Kohtulahend

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(9)

Kaudseid tõendeid, eeskätt DNA-ekspertiisi käigus leitud bioloogilise materjali paiknemiskohti analüüsides leiab prokurör, et V. Fartõgin tuli korterisse tagasi hetkel, mil tema elukaaslane S. K. ja korteriomanik P. N. olid alustamas intiimvahekorda. Selle nägemisest põhjustatud raevu ei suutnud V. Fartõgin taltsutada ja armukadedusest tappis esmalt oma elukaaslane S. K. ja seejärel P. N.. Prokuröri arvates ei nähtu kriminaalasjas ühtegi eluliselt usutavat põhjust, miks oleks pidanud S. K. täiesti võõras P. N. lööma oma korteris noaga selga kaitsetus asendis lamavale S. K.. Seevastu V. Fartõgini puhul oli prokuröri hinnangul selliseks loogiliseks ja eluliselt usutavaks asjaoluks armukadedus. Tõsi, tunnistaja L. S. ütlustest nähtub P. N. poolt kunagi kauges minevikus oma abikaasa surnukspeksmine. Antud juhul aga S. K. igasugused peksmisele viitavad kehavigastused puudusid ning oluline on rõhutada, et mõlemad ohvrid olid tapetud ühe ja sama terariistaga, so noaga. Mõlema kohtuarstliku eksperdiarvamuse kohaselt on andmed terariista mõõtmete osas kokkulangevad. Pärast tapmist viskas V. Fartõgin noa tänaval olevasse prügikasti, mistõttu see on hävinenud. P. N. poolt S. K. tapmise versiooni puhul jääb arusaamatuks asjaolu, miks pidi V. Fartõgin temale täiesti võõras korteris veel hakkama väga ulatuslikke verejälgi koristama - sündmuskohalt veriste käterätikute leidmine ja sündmuskoha vaatlusprotokollist koristamise jälgede leidmine viitab väga üheselt asjaolule, et tapja omas tapetutega või ühega tapetutest mingit isiklikku seost ega olnud neile võõras. Samuti nähtub tunnistaja V. F. ütlustest, et tema poeg käitus mõrva toimepanemisele järgneval ajal rahulikult, ilma mingeid emotsioone välja näitamata. Kui ta oleks leidnud oma elukaaslase S. K. tapetuna, siis oleks see pidanud avaldama mõju tema käitumisele. Mingit leina ega üleelamisi aga tema käitumine ei kajasta.Seda tõendab hädaabinumbrile tehtud kõne ja tunnistaja V. F. ütlused. Vastupidi, V. Fartõgini hilisem käitumine kinnitab süüdistuse seisukohta, et tegemist on isikuga, kes olles tapnud S. K. ja P. N., püüdis esmalt tapmise sündmuskohta koristada, kuid selle mõttetusest aru saades ja kainenedes lahkus võõrast korterist, hävitas kõik tema arvates vähegi verega kokkupuutunud esemed ning viskas prügikonteinerisse. Seejärel ta rahulikult ootas ja alles mitme päeva pärast teatas surnukehade leidmisest politseile. Sellise käitumisega püüdis ta S. K. ja P. N. tapmisest distantseeruda, esitledes end politseile asjasse mittepuutuva isikuna. Ta ei avaldanud politseile, et S. K. oli tema elukaaslane. Ka kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktis ära märgitud kahtlus V. Fartõgini infoga manipuleerimises. Eelkõige toimepandud kuriteo raskust arvestades, st mõrv mitme raskendava asjaolu koosesinemisel – noore naise tapmine noaga selga + kaitsetu ja mitte mingisugust vastupanu osutanud pensioniealise mehe tapmine rohkem kui 10 noahoobiga, lõigates lõhki ohvri kõhu ja lõigates läbi ohvri kõri - ei näe prokurör kaalukaid argumente, miks peaks karistama süüdistatavat V. Fartõginit leebemalt kui seda on sanktsioonis lubatud maksimaalne karistus ehk eluaegne vangistus. Apellatsioonis vaidlustatakse eraldi ka P. N. mõrva eest mõistetud karistus, kuna see ei vasta V. Fartõgini süüle ja kohtupraktikale. Kohus leidis, et V. Fartõgin pani P. N. tapmise toime otsese tahtlusega. Prokurör sellega ei nõustu ja leiab, et ainuüksi kuriteo objektiivne avaldumine ja selleks toimepandud süüdistatava käitumisaktid ning kohtuarstlikus ekspertiisiaktis märgitud kannatanu asend vigastuste tekitamise hetkel näitavad väga selgelt ohvri surma eesmärgiks seadmist ehk et see tapmine oli toime pandud tahtluse veelgi raskeimas vormis, st kavatsetusega. Antud juhul karistust raskendavad asjaolud küll formaalselt puuduvad, kuid ei saa mööda vaadata asjaolust, et P. N. polnud süüdistatava eakaaslane ning oli tapmise ajal 65-aastane. Seega küll mitte kõrges eas KarS § 58 p 3 mõttes, kuid 65-aastast võib siiski lugeda nimetatud kriteeriumiga külgnevaks. Karistuse mõistmisel pole vähetähtis asjaolu, et V. Fartõginil on kustumata karistus vägivaldse kuriteo eest.

