1-10-17283
Kohus
Harju Maakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. veebruar 2011 Tallinn
Kriminaalasja number
1-10-17283 (10260100502)
Kohtunik
Märt Toming
Kohtuistungi sekretär
Eda Loor
Kriminaalasi
Meelis Liiv ́i süüdistus KarS § 209 lg 2 p 1, 2; § 201 lg 2 p 1, § 418 lg 1 ja § 4181 lg 1 järgi lühimenetluses
Prokurör
Robert Laid
Süüdistatav
Meelis Liiv ik 37702204222, EV kodanik, keskeriharidus, töökoht: OÜ TV, elukoht: xxx Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 20.07.2010, vahistatud 22.07.2010 Varasem karistatus:
Kaitsja
Advokaat Aivar Ennok
toimepanemises ja mõista temale KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 4181 lg 1 järgi karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud.
ulatuses ning välja mõista Meelis Liiv ́ilt Swedbank Liising AS-i kasuks 208 347,24 krooni ehk 13 315 (kolmteist tuhat kolmsada viisteist) eurot ja 82 (kaheksakümmend kaks) senti.
Süüdistatavale KarS § 209 lg 2 p 1, 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud eranditult vangistus 1 kuni 5 aastani. Kriminaaltoimikust nähtuvalt on süüdistatavale eelmise kohtuotsusega samalaadsete kuritegude eest mõistetud karistuseks vangistus 1 aasta, so karistus ettenähtud sanktsiooni alammääras. Menetletavas kriminaalasjas on tuvastatud, et süüdistatav tekitas kahele kannatanule suure varalise kahju ja ühele kannatanule olulise varalise kahju, pannes samaliigilised kuriteod toime korduvalt nii faktilise korduvuse kui ka juriidilise korduvuse mõttes. Seega on süüdistatavale inkrimineeritavas kuriteod tuvastatud kaks kvalifitseerivat asjaolu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli süüdistatava põhieesmärgiks elatuda kuritegude toimepanemisest saadavast tulust ja kannatanutele varalise kahju tekitamisest ning MM ütlustest nähtuvalt soovis M.Liiv veelgi suurendada MM juba tekitatud suurt varalist kahju, tehes uusi ettepanekuid äritegevuseks. Sellest teeb kohus järelduse, et süüdistatava süü on suur ja temale mõistetav karistus peab ületama ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Süüdistatavale KarS § 201 lg 2 p 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt puudusid süüdistataval kuritegude toimepanemise ajal legaalsed sissetulekud ning võib teha järeldusi, et süüdistatava põhisissetulekuks oli kuritegude toimepanemisest saadav tulu. Kriminaalasjas on tuvastatud, et süüdistataval lasuvad suured varalised kohustused kannatanutele hüvitamata tsiviilhagide näol ning süüdistatava viimasest töökohast saadud palk ei saanud olla kuigi suur. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et süüdistataval puuduvad legaalsed rahalised vahendid rahalise karistuse tasumiseks, mistõttu on kohtu arvates rahalise karistuse kohaldamine süüdistatava suhtes välistatud ning süüdistatava suhtes tuleb kohaldada isiku vabaduse piiramisega seotud karistust. Karistuse määra valikul peab kohus oluliseks seda, et süüdistatavat süüdistatakse vaid ühe sellelaadse kuriteo toimepanemises, kuid samas tekitati selle kuriteoga oluline varaline kahju. Arvestades aga seda, et süüdistatavat süüdistatakse vaid ühe kuriteo toimepanemises, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Süüdistatavale KarS § 418 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 3 aastani. Kohus on ülalpool juba väljendanud oma seisukohta rahalise karistuse kohaldamise võimatuses ning kohus ei pea vajalikuks seda korrata. Süüdistuse kohaselt käitles süüdistatav tsiviilkäibes keelatud tulirelva laskemoona suhteliselt olulises koguses, kuivõrd seda oleks piisanud laskmiseks automaattulirelvast nii üksiklaskude kui ka valangutena ning sihtotstarbelisel kasutamisel olnuks sellise laskemoona koguse kasutamine äärmiselt ohtlik, eriti olukorras, kus süüdistataval oli ka selle laskemoona jaoks vajalik automaattulirelv olemas. Seetõttu ei saa kohus asuda seisukohale, et süüdistatava süü oleks väike. Samas nähtub süüdistatava karistusandmetest, et süüdistatavat ei ole varem samalaadse kuriteo toimepanemise eest karistatud ning süüdistatav loovutas kuriteo esemeks olnud asjad vabatahtlikult. Seetõttu peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Süüdistatavale KarS § 4181 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud eranditult vangistus 1 kuni 5 aastani. Süüdistatava loovutatud automaattulirelva puhul on tegemist tsiviilkäibes keelatud tulirelvaga, mis on oma tehnilistelt andmetelt lahingrelv ja sellise relva käitlemine on kohtu arvates ohtlik, eriti olukorras, kui sellise relvaga üheaegselt käideldakse ka selle relva jaoks ette nähtud laskemoona. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava süü on suhteliselt suur ning karistus tuleks mõista ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Samas peab kohus oluliseks tulirelva vabatahtlikku loovutamist, mistõttu peab kohus võimalikuks mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra.
