Kohtulahend

Harju Maakohus otsustas 2.novembri 2010.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada U.N-i KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistada vangistusega 8 kuud. Vähendada KrMS § 238 lg 2 kohaselt mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 5 kuud ja 10 päeva. Vastavalt KarS § 68 lg 1 arvata U.N eelvangistuses viibitud aeg 19.05.2010.a. s.o. 1 päev, 16.07.2010.a. kuni 17.07.2010.a. s.o 2 päeva, kokku 3 päeva karistusaja hulka, kandmata karistus vangistus 5 kuud ja 7 päeva, tõkendiks U.N-i valida vahistamine ja karistuse kandmise alguseks lugeda 02. november 2010.a. Välja mõista U.N-i ́lt tsiviilhagi summas 11 000,- krooni M. R. kasuks. U.N-i on mõistetud vaidlustaud kohtuotsusega süüdi kolmes varguse episoodis, millistest üks jäi katsestaadiumi. Kaks vargust on toime pandud Selveri keti kauplustest ja ühel juhul võttis ta salaja isiku rahakotist 11 000 krooni. Vargused on toime pandud ajavahemikul 3.maist 2010.a. kuni 16.juulini 2010.a. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis vaidlustab U.N-i temale maakohtu otsusega mõistetud karistust ning taotleb apellatsioonikohtult karistuse kergendamist. Taotlust põhjendab süüdistatav sellega, et temal on väike laps, kes on 9 kuune ja kes ei käi veel lastesõimes. Isegi, kui tema vanaema hakkaks lapse eest hoolitsema, ei saaks ta töölt ära jääda. Tal hakkas just elus kõik laabuma ja lubab, et ei hakka kuritegusid enam toime panema. Palub tingimusi vangistuse mõistmist apellatsioonikohtu otsusega. Lubab, et ei hakka ka narkootikume tarvitama, on nendest vahi all oldud aja jooksul võõrdunud. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks.

Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks peab U.N-ile mõistetud karistuse reaalset ärakandmist ainuvõimalikuks. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et antud juhul puuduvad alused süüdistatava tingimuslikuks vabastamiseks kuna tegemist on isikuga, kes ei sobi kriminaalhooldusele. Karistuse kandmisest tingimusliku vabastamise aluseks on vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik ja vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Kohtukolleegium leiab, et nendest põhimõtetest lähtuvalt on maakohus põhjendatult leidnud, et U.N-i suhtes ei ole otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaks alust maakohtu sellekohase järelduse muutmiseks. Lapse olemasolu, millega süüdistatav apelleerib temale mõistetud karistust ei olnud temale teadmata ning see ei takistanud tal kuritegude toimepanemist. Olles varem kaheksal korral kriminaalkorras ja mitmeid kümneid kordi väärteokorras karistatud, oli süüdistatavale teada, et igale süüteole järgneb karistus ning tal ei olnud mingit alust arvata, et uute kuritegude toimepanemisel hakatakse teda karistusõiguslikult eelnevatest kordadest leebemalt kohtlema. Maakohus on karistuse mõistmisel juba arvestanud kergendava asjaoluga ning mõistnud karistuse, mis on kooskõlas KarS prg. 56 sätetega. Tegemist on lühiajalise vangistusega ning süüdistataval on juba kahe kuu pärast vabadusse pääsemisel võimalus tõestada oma lubadusi ja hoiduda süütegude toimepanemisest, mis garanteerib temale ka võimaluse tegeleda oma lapsega. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 2.novembrist 2010.a. Anna iljitšova suhtes muutmata. Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.