3(9)

Lisaks on kohtupraktikas asutud seisukohale, et süü täielik eitamine süü tuvastamise korral näitab seda, et isik pole vähimalgi määral teadvustanud endale toimepandud õigushüve rikkumise tähendust ja ulatust. Prokurör on seisukohal, et P. N. tapmist tuleb lugeda mitte lihtsalt julmaks, vaid eriti julmaks, kuna ta lõikas ohvri kõhu lõhki ja lasi sealt soolestiku välja ning lõikas läbi ohvri kõri. Seega tapmise julma viisina kvalifitseeruksid mõlemad nimetatud käitumisaktid ka eraldi võetuna. Prokurör nõustub kohtuga, et ainuüksi P. N. mõrva eest tuleb V. Fartõhinile mõista sanktsiooni maksimaalmäärale lähedane vangistus. Prokurör juhib tähelepanu asjaolule, et aritmeetiliselt on tähtajalise vangistuse keskmine 14 aastat, mistõttu 15-aastase vangistuse mõistmine ületab sanktsiooni keskmist määra vaid ühe aasta võrra. Oma väidete kinnituseks V. Fartõginile mõistetud liiga leebe karistuse kohta toob prokurör näiteid kohtupraktikast analoogsete kriminaalasjade menetlemisel. 3.2 Süüdistatav V. Fartõgin taotleb kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole P. N. ja S. K. tapnud. Ta leiab, et ilmselt tungisid korterisse võõrad isikud, näiteks narkomaanid ja panid toime need tapmised. Oma esialgsed ütlused andis V. Fartõgin politseile šokiseisundis ja öösel magamata olles. Politsei mõjutas teda sellesisulisi ütlusi andma ja süüd enda peale võtma, lubades talle sel juhul kindlustada kergema karistuse mõistmise. Politsei ütles talle ette, mida ülekuulamisel ja sündmuskoha ettenäitamisel rääkida. Politsei ütles talle ka seda, kuhu ja mitu korda oli kannatanuid noaga löödud. Juriidilist abi talle ei võimaldatud. 3.3 Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja V. Fartõgini õigeksmõistmist, sest tema süü S. K. ja P. N. tapmises ei ole tõendamist leidnud. Kaitsja on esitanud ka alternatiivse taotluse, mille kohaselt vähendada V. Fartõginile KarS § 114 p 1 järgi mõistetud karistust. Kohtuotsus on vastuoluline, sest motiveerivas osas märgib kohus, et ta ei arvesta V. Fartõgini poolt kohtueelses menetluses ega kohtuistungil antud ütlustega. Kuid vaatamata sellele edaspidine kohtu järeldus ja veendumus selles, et V. Fartõgin pani toime P. N. tapmise põhineb just nimelt V. Fartõgini eeluurimisel antud ütlustel. Riigikohus on antud juhul selgelt väljendanud oma positsiooni leides, et kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Kui rääkida V. Fartõgini osalisest süü ülestunnistamisest, siis tuleks tema ütlusi vaadata üksnes kogumis nende ütlustega, mis ta andis kohtuistungil. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega, et süüdistatav oskas ütluste seostamisel olustikuga üksikasjalikult ja detaiselt kirjeldada P. N. tekitatud vigastusi. Selline kohtu järeldus on paljasõnaline ja ei põhine tõenditel. V. Fartõgin rääkis kohtus, et süüd tunnistavaid ütlusi oli ta sunnitud andma pärast seda, kui teda oli psühholoogiliselt mõjutatud. Ta on psüühiliselt ebastabiilne isik, mistõttu piisab ühest magamata ööst ja psühholoogilisest mõjutamisest, et tunnistada üles kõik surmapatud. Videosalvestusest on näha, et V. Fartõgini ütlused on väga ebalevad, ta nagu kardaks midagi. Talle esitatakse pidevalt suunavaid küsimusi ning ta vastab neile pärast pikka mõtlemist väga vaikselt. V. Fartõgini ütlused ei lange kokku surnu kohtuarstliku ekspertiisi arvamusega. Kaitsja peab paljasõnaliseks kohtu järeldust selle kohta, et V. Fartõginil on puutumust S. K. laibaga, sest tema kinnipidamisel oli tal seljas sviiter, millel tuvastati S. K. bioloogilist materjali. S. K. oli V. Fartõgini elukaaslane, mistõttu ei ole midagi iseäralikku selles, et V. Fartõgini sviitrilt leiti S. K. DNA jälgi. Kohus ei andnud kaitsja kohtukõnes avaldatud argumentidele mingisugust hinnangut. Kuna P. N. oli pikka aega vanglas viibinud oma abikaasa tapmise eest, siis on üsna tõenäoline, et tal oli vaenlasi. Kohtueelsel uurimisel ei ole piisava põhjalikkusega kontrollitud versiooni, et tapmise pani toime

