Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. november 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1388
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla 15. mai 2018. a kirja nr 58/18/8557-3 ja 22. juuni 2018. a vaideotsuse nr 515/18/117-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata XX 14. aprilli 2018. a taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks uuesti läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium, volitatud esindajad Laura Glaase ja Martin Ziehr
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 2. novembri 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Tallinna Vangla taotlus haldusasja nr 3-18-1388 menetluse lõpetamiseks.
2.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. novembri 2018. a otsuse haldusasjas nr 3-18-1388 resolutsiooni punktid 2 ja 3.
Teha uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata.
5.Jätta menetlusosaliste haldus- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 30. detsembril 2019. a (HKMS § 212 lg 1).
3-18-1388 Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX peeti kahtlustatavana kinni 03.06.2017 karistusseadustiku (KarS) § 145 lg 2 tunnustel. Lisaks esitati XX-le kahtlustus KarS § 141 lg 2 p 1 alusel. Harju Maakohtu 05.06.2017 määrusega asjas nr 1-17-5440 vahistati XX kuni 03.08.2017. Lisapiiranguid prokuratuur isiku suhtes ei kohaldanud (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431).
2.Prokuratuur esitas 07.07.2017 XX-le süüdistuse KarS § 145 lg 2 ning KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. Harju Maakohtu 10.07.2017 määrusega asjas nr 117-6580 anti XX süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6, § 145 lg 2 järgi lühimenetluses kohtu alla ja jäeti tõkend vahistamine muutmata.
3.Harju Maakohtu 12.10.2017 otsusega mõisteti XX süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning karistati teda vangistusega 2 aastat. Samuti mõisteti ta süüdi KarS § 145 lg 2 järgi ning karistati vangistusega 5 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 6 aastat, mida vähendati ühe kolmandiku võrra (KrMS § 238 lg 2). Tõkend vahistamine jäeti muutmata kuni otsuse jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2018 otsusega jäeti Harju Maakohtu 12.10.2017 otsus muutmata.
4.XX esitas 18.04.2018 Tallinna Vanglale taotluse muu hulgas pikaajalise kokkusaamise lubamiseks poja ja perega.
5.Tallinna Vangla jättis 17.05.2018 kirjaga nr 5-8/18/8557-3 taotluse rahuldamata. Vangistusseaduse (VangS) § 94 lg-st 5 tulenevalt puudub vahistatul õigus pikaajaliseks kokkusaamiseks. Eelvangistuse kandmine tähendab isiku jaoks mitmete põhiõiguste piiramist. Sellisteks põhiõigusteks on ka õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu ei saa eeldada samasugust ulatuslikku eraelu puutumatust, nagu seda võimaldab elu vabaduses.
6.XX esitas 23.05.2018 vaide 17.05.2018 kirjale nr 5-8/18/8557-3. Tallinna Vangla 22.06.2018 vaideotsusega nr 5-15/18/117-2 jäeti vaie rahuldamata.
7.XX esitas 12.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus kohustaks vanglat uuesti läbi vaatama tema 17.04.2018 taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks ning algataks sellega seonduvalt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
2(11)
3-18-1388 Vahistatute õiguste ja vabaduste piiramine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 11 ja rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Kaebaja suhtes kohalduvad endiselt pikaajalise kokkusaamise piirangud, kuna XX kasutas PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebamise õigust. Kohtumenetluse venimine kahjustab perekondlikke ja sotsiaalseid sidemeid. Muu hulgas rikutakse sellega PS §-e 10 ja 12 (vt ka Riigikohtu 27.06.2005 otsus asjas nr 3-4-1-2-05, p-d 56–57; 22.12.2000 otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10; 28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15). Lisaks rikub Tallinna Vangla Euroopa vanglareeglistikku. Pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine poja ja emaga rikub PS §-i 26 ja PS § 27 lg-id 1, 3, 4 ja 5 ning PS §-i 11 (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-143-03, p 20), kuna piirangud on ülemäära intensiivsed, samuti PS §-i 12 (vt ka Euroopa vanglareeglistiku § 99 punkt a). Vangla sisekorraeeskirja §-d 40–46 ei piira vahistatu õigust pikaajalisele kokkusaamisele (vt ka Riigikohtu 22.02.2011 otsus asjas nr 3-1-1-110-10, p-d 11, 15 ja 16; 22.12.2017 otsus asjas nr 1-15-9213, p 45). Kaebaja juhtum erineb Riigikohtu 16.11.2016 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 kirjeldatud asjaoludest. Kaebaja suhted emaga on lähedased hoolimata sellest, et kaebaja elas isaga Tallinnas ning ema elab endiselt Venemaal. Kaebaja kohtus emaga tihti ning helistas pidevalt. Vanglas olles helistas kaebaja emale iga nädal. Asjaolu, et kaebaja ja tema ema elavad erinevates riikides ja kaebaja sattus vanglasse, suurendab emaga suhete parandamise ja hoidmise olulisust. Pikaajalisel kokkusaamisel oleks võimalik emaga veelgi suhteid parandada. Lühiajalised kokkusaamised ning telefoni ja kirjavahetuse teel suhtlemine ei ole samaväärsed. Ebaõige on väide, et kaebaja nägi viimati enda poega 2015. aastal. Kaebajal olid küll poja emaga lahkhelid, kuid tegemist oli ajutise olukorraga ja lahkuminek abikaasast ei mõjutanud suhtlemist pojaga. Poeg on tihti kaebaja juures ööbinud ning nad on käinud koos jalutamas. Samuti on kaebaja telefonis 2016. a fotod ja videod pojaga. Kaebaja ei ole praeguseks näinud poega juba 1,5 aastat, sest lühiajaline kokkusaamine ei ole efektiivne võimalus pojaga suhete arendamiseks.
