Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-1-1-110-10 22. veebruar 2011 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Ott Järvesaar Kriminaalasi Urmas Aalmanni süüdistuses Kars § 184 lg 2 p 2 ja § 349 järgi ning Urmas Grossthali süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määrus kriminaalasjas nr 1-10-11338 Urmas Aalmanni kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsari ja Urmas Grossthali kaitsja vandeadvokaat Ann Saare määruskaebused Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa 12. jaanuar 2011, kirjalik menetlus
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määrus muutmata.
2.Määruskaebused jätta rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 14. septembri 2010. a kohtu alla andmise määrusega anti kohtu alla Jüri Koort süüdistuses KarS § 418 lg 2 p 1, § 420 lg 1, § 188 lg 1 ja § 184 lg 2 p 2 järgi, Urmas Grossthal süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi ja Urmas Aalmann süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 ja § 349 järgi. Kriminaalasi määrati arutamisele avalikul kohtuistungil alates 4. oktoobrist 2011. Sama määrusega jäeti muu hulgas vahistamismääruses toodud põhjustel muutmata U. Grossthalile ja U. Aalmannile kohaldatud tõkend vahistamine ning rahuldamata kaitsjate taotlused nimetatud tõkend U. Grossthali ja U. Aalmanni suhtes tühistada. Ühtlasi jättis maakohus rahuldamata kaitsjate taotlused tühistada U. Grossthali ja U. Aalmanni suhtes osaliselt nende suhtes kohaldatud lisapiirangud KrMS § 1431 lg 1 ja VangS § 102 alusel.
2.Maakohtu 14. septembri 2010. a määruse peale esitasid määruskaebused U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjad. Maakohtu 24. septembri 2010. a määrusega jäeti U. Aalmanni kaitsja määruskaebus läbi vaatamata ja 28. septembri 2010. a määrusega jäeti läbi vaatamata ka U. Grossthali kaitsja määruskaebus. Nimetatud määruste peale esitasid U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjad vastavalt 11. oktoobril 2010 ja 8. oktoobril 2010 määruskaebuse. 2.1 U. Aalmanni kaitsja taotles maakohtu 24. septembri 2010. a määruse tühistamist ning maakohtu kohtu alla andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamist. Kaitsja leidis, et kuna U. Aalmanni kohtu alla andmisel pikendati sisuliselt tema vahi all pidamist, siis on võimalik selle peale määruskaebust esitada. Kaitsja hinnangul on rikutud U. Aalmanni põhiseaduslikke õigusi, kuna temalt on võetud määramatuks ajaks vabadus ning võimalus suhelda lähedastega. Kaitsja märkis veel, et U. Aalmanni kaitseõigust rikuti oluliselt sellega, et prokuratuur saatis süüdistusakti kohtusse KrMS
§ 226 lg-s 6 sätestatud tähtaega eirates. Maakohtu 24. septembri 2010. a määrusega, millega jäeti kaitsja määruskaebus läbi vaatamata, rikuti oluliselt U. Aalmanni õigust vabadusele Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 ja PS § 20 mõttes. 2.2 U. Grossthali kaitsja määruskaebuses taotleti maakohtu 28. septembri 2010. a määruse tühistamist ja maakohtu kohtu alla andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamist. Kuna süüdistusakt saadeti kohtusse vähem kui viisteist päeva enne KrMS § 226 lg-s 6 märgitud tähtaja möödumist, rikuti kaitsja hinnangul oluliselt U. Grossthali õigust vabadusele Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 ja PS § 20 mõttes ning maakohus pidanuks ta juba sellest asjaolust tulenevalt vahi alt vabastama. Kui asja arutamiseks ilmnesid U. Grossthalist sõltumatud takistused, tulnuks igal juhul U. Grossthali suhtes tõkend vahistamine muuta kergemaliigilisemaks tõkendiks. Kaitsja märkis, et kohtusüsteem peab tagama vahistatud süüdistatavatega kriminaalasjades otsuseni jõudmise mõistliku aja jooksul. Ühtlasi märkis kaitsja, et kui maakohus luges määruskaebuse põhjendamatuks, tulnuks tal see edastada kõrgema astme kohtule, mitte jätta läbi vaatamata.
