Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris
Kohtuasi
Kriminaalasi V. L. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja L. H. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 349, § 213 ja § 199 lg 1 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalasjas nr 1-07-16262
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V. L. kaitsja vandeadvokaat Liis Toomsalu, L. H. kaitsjad vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis ja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, kassatsioonid
Asja läbivaatamise kuupäev
13. oktoober 2010
Istungil osalenud isikud
Põhja ringkonnaprokurör Vallo Kariler, L. H. kaitsjad vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva ja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis, V. L. kaitsja vandeadvokaat Liis Toomsalu
mai
2010.
a
kohtuotsus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a otsus V. L. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning L. H. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 349, § 213 ja § 199 lg 1 järgi muutmata ja kaitsjate kassatsioonid rahuldamata.
2.Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Eva Rivis kasuks välja 3 528 (kolm tuhat viissada kakskümmend kaheksa) krooni, sealhulgas käibemaks 588 (viissada kaheksakümmend kaheksa) krooni, vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva poolt L. H-le kassatsiooni-menetluses riigi õigusabi osutamise eest.
3.Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks L. H-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 3 528 (kolm tuhat viissada kakskümmend kaheksa) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 11. veebruari 2010. a otsusega tunnistati L. H. süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 349 järgi ja teda karistati nende kuritegude eest vangistusega neljaks aastaks. Sama kohtuotsusega tunnistati L. H. süüdi KarS § 213 ja § 199 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega vastavalt üheks aastaks ja kuueks kuuks. Liitkaristuseks mõisteti L. H-le neli aastat vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 2 alusel määrati mõistetud vangistusest koheselt kandmisele kuuluvaks kuus kuud, mille hulka arvati ka eelvangistuses viibitud aeg. Ülejäänud vangistusest vabastati L. H. tingimisi viieaastase katseajaga. Sama kohtuotsusega tunnistati V. L. süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Teda karistati kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 74 alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Karistuse hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg. Maakohtu otsusega tunnistati süüdi ka R. P., kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. 1.1 L. H. tunnistati KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi järgnevate tegude toimepanemises.
1) Koos V. L-ga lõi L. H. K. E.-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mistõttu K. E. koostas 2002. a oktoobrikuus notariaalse volikirja, volitades O. K.-d valitsema, kasutama ja käsutama temale kuuluvat kinnisasja. K. E. ei saanud seejuures aru, et volituse sisu tähendas oma vara võõrandamise lubamist. Järgnevalt sõlmis L. H. 2002. a detsembrikuus V. L. esindajana K. E. esindaja O. K.-ga notariaalse ostumüügilepingu, millega V. L. omandas K. E. kinnisasja. Lepingu kohaselt pidi K. E. saama oma kinnisasja müümise eest tasu 400 000 krooni, mille kohta lepingus kinnitatakse, et raha on juba kätte saadud. Tegelikult nimetatud summat K. E.-le aga ei tasutud. Tehingu tulemusel sai V. L. varalist kasu omandiõiguse näol kinnisasjale, mille lepingujärgne väärtus oli 400 000 krooni. 2) Esinedes L. V.-i nime all ja tegutsedes ühiselt koos V. L-ga lõi L. H. S. E.-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mille tulemusel kinkis S. E. 2004. a aprillikuus endale kuuluva kinnistu V. L-le. Seejuures ei saanud tehingu tegemise ajal otsusevõimetu S. E. aru, et ta loobub omandiõigusest kinnistule. Tehingu tulemusel sai V. L. varalist kasu omandiõiguse näol kinnisasjale, mille lepingujärgne väärtus oli 500 000 krooni. 3) Tegutsedes koos V. L-ga lõi L. H. 2003. a veebruarikuus O. A.-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mistõttu O. A. volitas L. H. kinkima temale kuuluva talu ehitised ja rajatised. Seejärel kinkis L. H. O. A. esindajana nimetatud ehitised ja rajatised V. L-le. O. A. ei saanud aru, et ta andis volikirjaga L. Hle õiguse temale kuuluva vara kinkimiseks. Kinkelepinguga sai V. L. varalist kasu omandiõiguse näol ehitistele ja rajatistele, mille lepingujärgne väärtus oli 10 000 krooni. 4) L. H. lõi tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse V. L.-ile, mistõttu V. L. sõlmis 2003. a juunikuus ehitise ja rajatiste kinkelepingu ja maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu ning pandilepingu L. H. kasuks. V. L. ei saanud seejuures aru, et tehingutega loobub ta omandiõigusest endale kuuluvale ehitisele, nõudeõigusest maa tagastamiseks ja võtab pandi näol rahalise kohustuse. L. H. sai seeläbi varalist kasu maa nõudeõiguse ja ehitiste ja rajatiste väärtuse ulatuses, s.o 2 092 600 krooni. 5) L. H. lõi B. V.-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, ostes 2004. a oktoobrikuus B. V.