1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2010. a kohtumäärus I.I. kriminaalasjas nr 1-106709 ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule apellatsiooni korras sisuliseks arutamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Jugans Grossmann kasuks välja 300 (kolmsada) krooni, sealhulgas käibemaks 50 (viiskümmend) krooni vandeadvokaat Jugans Grossmanni poolt I.I-le määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest ja jätta see menetluskulu riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 16. detsembri 2009. a otsusega kriminaalasjas nr 1-09-19187 karistati I.I. KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 ja § 25 lg 2 järgi vangistusega neljaks kuuks ja see asendati KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga samuti neljaks kuuks.
2.Kuna I.I. ei ilmunud tähtaegselt kriminaalhooldaja juurde ega täitnud seega kontrollnõudeid, taotles kriminaalhooldaja 2. märtsil 2010 esitatud erakorralise ettekandega I.I-le mõistetud karistuse täitmisele pööramist alates 12. märtsist 2010.
3.Harju Maakohtu 12. märtsi 2010. a määrusega kuulutati I.I. tagaotsitavaks.
4.Kriminaaltoimikust nähtuvalt peeti tagaotsitav I.I. politsei poolt kohtuotsuse täitmise tagamiseks kinni 26. märtsil 2010, paigutati 3 päevaks kinnipidamiskambrisse ja toimetati 29. märtsil 2010 Tallinna Vanglasse.
5.Harju Maakohtu 1. aprilli 2010. a kohtumäärusega pöörati sama kohtu 16. detsembri 2009. a otsus täitmisele, määrates karistusaja alguseks 26. märtsi 2010 asemel 29. märtsi 2010. Seda kohtumäärust vaidlustatud ei ole.
6.Harju Maakohtu poolt 10. juuni 2010. a lühimenetluses tehtud kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-10-6709 tunnistati I.I. taas süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust. Seda karistust vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ja liitkaristuseks mõisteti neli kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 16. detsembri 2009. a kohtuotsusega (kriminaalasi 1-09-19187) mõistetud vangistuse ärakandmata osa - s.o 2 kuu ja 19 päeva võrra
ja ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks liitkaristuseks loeti 6 kuud ja 19 päeva vangistust algusega 29. märtsist 2010.
7.I.I. esitas Harju Maakohtu 10. juuni 2010. a otsuse peale apellatsiooni, milles vaidlustas karistusaja pikkust. Ta märkis, et kuna kriminaalasjas 1-09-19187 oli temalt vabadus võetud tegelikult juba tema kinnipidamisega 26. märtsil 2010, mitte aga 29. märtsil 2010, nagu on ekslikult kirjas Harju Maakohtu 1. aprilli 2010. a kohtumääruses, siis tuleb tema karistusajast maha arvata ka need 3 päeva ja seega tuleb tema karistusaja alguseks lugeda 26. märts 2010.
8.Tallinna Ringkonnakohus leidis eelmenetluses, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja jättis 31. augustil 2010. a tehtud kohtumäärusega selle KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata. Kohtumääruse kohaselt puuduvad võimalused maakohtu otsuse muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata süüteo toimepanemise sisulisi asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistuse pikkus. Kohtukolleegium nentis, et I.I-le mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 nõuetega ja väljakujunenud karistuspraktikaga. Samas ei nõustunud kolleegium mõistetud karistusest 3 päeva maha arvama, märkides, et kuigi KarS § 68 lg 1 kohaselt tuleks tõepoolest eelvangistuses viibitud aeg arvata karistusaja hulka, puuduvad käesoleva kriminaalasja materjalides tõendid selle kohta, et I.I. oleks juba 26. märtsil 2010 kahtlustatavana kinni peetud ja et tema suhtes oleks kohaldatud tõkendina vahistamist. Kriminalasja materjalide kohaselt on I.I.
