaliku hüvitamistaotluse ja selle lisana advokaadibüroo pidaja õigusteenuse arved, millest osa olid esitatud süüdistatavale ja osa Finteso OÜ-le, kes kandis osaliselt süüdistatava menetluskulu. Taotlusele olid lisatud ka õigusteenuste spetsifikatsioon ja tõlketeenuse osutaja arve Finteso OÜ-le.
122.Kirjaliku hüvitamistaotluse põhiosas palutakse hüvitada süüdistatavale arvetel märgitud õigusteenuse tasu kogusummas 63 635 eurot 11 senti, lisaks tõlkekulu 56 eurot 12 senti ja 22. mai 2024. a kohtuistungil tekkinud kaitsjakulu, mille kohta edastas kaitsja eraldi arve summas 1152 eurot 90 senti. Seega taotluse põhjendava osa kohaselt on sellele lisatud arvetel kajastuv menetluskulu, mille hüvitamist taotletakse, 64 844 eurot 13 senti.
123.Tegelikult on maakohtule 22. mai 2024. a menetluskulu nimekirja lisades esitatud õigusteenuse ja tõlkekulu arvete kogusumma 72 916 eurot 2 senti. Lisaks viidatakse õigusteenuse spetsifikatsioonis veel ühele Finteso OÜ-le väljastatud arvele (summas 4880 eurot, sh käibemaks 880 eurot), mida algselt taotluse juures ei olnud. Selle arve saatis kaitsja kohtule 3. juunil 2024 ehk pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa (22. mail 2024), kuid enne kohtuotsuse tegemist (21. augustil 2024). Kaitsja selgitas kaaskirjas, et arve jäi menetluskulu nimekirjale ekslikult lisamata.
124.Kolleegium ei nõustu kohtutega, et taotletav menetluskulu hüvitis, mille põhjendatust tuleb hinnata, kuid millest enamat ei saa riigilt välja mõista, on kirjaliku taotluse põhitekstis märgitud 64 844 eurot 13 senti. Otsustamaks, millises summas kaitsja maakohtus süüdistatava menetluskulu hüvitamist taotles, tuleb esmalt lähtuda maakohtule esitatud menetluskulude nimekirja (hüvitamistaotluse) lisades toodud õigusteenuse arvete summast. Osa arvete taotluse põhitekstis kajastamata jätmine oli kaitsja ilmne arvutusviga, mis ei saa olla määrav hüvitamistaotluse piiride üle otsustamisel. Taotluse põhitekstis viidatakse selle lisades toodud arvetele ja avaldatakse selgelt tahet, et süüdistatavale hüvitataks kõigi nende arvete alusel makstud summad.
125.Samuti ei pea kolleegium põhjendatuks kohtute seisukohta, et välistatud on kaitsjatasu hüvitamine selle Finteso OÜ-le 25. jaanuaril 2024 väljastatud arve alusel, mille kaitsja edastas kohtule
3.juunil 2024. Ehkki arve ise esitati kohtule pärast viimase nõupidamistuppa siirdumist, on sellele osutatud õigel ajal esitatud menetluskulu hüvitamise taotluse lisas (õigusteenuse spetsifikatsioonis). Riigikohus on varemgi leidnud, et kui õigel ajal esitatud menetluskulu hüvitamise taotluses on viidatud selle aluseks olevatele õigusteenuse arvetele, ei pruugi arvete õigeaegne esitamata jätmine anda kohtule piisavat alust keelduda nendel märgitud menetluskulu hüvitamisest (viidatud 1-17-3371/311, p-d 106–109). Praegusel juhul tuleb arvestada sedagi, et kaitsja esitas puuduva arve kohtule aegsasti, üle kahe ja poole kuu enne kohtuotsuse tegemist.
22(25)
1-23-7274
126.Eeltoodust tulenevalt loeb kolleegium summaks, mille süüdistatavale hüvitamist kaitsja maakohtus taotles, 77 796 eurot 2 senti. See on kümne süüdistatavale ja üheteistkümne Finteso OÜle väljastatud õigusteenuse arve ning ühe Finteso OÜ-le väljastatud tõlkearve kogusumma.