-i nimel endale järelmaksuga sülearvuti ja lubades tasuda järelmaksulepingust tulenevad osamaksed. Tegelikkuses L. H. nimetatud kohustust täita ei kavatsenud. L. H. tasus üksnes sissemakse ja lepingu sõlmimise tasu ning tõi B. V.-ile ühel korral veel 1000 krooni. Sellega sai L. H. pettuse teel varalist kasu 13 140 krooni ja 50 senti. 6) L. H. lõi L. L.-is tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, lastes 2004. a novembrikuus L. L.-il osta talle järelmaksuga sülearvuti ja võrgukaardi ning lubades tasuda järelmaksu osamaksed. Tegelikult L. H. seda kohustust täita ei kavatsenud. Ta ei tasunud osamakseid, saades pettusega varalist kasu 14 780 krooni. 7) L. H. lõi K. K.-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, lastes 2005. a juunikuus K. K.-l osta talle järelmaksuga sülearvuti ja lubades tasuda järelmaksu osamaksed. Tegelikult L. H. seda kohustust täita ei kavatsenud. L. H. tasus üksnes sissemakse ja lepingu sõlmimise tasu, edasisi osamakseid ta ei tasunud, saades pettusega varalist kasu 13 765 krooni ja 50 senti. 8) L. H. lõi A. S.-is tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, lastes 2005. a septembrikuus A. S.-il osta talle järelmaksuga sülearvuti ja lubades tasuda järelmaksu osamaksed. Tegelikult L. H. nimetatud kohustust täita ei kavatsenud. L. H. tasus lepingu üldsummast 13 990 kroonist üksnes 2951 krooni ja 10 senti, saades pettusega varalist kasu. 9) M. T.-na esinedes ja tema passi kasutades sõlmis L. H. 2004. a augustikuus mobiilside liitumislepingu ja mobiiltelefoni järelmaksuga ostmise lepingu. Selliselt lõi ta klienditeenindajas tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mille tõttu tegi mobiilsideoperaator varakäsutuse ja M. T.-l tekkis operaatori ees rahaline kohustus. Eelkirjeldatu tulemusel sai L. H. mobiiltelefoni hinna ulatuses varalist kasu. 10) P. L.-ina esinedes ja tema passi ning arveldusarve numbrit kasutades sõlmis L. H. 2004. a oktoobrikuus sülearvuti järelmaksuga ostmise lepingu. Selliselt lõi ta klienditeenindajas tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mille tõttu tegi müüja varakäsutuse ja L. H. sai varalist kasu sülearvuti hinna ulatuses. 11) K. N.-ina esinedes ja tema passi ning arveldusarve numbrit kasutades sõlmis L. H. 2004. a oktoobrikuus sülearvuti järelmaksuga ostmise lepingu. Selliselt lõi ta klienditeenindajas tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mille tõttu tegi müüja varakäsutuse ja L. H. sai varalist kasu sülearvuti hinna ulatuses.
12) Esinedes L. L.-i nime all veenis L. H. 2008. a novembrikuus H. K.-d lõpetama tähtajalise hoiuse ja võtma enda arveldusarvelt välja sularaha. Väljavõetud sularaha 50 000 krooni võttis L. H. enda kätte ja lubas seda hoiustada enda kodus. Vaatamata kannatanu sellekohastele korduvatele nõudmistele L. H. raha ei tagastanud. Edasiselt tutvustas L. H. L. L.-ina esinedes H. K.-le R. P. kui isikut, kelle käest tal on võimalik saada 400 000 krooni laenu, et seejärel H. K.-le võlgnetav raha tagasi maksta. Selleks veenis L. H. H. K.-d andma talle enda ID kaart, et R. P. saaks eelnimetatud rahasumma H. K. arveldusarvele üle kanda. 8. detsembril 2008 saatis L. H. R. P. H. K. ID kaardiga panka, kus R. P. lõpetas H. K. tähtajalised hoiused. Olles tegelikest asjaoludest ebaõiges ettekujutuses, lõpetas panga klienditeenindaja H. K. tähtajalised hoiused ja kandis raha tema arveldusarvele. Seejärel teatas L. H. H. K.-le, et ülekanne on tehtud ja kannatanu andis talle sularahas 300 000 krooni, avastades alles hiljem, et oli tegelikult üle andnud iseenda raha. Seega lõi L. H. H. K.-le ebaõige ettekujutuse tema arvelduskontole üle kantud raha tegelikust päritolust ja soovist varasemat võlga tagastada, saades pettusega varalist kasu 300 000 krooni. 1.2 KarS § 213 järgi tunnistati L. H. süüdi selles, et olles saanud eelnevalt enda valdusse I. V.-ile väljastatud internetipanga kasutajatunnuse ja paroolid, kasutas ta neid 2007. a augustikuus I. V.-i nõusolekuta internetipanka sisenemiseks ja I. V.-i arvelduskontolt maksete tegemiseks H. S.-i arveldusarvele. Sellega mõjutas L. H. arvutisüsteemis andmete töötlemise tulemust andmetöötlusprotsessi lubamatu käivitamise kaudu. Seejärel võttis L. H. H. S.-i arveldusarvele kantud raha sularahaautomaatidest välja, saades sellega varalist kasu. 1.3 KarS § 349 järgi tunnistati L. H. süüdi selles, et esinedes K. N.-ina, esitas ta 2004. a oktoobrikuus ostumüügilepingut sõlmides klienditeenindajale K. N.-i passi eesmärgiga sõlmida K. N.-i nimele sülearvuti järelmaksu müügileping, saada sülearvuti omanikuks ja vabaneda kohustusest tasuda sülearvuti eest. 1.4 KarS § 199 lg 1 järgi tunnistati L. H. süüdi selles, et ta võttis 2008. a novembrikuus H. K. korteris enda valdusse H. K. pangakaardi, ning olles juba varem jätnud enda kätte kaardi kasutamiseks vajalikud koodid, võttis ta kaarti ja koode kasutades H. K. arvelduskontolt sularaha kokku 50 000 krooni, mille omastas. 1.5 V. L. tunnistati kaastäideviijana süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi kolmes kelmuses, mis olid toime pandud koos L. H-ga ning milles olid kannatanuteks K. E., S. E. ja O. A.