3.Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määrusega jäeti U. Aalmanni kaitsja määruskaebus Tartu Maakohtu 24. septembri 2010. a määruse peale läbi vaatamata, sest see oli esitatud määruskaebetähtaega rikkudes. U. Grossthali kaitsja määruskaebuse Tartu Maakohtu 28. septembri 2010. a määruse peale jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu
24.septembri 2010. a määruse, millega jäeti läbi vaatamata U. Aalmanni kaitsja määruskaebus ning Tartu Maakohtu 28. septembri 2010. a määruse, millega jäeti läbi vaatamata U. Grossthali kaitsja määruskaebus. U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjate määruskaebused Tartu Maakohtu 14. septembri 2010. a kohtu alla andmise määruse peale jäeti läbi vaatamata ja maakohtu nimetatud määrus jäeti muutmata. 3.1 Ringkonnakohus leidis, et U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjatel puudus KrMS § 385 pdest 6, 13 ja 16 tulenevalt õigus määruskaebuse esitamiseks Tartu Maakohtu 14. septembri 2010. a kohtu alla andmise määruse peale. Küll aga tulnuks määruskaebuse esitamisel maakohtul juhinduda muuhulgas KrMS §-st 389, mille lõiked 3 ja 4 sätestavad kohtumääruse koostanud kohtu pädevuse määruskaebuse lahendamisel. Lugedes määruskaebuse põhjendamatuks, tulnuks maakohtul edastada vaidlustatud kohtumäärus ja määruskaebus ringkonnakohtule. 3.2 Asudes ise hindama kohtu alla andmise määrusele esitatud määruskaebuste põhjendatust ja koostades 24. septembril 2010 ja 28. septembril 2010 määruskaebuste läbi vaatamata jätmise määrused, lõi maakohus ebaseaduslikult võimaluse nimetatud määruste vaidlustamiseks, samas kui ringkonnakohtule edastatuna oleks 14. septembri 2010. a määrusele esitatud määruskaebuste lahendamine olnud lõplik. Ringkonnakohtu hinnangul ületas maakohus sellise tegevusega määruskaebuste läbivaatamiseks kohtumääruse koostanud kohtule antud pädevust ja asus oma lahendi peale esitatud määruskaebusi sisuliselt lahendades kõrgema kohtu rolli, millega rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 3.3 Ringkonnakohus märkis, et kuna kohtu alla andmise määruses ei lahendatud tõkendi ja
lisapiirangutega seonduvat sisuliselt, siis ei olnud need küsimused määruskaebe korras vaidlustatavad. KrMS § 263 p 7 kohaselt märgitakse kohtu alla andmise määruses tõkendi kohaldamine või muutmine. Käesoleval juhul jättis maakohus süüdistatavate U. Grossthali ja U. Aalmanni suhtes tõkendi vahistamine muutmata, seega tõkendit ei kohaldatud ega muudetud, mistõttu kohtumäärus ei ole vaidlustatav. Erinevalt kohtueelsel uurimisel valitud tõkendi tähtaegadest ei sätesta kriminaalmenetluse seadustik kohtu järgi vahi all pidamise tähtaega. 3.4 Ringkonnakohus ei andnud hinnangut kaitsjate märgitud põhiseaduse ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi: konventsioon) rikkumisele süüdistatavate suhtes kohtu alla andmise määrusega, millega nad jäeti jätkuvalt vahi alla. Kohtukolleegium möönis vaid, et maakohtu poolt selle kriminaalasja arutamiseks määratud aeg on tõesti küllaldaselt kauge, kuid kriminaalmenetlusõigust kohtu alla andmise osas pole rikutud ning selliseks on üldmenetluses lahendatavate
kriminaalasjade
kulg
kohtupraktikas
katkematust
kohtupidamisest
tingituna
kujunemas.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebused U. Aalmanni kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar ja U. Grossthali kaitsja vandeadvokaat Ann Saar. Kaitsjad taotlevad Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a ja Tartu Maakohtu 14. septembri 2010. a määruste tühistamist osas, millega jäeti muutmata U. Aalmannile ja U. Grossthalile kohtueelses menetluses kohaldatud tõkend ning kriminaalasja tõkendi ja lisapiirangute kohaldamise osas maakohtule uueks arutamiseks saatmist. 