127.Kohtud leidsid õigesti, et kuna Finteso OÜ on käibemaksukohustuslane, ent pole kinnitanud, et ta ei saa kaitsjatasult ja tõlkekulult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata, siis ei ole võimalik Finteso OÜ-le väljastatud arvetel märgitud käibemaksu süüdistatavale hüvitada (RKKK 07.11.2023, 1-22-7792/21, p 18). Selles osas ei vaidlusta kohtuotsuseid ka kaitsja. Finteso OÜ-le väljastatud arvetel on käibemaksusumma kokku 11 808 eurot 92 senti. Ilma selleta on kaitsja taotletav menetluskulu hüvitis 65 987 eurot 10 senti.
128.Kolleegium leiab ringkonnakohtuga nõustuvalt, et maakohus ei teinud kaalutlusviga, kui ta leidis, et põhjendatud ajakulu kaitsja kohtuvaidluse teeside koostamiseks oli 30 tundi, ja jättis seetõttu ülejäänud 28,8 tunni eest makstud 5184 eurot KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel menetluskulu hulka arvamata.
129.Neil põhjustel asub kolleegium seisukohale, et süüdistataval enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu on 60 803 eurot 10 senti. Selle summa hüvitamine tuleb otsustada olenevalt kriminaalmenetluse tulemusest kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki 2. jao sätete alusel (vt lähemalt RKKK 31.05.2013, 3-1-1-108-12, p 29).
130.Mõistes süüdistatava õigeks või lõpetades kriminaalmenetluse kõigis süüdistuses märgitud kuritegudes, mõistis maakohus riigilt KrMS § 181 lg 1 alusel välja hüvitise kogu süüdistataval tekkinud menetluskulu eest (maakohtu hinnangul 49 826 eurot 80 senti). Ringkonnakohus ei muutnud hinnangut süüdistatava menetluskulu suuruse kohta, kuid osalise süüditunnistamise tõttu vähendas ta riigilt väljamõistetavat menetluskulu hüvitist 32 826 euro 80 sendini, jättes süüdistatava menetluskulust 17 000 eurot tema enda kanda.
131.Kolleegium jõustab maakohtu otsuse mh osas, millega süüdistatav mõisteti kelmuses õigeks. Samuti jõustub käesoleva otsusega süüdistatava õigeksmõistmine omastamissüüdistuses ja riigi tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine. Teisalt tühistab kolleegium kohtuotsused süüdistatava õigeksmõistmises usalduse kuritarvitamises ja saadab kriminaalasja ses osas uueks arutamiseks maakohtule. Lisaks tuleb uuesti arutada ka Jõhvi valla kahju hüvitamise nõuet süüdistatava vastu.
132.Seega tuleb riigil KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitada see osa süüdistataval enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulust, mis on seotud kelmuse- ja omastamissüüdistusega (vt ka viidatud 1-20-3101/99, p 125). Lisaks peab riik KrMS § 182 lg 5 esimese lause kohaselt hüvitama selle menetluskulu, mis süüdistataval tekkis enne apellatsioonimenetlust riigi tsiviilhagi menetlemise tõttu (vt ka RKKK 11.06.2021, 1-18-5732/226, p 105). Kes ja millises ulatuses peab kandma või hüvitama menetluskulu, mis süüdistataval tekkis enne apellatsioonimenetlust usalduse kuritarvitamises esitatud süüdistuse ja Jõhvi valla kahju hüvitamise nõude menetlemise tõttu, tuleb otsustada kriminaalasja uuel arutamisel olenevalt menetluse tulemusest.
133.Kaitsja pole maakohtule esitatud spetsifikatsioonis selgelt eristanud süüküsimuse ja tsiviilhagide lahendamisega seotud kulu ega kulu eri süüdistuste ja tsiviilhagide lõikes. Samas on kaitsja toimingute sisu vaadates selge, et kaitsja tegeles ka tsiviilhagidele vastuväidete esitamisega. Kolleegium määrab hinnanguliselt, et 90% süüdistataval tekkinud menetluskulust on seotud süüküsimuse lahendamisega, kusjuures usalduse kuritarvitamise süüdistusega seotud kulu moodustab sellest omakorda kolmandiku (ehk 30% kogukulust). Kummagi tsiviilhagi menetlemisega seotuks loeb kolleegium 5% süüdistataval tekkinud menetluskulust.