2.Maakohtu otsuse peale esitasid ringkonnakohtule apellatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Vallo Kariler, L. H. ning tema kaitsjad vandeadvokaat Sven Sillar ja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, samuti V. L. kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar. 2.1 Prokurör taotles L. H-le mõistetud kogu karistuse täitmisele pööramist. Apellandi hinnangul ei vasta L. H. karistusest tingimisi vabastamine tema toimepandud kuritegude raskusele ega isikule. 2.2 L. H. taotles maakohtu otsuse tühistamist kannatanu K. E., O. A., S. E., V. L.-i, I. V.-i ja H. K. suhtes toimepandud tegudes, leides, et ta ei ole neid süüdistuses kirjeldatud kuritegusid toime pannud. 2.3 L. H. kaitsja O. Ladva taotles maakohtu otsuse tühistamist ja L. H. õigeksmõistmist. Kaitsja S. Sillar keskendus apellatsioonis H. K. suhtes toimepandud teole ja leidis, et kohus hindas asjas kogutud tõendeid ekslikult ning asus seetõttu põhjendamatule seisukohale, et L. H. varastas H. K.-lt raha ning pani tema suhtes toime ka kelmuse. Kaitsja taotles selles osas L. H. õigeksmõistmist. 2.4 V. L. kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist V. L. käsitletavates tegudes ning tema õigeksmõistmist. Apellandi arvates ei võimalda asjas kogutud tõendid tõsikindlalt väita, et V. L. oleks talle süüksarvatud kelmused toime pannud.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus L. H-le mõistetud karistuse osas. Prokuröri apellatsioon rahuldati, teised apellatsioonid jäeti rahuldamata. 3.1 Kohtukolleegium leidis, et L. H. ja V. L. on põhjendatult süüdi tunnistatud ning nende käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates oma järeldusi nõuetekohaselt põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus ka vigu, mis tingiksid maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude ümberhindamist.
3.2 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on L. H. karistuse kandmisest osaliselt tingimisi vabastades ebaõigesti hinnanud süütegude toimepanemise asjaolusid, L. H. süüd ja tema isikut. L. H. pani kuritegusid toime rohkearvuliselt ja süstemaatiliselt. Tema ohvriteks olid viiel korral kõrges eas isikud ja ta jätkas kuritegude toimepanekut ka pärast Harju Maakohtu 13. septembri 2006. a süüdimõistvat kohtuotsust ning pani pärast arutatavas asjas vahi alt vabanemist toime uue, seniste kuritegudega analoogse kuriteo. Kuigi maakohus tuvastas õigustatult L. H. karistust kergendavate asjaoludena kuriteo toimepanemise rasedana ning tekitatud kahju osalise hüvitamise, hindas maakohus nende asjaolude olulisust ebaõigesti. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine L. H. puhul selliseid erandlikke süüteo toimepanemise asjaolusid ning tema isikut ei iseloomusta selline märkimisväärne eripära, mis võimaldaks teda mõistetud karistusest tingimisi vabastada. eeltoodu alusel otsustas ringkonnakohus, et L. H-l tuleb talle mõistetud vangistus reaalselt ära kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni L. H. määratud kaitsjad vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva ja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis ning V. L. kaitsja vandeadvokaat Liis Toomsalu. Kassatsiooni esitas ka V. L. kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann, kuid Riigikohtu 28. juuli 2010. a määrusega jäeti see kassatsioon läbi vaatamata ja tagastati esitajale.
5.L. H. määratud kaitsja O. Ladva taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja L. H. õigeksmõistmist või kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja L. H-le mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. 5.1 Kaitsja leiab jätkuvalt, et kuigi kohtud on tuvastanud, et K. E. ei saanud oma tegude tähendusest aru, ei ole tuvastatud, et L. H. oleks talle tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loonud. Samuti ei tekitanud L. H. mingitest tegelikest asjaoludest ebaõiget arusaama ka O. A.-s, V. L.-is ega S. E.-s. Süüdistuse esitamiseni kõigis neis episoodides on viinud üksnes nende isikute varaline huvi, kes on jäänud ilma oma eeldatavast pärandusest. Võimalikud vaidlused sõlmitud tehingute üle tuleb aga lahendada tsiviilkorras. Kassaatori hinnangul välistab L. H. käitumises kelmuse samuti asjaolu, et süüdistatav saatis ostetud kauba eest L. L.-ile ja A. S.-ile ka osaliselt raha, see aga tõendab, et L. H-l puudus tahtlus varalist kasu saada. Kaitsja arvates puudub L. H. käitumises varavastase kuriteo koosseis ka M. T., K. N.-i ja P. L.-i suhtes toimepandud tegudes, sest neile isikutele ei ole kahju tekitatud, samuti on tal K. K. ees maksekohustus, mille täitmise aja määrab kannatanu. I. V.-i suhtes toimepandud teos esitatud süüdistuse kohta märgib kassaator, et L. H-l oli kannatanu kirjalik volitus tema arvelt raha võtmiseks, mistõttu on süüteokoosseis L. H. käitumises välistatud. Kohtud ei ole ka kummutanud versiooni sellest, et H. K. kinkis raha L. H-le, sest olemas on kehtiv kinkeleping. 5.2 Kassaatori hinnangul rikuti menetluse käigus L. H. kaitseõigust, sest kohtud jätsid põhjendamatult asja juurde võtmata mitmed kirjalikud tõendid, mille lisamist süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid. L. H. ütlusi toimunu kohta on põhjendamatult loetud ebausaldusväärseks. Kaitseõigust on rikutud ka sellega, et kassaatorit sunniti kassatsiooni esitama isegi olukorras, kus nii süüdistatav kui kaitsja olid kohtule esitanud taotluse kaitsja taandamiseks. Ringkonnakohtus asja arutamisel osalenud kohtunike Meelika Aava ja Urmas Reinola osas tuleb kaitsja hinnangul kontrollida KrMS § 339 lg 1 p 1 võimalikku rikkumist.