8.Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. VangS § 94 lg-st 5 tulenevalt ei kohaldata vahistatule VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist. XX oli pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamise ajal vahistatu staatuses, mistõttu ei olnud tal õigust pikaajalisele kokkusaamisele (vt ka Riigikohtu 04.04.2011 otsus asjas 3-4-1-9-10 ja 16.11.2016 otsus asjas nr 3-4-1-2-16). XX suhtes on kohaldatud tõkendit alates 03.06.2017. Harju Maakohus jättis 10.07.2017 määrusega asjas nr 1-17-6580 tõkendina kohaldatud vahistamise muutmata. Samas kriminaalasjas 12.10.2017 tehtud kohtuotsuses jättis kohus samuti tõkendi muutmata kuni otsuse jõustumiseni. Olukorras, kus on teadmata vahistatu režiimis viibiva isiku ohtlikkus, aitab pikaajaliste kokkusaamiste keeld kaasa vanglas avaliku korra toimimisele, teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsele, samuti kuritegude tõkestamisele. Mainitud eesmärkide saavutamiseks puuduvad muud sama efektiivsed meetmed (Riigikohtu 04.04.2011 otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p 81; vt ka Riigikohtu 16.11.2016 otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 116). Harju Maakohtu 12.10.2017 otsusega asjas nr 1-17-6580 tunnistati kaebaja lühimenetluses süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning KarS § 145 lg 2 järgi. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.03.2018 otsusega Harju Maakohtu otsuse muutmata. Seega on kriminaalmenetluses kaebaja vahistamise vajadust korduvalt hinnatud ja XX vahi all hoidmist on peetud põhjendatuks. Kaebaja puhul esinesid riskid, mille vältimiseks on perekonnaelu mõõdukas riive õigustatud. 3(11)
3-18-1388 Kaebaja vahistatuna vanglas viibimise periood on oluliselt lühem Riigikohtu 16.11.2016 otsuses asjas nr 3-4-1-2-16 kirjeldatud asjaoludega võrreldes. Pikaajalise kokkusaamise võimaluse puudumisel aitab perekonnasuhete säilimisele kaasa võimalus suhelda perekonnaga lühiajalistel kokkusaamistel (VangS § 94 lg 1), õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele (VangS § 96 lg 1) ning paki saamise võimalus (VangS § 98 lg 1), samuti vahistatu lühiajaline väljaviimine olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohalolekut (VangS § 99 lg 1; Riigikohtu 04.04.2011 otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p 70). Kuni 17.04.2018 toimusid kaebajal lühiajalised kokkusaamised õega kaheksal korral; ühel juhul oli kokkusaamine võimaldatud, kuid kaebaja õde kokkusaamisele ei tulnud. Emaga kohtus kaebaja lühiajaliste kokkusaamiste raames kolmel korral. Pojaga oli kaebajale kokkusaamine võimaldatud 10.01.2018, kuid poeg kokkusaamisele ei tulnud ning rohkem kaebaja pojaga lühiajalisi kokkusaamisi ei taotlenud. Emaga on kaebaja viimane kokkusaamine toimunud 19.01.2018. Alates 23.08.2018 ei ole kaebajalt enam laekunud ühtegi kokkusaamise taotlust. Samuti ei ole kaebaja kordagi taotlenud klaasist vaheseinaga eraldamata lühiajalist kokkusaamist. Pakke on kaebaja saanud kaheksal korral. Kaebajale oli tagatud ka õigus kirjavahetusele. Kaebaja on saanud kogu vahistamise perioodi vältel helistada ning ta on aktiivselt helistanud oma õele. Kaalutlusõiguse puudumine normis ei ole takistanud kaebajal vanglavälise suhtlemise teostamist. Kaebaja õigus vanglavälisele suhtlemisele on olnud tagatud piisaval määral.