4(9)

keegi teine isik. Kohus ei ole analüüsinud tunnistaja L. S. kohtus ja eeluurimisel antud ütlusi selle kohta, et P. N. oli varem kellegi poolt ähvardatud. Ta nimetas isegi selle isiku nime - P.. L. S. oli andnud politseile üle sedeli, mille kohaselt P. N. palub oma tapmise tellijaks lugeda R. M., kuid politsei jättis selle tähelepanuta. Kohtu järeldus selle kohta, et sellised versioonid ei ole eluliselt usutavad on paljasõnaline. Kohtuotsus on motiveerimata, sest kohus loetleb toimikus olemasolevad dokumendid, kuid ei põhjenda kuidas ja mis osas need tõendavad asjaolu, et V. Fartõgin pani toime P. N. tapmise. Seetõttu ei ole kohtuotsus veenev ega jälgitav. Kohus ei ole piisavalt motiveerinud V. Fartõginile nii range karistuse mõistmist. Asjaolu, et V. Fartõgin oli kuriteo toimepanemise ajal töötu, ei ole aluseks nii range karistuse mõistmiseks. Juhul, kui kohus leiab, et menetlusnormide rikkumised ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja uue õigeksmõistva otsuse tegemiseks palub kaitsja kergendada V. Fartõginile mõistetud karistust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(9)

esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.2 Esmalt peatub kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis viidatud võimalikul KrMS § 339 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisel rikkumistel, mille kohaselt kohtuotsuses puuduvad põhjendused. Apellatsioonis on loetlenud rida asjaolusid, mille alusel kaitsja hinnangul tulnuks V. Fartõgin talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus asus tõendite hindamise tulemusel teistsugusele seisukohale, siis on kaitsja arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, st kohtuotsuses puuduvad põhjendused. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu ja leiab, et maakohus on apelleeritud kohtuotsuses tõendite põhjaliku analüüsi käigus tuvastanud V. Fartõginile inkrimineeritud kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu ning süüd välistavate asjaolude puudumise. Seetõttu ei ole asjakohane apellandi väide, et kohtuotsuses puudub põhjendus. Riigikohtu praktika selles küsimuses on jätkuvalt seisukohal, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes (näiteks 24. augusti 2001. a otsus nr 3-1-1-7901). Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tulnuks kaitsjal apellatsioonis taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (näiteks 28. mai 2008. a otsus nr 3-1-1-27-08). 5.3 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava V. Fartõgini kohtuistungil antud ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-113-06, 3-1-1-1-07 ja 3-1-1-3-07 on selgitatud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelse uurimise käigus tunnistas V. Fartõgin end P. N. tapmises täielikult süüdi ja andis selle kohta detailseid ütlusi. Ta on rääkinud, et tappis P. N. hulgaliste noahoopidega vihahoos seetõttu, et P. N. oli eelnevalt tapnud tema elukaaslase S. K.. Ta oli väga vihane, mistõttu lõikas lõhki P. N. kõhu, laskis välja soolikad ja lõikas läbi tema kõri. Kohtuistungil V. Fartõgin muutis ütlusi ja väitis, et tema P. N. tapnud ei ole. Ütluste muutmist põhjendas ta asjaoluga, et kohtueelse uurimise ajal avaldati talle psühholoogilist survet, ta oli šokis ja magamata. Talle dikteeriti ette, milliseid ütlusi tuleb anda. Seega on V. Fartõgini kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlused diametraalselt lahknevad, ning kuna ütluste muutmist ta usutavalt põhjendada ei osanud, siis on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus tema ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks tunnistanud ja tõendite kogumist välja jätnud. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni seisukohaga, et maakohus oleks pidanud tõendina arvestama V. Fartõgini kohtuistungil antud ütlustega.