4.1 U. Aalmanni kaitsja arvates tuleb arutatavas asjas aktsepteerida kohtu alla andmise määruse peale määruskaebuse esitamise õigust põhjusel, et sellega piiratakse U. Aalmanni õigust vabadusele. Kaebeõiguse aktsepteerimise tingivad konventsiooni art 5 lg 3 ja art 6 lg 1, sest U. Aalmann peab maakohtu määruse kohaselt jääma ebamõistlikult pikaks ajaks vahi alla. 4.2 U. Grossthali kaitsja leiab, et kuigi KrMS § 385 p 13 kohaselt ei ole kohtu alla andmise määruse peale võimalik määruskaebust esitada, tingivad arutataval juhul kaebeõiguse PS §-d 13, 15 ja 20 ning konventsiooni art 5 lg 3 ja art 6 lg 1. Kaebeõigus tuleb tagada seetõttu, et U. Grossthal peab maakohtu määruse kohaselt jääma ebamõistlikult pikaks ajaks vahi alla, kuna kohtu alla andmisest kuni asja arutamise alguseni on kolmteist kuud. Kaitsja leiab erinevalt ringkonnakohtust, et maakohtu
14.septembri 2010. a määruses on U. Grossthalile kohaldatud tõkendit. Kuna kohtuniku pädevusse eelistungil kuulub KrMS § 262 p 4 kohaselt tõkendi muutmine või kohaldamine, siis tulnuks kohtul kaaluda, kas isiku kohtumenetluses enam kui aastaks vahi alla jätmine on mõistlik. Kaitsja arvates ei tohiks kohtumenetluses vahi all pidamise tähtaeg üldjuhul ületada kuut kuud. Veel on U. Grossthali kaitsja märkinud, et U. Grossthalist sõltumatutel põhjustel võib kriminaalasja kohtuliku arutamise algusaeg veelgi edasi lükkuda põhjusel, et prokurör vihjas maakohtus võimalusele arutatava kriminaalasjaga ühendada veel üks varem eraldatud kriminaalasi. Kaitsja arvates on põhjusel, et prokuratuur saatis KrMS § 226 lg-s 6 sätestatut rikkudes kriminaalasja maakohtusse hilinemisega, sisuliselt pikendatud U. Grossthali vahi all pidamise tähtaega.
Lõuna
Ringkonnaprokuratuuri
ringkonnaprokurör
Aro
Siinmaa
vastuses
taotletakse
ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuste rahuldamata jätmist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kaitsjate määruskaebuste lahendamise osas (I), käsitleb seejärel maakohtu pädevust määruskaebuse esitamise korral maakohtu määruse peale (II) ja selgitab lõpuks kohtumenetluses süüdistatava vahi all pidamise mõistliku ajaga seonduvat (III). I
7.Tulenevalt KrMS § 383 lg-st 1 võib määruskaebusega vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses tehtud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud KrMS § 385 kohaselt. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 sisaldab loetelu määrustest, mille peale määruskaebust esitada ei saa. Selle loetelu p 16 kohaselt ei saa määruskaebust esitada
ka
kohtumenetluses
kohtumenetluse
poole
taotluse
lahendamise
määruse
peale.
Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt märgitud, et vahistamismäärust ei saa paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse, sest KrMS § 385 p 6 kohaselt tehakse muuhulgas erand vahistamise ja vahistamise tähtaja pikendamise määruste peale kaebuse esitamise võimalikkuse osas. Kooskõlas KrMS § 385 p-s 6 sätestatuga nähakse ka KrMS §-s 136 ette, et prokuratuur, vahistatu või tema kaitsja võivad esitada määruskaebuse vahistamise või vahistamisest keeldumise, samuti vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise peale KrMS 15. peatükis sätestatud korras (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. juuli 2009. a määrust kriminaalasjas nr 3-1-1-62-09, p 12 ja 8. novembri 2010. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-10, p 10.1). Eelkirjeldatud erandina ei ole aga käsitatav määrus, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus muuta talle tõkendina kohaldatud vahistamine kergemaliigiliseks tõkendiks. Niisuguse määruse vaidlustamine on kolleegiumi varasemast praktika kohaselt KrMS § 385 p 16 alusel välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16.veebruari 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-126-06, p 10).