9.Justiitsministeerium palus jätta kaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kaebaja PS §-s 26 sätestatud põhiõigust ei ole riivatud, sest vangla tegevus ei ole oluliselt raskendanud kaebajal oma poja ja emaga kokkusaamist. Samuti ei ole kaebaja näidanud ära, milles seisnes negatiivne ja ülemäära kahjustav tagajärg, mis ületas vahistamisega paratamatult kaasnevaid ebameeldivusi (vt ka justiitsministri 01.07.2016 vastus nr 10-3/4487 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-2-16). Ühiskonna turvalisuse tagamiseks, kriminaalmenetluse läbiviimiseks ja seadustele vastava kohtuotsuseni jõudmise tagamiseks on vaja teatud tingimustel sekkuda isiku perekonnaellu ning seada piiranguid. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist. Mainitud eesmärgid on PS § 26 riive legitiimseteks eesmärkideks. Tõkendi valikul kaalutakse, kuidas need sekkuvad isiku perekonnaellu. Vahistatutel, kelle suhtes ei ole kohaldatud absoluutset suhtlemispiirangut, aitab perekonnasuhete säilimisele kaasa võimalus suhelda perekonnaga lühiajalistel kokkusaamistel (VangS § 94 lg 1). Perekonnasidemeid aitavad säilitada ka muud VangS-s sätestatud võimalused (vt ka justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lg-d 1, 2 ja 21 p 3; vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 04.12.2007 otsus Dickson vs Ühendkuningriik, p 81; 30.06.2015 otsus Serce vs Rumeenia; 09.07.2013 otsus Varnas vs Leedu; 23.06.2015 otsus Costel Gaciu vs Rumeenia). Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis viitaks, et vangla tegevusega oleks kaebaja perekonnaelu riivatud. Puuduvad tõendid, et kaebaja suhted oma poja ning emaga oleksid muutunud oluliselt raskendatuks või takistatuks vangla tegevuse tõttu. Kaebaja faktilised väited perekonnaelu ebaproportsionaalsest kahjustamisest ei ole leidnud tõendamist. Seega ilmneb alus jätta kaebus läbi vaatamata.
4(11)
3-18-1388 Kaalutlusõiguse teostamine toimub vahistamisel, kus arvestatakse mh vahistatu perekonnaelule tekkiva riive mõõdukust (vt ka KrMS § 130 lg 2 ja § 127 lg 1). Seega kasutatakse kriminaalmenetluse tagamise vahendit vaid vältimatult vajalikel juhtudel. Vahistamine on võimalik üksnes juhul, kui see on kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või jätkuvalt kuritegude toimepanemise ärahoidmiseks vältimatult vajalik. Eeltoodud põhimõtetega arvestamine tagab vahistamise proportsionaalsuse. Vahistatuse tõkendina kohaldamise vajadust hindab kohus (vt ka Riigikohtu 11.12.2006 määrus asjas nr 3-1-1-103-06, p 15). Kaebaja on ka varem alaealiste suhtes toime pannud seksuaalse enesemääramise vastaseid kuritegusid. Vahistamist õigustab avalikust huvist tulenev vajadus, mis kaalub üle isiku põhiõiguse vabadusele. Varasem karistus ei ole omanud süüdistatavale mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses ning süüdistatav on enda käitumisega tõendanud, et vabaduses viibides on ta jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Alates 03.06.2017 on kaebajale lähedastega kokkusaamisi võimaldatud kuueteistkümnel päeval. Iga juhtumi puhul tuleb muude asjaolude kõrval arvesse võtta perekondliku ja sotsiaalse suhte olemust ning iseloomu. Vanglateenistusele teadaolevalt on kaebaja lahutatud ning kaebajal ei olnud elukaaslast vahetult enne tõkendi alusel vanglasse paigutamist. Seetõttu ei tõusetu kaebaja puhul paarisuhte küsimuse kontekstis võimalikku perekonnaelu riivet. Justiitsministeeriumile teadaolevalt kolis kaebaja koos õega Venemaalt Eestisse isa juurde juba lapsepõlves. Seega ei elanud kaebaja emaga sellest ajast alates enam koos ning nad elasid eri riikides. Kaebaja on 30-aastane ning suhted ülenejate sugulastega on selle aja jooksul tavapäraselt välja kujunenud ja omandanud stabiilse iseloomu. Seega ei anna pikaajaline kokkusaamine juurde olulist lisaväärtust. Kuna kaebaja elas juba vabaduses viibides pikka aega emaga eri riikides, olid paratamatud piirangud vahetule suhtlusele tekkinud vabaduses viibimise ajal. Kaebaja vahistamine ei ole seda olukorda muutnud. Kaebaja ema on käinud kaebajaga lühiajalisel kokkusaamisel 22.12.2017, 10.01.2018 ja 19.01.2018. Justiitsministeeriumile ei ole teada, et kaebaja emal oleks püsiv elukoht Eestis. Sellises olukorras ei saa teha järeldust võimalikule vangla tegevuse mõjule kaebaja perekondlikele suhetele. Puuduvad tõendid, et suhted kaebaja ja tema ema vahel oleksid katkenud või muutunud oluliselt raskendatuks vangla tegevuse tõttu. Vanglateenistusele teadaolevalt on kaebaja suhted lapse emaga katkenud ning kokkusaamised pojaga lõppenud enne kaebaja vahistamist. Seega ei saanud vangla tegevuse tulemusel suhtlus kaebaja pojaga muutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Lapsega kokkusaamist on vangla kaebajale võimaldanud lühiajalise kokkusaamise vormis, kuid last ei ole kokkusaamisele toodud.