6.L. H. lepinguline kaitsja M. Leis taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja L. H. õigeksmõistmist talle süüksarvatud kuritegudes või alternatiivselt talle mõistetud karistuse kergendamist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, sest asja arutas ebaseaduslik kohtukoosseis, samuti rikuti L. H. kaitseõigust, kohaldati ebaõigesti materiaalõigust ja L. H-le mõisteti ebamõistlikult raske karistus. 6.1 Kaitsja hinnangul oli ringkonnakohtus kriminaalasja arutav kohtukoosseis ebaseaduslik, sest sellesse kuulunud kohtunik U. Reinola on osalenud arutatavas kohtuasjas kannatanuks oleva S. E. hagi arutamises V. L. vastu, kusjuures hagi esemeks oli kinnisasi, mille väljapetmine on ka arutatava kriminaalasja üheks esemeks. Samuti lahendas kohtukoosseisu kuulunud kohtunik M. Aava määruskaebust L. H. suhtes tõkendi kohaldamise määruse peale. Seetõttu olid mõlemad kohtunikud süüdistatavate suhtes erapoolikud ja nende suhtes esineb taandamisalus KrMS § 49 lg 1 p 1 mõttes. 6.2 L. H. kaitseõigust rikuti kassaatori hinnangul sellega, et süüdistatava kaitsja jättis apellatsioonimenetluses kohtule esitamata L. H. õigustavad tõendid. Samuti on ringkonnakohus jätnud vastamata apellatsiooni väidetele ja rikkunud tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Ka on rikutud tõendite ühetaolise hindamise põhimõtet, sest ühtesid tõendeid on teistele eelistanud.
6.3 Kaitsja arvates on L. H. süüditunnistamisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust. Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et tsiviilvaidlustes on kriminaalmenetluse esemeks olevate tehingute tühisus tuvastatud O. A. ja S. E. puhul üksnes kannatanute piiratud teovõime tõttu, mitte aga süüdistatavate poolt pettuslikult tehingu tegemisele kallutamise tõttu. O. A. suhtes tegutses süüdistatav volituse alusel. K. E. osas on alusetud väited tema teovõimetusest tehingu tegemise ajal, sest K. E. teovõimetus tuvastati alles kaheksa aastat pärast tehingu tegemist ja ta on korduvalt omakäeliselt kinnitanud, et tehing oli tema tegeliku tahte väljendus. S. E. suhtes toimepandud teos ei esitanud kaitsjad kohtule kannatanu tahteavaldust kinnitavat dokumenti. V. L.-i suhtes toimepandud teo puhul on kaitsja hinnangul tegu pelgalt tsiviilõigusliku vaidlusega. H. K. suhtes tegutses L. H. volituse alusel ja volituse piirides. L. H. süü H. K. asjade varguses on tõendamata. H. K. tegi kinkelepingu L. H-le oma vabal tahtel ja kinnitas seda ka kohtus. Leping on kehtiv ja seda ei ole vaidlustatud. I. V.-i arvet kasutas L. H. volikirja alusel. 6.4 Kohtud on karistuse mõistmisel ebaõigesti lugenud L. H. varem kelmuse eest karistatud isikuks. L. H. kasvatab kolme last ja tema karistamine vangistusega mõjuks lastele ja perele laastavalt ja riivab ühiskonna õiglustunnet.
7.V. L. kaitsja L. Toomsalu taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja V. L. õigeksmõistmist. Kaitsja põhiseisukohad on järgnevad. 7.1 Kassaatori hinnangul tagati V. L. kaitseõigus üksnes formaalselt - tal ei olnud võimalik kaitsjaga privaatselt kohtuda. Kaitsja määrati vaid mõned päevad enne ringkonnakohtu istungit, mistõttu ei jõudnud kaitsja end kriminaalasja materjalidega kurssi viia ega oma kaitsealusega konsulteerida. Samuti on V. L. taotlenud talle riigi õigusabi osutanud kaitsja taandamist põhjusel, et sama advokaat on arutatava kriminaalasjaga seotud kriminaalasjas kaitsnud teist isikut, kelle huvid on vastuolus V. L. huvidega. Taandamistaotlus on aga jäetud korrektse lahenduseta, sest KrMS § 56 ja 57 sätteid eirates ei rahuldanud ringkonnakohus seda kohtuistungil. 7.2 Ringkonnakohtu kohtukoosseis oli ebaseaduslik, sest kohtukoosseisu kuulunud kohtunik U. Reinola puhul esines taandumisalus KrMS § 49 lg 1 p 5 mõttes ja kohtunik M. Aava puhul KrMS § 49 lg 1 p 2 mõttes. 7.3 Kohtud on rikkunud tõendite vahetu uurimise põhimõtet, sest kohtuistungil ei kuulatud üle kannatanuid ja tunnistajaid. Sellega loodi olukord, kus süüdimõistev otsus tehti vaid asjas isiklikku varalist huvi omavate tunnistajate ütluste alusel. 7.4 V. L. tuleb õigeks mõista, sest tema käitumises ei ole pettust tuvastatud. Kaitsja leiab, et piiratud teovõimega kannatanuid ei saanud eksitada, sest nad ei suutnud adekvaatselt aru saada oma tegude tähendusest ega neid juhtida. Kannatanute suhtes on seega põhiküsimus puhtalt tsiviilõiguslik - kas tehingud kehtivad. Samuti peaks tehingu sõlmimine notari juures juba iseenesest andma piisava õigusliku garantii, et tehingu tegemisel ei ole tehingu pool eksituses. V. L. on tehingute alusel saadu tagastanud ega ole saanud varalist kasu.
8.Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Vallo Karileri kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist ja leitakse, et kassatsioonid tuleb jätta rahuldamata.