Süüdistatavale kuritegude kogumis karistuse mõistmisel lähtub kohus süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude iseloomust ja toimepanemise asjaoludest. Süüdistatavale KarS § 201 lg 2 p 1 ja § 209 lg 2 p 1, 2 ettenähtud kuriteod on kohtu arvates süüdistatava poolt toime pandud ühesuguse eesmärgiga, kuid erineva tahtlusega ja erinevaid vahendeid kasutades. Nende varavastaste kuritegude toimepanemisel oli eemärk saada varalist kasu ja tekitada kannatanutele varalist kahju. Seejuures KarS § 209 ettenähtud kuritegude toimepanemisel viidi kannatanud eksitusse tegelikest asjaoludest ja KarS § 201 ettenähtud kuriteo toimepanemisel kasutati ära kõrvaliste isikute usaldust. Samas süüdistatakse süüdistatavat KarS § 418 lg 1 ja § 4181 lg 1 ettenähtud kuritegude toimepanemises, mis on toime pandud üheaegselt, kuivõrd süüdistatav asus käitlema ja käitles kuritegude esemeks olevaid asju koos ja seda ühise tahtlusega. Kohus asub seetõttu seisukohale, et tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule ning sel juhul mõistetakse KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, käesoleval juhul KarS § 4181 lg 1 alusel. Kuivõrd varavastaste ja üldohtlike kuritegude toimepanemisel on rünnatavad õigushüved erinevad ja neid kuritegusid on võimalik toime panna erineva tahtlusega, siis leiab kohus, et sellisel juhul ei ole võimalik kergemat karistust kaetuks lugeda raskeima üksikkaristusega ning mõistetavad karistused tuleb liita täies ulatuses. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on süüdistatav osa temale inkrimineeritud kuritegudest toime pannud Tallinna Linnakohtu 29.04.2005 otsusega määratud katseajal ja kõik kuriteod Tartu Maakohtu 08.05.2007 otsusega määratud katseajal. Vastavalt KarS § 73 lg 4 sätetele kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2 sätestatule. Viimane, so Tartu Maakohtu 08.05.2007 otsus jõustus 16.05.2007 ja selle kohtuotsusega määratud katseaeg lõppes 07.05.2010. KarS § 82 lg 1 p 2 kohaselt ei asuta kohtuotsust täitma kui teise astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest on möödunud 3 aastat. Sama paragrahvi lõike 2 p 2 kohaselt peatub otsuse täitmise aegumine KarS § 73 või 74 sätestatu alusel määratud katseajaks. Sellest tulenevalt tuleb eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse täitmise aegumistähtaega hakata lugema peatumisaluse äralangemisest, so katseaja lõppemisest. (3-1-1-118-09) Seega hakkas eelmise kohtuotsuse täitmise 3-aastane aegumistähtaeg KarS § 82 lg 1 p 2 kohaselt kulgema eelmise otsuse jõustumisest, so alates 16.05.2007 ja otsuse täitmise aegumine oli peatunud määratud katseaja lõppemiseni, so kuni 07.05.2010. Seega tuleb KarS § 82 lg 1 p 2 sätestatud otsuse täitmise aegumise 3 aastast tähtaega hakata arvestama alates KarS § 82 lg 2 p 2 sätestatud peatumise aluse äralangemisest, so alates 07.05.2010 ja Tartu Maakohtu 08.05.2007 otsuse täitmine tingimisi mõistetud karistuse osas aegub 07.05.2013. Seejuures aeguks Tallinna Linnakohtu 29.04.2005 otsusega mõistetud karistus 29.04.2011. Kriminaalasjast nähtuvalt on erinevate otsustega mõistetud karistused jäetud iseseisvaks täitmiseks ning kohus peaks seejuures lähtuma põhimõttest, et liitmisele kuuluks raskem karistus. Samas on mõlema otsusega mõistetud karistused ühesugused. Kohus leiab, et täitmisele tuleb pöörata hilisema kohtuotsusega mõistetud karistus, so Tartu Maakohtu 08.05.2007 otsusega mõistetud ja täies ulatuses ärakandmata karistus, so tähtajaline vangistus 1 aasta ning nimetatud karistus tuleb täies ulatuses KarS § 65 lg 2 ja § 73 lg 4 alusel liita käesoleva otsusega mõistetavale karistusele. Seejuures ei pea kohus võimalikuks kohaldada KarS § 74 lg 2 sätteid, kuivõrd vastavalt kohtupraktikale pööratakse koheselt täitmisele üldjuhul lühiajalised vangistused, milliste kestus on mõned kuud ning sedagi üldjuhul varem karistamata isikute suhtes. Käesolevas asjas on süüdistatav varem korduvalt karistatud isik, kellel on eelmise otsusega mõistetud karistusest ärakandmata 1 aasta vangistust, milline karistus tuleb täitmisele pöörata. Seega ei saa KarS § 74 lg 2 sätestatud osaline karistuse täitmisele pööramine täita KarS § 74 lg 2 eesmärki ja KarS § 74 lg 2 sätete kohaldamine oleks vastuolus KarS § 73 lg 4 ja § 65 lg 2 sätte mõttega.
Märt Toming
kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.