10.Tallinna Halduskohtu 02.11.2018 otsusega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja jäeti kohaldamata VangS § 94 lg 5, mis kaalutlusõiguseta sätestab, et vahistatule ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist (p 1); tühistati Tallinna Vangla 15.05.2018 kiri nr 5-8/18/8557-3 ja 22.06.2018 vaideotsus nr 5-15/18/117-2 ning kohustati Tallinna Vanglat uuesti lahendama kaebaja taotlus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks (p 2); mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 17,20 eurot (p 3); asendati kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalidega (p 3) ja jäeti taotlus kohtuistungi kinniseks kuulutamiseks rahuldamata (p 4). Kaebaja vahistatuse üle otsustati kriminaalmenetluses ühel korral, kui Harju Maakohtu 05.06.2017 määrusega asjas nr 1-17-5440 kaebaja vahistati. Harju Maakohtu 12.10.2017 otsuse motiveerivas osas puudub põhistus, miks jätta tõkend muutmata. Seega ei ole maakohus hinnanud kaebaja vahistamise põhjendatust. Sama põhistus puudub ka Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2018 otsuses.
5(11)
3-18-1388 Kaebuse läbi vaatamata jätmiseks puudub alus. Kaebaja subjektiivseid õigusi rikub vangla 17.05.2018 kiri (haldusakt). Kaebaja poeg, ema ja õde on tema perekonnaliikmed VangS § 24 lg 1 ja § 25 lg 1 mõttes. Kaebajal puudub õigus perekonnaliikmetega pikaajaliselt kokku saada VangS § 94 lg-st 5 tulenevalt. Pikaajalise kokkusaamise keeld riivab kaebaja õigust perekonnaelule (vt Riigikohtu 04.04.2011 otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p-d 42 ja 43; 16.11.2016 otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 93; vt ka EIK 09.07.2013 otsus Varnas vs Leedu; 23.06.2015 otsus Costel Gaciu vs Rumeenia). Kaebaja on väljendanud soovi PS §-st 26 tulenevat põhiõigust realiseerida. Olukorras, kus kaebaja ei saa pikema aja vältel kohtuda perekonnaga, on põhjendamatu etteheide, et kaebaja ei ole oma perekonnaelu kahjustamist tõendanud. Kohustamisnõue on kaebaja poolt õigesti esitatud ja menetlusse võetud. Kuigi kaebaja ei nimetanud kaebuses otsesõnu, et lisaks kohustamisnõudele esitab ta ka tühistamisnõude, on kaebaja eesmärgiks tema õigusi piirava haldusakti ning vaideotsuse tühistamine. Kuna kohustamisnõude sisuline täitmine on võimalik üksnes siis, kui kohus tühistab haldusakti, mis piirab kaebaja õigusi, tuleb otsus teha mõlema nõude osas. VangS § 94 lg 5 on asjassepuutuv norm (vt ka Riigikohtu 16.11.2016 otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p-d 88–92). VangS § 94 lg-s 5 sätestatud absoluutne keeld riivab PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatust (Riigikohus 04.04.2011 otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p-d 42 ja 43; 16.11.2016 otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 93). Puudub alus kahelda VangS § 94 lg-s 5 formaalses põhiseaduspärasuses ja piirangu eesmärgi legitiimsuses. VangS § 94 lg-s 5 sätestatud keelu põhiseaduspärasust tuleb kontrollida kaebajast lähtuvalt (Riigikohtu 16.11.2016 otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 85). Kaebaja olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta kaebaja vahi all viibimise pikkust ning süüdistust kuritegudes, mille menetlemise tagamiseks on vaidlusalust tõkendit kohaldatud (viidatud otsuse p 122). Kui võrrelda süüdistusi asjas nr 3-4-1-2-16 kaebaja süüdistusega, on