9.Riigikohtu istungil jäid kassaatorid kassatsioonides väljendatu juurde, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Prokurör vaidles kassatsioonidele vastu ja taotles nende rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassaatorite väiteid materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, tõendite vahetu uurimise põhimõtte rikkumise ja ringkonnakohtu otsuses põhistuste puudumise kohta (I). Seejärel vaeb kolleegium ringkonnakohtus kriminaalasja arutanud kohtukoosseisu seaduslikkust (II) ja kaitsjate väiteid kaitseõiguse rikkumise kohta kriminaalasja menetlemisel (III). Järgnevalt annab kolleegium hinnangu L. H-le mõistetud vangistuse ärakandmisele määramise kohta (IV). Lõpuks võtab kolleegium seisukoha kassatsioonide rahuldamise ja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas (V). I
11.Puutuvalt kassatsioonide väidetesse selle kohta, et kohtud on süüdistatavate süüditunnistamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest süüdistatavad ei tekitanud kannatanutes tegelikest asjaoludest ebaõiget arusaama, kannatanutele ei tekitatud kahju ning kannatanute ja süüdistatavate vahel on tegemist pelgalt tsiviilõiguslike vaidlustega, märgib kriminaalkolleegium, et need väited lähtuvad süüdistatavate versioonist toimepandu kohta, mitte aga kohtute tuvastatud faktilistest asjaoludest. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaal-menetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-09, p 6 ja 19. juuni 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 7).
12.Kassaatorid heidavad ringkonnakohtule ette kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, mis seisnevad tõendite vahetu uurimise põhimõtte rikkumises, samuti kohtuotsuses põhjenduste puudumises, sest ringkonnakohus jättis vastamata apellatsiooni väidetele ja eelistas ühtesid tõendeid teistele, lugedes süüdistatavate ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseks. Seoses nende etteheidetega märgib kriminaalkolleegium esmalt seda, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne arutamine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2004. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-115-04, p 10). Erinevalt menetlusest esimese astme kohtus, kus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte järgimisest saab rääkida üksnes juhul, kui kohtulahend tugineb vaid nendele tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud, võib ringkonnakohtu kohtulahend KrMS § 15 lg 2 p 2 kohaselt tugineda ka sellistele tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud.
13.Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud eiranud tõendite vahetu uurimise põhimõtet ka sellega, et jätsid kohtus üle kuulamata kannatanud K. E. ja O. A. L. H. lepingulise kaitsja kassatsioonis leitakse, et kohus pidanuks ka need kannatanud välja kutsuma ja üle kuulama, sest tehingute tegemise ajal olid nad teovõimelised. Lisaks märgib kaitsja, et O. A. on ütlusi andnud kohtus tsiviilasja arutamisel (tsiviilasi nr 204-1149). Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalmenetluse raames kuulati O. A. üle 10. septembril 2004 (kd 2, lk 245-246) ja K. E. 19. aprillil 2007 (kd 4, lk 857-859). Mõlemale kannatanule on tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiis. Eksperdiarvamuse kohaselt ei olnud K. E. tehingu tegemise ajal võimeline adekvaatselt hindama, kuidas mõjutab tehing tema huve (kd 10, lk 72-79), O. A. puhul aga tuvastati, et kinkelepingut tehes esinesid tal vaimsest alaarengust tingitud psüühikahäired, mis takistasid tal oma tegude tähendusest aru saada (kd 2, lk 249-250), ning tulenevalt alaarengust ei suuda ta täiel määral tajuda kohtuistungil toimuvat (kd 5, lk 1088-1090). Mõlema käsitletud kannatanu teovõime on psüühikahäire tõttu piiratud ja nende suhtes on kohtu poolt seatud eestkoste (kd 8, lk 123-124 ja kd 6, lk 202-203). Seetõttu on maa- ja ringkonnakohus jätnud K. E. ja O. A. põhjendatult kohtus üle kuulamata ega ole ka tuginenud nende poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele.
14.Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1 ja 19. mai 2005. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-43-05, p 6). Ringkonnakohtu otsus rajaneb KrMS § 15 lg 2 p-des 1 ja 2 märgitud tõenditele ja selles on loogiliselt põhistatud seisukohti, milleni kohtud tõendite hindamise tulemina jõudsid. Samuti on kohtud näidanud ka tõendid, millele L. H. ja V. L. süüditunnistamine rajaneb. Seejuures on kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga põhjendatud, milliseid tõendeid ja miks ei lugenud kohtud usaldusväärseks. Samuti on ringkonnakohus põhjalikult põhistanud järeldusi, milleni kohus apellatsioonide alusel kriminaalasja arutamisel tõendeid hinnates jõudis. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud seetõttu tõendite uurimisel ja hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. II
15.Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium kassatsioonide väiteid ringkonnakohtu ebaseaduslikust kohtukoosseisust.
16.Kaitsjad leiavad, et ringkonnakohtus kriminaalasja arutanud kohtukoosseis oli ebaseaduslik KrMS § 339 lg 1 p 1 tähenduses, sest ringkonnakohtu kohtunikud U. Reinola ja M. Aava oleks pidanud kriminaalasja arutamisest taanduma. Kohtunik U. Reinola puhul on kassatsioonides taandumisalusena välja toodud tema osalemine Tallinna Ringkonnakohtus tsiviilasja arutamisel S. E. hagis V. L. vastu, kusjuures hagi esemeks oli sama kinnisasi, mille väljapetmine on ka üheks arutatava kriminaalasja esemeks. Seetõttu leiab L. H. kaitsja M. Leis, et U. Reinola puhul esineb taandumisalus KrMS § 49 lg 1 p 1 mõttes, V. L. kaitsja L. Toomsalu hinnangul aga KrMS § 49 lg 1 p 5 mõttes. Kohtunik M. Aava pidanuks kriminaalasja arutamisest taanduma aga põhjusel, et ta on kohtueelses menetluses lahendanud L. H. kaitsja määruskaebust eeluurimiskohtuniku poolt tõkendi kohaldamise määruse peale. L. H. kaitsja M. Leis näeb sellises tegevuses taandumisalust KrMS § 49 lg 1 p 1, V. L. kaitsja L. Toomsalu aga KrMS § 49 lg 1 p 2 tähenduses.