6(9)

5.4 Järgnevalt peatub kohtukolleegium süüdistatava V. Fartõgini apellatsiooni väitel, et politseitöötaja lubas talle garanteerida kergema karistuse juhul, kui ta P. N. mõrva enda peale võtab. Kohtukolleegium märgib siinkohal järgmist. Kohtueelset menetlust läbi viiv isik kohtumenetluses menetlusosaline ei ole. Karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s 56. Ka prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Sellisel seisukohal on olnud ka senine kohtupraktika. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsustes nr 3-1-1-70-01 ja 3-1-1-91-07 märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Seetõttu ei pea kohtukolleegium tõsiseltvõetavaks V. Fartõgini väidet, et politseitöötaja lubas talle tagada kergema karistuse mõistmise juhul, kui ta end P. N. mõrvas süüdi tunnistab. 5.5 Kaitsja märgib, et maakohus on jätnud kaitsja kohtukõnes avaldatud argumentidele hinnangu andmata. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Esmalt seepärast, et kehtiv kriminaalmenetlusseadus selleks maakohut ei kohusta. KrMS §-s 312 on loetletud asjaolud, mis tuleb kohtuotsuse põhiosas esitada. Kohtumenetluse poole, sealhulgas kaitsja kohtuvaidluses esitatud väidete ümberlükkamist see loetelu ei sisalda. Apelleeritud kohtuotsuses on KrMS §-s 312 loetletud asjaolud kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ammendavalt kajastatud. 5.6 Järgnevalt vastab kohtukolleegium süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides tehtud etteheitele, et maakohus on teinud süüdimõistva kohtuotsuse kaudsete tõendite või pigem oletuste pinnal. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanud on surnud. Sündmuse pealtnägijaid ei olnud. Ainus kes teab, mis selles korteris tegelikult juhtus, on süüdistatav V. Fartõgin. Samas nähtub asja materjalidest, et V. Fartõgin tegi kõik endast oleneva, et võimalikke kuriteojälgi likvideerida. Ta püüdis korteris olnud käterätikutega põrandat verest puhtaks pesta, viskas tänaval olnud prügikasti oma verised riided ja tapmiseks kasutatud noa. Laipade leidmisest teatas ta hädaabinumbrile alles kolm päeva hiljem. Seega on teinud V. Fartõgin ise kõik selleks, et tõendeid hävitada. Seetõttu viidatakse apelleeritud kohtuotsuses põhjendatult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-160-96 väljendatud seisukohale, et kui süüdistatav on tahtlikult muutnud sündmuskoha olustikku, hävitanud kuriteo jälgi ja muutnud seetõttu võimatuks oma ütluste kontrollimise ja hindamise, puudub kohtul põhimõtteliselt võimalus lugeda tõsikindlalt tuvastatuks süüdistatava väited selle kohta, et tapjaks ei olnud tema ning seetõttu ei saa käesoleval juhul tõlgendada kõiki tõusetunud kahtlusi süüdistatava kasuks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse seisukohaga, et V. Fartõgin on ise tekitanud olukorra, kus kohus peab kujundama oma siseveendumuse väheste tõendite põhjal. 5.7 Maakohtu kohtuistungi protokollist nähtub, et kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-62-07, 3-1-1-18-08 ja 3-1-1-78-10 väljendatud seisukohaga on maakohus avaldanud KrMS § 289 alusel V. Fartõgini ütluste olustikuga seostamise protokolli V. Fartõgini ristküsitluse käigus prokuröri taotlusel. Maakohus on vaadelnud ka ütluste olustikuga seostamise käigus tehtud videosalvestust. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse põhjendatult, et kuna P. N. kohtuarstlik ekspertiisiakt koostati alles 29. detsembril 2009. a, siis ei saanud V. Fartõgin 15. ja 16. detsembril 2009. a teada P. N. tekitatud vigastuste arvu, tekkemehhanismi ja paiknemist kehal juhul, kui ta ei oleks neid ise tekitanud. Kuna ütluste olustikuga seostamise protokoll ja selle käigu kohta koostatud videosalvestis oli kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega ja faktiliste asjaoludega, siis on maakohus neid põhjendatult tõendina arvesse võtnud.