erinevused ilmsed. Viidatud asjas süüdistati isikuid kuritegeliku ühendusega seotud kuritegudes. Nende puhul põhines pikaajalise kokkusaamise absoluutne keeld presumptsioonil, et eesmärk vältida ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele selle lubamatu mõjutamise teel pikaajaliste kohtumiste kaudu kaalub üles vahistatu perekonnaelu riive (viidatud otsuse p 131). Isikutele esitatud kahtlustusest ja kriminaalmenetluse asjaoludest tulenevalt kohaldas prokuratuur nende suhtes KrMS § 1431 lg 1 p-s 1 sätestatud lisapiiranguid. Kaebaja suhtes kohalduv pikaajalise kokkusaamise piirang tuleneb sellest, et kaebaja on vahistatu seisundis. XX suhtes ei ole kohaldatud pikaajalise kokkusaamise piirangut ega ühtegi teist piirangut. Eelnevalt viidatud asjas omistas Riigikohus olulise tähenduse asjaolule, et kaebajatest tulenevat ohtu õigusemõistmisele kontrolliti kokku neljal korral vahistatuse põhjendatuse kontrolli käigus. Kaebaja vahistatuse põhjendatust ei ole kontrollitud määruskaebe korras ega kohtu alla andmisel. Seega ei ole Riigikohtu põhjendused 16.11.2016 otsuse asjas nr 3-4-1-2-16 p-des 124–129 kohaldatavad praeguses vaidluses. Kaebaja juhtumi asjaoludest tulenevalt ei olnud VangS § 94 lg 5 kohaldamine vajalik ning rikkus kaebaja põhiõigusi. Kaebaja vahistatuse pikkus on küll lühem võrreldes eelnevalt viidatud Riigikohtu ja EIK lahendites käsitatuga, kuid sellest ei saa teha järeldust, et tegemist ei ole pikaajalise vahistatusega. Ainuüksi vahistuse pikkusest ei saa tuletada piirangu intensiivsust. Riigikohus märkis asjas nr 3-4-1-2-16, et isikute pikk vahistuses viibimise aeg on tingitud neile süüdistuses etteheidetavate kuritegude laadist ja raskusest (otsuse p 124). Isikud vahistati 14.04.2014 ning anti kohtu alla alles 19.03.2015, mistõttu oli nad vahistatud peaaegu 1 aasta kohtueelse menetluse ajal. Nad mõisteti süüdi Harju Maakohtu 07.09.2016 otsusega asjas nr 1-16-6717, millega lõppes vahistatus. Kaebaja anti kohtu alla Harju Maakohtu 10.07.2017 määrusega ehk
6(11)
3-18-1388 ca 1 kuu pärast vahistamist ning alates sellest ajast on toimunud kohtumenetlus. Seega ei ole kaebaja kuritegude laad ja raskus tinginud vahistatuse pikkust. Kaebajale võimaldati vahistatuse ajal lühiajaliselt kokku saada poja, ema ja õega maksimaalselt 2 korda kuus. Ühe kokkusaamise kestus on maksimaalselt 70 minutit. Keskmiselt 30 päeva jooksul kuus on isikul võimalik kohtuda oma lähedase inimesega maksimaalselt 2 h 20 min. Isegi, kui juurde arvestada õigust telefonikõnedele, on peaaegu 1 aasta 5 kuu pikkust vahistatust arvestades tegemist väga piiratud suhtlemisvõimalusega. Need ei leevenda pikaajalise kokkusaamise piirangu mõju. Kaebaja ema elukoht väljaspool Eesti Vabariiki võib raskendada suhtlemist pojaga, kuid ei välista, et ema kohtuks pojaga pikaajaliselt, kui VangS seda võimaldaks. Kaebaja on vahistatuse kestel pidevalt suhelnud emaga telefoni teel ning ema on kahel korral kaebajaga lühiajaliselt kohtunud, mis näitab perekonnasuhte olemasolu. Kaebaja on pidevalt suhelnud õega telefoni teel. Seega ei kompenseeri muud kaebajale lubatud suhtlusvõimalused ulatuslikku põhiõiguste riivet.
11.Riigikohtu 09.11.2018 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-6580 mõisteti XX õigeks ning tühistati tema suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine. Kaebaja viibis vahi all 524 päeva.