29.märtsil 2010 üle kuulatud kahtlustatavana (tlk 12-15) ja samal päeval on ta taotlenud lühimenetluse kohaldamist (tlk 16). Nähtuvalt 1. aprilli 2010 kohtumäärusest (tlk 43-45) on kohus KarS § 69 lg 6 alusel pööranud täitmisele Harju Maakohtu 16. detsembri 2009 otsusega mõistetud ja osaliselt ärakandmata karistuse, s.o vangistuse 2 kuud 19 päeva, lugedes karistusaja alguseks 29. märtsi 2010. Ka kohtuotsusest ei nähtu, et I.I. oleks enne 29. märtsi 2010 eelvangistuses viibinud. Seega on apellatsiooni väited eelvangistuses viibimise aja kohta paljasõnalised ja tõendamata. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 2 leidiski kohtukoosseis üksmeelselt, et I.I. apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja jättis selle läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
9.Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2010. a määruse peale esitas määruskaebuse I.I. kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann. Määruskaebuses leitakse, et ringkonnakohus on ebaseaduslikult jätnud apellatsiooni läbi vaatamata. Kaitsja märgib, et Harju Maakohtu 10. juuni 2010. a otsusega kohtuotsuste kogumi eest mõistetud liitkaristuse kandmise aja alguspäevaks tuleb lugeda 26. märts 2010, mitte aga 29. märts 2010. Kriminaalasja nr 1-09-19187 materjalidest nähtub üheselt, et tagaotsitav I.I. peeti kinni 26. märtsil 2010 kell 15.20 ja paigutati Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna politseijaoskonna kinnipidamiskambrisse eesmärgiga suunata ta Tallinna Vanglasse kandma karistust Harju Maakohtu 16. detsembri 2009. a kohtuotsuse alusel. I.I. saabus Tallinna Vanglasse 29. märtsil 2010.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
10.Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg-s 5 sätestatu ja kohtupraktikas korduvalt toonitatu kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. See keeld puudutab eeskätt kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga seonduvaid ja tõendamisesemega (KrMS § 62) hõlmatavaid asjaolusid. Kuid lisaks kriminaalmenetluse esemeks olevatele faktilistele asjaoludele puututakse kriminaalasja menetlemisel kokku ka mitmesuguste menetluslikku laadi faktiliste asjaoludega, mis kajastavad erinevate menetlustoimingutega (tõendite kogumisele või kriminaalmenetluse tagamisele suunatud menetlustoimingutega, aga ka näiteks taotluste ja kaebustega) seonduvat. Kuna kriminaalmenetlus peab kulgema seadusega määratud vormis ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine välistab menetlustoimingu või ka kriminaalmenetluse mingi staadiumi legitiimsuse, siis ei saa ka menetluslikku laadi faktiliste asjaolude tähendust alahinnata. Oluline on siiski silmas pidada, et kooskõlas KrMS § 62 lg-ga 2 võidakse menetluslikku laadi faktilisi asjaolusid tuvastada ka nn vabatõendite (näiteks mingis teises, kuid käesolevaga seonduvas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse) alusel ja et tulenevalt KrMS § 347 lg 2 p-st 6 ja § 321 lg 2 p-st 5 on võimalik taotleda menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamist kõrgema astme kohtu poolt ka tuginevalt sellistele dokumentidele, mida antud kriminaalasja toimikus ei sisaldu.
11.Arvestades ühelt poolt eelmises punktis märgitut ning teiselt poolt asjaolu, et nii I.I. apellatsioonis kui ka tema kaitsja vandeadvokaat J. Grossmanni määruskaebuses märgitu kohaselt on I.I. karistusaja hulka jäetud
ebaseaduslikult arvamata ajavahemik käesoleva aasta 26. märtsist kuni 29. märtsini, pidas kriminaalkolleegium vajalikuks nõuda välja kriminaalasja nr-1-09-19187 toimiku I.I. ja tema kaitsja väidete õigsuse kontrollimiseks.
