Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.02.2011. a, Tallinn
Kriminaalasja number
1-10-9300
Kohtukoosseis
Eesistuja Sten Lind, liikmed Julia Katškovskaja ja Urmas Reinola Tatjana Derkatš Irina Leetberg
Kohtuistungi sekretär Tõlk Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
01.02.2011. a, Tallinn
Kriminaalasi
Maksim Morozovi süüdistuses üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 24.09.2010. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Kaitsja Natalia Lausmaa
Prokurör
Anneli Lumiste
Süüdistatav
Maksim Morozov elukoht XXXXX X-XX, XXXXXXXX, ik 37301170314, XXXXXX XXXXXXXXX XXXXXX, XXXXXXXXXX, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud: 1) 13.10.1989.a. ENSV Ülemkohtu poolt KrK § 195 lg 2 järgi; 2) 13.09.1990.a. Harju Maakohtu poolt KrK § 195 lg 2; 203 lg 1 järgi; 3) 06.12.1993.a. Viljandi Maakohtu poolt KrK § 195 lg 2; 202 järgi; 4) 08.06.1998.a. Harju Maakohtu poolt KrK § 181; 139 lg 2 p 1, 3 järgi; 5) 10.12.2008.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 275 järgi vangistusega 3 kuud, KrMS § 238 lg 2 alusel ärakandmisele 2 kuud vangistust KarS § 74 sätete kohaldamisega katseajaga 1 aasta ja 6 kuud, karistus kustumata.
Kaitsja
Advokaat Natalia Lausmaa
KarS § 118 p 1
järgi
1 (4)
Jätta Harju Maakohtu 24. septembri 2010. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
sellest hoolimata on ta aga hiljem andnud ütlusi, milles on detailselt kirjeldanud nii seda, kuidas teda löödi kui 02.08.2009 sündmusi tervikuna. Sellest tulenevalt oli ta võimeline piisavalt adekvaatselt toimuvat tajuma. Ka ei löödud teda noaga pilkases pimeduses, vaid lõkke ja šašlõkipanni lähedal. Lisaks J. L. kinnitas seda, et M. Morozov viibis sündmuskohal, G. S.. Seejuures on mõlemad kirjeldanud seda, milline särk M. Morozovil seljas oli. Kaitsja leiab, et valges särgis isik pidi olema hoopis A. M.. Samas ei ole andmeid selle kohta, mis oli A. M. seljas. Apellatsiooni kohaselt kinnitas seda, et tegemist oli A. M., seegi, et G. S. sõnul valges särgis mees oli see, kes helistas kiirabisse. G. S. maakohtu istungil antud ütlustest selgub aga, et kiirabisse helistanud mees oli eemal, M. Morozov aga kannatanu ja J. S. juures. Seega ei pea kaitsja väide paika. Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga selles, et M. Morozovi süüdimõistmine tugineb üksnes kannatanu ütlustele. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et menetlusseadustik ei sisalda keeldu tugineda süüdimõistva otsuse tegemisel isegi üksnes kannatanu ütlustele. KrMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus hindab kõiki tõendeid oma siseveendumuse alusel. S.t kui kannatanu ütlused selle kohta, et teo pani toime just süüdistatav, on kohtu jaoks usaldusväärsed ja piisavalt veenvad, võib kohus teha süüdimõistva otsuse ka vaid nende alusel. Sama on kinnitanud ka Riigikohus 15. septembril 2003. a kriminaalasjas nr 3-1-1-8903 tehtud otsuses (sarnast olukorda on Riigikohus käsitlenud aga ka nt 19. oktoobri 2004. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04). Tõsi küll, Riigikohus leidis, et ainult kannatanu ütlustele tuginedes ei või teha süüdimõistvat otsust juhul, kui kannatanu hilisemad ütlused erinevad oluliselt varasematest ütlustest. Arvestada tuleb aga, et nimetatud otsus pärineb kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajast, praegu kehtiva KrMS § 281 lg-st 1 tulenevalt ei võigi kohus põhjendamatu vastuolu puhul isiku ütlustele tugineda. Käesoleval juhul kannatanu ütluses taolisi vastuolusid välja toodud ei ole. Kaitsja seadis G. S. ütlused kahtluse alla J. S. ja A. M. ütlustele tuginedes – nende sõnul peale nende pärast pussitamist kedagi peale nende sündmuskohal ei olnud. Kohtukolleegium leiab, et nende ütlused ei lükka G. S. ütlusi ümber, kuna J.S. tegeles kannatanule abi andmisega, A. M. oli aga G. S. sõnul eemal ja helistas kiirabisse, mistõttu ei pruukinud nad teisi lähedal viibinud isikuid märgata. Oli ju sündmuskoha läheduses veel nt R. S., kelle seal viibimist J. S. ja A. M. samuti ei kinnitanud. Lisaks J. L. ja G. S. viitas maakohus veel R. S. ütlustele kui M. Morozovi sündmuskohal viibimist kinnitavatele. Kaitsja märgib apellatsioonis, et R. S. ei kinnitanud kohtuistungil, et see hääl, mida ta kuulis sündmuskohal ja mille omanik tema kaitseks nagu välja astus, oli M. Morozovi oma. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et R. S. ei ole kohtus andnud ütlusi selle kohta, et ta kuulis sündmuskohal M. Morozovi häält. Maakohtu istungil R. S. M. Morozovi hääle kuulmise kohta ei küsitud. Prokurör küsis R. S.: „Kas te 2.08.2009.a. Maksim Morozovit nägite?“ Vastus oli: „Ei.“ Hiljem avaldas kohus prokuröri taotlusel R. S. kohtueelses menetluses antud ütlused selle kohta, kuidas ta kuulis siis, kui teda peksti, M. Morozovi häält ja M. Morozov astus tema kaitseks välja. Vastuseks prokuröri küsimusele, kuidas ta vastuolu selgitab, vastas R. S., et võis selle unustada, võis olla aga nii, nagu ta eeluurimisel ütles. Rohkem R. S. ses osas ei küsitletud. Seega ütles R. S. kohtuistungil, et ta ei ole kindel, kas ta kuulis M. Morozovi häält. Seega ei kinnita R. S. ütlused ringkonnakohtu hinnangul seda, et M. Morozov sündmuskohal viibis. Samas ei lükka need ka J.L. ja G. S. ütlusi ümber. Teiste tunnistajate – A. Š, K. I ja Y. K. – ütluste osas nõustub kohtukolleegium maakohtu hinnanguga ega pea vaja seda üle korrata.
3 (4)
Sten Lind
Julia Katškovskaja
Urmas Reinola
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.