12.Riigikohtu üldkogu 11.06.2019 otsusega asjas nr 5-18-8 tunnistati VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt, omistades otsuse tagasiulatuva mõju kaebajale praeguses asjas, samuti isikutele, kes Riigikohtu üldkogu otsuse jõustumise ajaks on seadusega ette nähtud korras vaidlustanud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise või seadusega ette nähtud korras taotlenud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
13.Tallinna Vangla esitas 11.07.2019 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 02.11.2018 otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 ning lõpetada haldusasja menetlus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse kaebaja nõudes kohustada Tallinna Vanglat uuesti läbi vaatama kaebaja 17.04.2018 taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks. Kuna kohus ei ole kaebust Tallinna Vangla 15.05.2018 vastuskirja nr 5-8/18/8557-3 ja 22.06.2018 vaideotsuse nr 515/18/117-3 tühistamisnõude osas menetlusse võtnud, ei saanud Tallinna Vangla nimetatud nõuete osas kohtule oma vastust ning võimalikke vastuväiteid esitada. Seega on kohus rikkunud oluliselt menetlusnormi ning see võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Halduskohus tühistas Tallinna Vangla 17.05.2018 vastuskirja nr 5-8/18/8557-3 tervikuna. Nimetatud kirjaga on Tallinna Vangla vastanud kaebaja erinevatele taotlustele. Kaebaja ei ole kohtule esitatud kaebuses välja toonud, et ta peab oma õigusi rikkuvaks kogu Tallinna Vangla 17.05.2018 vastuskirja nr 5-8/18/8557-3. Tallinna Vangla 17.05.2018 vastuskirja nr 58/18/8557-3 ei ole kaebaja tervikuna vaidlustanud ka kohtueelses menetluses. Seega ei oleks halduskohus saanud kaebust Tallinna Vangla 17.05.2018 vastuskirja nr 5-8/18/8557-3 tervikuna tühistamiseks menetlusse võtta.
7(11)
3-18-1388 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09.11.2018 otsusega mõisteti kaebaja talle esitatud süüdistuses õigeks ning vabastati vahi alt. Alates 09.11.2018, mil kaebaja vanglast vabanes, on tema õiguslik seisund ja olukord muutunud ning Tallinna Vangla 15.05.2018 kiri nr 58/18/8557-3 ja 22.06.2018 vaideotsus nr 5-15/18/117-3 kaebajale enam mõju ei avalda. Seega puudub Tallinna Vanglal õiguslik alus kaebaja pikaajalise kokkusaamise uuesti otsustamiseks ning tühistamis- ja kohustamiskaebus on õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu menetluslikult lubamatud. Kuna kohtuotsus ei ole muutunud olukorra tõttu enam täidetav ning kaebajal puudub õigus, mis oleks menetluses kaitstav, tuleb Tallinna Halduskohtu 02.11.2018 otsus tühistada.
14.XX vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
15.Justiitsministeerium nõustub apellatsioonkaebusega. Kaebaja on praeguseks vanglast vabanenud. Tallinna Vangla 15.05.2018 kiri nr 5-8/18/8557-3 ja 22.06.2018 vaideotsus nr 5-15/18/117-2 ei avalda talle enam mõju. Seega on kaebaja tühistamis- ja kohustamiskaebus muutunud ainetuks. Samuti puudub Tallinna Vanglal õiguslik alus vaadata läbi kaebaja taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks ning kohtuotsust ei ole võimalik täita. Praegusel juhul puudub kaebaja õigustele jätkuv negatiivne mõju, sest vangistuse täideviimise korraldust puudutav haldusakt saab omada õiguslikku toimet üksnes senikaua, kuni isik viibib jätkuvalt vangistuses. Seega on tühistamis- ja kohustamiskaebus õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu menetluslikult lubamatu. Kui haldusakti kehtivus on ammendunud, võib kohus kaebaja taotluse ja põhjendatud huvi korral teha kindlaks kaebaja õigusi rikkunud haldusakti õigusvastasuse (Riigikohtu 04.12.2017 otsus asjas nr 3-15-873, p 34; 13.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p-d 11–12; Tartu Ringkonnakohtu 16.05.2018 määrus asjas nr 3-16-1456). Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 (Riigikohtu 13.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-4414, p 12 ja 04.12.2017 otsus asjas nr 3-15-873, p 34). Kuna kaebaja on vanglast vabanenud, ei saa vangla enam oma tegevusega tema õigusi puudutada ega asja uuesti otsustada. Seetõttu ei oleks ka tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil lubatav (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 20 ja 28.05.2014 otsus asjas nr 3-3-1-8-14, p 11).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus selgitab esmalt menetluse lõpetamisega seonduvat (I), lahendab seejärel Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (II) ning jaotab menetluskulud (III). I
17.Tallinna Vangla on 11.07.2019 apellatsioonkaebuses taotlenud halduskohtu otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 3 tühistamist ning haldusasja menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Taotlus jääb rahuldamata.