17.KrMS § 49 lg 1 p 1 kohaselt on kohtunik kohustatud kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem samas kriminaalasjas teinud kohtulahendi. Kohtunik U. Reinola ei olnud L. H. ja V. L. kriminaalasja arutamise ajaks teinud selles kriminaalasjas ühtegi lahendit. Seega on üheselt tuvastatav, et sellist faktilist asjaolu, mida on KrMS § 49 lg 1 p-s 1 märgitud taandumisaluse puhul silmas peetud - varem samas kriminaalasjas kohtulahendi tegemist - kohtunik U. Reinola puhul ei esinenud. Süüdistatava ja kannatanu tsiviilvaidluse lahendamist ei ole aga seadusandja kriminaalmenetluses taandumisaluseks lugenud. Seetõttu oli kohtunik U. Reinola taandumine või taandamine KrMS § 49 lg 1 p 1 alusel välistatud.
18.KrMS § 49 lg 1 p-s 5 sätestatud alusest lähtuvalt tuleb kohtunikul taanduda siis, kui ta "muul põhjusel ei saa olla erapooletu". Käsitledes just sellel alusel kohtuniku taandumise ja taandamisega seonduvaid küsimusi, on kriminaalkolleegium märkinud, et tegemist on sellise asjaolu või asjaolude kogumiga, mille olemasolu või puudumine tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada eraldi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7.novembri 2005. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-123-05, p 10). Viidatud määruses märkis kriminaalkolleegium sedagi, mida tuleb seejuures silmas pidada. Nii asus kolleegium seisukohale, et "esiteks peab kohtunik KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel taanduma siis, kui ta kohtuasja lahendama asudes ei pea selles kohtuasjas subjektiivselt võimalikuks mitte igasuguse seadusega ettenähtava kohtulahendi tegemist, vaid eelistab selgelt ühte võimalikku lahendit teistele. Vastavalt Eesti kohtunike eetikakoodeksi p-le 25 peab kohtunik taanduma siis, kui tal on eelarvamus poole suhtes, mis takistab asja objektiivset lahendamist; kui ta on asjaosalistega lähedastes suhetes; tal on eraviisiline teave menetlusega seotud faktiliste asjaolude kohta; ta on varasemalt asjaosalisi õigusalaselt nõustanud või teab, et otsus võib puudutada teda ennast või tema perekonnaliiget. Siinjuures on oluline silmas pidada, et nii nagu mistahes teiselgi isikul, on ka kohtunikul oma hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, millest aga ei saa automaatselt tuletada kohtuniku erapoolikust. Kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusena." (Vt viimativiidatud määruse p 11). Kriminaalkolleegium leidis ühtlasi, et selle küsimuse lahendamisel, millal konkreetselt peaks kohtunik KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel taanduma, ei saa lähtuda vaid kohtuniku enda subjektiivsest arusaamast. Arvestades seda, et Eesti kohtunike eetikakoodeksi p 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ongi KrMS § 49 lg 1 p-s 5 sisalduva taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit "ei saa olla". Selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma kõnealusel alusel ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda. (Vt viimativiidatud määruse p 12).
19.Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kohtunik U. Reinola oli Tallinna Ringkonnakohtu koosseisus, mis arutas tsiviilasja S. E. hagis V. L. vastu. Kohtuniku enda subjektiivse arusaama järgi ei pidanud ta kriminaalasja arutamisest taanduma. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna kohtuniku osalemine tsiviilasja arutamisel ka alust põhjendatud kahtlusteks selle kohta, et kohtunik oli seetõttu kriminaalasja hilisemal arutamisel erapoolik või eelarvamuslik. Nagu kaitsjad ka ise rõhutavad, tühistati viidatud tsiviilasjas S. E. poolt V. L-le tehtud kinkeleping põhjusel, et S. E. oli tehingut tehes otsusevõimetu. Tsiviilasjas ei käsitletud kriminaalasja arutamise esemeks olevat tehingu pettuslikkust (kd 4, lk 830-834). Seega ei saa kahtlused selle kohta, nagu oleks kohtunikul kujunenud süüdistatava(te) suhtes selline arvamus, mis takistas tal kriminaalasjas süüdistatava käitumisele erapooletut õiguslikku hinnangut andmast, olla kuidagi põhjendatud ja kohtuniku poolt varasem S. E. ja V. L. tsiviilvaidluse lahendamine ei saanud V. L. ja L. H. kriminaalasja arutamisel seada kahtluse alla tema erapooletust KrMS § 49 lg 1 p 5 mõttes.
20.Kohtunik M. Aava on enne kriminaalasja apellatsioonimenetluses arutamist lahendanud samas asjas L. H. kaitsja määruskaebust maakohtu eeluurimiskohtuniku määruse peale, millega kohaldati L. H. suhtes
tõkendit vahistamine (kd 6, lk 109-110). Kolleegium märgib, et kirjeldatud olukorras ei ole tegemist KrMS § 49 lg 1 p 2 sätestatud taandumise alusega, sest selle sätte kohaselt peab taanduma kohtunik, kes on samas kriminaalasjas teinud kohtumääruse eeluurimiskohtunikuna. Kohtunik M. Aava ei ole käsitletavas kriminaalasjas teinud aga ühtegi lahendit eeluurimiskohtunikuna. Ka ei pidanud kohtunik M. Aava taanduma KrMS § 49 lg 1 p-s 1 märgitud alusel. Seda põhjusel, et KrMS § 49 lg 3 välistab üheselt ringkonnakohtuniku taandumise sellises menetluslikus olukorras, sätestades selgesõnaliselt, et eeluurimiskohtuniku või prokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse lahendamine ei ole kohtuniku taandumise alus.