12.Kontrolli tulemina 13. oktoobril 2010 ilmnes, et I.I. oleks pidanud kinnipidamiskohast vabanema juba 2 päeva pärast - seega 15. oktoobril 2010. Arvestades ühelt poolt KrMS § 390 lg-st 2 lähtuvaid Riigikohtu pädevuspiiranguid määruskaebemenetluses, millest tulenevalt ei oleks määruskaebuse esemeks olevat küsimust saanud kahe päevaga (seega 15. oktoobriks 2010) lõplikult lahendada ning soovides samas vältida I.I. vabadusõiguse rikkumist, lähtus kriminaalkolleegium KrMS §-st 392, peatas 14. oktoobri 2010. a määrusega kohtuotsuse täitmise I.I. suhtes alates 15. oktoobrist ja vabastas ta sellest kuupäevast karistuse kandmisest. II
13.Nii nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse p-s 5, jõustus Harju Maakohtu 1. aprilli 2010. a kohtumäärus, milles oli 3 päeva võrra eksitud I.I-lt vabaduse võtmise aja märkimisel, selle määruse tegemisest 10 päeva möödumisel, sest lisaks kohtunikule ei märganud eksitust tähtaegselt ka I.I. ja tema kaitsja - vandeadvokaat J. Grossmann. Kui lähtuda KrMS § 408 lg-st 1, siis ei peaks seda kohtumäärust saama põhimõtteliselt vaidlustada (seega ka mitte muuta) muul viisil kui vaid teistmismenetluse tulemina.
14.KrMS §-s 413 sätestatust siiski nähtub, et kohtuotsuste konkurentsi juhtudel on seadusandja pidanud nii võimalikuks kui ka vajalikuks sisuliselt korrigeerida KrMS § 408 lg-s 1 sätestatut: täitmiskohtuniku poolt vähemalt ühe jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse kaetuks lugemine teise jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistusega tähendab sisuliselt kahtlemata jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse korrigeerimist väljaspool teistmismenetlust. KrMS §-s 413 sätestatud kohustuse täitmisel peab täitmiskohtunik vältimatult välja nõudma kõik jõustunud ja omavahel konkureerivad kohtulahendid ning põhjendatud kahtluste tekkimisel ka vastavad kriminaaltoimikud.
15.Kolleegiumi arvates ei ole võimalik loogiliselt põhjendada, miks ei peaks ülalnimetatud täitmiskohtuniku kohustus laienema ka kriminaalasja arutavale kohtunikule, kel tuleb asuda erinevate kohtuotsustega mõistetud karistusi liitma. Puudub alus teha etteheiteid Harju Maakohtu poolt 10. juuni 2010. a lühimenetluses tehtud kohtuotsusele, sest lühimenetluses ei tõstatanud keegi - sealhulgas ka mitte süüdistatav ega tema kaitsja - varasemas kohtulahendis märgitud ja liitmisele kuuluva karistuse kandmise algusaja väärast märkimisest selles kohtulahendis. Küll aga oleks ringkonnakohus, vaadates läbi I.I. poolt Harju Maakohtu 10. juuni 2010. a otsuse peale esitatud apellatsiooni, pidanud välja nõudma kriminaalasja nr 1-0919187 kriminaaltoimiku ja kontrollima I.I. väidete õigsust. Kolleegium leiab, et selliseid - vabadusõiguse rikkumisele viitavaid apellandi väiteid ei saa ilma nende õigsust kontrollimata tunnistada ilmselt põhjendamatuteks.
16.I.I. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks summas 300 krooni (sh käibemaks 50 krooni). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 21 rahuldada ja jätta see riigi kanda.
17.Lähtudes eeltoodust ja kooskõlas KrMS § 390 lg-ga 1 ja § 361 p-ga 6 tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 31. augustil 2010. a tehtud kohtumääruse ja saadab kriminaalasja ringkonnakohtule apellatsiooni korras sisuliseks arutamiseks. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.