18.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Riigikohus on viidatud sätet pidanud analoogia korras kohaldatavaks ka juhul, kui haldusakti kehtivus on ammendunud (vt nt Riigikohtu 04.12.2017 otsus asjas nr 3-15-873,
8(11)
3-18-1388 p 34 ja 13.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). Praegusel juhul ei ole ühegi eelviidatud olukorraga tegemist, sest primaarnõudena on XX esitanud kohustamiskaebuse.
19.XX esitas 13.04.2018 ja 18.04.2018 Tallinna Vanglale taotlused, milles soovis võimalust helistada eranumbritele 20 minutit kolm korda nädalas; kasutada kolm korda nädalas duširuumi; töökohta ehituspuusepa erialal või muul erialal, mis ei ole majandustöö; pikaajalist kokkusaamist oma poja ja perekonnaga; koolitust uue eriala omandamiseks; seksuaalkurjategijate programmi läbimist; võimalust sportimiseks; eesti keele kursuseid; üksikvangistust eeluurimise all viibimise ajaks; intensiivset psühholoogilist abi ja vahi alt vabastamist, kui vangla ei rahulda ülaltoodud taotlusi (tl 18–20, kd I).
20.Tallinna Vangla vastas taotlustele 17.05.2018 kirjaga nr 5-8/18/8557-3, milles selgitas, et XX-l on Tallinna Vanglas võimalik iseseisvalt tegeleda kehakultuuriga, osaleda vahistatute riigikeele kursusute toimumisel kursusel vastavalt riigikeele tasemele ning võimaldatakse vastavalt vajadusele psühholoogilist abi. Muus osas jäeti XX taotlused rahuldamata (tl 20p– 21p, kd I).
21.XX esitas Tallinna Vanglale 23.05.2018 vaide osas, mis puudutas vangla keeldumist võimaldada kaebajale pikaajalist kokkusaamist (tl 16–16p, kd I), ning taotles ettekirjutuse tegemist asja uueks otsustamiseks. Tallinna Vangla jättis vaide rahuldamata (tl 17–17p, kd I).
22.Seejärel esitas XX 10.07.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 22.06.2018 vaideotsuse tühistamiseks. Halduskohus tegi 31.08.2018 määruses kaebajale ettepaneku esitada nõue kohustada vanglat uuesti hindama kaebaja 13.04.2018 taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks (tl 24, kd I). Halduskohus võttis kaebuse menetlusse kohustamisnõudes (19.09.2018 määruse resolutsiooni p 1). Täiendavalt selgitas halduskohus, et kaebaja nõuet tuleb tõlgendada selliselt, et ta on taotlenud ka 17.05.2018 kirja ja 22.06.2018 vaideotsuse tühistamist (viidatud määruse p-d 6.1 ja 6.2). Halduskohtu 02.11.2018 otsusest nähtub, et lahendatud on nii kaebaja tühistamis- kui ka kohustamisnõue (vt resolutsiooni p 2 ja kirjeldava osa p 19.3).
23.Kui kohus näeb, et kohustamisnõude realiseerimist takistab haldusakt, tuleb sellele suunatud tühistamisnõue võimaluse korral tõlgendamise teel lugeda välja kohustamisnõudest. Enamgi veel, kui halduskohus kohustab välja andma haldusakti, mille andmisest on keeldutud, siis on ta konkludentselt tühistanud ka keeldumise, isegi kui selle kohta pole eraldi resolutsiooni tehtud. Õigusselguse huvides on korrektne keeldumisotsuse tühistamine siiski kohtuotsuses ära märkida (K. Merusk, I. Pilving, § 5, lk 55 – K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, Tartu, 2013). Need seisukohad on asjakohased ka praegusel juhul. Olukorras, kus halduskohus leiab, et kaebaja kohustamisnõue on põhjendatud, tuleb tal tühistada ka Tallinna Vangla haldusaktid, millega oli eelnevalt (õigusvastaselt) keeldutud XX taotluse rahuldamisest. Seega ei eksinud halduskohus, kui tõlgendas XX kaebust selliselt, et esitatud on ka tühistamiskaebus Tallinna Vangla 15.05.2018 kirja nr 5-8/18/8557-3 ja 22.06.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/117-2 tühistamiseks. Haldusasjas oli vaidluse all kaebajale pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise õiguspärasus, sh VangS § 94 lg 5 põhiseaduspärasus. Nende küsimuste osas on vastustaja saanud oma seisukohad esitada.