21.Eeltoodud põhjustel puudusid kriminaalkolleegiumi hinnangul alused ringkonnakohtu kohtunike taandumiseks ja kassaatorite väited kriminaalasja arutamisest ringkonnakohtu ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt on alusetud. III
22.Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ka kaitsjate väited süüdistatavate kaitseõiguse rikkumisest kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus.
23.L. H. lepingulise kaitsja kassatsioonis väidetakse, et L. H. kaitseõigust on rikutud muu hulgas sellega, et nii ringkonna- kui ka maakohtus ei kasutanud tema kaitsjad kaitseülesande täitmiseks kõiki võimalikke vahendeid. Kolleegiumi hinnangul on kassaatori kõnealune väide aga väga üldine ja täielikult põhistamata, mistõttu selle kontrollimine kassatsioonimenetluses ei ole võimalik. Nii nähtub kriminaalasja materjalidest, et kohtueelses menetluses ja kriminaalasja arutamisel maakohtus kuni 3. oktoobrini 2008 kaitses L. H. vandeadvokaat Alar Neiland, kellest L. H. loobus (kd 6, lk 332). Seejärel on L. H-le riigi õigusabi korras määratud kaitsjaks vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva. Lisaks on maakohtus L. H. lepingulise kaitsjana alates 12. jaanuaril 2009 toimunud kohtuistungist tegutsenud vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov (kd 8, lk 117), kes ei ole aga apellatsiooni esitanud. Alates 17. detsembrist 2009 on L. H. kaitsnud veel ka vandeadvokaat Sven Sillar (kd 11, lk 28), kes on Tallinna Ringkonnakohtule teatanud L. H. jätkuvaks kaitsmiseks volituste puudumisest 14. aprillil 2010 (kd 12, lk 164). Seega on L. H-l kriminaalmenetluses kuni kassatsiooni esitamiseni olnud kokku neli kaitsjat, kellest kolm lepingulised ja üks määratud. Kassatsioonist aga ei selgu, millised nendest kaitsjatest, millal ja millised kaitseülesanded on nõuetekohaselt täitmata jätnud. Seetõttu on kassaatori väited kaitsja või kaitsjate puudulikust tööst paljasõnalised. Ainsa konkreetse asjaoluna on kassatsioonis esile toodud kannatanu S. E. omakäelise tahteavalduse, kui L. H. õigustava tõendi kohtule esitamata jätmine. Kolleegium märgib, et KrMS § 34 lg 1 p 7 koostoimes § 35 lg-ga 2 annab süüdistatavale õiguse ka ise tõendeid esitada. Kassatsioonist ei selgu, mis takistas L. H-l enesel selle tõendi esitamist või selle esitamise nõudmist kaitsjalt, nagu ka seda, mis on takistanud viitamast sellisele väidetavale kaitseõiguse rikkumisele apellatsioonis.
24.Kolleegium ei nõustu ka L. H. määratud kaitsja kassatsioonis märgituga, nagu oleks L. H. kaitseõigust rikutud sellega, et määratud kaitsjat sisuliselt sunniti kaitseülesannete täitmisele olukorras, kus süüdistatav esitas kohtule taotluse kaitsja taandamiseks ja kaitsja taotles riigi õigusabi osutaja vahetamist. Kolleegium märgib sellega seoses, et määratud kaitsja võib riigi õigusabi osutamisest või selle jätkamisest keelduda üksnes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-s 19 toodud alustel. Selliseid aluseid kaitsjal ei olnud. Ka ei esinenud KrMS § 46 lg-st 1 tulenevaid aluseid kaitsekohustusest loobumiseks. Lahendades süüdistatava taotlust kaitsja taandamiseks tuvastas ringkonnakohus põhjendatult, et puuduvad ka KrMS §-s 54 märgitud kaitsja taandumise alused. Seetõttu jättis ringkonnakohus õigesti kaitsja taandamistaotluse rahuldamata. Ringkonnakohus on samuti kaalunud riigi õigusabi osutaja vahetamist RÕS § 20 alusel ja põhjendatult leidnud, et kuigi süüdistatava väitel on tal kaitsjaga katkenud usaldussuhe, ei ole riigi õigusabi osutaja vahetamine menetluse selles etapis enam otstarbekas. Määratud kaitsja taandamata ja vahetamata jätmisega süüdistatava kaitseõigust ei rikutud.
25.V. L. kaitsja hinnangul tagati V. L. kaitseõigus ringkonnakohtus üksnes formaalselt. Nimelt ei olnud V. -l võimalik oma kaitsjaga privaatselt kohtuda. Kaitsja määrati talle vaid mõned päevad enne ringkonnakohtu istungit, mistõttu ei jõudnud kaitsja end kriminaalasja materjalidega kurssi viia ega oma kaitsealusega konsulteerida. Kriminaalkolleegium nende väidetega ei nõustu ja märgib, ringkonnakohtu istungil toetas V. L. kaassüüdistatava L. H. taotlust V. L. määratud kaitsja taandamiseks. Taandustaotlust põhjendati väitega, et määratud kaitsjal ei ole olnud piisavalt aega kriminaalasja materjalidega tutvumiseks ning et kaitsjal on huvide konflikt. Enne taandamistaotluse lahendamist küsis kohus muu hulgas ka määratud kaitsja arvamust esitatud taotluse suhtes ja tegi kindlaks, et kaitsja enda hinnangul on tal olnud kohtuistungiks
ettevalmistumiseks piisavalt aega ning et tal ei esine huvide konflikti. Sellise konflikti esinemist ei tuvastanud ka ringkonnakohus (kd 12, lk 189-190). Eeltoodud asjaoludel jättis ringkonnakohus põhjendatult taotluse määratud kaitsja taandamiseks rahuldamata.