23(25)
1-23-7274
134.Eeltoodust lähtuvalt tuleb praegu mõista riigilt KrMS § 181 lg 1 ja § 185 lg 5 esimese lause alusel süüdistatava kasuks välja 65% süüdistataval enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulust ehk 0,65 x 60 803,10 € = 39 522 eurot 2 senti. Ülejäänud 35% ehk 21 281 euro 8 sendi hüvitamine jääb otsustamiseks kriminaalasja uuel arutamisel.
135.Tühistades süüdistatava süüditunnistamise kelmuses, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ka süüdistatavalt sundraha väljamõistmises. Sundraha üle tuleb otsustada kriminaalasja uuel arutamisel olenevalt menetluse tulemusest.
136.Kohtuotsuste tühistamine Jõhvi valla tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist puudutavas osas tähendab, et tühistada tuleb otsustus mõista riigilt KrMS § 182 lg 5 esimese lause alusel Jõhvi valla kasuks välja 7579 euro 86 sendi suurune menetluskulu hüvitis. Sellegi menetluskulu hüvitamine jääb KrMS § 182 alusel otsustamiseks kriminaalasja uuel arutamisel. Seejuures peab aga silmas pidama ka HKMS § 109 lg 6 tõlgenduspraktikat haldusorgani õigusabikulude hüvitamise kohta (RKHK 01.04.2021, 3-18-1442/115, p 32 koos viidetega). (B) Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamine
137.Kaitsja ei ole päri ringkonnakohtu otsustusega rahuldada summas 2470 eurot 50 senti esitatud apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotlus üksnes osaliselt ehk 1831 euro 42 sendi ulatuses.
138.Kolleegiumi hinnangul ei väljunud ringkonnakohus talle KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaldamisel antud kaalutlusruumi piiridest, kui leidis, et kaitsja taotluses märgitud õigusteenuse ajakulust (kokku 11,25 tundi) on põhjendatud üksnes 8,91 tundi, millele vastav tasu käibemaksuta on 1501 eurot 20 senti. Küll aga on kaitsjal õigus selles, et märgitud summale käibemaksuosa (22%) liites eksis kohus 4 sendiga süüdistatava kahjuks. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja mõista riigilt KrMS § 185 lg 1 alusel süüdistatava kasuks välja 1831 eurot 46 senti. (VI) Kokkuvõte ja kassatsioonimenetluse kulu
139.Eespool märgitud põhjustel ja ulatuses tühistab kolleegium KrMS § 361 lg 1 p-dest 5, 6 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 juhindudes osaliselt nii Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2025. a kui ka Harju Maakohtu 21. augusti 2024. a otsuse. Kolleegium teeb osaliselt ise uue otsuse, osaliselt jõustab ringkonnakohtus tühistatud maakohtu otsuse ja osaliselt saadab kohtuasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Nii prokuratuuri kui ka kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
140.Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale 9122 eurot 18 senti, mis süüdistatav maksis kassatsioonimenetluses lepingulisele kaitsjale kassatsiooni esitamise ja prokuratuuri kassatsioonile vastamise eest. Selle taotluse rahuldab kolleegium osaliselt.
141.Hinnates valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud. Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. (Viidatud 1-20-3101/99, p 132)
142.Menetletavas asjas tugineb kaitsja kassatsioon suures osas samadele argumentidele, mille kaitsja esitas juba maakohtus ja mille (esmase) väljatöötamise eest makstud tasu on seega hõlmatud kassatsioonimenetluse-eelsest kulust. Osa kassatsiooni väiteid osutus ka selgelt põhjendamatuks. Vajadus käsitleda kassatsioonis enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu hüvitamist oli 24(25)
1-23-7274 suuresti tingitud kaitsja enda eksimustest menetluskulu hüvitamise taotluse ja selle lisade koostamisel. Kassatsioon on ka liiga mahukas, sisaldades tarbetuid kordusi. Kassatsioonivastuses refereeritakse põhiliselt varasemaid menetlusdokumente, sh vaidlustatud kohtuotsuseid. Eelnevat arvestades peab kolleegium süüdistatava valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu mõistlikuks suuruseks 5000 eurot, mis tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt)
25(25)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.