Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

normist ja kui raske etteheide tuleb isikule seega teha. Niisiis peab isikule mõistetav karistus mõjutama teda selliselt, et ta hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest. Samas on karistusele seatud veel teisigi eesmärke. Nimelt peab karistus olema selline, mis mõjutaks ka teisi isikuid hoiduma samasuguste süütegude toimepanemisest. Tõendamist on leidnud, et Igor Ponomarenko on tahtlikult toime pannud teise astme kuriteo, mille eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 3-aastani. Apellant on seisukohal, et Harju Maakohus on karistuse mõistmisel jätnud tähelepanuta nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka kuriteo toimepannud isiku. Nimelt andis politseiametnik Igor Ponomarenko enda nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi kasutada teisele isikule, eesmärgiga omandada eesti keele vilunud keelekasutaja taseme tunnistus, mis kinnitaks tema eesti keele valdamist tasemel, mis vastab politseiametniku kutsesobivuse nõuetele ning oli nõutav selleks, et Igor Ponomarenko saaks jätkata töötamist politseis. Politseiametnike käitumisele on tulenevalt nende ametikohast ühiskonnal õigustatult kõrgendatud ootused. Seega peab ka positiivne üldpreventsioon kindlustama ühiskonna veendumust, et õigus tõepoolest realiseerub, õigusorganid täidavad oma ülesandeid ja õigusrikkumistele reageeritakse. Harju Maakohus on Igor Ponomarenko ́le mõistnud karistusena absoluutse miinimumi, so rahalise karistuse 30 päevamäära, ning jätnud selle tingimuslikult kohaldamata, sealjuures allutamata isikut ka käitumiskontrollile. Samas ei esinenud mitte ühtegi kergendavat asjaolu. Seetõttu ei saa apellant nõustuda Harju Maakohtu poolt mõistetud karistusega. Apellant on seisukohal, et Harju Maakohtu poolt mõistetud karistus ei täida ei ühiskonna sotsiaalseid ootusi ega üldpreventsiooni eesmärki ning ei mõju teiste inimeste käitumise õiguskuulekust suurendavalt. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 15.03.2010 lahendis nr 3-1-1-11-10 (p 6.1.) märkinud, et karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamise korral hinnata ka süüdistatavat iseloomustavaid andmeid. Prokuratuur nõustub Riigikohtu viidatud seisukohaga ning soovib apellatsioonis märkida, et Harju Maakohus ei ole otsuses piisavalt arvestanud süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. Süüdistatav on politseiametnik, kes pani kuriteo toime eesmärgiga jätkata töötamist ametikohal, mille osas on ühiskonnal kõrgendatud usaldusootus. Apellant leiab, et esimese astme kohus on kohtuotsust tehes mõistnud süüdistatavale karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Lisaks on kohus jätnud süüdimõistetult põhjendamatult välja mõistmata kriminaalmenetluse kulud, st hääle- ja käekirjaekspertiiside tasud, kuigi vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral nimetatud menetluskulud süüdimõistetu. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 318 lg 1, § 337 lg 1 p 4, 338 p 4 ning 340 lg 4 p 4 ja 5 ringkonnaprokurör taotleb:

kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega 50 päevamäära ulatuses arvestusega, et päevamääraks on 408 krooni, seega 20 400 krooni.

Asjaolu, et ekspertiisi tegemise metoodikal puudub käesoleval ajal akrediteering Eesti Vabariigis, muudab võimatuks hinnata eeluurimisel määratud ekspertiisi kvaliteeti ning tuvastada selle tulemuse objektiivsust. Kaitse leiab, et hääleekspertiisina esitatud kirjalik dokument oleks tulnud tõendite hulgast välja jätta. Käekirjaekspertiisi arvamus antud asjas ei ole kategooriline. Muid süüdistust toetavaid tõendeid kohtule ei esitatud, ühtegi tunnistajat selles osas üle ei kuulatud. Kaitsepoolne tunnistaja S. P. kinnitas, et Igor Ponomarenko viibis eksami sooritamise päeval 28.06.2009.a. Jõhvi Gümnaasiumis. Ei ole tuvastatud ega kinni peetud ühtki teist isikut , kes väidetavalt Igor Ponomarenko eest eksami sooritas. Seega esinevad põhjendatud kahtlused Igor Ponomarenko süüs ning need tulnuks KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Järelikult tulnuks Igor Ponomarenko õigeks mõista. Juhindudes EV KrMS § 318 kaitsja palun: Tühistada Harju Maakohtu otsus 1.novembrist 2010.a. ja teha uus otsus, millega Igor Ponomarenko KarS § 349 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et otsus kuulub osaliselt tühistamisele. Apellatsioonide alusel märgib kolleegium järgmist.