8.Seega jättis ringkonnakohus õigustatult U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjate määruskaebused läbi vaatamata. Sellest lähtuvalt tuleb KrMS § 390 lg 1 ja § 361 p 1 alusel jätta ka Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määrus muutmata ning U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjate määruskaebused rahuldamata. II
9.Väljaspool määruskaebuste lahendamise piire märgib kriminaalkolleegium aga järgmist.
10.U. Grossthal ja U. Aalmann anti Tartu Maakohtu 14. septembri 2010. a määrusega kohtu alla. Selle määruse peale esitasid U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjad määruskaebused. Maakohtu
24.septembri 2010. a määrusega jäeti U. Aalmanni kaitsja määruskaebus läbi vaatamata ja
28.septembri 2010. a määrusega jäeti läbi vaatamata ka U. Grossthali kaitsja määruskaebus. Seoses sellega märgib kriminaalkolleegium ringkonnakohtuga nõustudes, et maakohtul puudub pädevus jätta määruskaebus ise läbi vaatamata, sest KrMS 15. ptk ei näe sellist võimalust ette. Õigus jätta maakohtu määrusele esitatud määruskaebus läbi vaatamata on KrMS § 390 lg 1 ja § 326 alusel üksnes ringkonnakohtul. KrMS § 389 lg 3 kohaselt võib vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus, kui ta loeb määruskaebust põhjendatuks, vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega tühistada ja teha
vajaduse korral uue määruse, teatades sellest kaebuse esitajale ja menetlusosalisele, kelle huve see puudutab. Sama paragrahvi lõikes 4 sätestatakse, et kui vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus loeb määruskaebust põhjendamatuks, edastab ta vaidlustatud kohtumääruse ja määruskaebuse kõrgema astme kohtule vastavalt kohtualluvusele. Vaidlustatud kohtumääruse teinud kohtu pädevus esitatud määruskaebuse osas seisukoha võtmises ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas konkreetne määrus on KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav või mitte. Seega pidi maakohus, leides, et kohtu alla andmise määrus ei ole edasikaevatav, ikkagi edastama selle koos määruskaebustega ringkonnakohtule. III
11.Erinevalt kohtueelsest menetlusest, kus KrMS § 130 lg-st 3 tulenevalt on kahtlustatava või süüdistatava vahi all pidamise kestus üldjuhul piiratud kuue kuuga, kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis vahistamise kestuse regulatsioon kriminaalmenetluse seadustikus kehtiva redaktsiooni kohaselt puudub. KrMS §-s 275 sätestatakse üksnes, et kohtul on õigus kriminaalasja kohtulikul arutamisel oma määrusega valida tõkend või muuta kahtlustatava või süüdistatava suhtes varem valitud tõkendit või see tühistada. See ei tähenda siiski, nagu oleks kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine. Esmalt tuleb tähele panna, et isiku vahi all pidamiseks peab jätkuvalt eksisteerima vahistamisalus KrMS § 130 lg 2 mõttes. Kui möödub oht, et süüdistatav hakkab kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või võib hakata jätkuvalt kuritegusid toime panema, tuleb vahistatu koheselt vahi alt vabastada. Kuid ka vahistamisaluse olemasolul ei tohiks vahi all pidamise tähtaeg ületada teatud mõistlikku piiri.
12.Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet jõuda kriminaalasjas süüdistatava jaoks mõistliku aja jooksul lõpliku lahendini. Samas on KrMS § 2 p 2 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse allikaks ka Eestile siduvad välislepingud. Kuna inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni näol on näol tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, siis on sellel prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes (vt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 31).