26.V. L. kaitsja leiab ka seda, et taandamise küsimuse lahendamisel rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust sellega, et ei järginud KrMS §-de 56 ja 57 nõudeid. Kaitsja viidatud sätted ei ole aga asjakohased. KrMS § 54 kohaselt ei või isik olla kaitsja, kui ta on olnud või on samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjekt või ta on varem samas või sellega seonduvas kriminaalasjas kaitsnud või esindanud teist isikut, kelle huvid on kaitsealuse huvidega vastuolus. Kui kaitsja ei ole nendel alustel ise taandunud, või kui esinevad RÕS § 20 lg-s 31 sätestatud alused, siis kohus taandab kaitsja kas omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel (KrMS § 55 lg 1). Lisaks nimetatud alustele taandab kohus kaitsja ka juhul, kui KrMS §-des 56 ja 57 sätestatud taandamismenetluses ilmneb, et kaitsja on kuritarvitanud oma menetlusseisundit, suheldes kahtlustatavana kinnipeetud või vahistatud kaitsealusega viisil, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist või kinnipidamiskoha sisekorra rikkumist (KrMS § 55 lg 2). Kriminaalkolleegium märgib, et KrMS §-dest 56 ja 57 tulenev menetluskord kehtibki üksnes viimati nimetatud taandamisaluse korral, st juhul, kui kohtumenetluse pool on esitanud kaitsja taandamise menetluse taotluse, viidates asjaolule, et kaitsja on kuritarvitanud oma menetlusseisundit KrMS § 55 lg 2 tähenduses. Käesolevas kriminaalasjas sellist taotlust aga esitatud ega lahendatud ei ole. IV
27.L. H. lepinguline kaitsja leiab, et mõistes L. H-le karistuseks neli aastat vangistust raskendas ringkonnakohus ebamõistlikult tema karistust. Kuna L. H. kasvatab kolme last, siis mõjuks tema karistamine vangistusega lastele ja perele laastavalt ning riivaks ühiskonna õiglustunnet.
28.Kriminaalkolleegium märgib, et nelja-aastase vangistusega karistas L. H. maakohus ja selles osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei muutnud. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse üksnes L. H. karistusest tingimisi vabastamise osas. Seejuures on ringkonnakohus kohtupraktikaga riimuvalt märkinud, et karistuse kandmisest tingimisi vabastamiseks peab kohus ära näitama süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isikut iseloomustava eripära, mis muudaks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1). Ringkonnakohus on veenvalt põhistanud, miks L. H. puhul selliseid asjaolusid ega eripära ei esine. Nii on L. H. arutatavas asjas tunnistatud süüdi kaheteistkümnes kelmuses, samuti varguses, arvutikelmuses ja tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamises. Viiel korral on kuriteod toime pandud kõrges eas isiku suhtes. Mitmed neist kuritegudest pani L. H. toime pärast süüdimõistmist Harju Maakohtus 13. septembril 2006 ja ka kriminaalasja menetlemise ajal, pärast vabanemist eelvangistusest. Ringkonnakohus on asjakohaselt selgitanud ka seda, miks ei õigusta L. H-l elukoha olemasolu ja alaealiste laste kasvatamine, nagu ka asjaolu, et teda ei ole varem vangistusega karistatud, talle mõistetud karistuse tingimuslikku täitmisele pööramata jätmist. Seetõttu on ringkonnakohus asunud põhjendatud seisukohale, et L. H. ei saa talle mõistetud karistusest tingimisi vabastada. V
29.Tulenevalt eelmärgitust ning lähtudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a otsuse muutmata ja kassatsioonid rahuldamata.
30.L. H. määratud kaitsja vandeadvokaadi vanemabi O. Ladva esitas koos kassatsiooniga 16. juunil 2010 taotluse kassatsiooni koostamisel ja Riigikohtu istungiks valmistumisel riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks summas 960 krooni (sh käibemaks 160 krooni). Riigikohtu istungil esitas kaitsja uue taotluse, paludes kassatsiooni koostamise ja Riigikohtu istungiks valmistumise eest kaitsjatasuna välja mõista 3000 krooni; kohtuistungil esinemise eest 750 krooni ja riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 650 krooni. Lisaks taotles kaitsja sõidukulu hüvitamist summas 740 krooni. Taotletud summadele lisandub käibemaks 1028 krooni.
31.Kriminaalkolleegium märgib, et taotlus tuleb RÕS § 21 lg 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (Kord) sätete alusel rahuldada osaliselt. Kuna 16. juunil 2010 esitatud taotluse kohaselt palus O. Ladva kassatsiooni koostamise ja
kohtuistungiks valmistumise eest kaitsjatasuna välja mõista 960 krooni (millest käibemaks160 krooni) ja see taotlus vastas esitamise ajal kehtinud Korra p-s 21 sätestatud tasumäärale, siis tuleb kassatsiooni esitamise ja Riigikohtu istungiks valmistumise eest tasu välja mõista just selles summas. Riigikohtu istungil esinemise ja õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest taotletud tasu, nagu ka sõidukulu, tuleb aga välja mõista alates Korra 1. juulist 2010 kehtiva redaktsiooni p-de 18, 47.4 ja 54 alusel. Seega kuulub kokku hüvitamisele riigi õigusabi kulu 3528 krooni (sh 588 krooni käibemaks). KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu L. H-lt välja mõista. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.