Oluline on, et sama diktofoni kasutati nii eksami läbiviimisel kui ka I.Ponomarenkolt ekspertiisi teostamiseks hääleproovi võtmisel. Erinevalt kaitsjast kohtukolleegium leiab, et diktofon ei ole käsitatav hääleekspertiisi tegemisel mõõteseadena ning nagu on ekspert ka selgitanud on hääleekspertiisi puhul tegemist hääle põhitoonide analüüsiga. Ekspertiisi käigus ei tehtud mitte ainult akustilist analüüsi, kus kasutati programmi vaid suurt tähelepanu omistati kõnemaneerile, sõnavarale, aktsendile, hääldusele jt kõnet iseloomustavatele tunnustele ehk tehti ka auditiivne analüüs. Ka selline analüüs ei ole samastatav kaitsja poolt viidatud mõõtmisega Mõõteseaduse mõttes. Ekspert on andnud arvamuse, et uuritavatest häälenäidetest ja võrdlusmaterjalist võetud tunnused on oluliselt erinevad, kokkulangevusi ei esine/ 1 kd. t.lk. 52-54/. Samas peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et hääleekspertiisi määramine ei olnud kohustuslik ja kohus on õigustatult arvestanud kohtuliku uurimise käigus tuvastatuga, et helisalvestiselt kostuva, ennast I.Ponomarenkona tutvustava isiku ja I.Ponomarenko kõne pole sarnased ka vastava väljaõppeta tavakuulaja jaoks. Apellatsioonikohtu istungil kinnistus kolleegiumil siseveendumus maakohtu järelduse õigsusest, et I.Ponomarenko ei ole isikuks, kes oskaks end eesti keeles mõistetavaks teha, end väljendada, rääkimata ladusast ja paindlikust keelekasutusest, mida sellekohase eksami läbinud, vilunud keelekasutaja peab valdama. Eksami sooritaja teavitamisest eksami suulise osa salvestamise kohta on maakohtu poolt otsuses vajalikku tähelepanu osutatud ja kohtukolleegium ei nõustu apellandiga, et tegemist oli lubamatu jälitustoiminguga. Vastav teave oli kättesaadav eksamikeskuse teabelehel, kusjuures selgitatakse ka, et suulise eksami osa hinnataksegi just salvestise järgi. Loogiline on ka kohtu seisukoht, et korduvalt eksamit sooritanud isik oli salvestamisest teadlik, seda ei tehtud salaja ning nähtavalt kasutati diktofoni. Vastavalt Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi põhimääruse § 12 on Infotehnoloogiaosakonna põhiülesanne kujutise töötluse, infotehnoloogia- ja hääleekspertiiside ning -uuringute tegemine. Kaitsja väide hääleekspertiisi tegemiseks akrediteeringu puudumise kohta peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et akrediteerimine on asutuste vastavuse hindamine ja tõendamine laborite/asutuste kompetentsuskriteeriumeid kehtestavate rahvusvaheliste standardite nõuetele, kusjuures reeglina ei hõlma akrediteerimine kõiki labori/asutuse tegevusi. Kohtukolleegium leiab, et puudub alus kahelda, et Instituudis teostatud hääleekspertiisi kvaliteet vastab standardi nõuetele, muudele rahvusvaheliste normdokumentidele töö profiili kohta ning Eesti Vabariigi seadustele ja muudele õigusaktidele ning vastavalt EVS-EN ISO 9001:2001 väljatöötatud EKEI kvaliteedijuhtimissüsteemi nõuetele. Kohtukolleegium leiab, et kohtu siseveendumuse kujunemisel ja süüdistatava süü küsimuse otsustamisel ei tugenud kohus vaid hääleekspertiisi aktis antud arvamusele vaid tõendite kogumile, muuhulgas ka käekirjaekspertiisiaktis antud arvamusele. Kaitsja apellatsioonis väidetu, et käekirjaekspertiisis antud arvamus ei ole kategooriline vastab tegelikkusele. Kaitsja ei ole lisanud põhistust, miks selline asjaolu välistab eksperdiarvamuse hindamist tõendina. Kohus on viitega Riigikohtu vastavasisulise lahendile piisava selgusega põhistanud miks eksperdiarvamus on kohtukõlbulik tõend ja kolleegiumil puudub alus seada kahtluse alla maakohtu ja ka Riigikohtu lahendis sedastatut, et ka