13.Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb konventsiooni art 6 lg 1 esimesest lausest. Sellele õigusele vastab kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-3-04, p 19 ja 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 17). Konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud mõistliku menetlusaja nõude eesmärk on vältida seda, et süüdistatav peaks oma tuleviku osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma (10. novembri 1969. a otsus asjas Stögmüller v. Austria, kohtu seisukoha p 5 ja 3. juuni 2010. a otsus asjas Konashevskaya jt v. Venemaa, p 43). Seega üksnes konventsiooni art 6 lg 1 alusel otsustades võiks süüdistatava vahi all pidamise tähtaega aktsepteeritavaks lugeda seni, kuni ei ole ületatud kriminaalasjas lahendini jõudmise mõistlikku aega.
14.Eelvangistuses viibiva süüdistatava vahi all pidamise mõistliku tähtaja ületamise takistamiseks sätestab konventsiooni art 5 lg 3 aga veel täiendava, art 6 lg-st 1 sõltumatu garantii. Konventsiooni art 5 lg-s 3 sätestatakse, et iga art 5 lg 1 p (c) kohaselt vahistatul või kinnipeetul on õigus asja
kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Vabastamist võidakse seostada tagatistega ilmuda asja arutamisele. Niisiis puudutab art 5 lg 3 erinevalt konventsiooni art 6 lg-st 1 üksnes eelvangistuses viibivaid isikuid. Isiku suhtes kuriteokahtluse olemasolu on tema kinnipidamise vältimatu eeltingimus, kuid üksnes sellest ei piisa isiku kestvaks vahi all pidamiseks. Vahistamist õigustab igal konkreetsel juhul üksnes see, kui selleks eksisteerib avalikust huvist tulenev vajadus, st vahistamislaus, mis kaalub üles nõude austada isiku põhiõigust vabadusele (vt 26. jaanuari 1993. a otsus asjas W. v. Šveits, p 30; 18. detsembri 1996. a otsus asjas Scott v. Hispaania, p 74). Süüdistatava viibimine vahi all on asjaolu, mis EIÕK praktika kohaselt nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist: nt selle arutamist võrreldes muude kriminaalasjadega eelisjärjekorras (vt Kudla v. Poola, p 130 ja Pishchalnikov v. Venemaa, otsus 24. septembrist 2009, p 49). Vastasel korral rikub vahi all pidamine ka vahistamisaluse olemasolul art 5 lg 3 nõudeid. Kehtivas õiguses on sellest loogikast lähtuvalt KrMS § 2681 lg 2 p-s 3 sätestatud asja arutavale kohtunikule võimalus kalduda mitme kriminaalasja üheaegse arutamise keelust kõrvale olukorras, kus hiljem kohtusse saadetud kriminaalasjas on esimese astme kuriteo toimepanemises süüdistatavale kohaldatud tõkendina vahistamine ja kohus peab vajalikuks jätkata nimetatud tõkendi kohaldamist.
15.Eeltoodu taustal tuleb siiski silmas pidada, et ka vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb kindlasti arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja piiresse sõltumata vahistamisaluse olemasolust. Kui konventsiooni art 6 lg 1 järgi ei ole veel möödunud mõistlik aeg, kriminaalasjas lõpliku lahendini jõudmiseks, võib ometi olla juba möödunud eelvangistuses pidamise mõistlik aeg. Põhjendamatud viivitused menetluses sunnivad kaaluma vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga. Märkida tuleb sedagi, et isiku eelvangistuses
pidamine
peab
kriminaalmenetluses
jääma
siiski
erandlikuks
meetmeks.
Konventsiooni art 5 lg 3 ei tähenda mitte üldist volitust kuriteokahtluse korral isikult vabadus võtta, vaid vahistamine on üldse lubatud üksnes vältimatult vajalikel juhtudel.
