1-10-1162/16 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et apellatsioonides esitatud väited on põhjendamatud ega anna alust seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks. 5.1 Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-8906). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. 5.2 Et apellatsioonides vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks. 5.3 Vastuseks apellatsioonide etteheitele, et kohus on süüdistatava ütlused tema suhtes kasutatud füüsilise vägivalla intensiivsuse osas põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanute ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja kannatanute ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-77-05 ja 3-1-119-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab

talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et süüdistatava A. Mišini ütlused tema suhtes kasutatud füüsilise vägivalla intensiivsuse osas ei ole kooskõlas kannatanute ning tunnistaja T. L. ütlustega. Lisaks sellele on A. Mišin tema suhtes kasutatud vägivalla osas kohtuistungil oma ütlusi muutnud, kannatanud on aga andnud jätkuvalt samasisulisi ütlusi. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsioonide väitega, et alkoholijoobe tõttu kannatanud sündmusi ei mäleta ning õigeid ütlusi annab ainult süüdistatav A. Mišin. 5.4 Vastuseks kaitsja apellatsiooni väitele, et S. G. ja V. I. peksid süüdistatavat A. Mišinit käte ja jalgadega, mistõttu A. Mišin korduvalt maha kukkus, märgib kohtukolleegium, et selline väide on eksitav ega tulene kriminaaltoimiku materjalidest. Esimese astme kohtuistungi protokollist ei nähtu, et A. Mišin oleks andnud ütlusi jalgadega peksmisest ning maha kukkumisest. Selliseid ütlusi ei ole andnud ka kannatanud S. G. ja V. I.. S. G. küll tunnistab, et ta püüdis A. Mišinit jalaga lüüa, kuid see ei õnnestunud, sest ta kaotas tasakaalu ja kukkus. V. I. kinnitas samuti, et S. G. kukkus maha. Tunnistaja T. L. on ristküsitluse käigus kindlalt väitnud, et kõik kolm isikut kaklesid omavahel ja ta ei tea, kes neist maha kukkus, ehkki kaitsja on püüdnud oma suunavate küsimusega tunnistajat mõjutada, et kannatanud peksid A. Mišinit ja ta kukkus maha. 5.5 Apelleeritud kohtuotsuses on viidatud põhjendatult tunnistaja T. L. ütlustele, mille kohaselt oli A. Mišin kaklejatest füüsiliselt kõige turskem ja tugevam. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kohtuistungi ajaks jäänud A. Mišin tunduvalt kõhnemaks. Kuna tunnistaja T. L. on andnud hinnangu kaklejate füüsilise vormi kohta, siis ei oma kohtukolleegiumi hinnangul tähtsust apellatsiooni oletused selle kohta kui pikk või väle keegi võis olla. 5.6 Tunnistaja T. L. ütlustest nähtub, et kannatanud olid tugevas alkoholijoobes. Kannatanud S. G. ja V. I. kinnitasid, et nad olid tarvitanud ohtralt alkoholi. Ka süüdistatav A. Mišin on kohtuistungil öelnud, et kannatanud olid nii purjus, et seisid vaevu jalul. Seetõttu kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et kannatanute füüsiline võimekus oli alkoholijoobe tõttu oluliselt pärsitud. 5.7 Kannatanud S. G. ja V. I. ei kinnita A. Mišini ütlusi selle kohta, et ta vehkis kannatanute ees tükk aeg noaga ja alles seejärel haavas neid. Kannatanute ütluste kohaselt A. Mišin tõstis käe ja lõi neid kohe. Nad ei saanud algul isegi aru, et olid noahoobi saanud, sest nuga nad ei näinud. Ka tunnistaja T. L. ei näinud, et A. Mišin oleks kannatanute ees noaga vehkinud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsioonide väitega, et A. Mišin tekitas kannatanutele noavigastused ettevaatamatusest. Kooskõlas Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-17-04 ja 3-1-1-38-04 väljendatud seisukohtadega on maakohus tuvastanud A. Mišini käitumises põhjendatult hädakaitse piiride ületamise objektiivse ja subjektiivse koosseisu. 5.8 Kuna KrMS §-s 2 loetletud kriminaalmenetlusõiguse allikate loetelu Karistusseadusliku kommenteeritud väljaannet ei sisalda, siis on kaitsja apellatsiooni sellekohased viited asjakohatud. Küll aga on KrMS § 2 lg 4 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Lisaks sellele on KrMS § 363 kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht kohustuslik.