Kohtulahend

APELLATSIOONI SISU

U.P vaidlustab kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas, leides, et see on liialt range ja taotleb enda karistusest tingimisi vabastamist või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Rõhutab, et kahetseb toimepandut, palub arvestada, et ta peab hoolitsema 89-aastase vanaisa eest. Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse samuti üksnes karistuse mõistmise osas, leides, et U.P on võimalik leebemalt kohelda ja mõista talle tingimuslik karistus. Kaitsja ei nõustu kohtuga, nagu ei sobiks süüdistatav kriminaalhooldusele. Kaitsja märgib, et kohtu poolt on arvestamata jäänud süü tunnistamine U.P poolt. Peale selle rõhutab apellant, et enamus kuritegudest jäid katse staadiumi ning et varaline kahju on väga väike. Kaitsja leiab, et kohus on karistuse mõistmisel väljunud teosüü põhimõttest ja hakanud põhjendamatult arvestama süüdistatava eelnevaid karistusi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, leiab, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning tuleb jätta läbi vaatamata. Süüdistatavale mõistetud karistusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on karistuse mõistmise põhimõtteid järginud ja oma seisukohti ka äärmise põhjalikkusega motiveerinud.

Kaitsja arusaamaga, nagu oleks maakohus karistuse mõistmisel väljunud teosüü põhimõttest ja hakanud alusetult arvestama süüdistatavale eelnevalt mõistetud karistusi, kohtukolleegium ei nõustu. Ringkonnakohus möönab, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kohus on U.P puhul kaalunudki karistusliigi ja –määra valikul, kas süüdistatava isikuomadused ja eelnev elukäik, sealhulgas seadusekuulekus, võimaldavad valida karistuse, mis ei ole seotud vabadusekaotusega. Mis puutub U.P karistusest tingimisi vabastamisse, siis märgib kohtukolleegium esmalt, et KarS § 74 lg 1 sõnastusest (kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas ...) tuleneb otseselt kohtu kohustus arvestada karistusest tingimisi vabastamise vaagimisel süüdlase isikut. Silmas tuleb pidada, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-14-02; 3-1-1-40-04). Kui karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS §-s 56 sätestatud alustest, siis süüdlase karistusest tingimisi vabastamise korral peab kohus põhistama KarS § 74 lg-s 1 sätestatud aluste olemasolu. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Käesolevas asjas ei ole selliseid teo toimepanemise erandlikke tehiolusid ega ka süüdlase isiku märkimisväärseid erisusi tuvastatud ning neile ei viidata ka apellatsioonides. Tuleb öelda sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane. U.P puhul on maakohus veenvalt põhjendanud, miks ta ei sobi kriminaalhooldusele. Kohtukolleegium nõustub kohtu põhistustega ega pea nende kordamist vajalikuks. Üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab aga kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist kuidagi väita, et U.P puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. U.P on varem neljal korral kohtu poolt karistatud, valdavalt varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Tema suhtes on varem kohaldatud ka karistusest tingimisi vabastamist, kuid kriminaalhoolduse meetmed ei ole talle positiivset mõju avaldanud. Seega ei saa U.P puhul kuidagi kujuneda veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt

elada. Kohtukolleegium on seisukohal, et vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud süüdistatava isikuandmetest lähtudes. Mis puutub kaitsja poolt märgitusse selle kohta, et U.P puhul tulnuks karistust kergendavana arvestada tema poolt süü tunnistamist, siis kohtukolleegium osundab, et KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Maakohus põhjendas, miks ei saa U.P puhul tema sõnaliselt väljendatud kahetsust kergendava asjaoluna arvesse võtta. Apellatsioonides esitatu maakohtu seisukohta ei kummuta. Kriminaalasja materjalidest tulenevalt ei ole aga U.P süü ülestunnistamisele ilmunud ega kaasa aidanud ka süüteo avastamisele. Muuhulgas rõhutatakse apellatsioonides veel asjaolu, et süüdistataval on kohustus hoolitseda oma vanaisa eest. Kohtukolleegium osundab, et see asjaolu ei ole U.P süü suurust vähendav ega kuidagi tõlgendatav kergendava asjaoluna KarS § 57 mõttes. Järjepidevalt uusi kuritegusid toime pannes pidi U.P arvestama, et tema käitumise ja tegude tagajärjel jääb vanaisa hoolitsuseta, kuid kohustus vanavanema ees ei mõjustanud teda kuritegelikust elustiilist loobuma. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohus on oma määruses nr 3-1-55-07 selgitanud, et juhul kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Vaidlusaluse kriminaalasja arutamine toimus maakohtus avalikus suulises menetluses, U.P ja tema kaitsja viibisid asja arutamise juures, U.P-le oli tagatud õigus olla kohtu poolt ära kuulatud. Apellatsioonides mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ei vaidlusta ega tõstata õiguslikke probleeme, mida tuleks apellatsioonikohtul lahendada. Ringkonnakohus leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Nagu öeldud, on maakohus karistuse mõistnud KarS § 56 sätteid järgides. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Ainuüksi apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist perspektiivitute apellatsioonidega, mille arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09) ja seega toob apellatsioonimenetluses apellatsiooni arutamine kaasa materiaalseid lisakohustusi ka süüdistatavale endale kaitsjatasu näol. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada U.P ja tema kaitsja apellatsioonides esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata.

Malle Preimer

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.