7(9)

5.8 Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ütluste seostamisel olustikuga on V. Fartõgin detailselt kirjeldanud, kuidas ta P. N. tappis ja mida ta pärast seda tegi. Kaitsja väidab, et ütluste seostamisel olustikuga on kasutatud V. Fartõgini psüühilist mõjutamist. Kohtukolleegium nende väidetega ei nõustu, sest ringkonnakohtu istungil vaadeldud videosalvestusest nähtub, et uurimistoiming viidi läbi kaitsja osavõtul. V. Fartõgin on ladusalt selgitanud ja laibanukuga ette näidanud, kuidas ta P. N. tappis ja mida ta pärast seda tegi. Ta on rääkinud isegi seda, et P. N. tapmise ajaks pani ta muusikakeskuse valjemalt mängima. 5.9 Kaitsja märgib oma apellatsioonis, et S. K. oli V. Fartõgini elukaaslane, mistõttu ei ole midagi iseäralikku selles, et V. Fartõgini sviitrilt leiti S. K. DNA jälgi. Kohtukolleegium peab sellist väidet eksitavaks, sest V. Fartõgini sviitrilt ei leitud mitte ainult DNA jälgi, vaid verd, mis DNA-ekspertiisi kohaselt pärines S. K.. Seega ei vasta tõele V. Fartõgini kohtuistungil esitatud kaitseversioon, et ta ei ole veriste tapetutega ühes ruumis viibinud. Nähtud videosalvestusel näitas V. Fartõgil laibanukuga detailselt, kuidas ta sureva S. K. diivanilt maha tõstis ja püüdis teda kuidagi aidata. 5.10 Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud, miks kohus loeb tõendatuks, et just V. Fartõgin tappis P. N.. Seetõttu ei ole tähtsust asjaolul, et endised vanglakaaslased olid teda väidetavalt kunagi ähvardanud või et V. Fartõginil olid halvad suhted oma viimase naisega. 5.11 Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse, et kohtul puuduvad andmed kannatanu P. N. karistatuse kohta. Ringkonnakohtus esitas prokurör taotluse võtta kriminaalasja materjalide juurde P. N. karistatuse õiend. Sellest nähtub, et P. N. on tõepoolest 1990. aastal tapmise eest karistatud 11 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Seega vastavad tõele tunnistaja L. S. ütlused selle kohta, et P. N. oli karistatud pika vanglakaristusega oma naise surnukspeksmise eest. Asjaolu, et karistatus on kustunud, ei muuda olematuks P. N. iseloomustavat asjaolu, et tegemist oli vägivaldse inimesega. Seetõttu on tõenäoline apelleeritud kohtuotsuses esitatud väide, et P. N. tappis S. K. intiimsuhte pinnal tekkinud vihahoos. 5.12 Prokuröri apellatsioonis põhjendatakse V. Fartõgini süüditunnistamist lisaks P. N. tapmisele ka S. K. tapmises. Kohtukolleegium möönab, et prokuröri versioon P. N. korteris toimunust on üsnagi loogiline, kuid need faktilised asjaolud iseenesest ei anna kohtukolleegiumi hinnangul siiski piisavat alust maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamiseks. Tõusetunud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, mida kohus käesolevas kriminaalasjas teinud ongi. 5.13 Viimasena peatub kohtukolleegium V. Fartõginile mõistetud karistusel. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus kohtukolleegiumi hinnangul õigustatult oma otsuses märkinud, et mõrv on kõige raskem isikuvastane kuritegu. Teda on varem vägivaldse kuriteo eest karistatud, kuid see ei ole tema käitumisele mõju avaldanud ning ta jätkab kuritegude toimepanemist. Tapmise käigus lõi V. Fartõgin kannatanut noaga korduvalt, lõikas lõhki tema kõhu, laskis välja soolikad ja lõikas läbi kõri. Seega on tema süü väga suur. Kergendavaid asjaolusid ei ole tema teos tuvastatud. Karistuse mõistmisel tuleb kohtukolleegiumi hinnangul arvesse võtta ka asjaolu, et V. Fartõgin ei

8(9)

tunginud võõrasse korterisse vägisi, vaid kannatanu P. N. kutsus talle täiesti võõrad isikud oma korterisse ja tarvitas nendega seal alkoholi. Kohtukolleegiumi hinnangul on V. Fartõginile mõistetud karistus vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud seisukohaga, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb kohaldada V. Fartõgini suhtes pikaajalist, so viieteistkümneaastast vangistust. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium prokuröri taotlusega mõista V. Fartõginile raskem karistus. Samuti ei kuulu rahuldamisele kaitsja taotlus V. Fartõginile mõistetud karistuse kergendamiseks.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Malle Preimer

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.