16.Siiski võib ka pikk vahi all pidamine olla konventsiooni art 5 lg 3 mõttes põhimõtteliselt õigustatud, kui see johtub ka riigi parima tegutsemise korral arutatava kriminaalasja erilistest asjaoludest. Nii võib nt mitmeepisoodilise ja suures grupis toimepandud keeruka kuriteo eeluurimine ja kohtulik arutamine nõuda palju aega, kuid ikkagi kaalub süüdistatava suhtes vahistamisaluste olemasolu korral avalik huvi tema vahi all pidamiseks üles süüdistatava vabaduspõhiõiguse (W. v. Šveits, otsus 26. jaanuarist 1993, p-d 29 ja 41-42, kus EIÕK aktsepteeris 1465 päevast eelvangistust). Seevastu võib lihtsas ja väiksemahulises kriminaalasjas ka juba suhteliselt lühike vahistamise aeg rikkuda konventsiooni art 5 lg 3 nõudeid (vt nt 9. jaanuari 2003. a otsus asjas Shishkov v. Bulgaaria, p 66, kus konventsiooni art 5 lg 3 rikkumiseks tunnistati seitsme kuu ja kolme nädala pikkune eelvangistus või 8. aprilli 2004. a otsus asjas Belchev v. Bulgaaria, p 82, kus art 5 lg 3 rikkumiseks on loetud nelja kuu ja neljateistkümne päeva pikkune eelvangistus).
17.Arutatavas kriminaalasjas on U. Grossthal ja U. Aalmann kohtueelses menetluses vahi all viibinud ligi kuus kuud. Kohtu alla andmise määruses tehtud otsustus tõkendi muutmata jätmise kohta tähendab, et sisuliselt pikendas maakohus nende vahi all pidamist veel enam kui kolmeteistkümne kuu võrra, sest kriminaalasja kohtulik arutamine määrati 2011. a oktoobrikuusse (vt
14.septembri 2010. a kohtu alla andmise määrus, tl 62). Selles ajavahemikus ei tehta ühtki menetlustoimingut ning süüdistatavad üksnes ootavad, et kohus hakkaks nende kriminaalasja arutama. Kuigi käimasolevas määruskaebemenetluses on menetlusesemeks üksnes küsimus sellest, kas ringkonnakohus oli õigustatud U. Grossthali ja U. Aalmanni kohtu alla andmise määruse peale esitatud määruskaebusi läbi vaatamata jätma, juhib kolleegium siiski maakohtu tähelepanu sellele, et nii pikk vahi all pidamine võib olla vastuolus EIÕK eelviidatud praktikaga.
18.Kriminaalmenetluse seadustikus ei sätestata otsesõnu kohtumenetluses vahi all viibiva isiku õigust taotleda vahistuse põhjendatuse kontrollimist analoogiliselt KrMS § 137 lg-s 1 sätestatule. Sellegipoolest tuleb kolleegiumi hinnangul aktsepteerida ka kohtumenetluses süüdistatava ja tema kaitsja õigust mõistliku ajavahemiku järel selline taotlus esitada, samuti eeldada sellest tulenevalt kohtu kohustust niisugune taotlus läbi vaadata ja põhistatud määrusega lahendada. Kaitsja sellekohase taotluse alusel vahi all pidamise põhjendatuse kaalumisel tuleks maakohtul seejuures hinnata, kas süüdistatavate jätkuv vahi all pidamine vastab selle määruse p-s 7.4 kirjeldatud kriteeriumitele. Kui see nii ei ole ja kui maakohus ei leia võimalust U. Aalmanni ja U. Grossthali vabaduspõhiõiguse riivet muul viisil vältida (nt kriminaalasja arutamist varasemaks tuua), siis tuleb maakohtul süüdistatavad kuni kohtus süüditunnistamiseni vahi alt vabastada.
19.Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määruses selgitati, et tõepoolest on maakohtu poolt käesoleva kriminaalasja kuulamisele määratud aeg küllaldaselt kauge, kuid üldmenetluses lahendatavate kriminaalasjade kulg ongi katkematust kohtupidamisest tulenevalt kohtupraktikas pikaks kujunemas. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei õigusta aga mitme kriminaalasja üheaegse arutamise keelu põhimõte täiendavat riivet süüdistatava põhiõigustele. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.