24.Kaebaja lõppeesmärgiks oli saada pikaajaline kokkusaamine enda perekonnaga, mille saavutamiseks kohane õiguskaitsevahend on kohustamiskaebuse esitamine. Seega ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisel määrav mitte see, kas Tallinna Vangla 15.05.2018 kirja nr 58/18/8557-3 ja 22.06.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/117-2 õiguslik mõju kaebajale on pärast 9(11)
3-18-1388 vanglast vabanemist lõppenud, vaid küsimus sellest, kas kohustamiskaebuse rahuldamise korral kohtuotsust võimalik täita.
sellises
olukorras
on
25.Põhjendatud on Tallinna Vangla etteheide sellele, et halduskohus on ekslikult tühistanud vaidlustatud 15.05.2018 kirja nr 5-8/18/8557-3 tervikuna. Viidatud kirjas lahendas Tallinna Vangla ka muud XX taotlused, mida kaebaja praeguse haldusasja raames ei vaidlustanud. Seega oleks halduskohus pidanud nimetatud kirja tühistama üksnes osas, mis puudutas pikaajaliseks kokkusaamiseks loa taotlemist. Selguse huvides tulnuks halduskohtul märkida, et kohus lahendab Tallinna Vangla 15.05.2018 kirja nr 5-8/18/8557-3 õiguspärasust üksnes osas, mis puudutab pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamata jätmist. Seda mh ka põhjendusel, et XX on mitmetes halduskohtule esitatud seisukohtades (nt 10.09.2018 menetlusdokumendis) esitanud väiteid ka seoses muude 13.04.2018 ja 18.04.2018 esitatud taotlustega, mis ei olnud praeguse kohtuvaidluse esemeks. Õige on Tallinna Vangla viide sellele, et XX-l oli kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud üksnes osas, mis puudutas pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamata jätmist. II
26.Kuigi Tallinna Vangla on apellatsioonkaebuses taotlenud sõnaselgelt üksnes menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, on ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonkaebust võimalik tõlgendada nii, et Tallinna Vangla vaidlustab halduskohtu otsuse resolutsiooni punkte 2 ja 3, taotleb nende tühistamist ning kaebuse rahuldamata jätmist. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt on vastustaja viidanud mh sellele, et kaebaja vanglast vabanemise tõttu on õiguslik olukord muutunud ning halduskohtu otsus ei oleks kohustamiskaebuse osas täidetav. Ringkonnakohtul on nende väidete pinnalt võimalik otsustada halduskohtu otsuse õiguspärasuse üle.
27.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
28.Riigikohus on 01.03.2017 otsuses asjas nr 3-3-1-79-16 p-s 20 selgitanud – viidetega enda varasemal praktikale –, et HKMS § 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused seega üldjuhul olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga – kui vastustajal ei olnud kaebuse esitamise ajal kohustust taotletav toiming sooritada, ei olnud ta õigusvastaselt tegevusetu; kui aga kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või õiguslik olukord vastustajat toimingut sooritama kohustada, on ka see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks. Kirjeldatud olukorraga on tegemist ka praegusel juhul.
29.XX vabanes vanglast 09.11.2018, mil ta mõisteti Riigikohtu 09.11.2018 otsusega asjas nr 1-17-6580 õigeks ning tühistati tema suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine. Ringkonnakohtule teadaolevalt viibib kaebaja ka praegusel ajal vabaduses, mistõttu ei ole kohustamiskaebuse – kohustada Tallinna Vanglat uuesti lahendama kaebaja taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks – rahuldamine muutunud asjaolude tõttu enam võimalik. Riigikohtu seisukohtadest nähtuvalt on muutunud asjaolud, mis takistavad kohustamisnõude täitmist, kaebuse rahuldamata jätmise aluseks. Halduskohtu otsuse jõusse jätmisel ei oleks Tallinna Vanglal võimalik seda täita, st võimaldada XX-le pikaajalist kokkusaamist. Sellises olukorras on kaebuse edasine menetlemine eesmärgipäratu.
10(11)
3-18-1388
30.Kuigi ringkonnakohus selgitas XX-le tuvastamiskaebusele ülemineku võimalusi seonduvalt HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2, ei ole XX apellatsioonimenetluses esitanud seisukohti, mis viitaksid tuvastamiskaebusele ülemineku soovile, ega seda taotlenud. Põhjendatud huvi, mis õigustaks tuvastamiskaebuse edasist menetlemist, ei nähtu asja materjalidest ka ringkonnakohtule.
31.Eelneva tõttu tühistab ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu 02.11.2018 otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 ning teeb uue otsuse, millega jätab XX kaebuse rahuldamata. III
32.Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad XX halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot ja muud menetluskulud 2,20 eurot) tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Ringkonnakohtus ei ole kaebaja menetluskulude kandmist väitnud (HKMS § 109 lg 1). Tallinna Vangla ega kaasatud haldusorgan ei ole haldus- ega ringkonnakohtus taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad nende võimalikud kohtus kantud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.