tõenäolikus vormis antud eksperdi arvamus on KrMS § 63 lg 1 ettenähtud tõendiks ning seetõttu oli kohus õigustatud sellele tuginema. Kohtukolleegium nõustub kaitsja väitega, et eksami toimumise päeval I.Ponomarenko viibis Jõhvis ja tuvastatud pole isik, kes I.Ponomarenko eest eksami sooritas. Sellised asjaolud olid maakohtule teada, kuid nii nagu leidis maakohus, märgib ka kolleegium, et selline faktoloogia ei anna iseenesest alust kahtlusteks I.Ponomarenko süü tõendatuse osas. Süüdistatava kasuks on võimalik tõlgendada vaid selline kahtlus, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna ringkonnakohtule alust tuvastada, et on olemas sellised kõrvaldamata kahtlused, mis KrMS § 7 lg 3 alusel toovad kaasa maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamise ja süüdistatava õigeksmõistmise.

Antud juhul on kohus otsusega I.Ponomarenkolt välja mõistnud süüdimõistva otsusega kaasneva sundraha, kuid on jätnud kõik kohtueelse menetluse kulud süüdimõistetult välja mõistmata. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse seaduses ettenähtud alustel jätta osa menetluskuludest riigi kanda, kuid ka sellist otsustust kohtuotsuse resolutiivosast ei nähtu ja sellekohaseid põhjendusi otsuse põhiosa ei kajasta. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt puudub seaduslik alus kogu süüdistuse mahus süüdimõistva otsuse tegemisel, vabaduses viibiva ja vähemalt seni töökohta omava isiku vabastamine kõikidest kohtueelse menetluse kuludest. Antud juhul on kohtu poolt tõenditena käsitatud ekspertiisiaktides antud arvamusi, seega oli ekspertiiside määramine asjakohane ja vajalik. Ekspertiisi maksumuse õiendite kohaselt kuulub hüvitamisele vastavalt 2070.00 krooni, ehk 132,30 eurot/ 1 kd. t.lk. 55/ ja 2160.00 krooni, ehk 138,05 eurot / 1 kd t.lk. 84/ Samuti on riigi õigusabi korras määratud kaitsjale tutvustatud kriminaaltoimikut ning vastavalt taotlusele on prokuröri poolt koostatud määrus kaitsjatasu hüvitamiseks summas 420.00 krooni ehk 26,84 eurot. Kohtukolleegiumil puuduvad alused KrMS § 180 lg 3 ettenähtu kohaldamiseks kuna mingeid andmeid sellest, et süüdistataval puudub vara või vahendid menetluskulude täielikuks hüvitamiseks ringkonnakohtule esitatud ei ole. Seetõttu ja kooskõlas KrMS § 180 lg 1 kuuluvad süüdimõistetult menetluskuludena väljamõistmisele, lisaks sundrahale, nii ekspertiistasud kui ka määratud kaitsjale määratud mõistlik tasu, kokku summas 297,19 eurot ja selles osas kuulub prokuröri apellatsioon rahuldamisele.

IVI KESKÜLA

MEELIKA AAVA

PAAVO RANDMA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.