Kohtulahend

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 3. märtsi 2010. a otsus Valeri Kornatšjovi ja Aleksei Rjabkovi suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 22. septembril 2010. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

laip tükeldada ja ära peita. Ta ei soovinud, et V. Kornatšjovil tuleks politseis pahandusi, sest nad olid koos karistust kandnud. Ta oli ka ise laiba peitmisest huvitatud, sest tal oli kandmata osa eelmise tapmise eest mõistetud karistusest. Kuna ta on töötanud surnukuuris, siis oskab ta noaga surnukeha tükeldada. Kirvest ta selle tegevuse juures ei kasutanud ega vajanud. Kohus ei oleks pidanud tunnistajate ütlustega arvestama, sest tegemist on alkohoolikutega, kes on kaotanud orienteerumisvõime. Lisaks sellele elasid tunnistajad korteris samal ajal, kui selle rõdul oli S. G. laip. Nad võisid laipa näha ja nüüd kardavad seda tunnistada, et mitte ise uurimise alla sattuda. A. Rjabkov kinnitab, et tal ei olnud S. G. tapmiseks mingit põhjust. 3.2 Süüdistatava V. Kornatšjovi kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja V. Kornatšjovile kergema karistuse mõistmist. Apellatsiooni motiivide kohaselt viis kannatanu S. G. oma õigusvastase käitumisega ise selleni, et V. Kornatšjov ärritus ja lõi teda paar korda käega ja jalaga. Nimelt oli S. G. V. Kornatšjovi elukaaslast V. S. solvanud ja tema suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud. V. Kornatšjov on oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud. Ta on oma teo koheselt üles tunnistanud ning teinud igakülgset koostööd politseiga ja osutanud igakülgset kaasabi süüteo avastamisele ning menetlemisele, mis moodustavad KarS § 57 lg 1 p-s 3 loetletud karistust kergendavate asjaolude kogumi. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(6)

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-3-07 märkinud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-1-07). Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kuna tunnistaja T. D. on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus erinevaid ütlusi, mille lahknemise põhjust ta selgitada ei osanud, siis on kohus tema ütlused kui mitteusaldusväärsed kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt põhjendatult kõrvale jätnud. Maakohtus üle kuulatud tunnistajad V. S. ja V. G. peksmist pealt ei näinud ega osanud selle kohta ütlusi anda. Seetõttu ei ole kohus A. Rjabkovi süü tõendamisel tunnistajate T. D., V. S. ja V. G. ütlustega arvestanud. Seega ei ole asjakohased A. Rjabkovi apellatsiooni väited selle kohta, et kohus ei oleks pidanud eelpoolnimetatud tunnistajate ütlustega arvestama, sest nad on elus orienteerumisvõime kaotanud alkohoolikud ja võivad anda ise uurimise alla sattumise hirmus valeütlusi. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on A. Rjabkovi süüditunnistamisel tõendina arvesse võtnud põhjendatult tunnistaja L. T. ütlused, sest ta on kohtueelsel uurimisel ja kohtus andnud samasisulisi ütlusi peksmise asjaolude kohta ning tema ütlused on kooskõlas süüdistatava V. Kornatšjovi ütlustega ning surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktiga. Tunnistaja L. T. möönab, et ta oli küll alkoholijoobes, kuid mäletab, et S. G. peksid mõlemad süüdistatavad, so V. Kornatšjov ja A. Rjabkov. Ta ei näinud, kumb neist peksmist alustas, kuid peksmist jätkasid mõlemad süüdistatavad. Algul suutis S. G. püsti seista, hiljem aga vajus põrandale ning mõlemad süüdistatavad jätkasid tema peksmist. Mõlemad süüdistatavad tassisid hiljem S. G. köögist välja. Tunnistaja L. T. on maakohtus prokuröri küsimustele vastates kinnitanud, et ta ei karda ütlusi anda, sest tema ei ole korteriperemehe suhtes vägivalda tarvitanud ega korterist midagi varastanud. Tunnistaja L. T. ütlused on kooskõlas süüdistatava V. Kornatšjovi poolt korduvalt antud ütlustega, mille kohaselt peksid kannatanu S. G. mõlemad süüdistatavad. V. Kornatšjovi ütlustest nähtub, et esmalt lõi A. Rjabkov kannatanu S. G. käega näkku, mistõttu hakkas ninast verd jooksma. Pärast seda lõi V. Kornatšjov samuti käega kannatanule näkku. A. Rjabkov hoidis kannatanut käega ümber kõri kinni ning V. Kornatšjov lõi teda jalaga 3-4 korda paremale poole rindkeresse. A. Rjabkov jätkas maaslamava kannatanu peksmist rusikate ja jalgadega. Kannatanu jäi maha lamama. V. Kornatšjov ja A. Rjabkov jätkasid alkoholi tarvitamist. Hiljem viisid nad läbipekstud kannatanu teise tuppa, et ta ei segaks liikumist. Surnu ekspertiisiakti kohaselt oli tekitatud S. G. hulgaliselt eluohtlikke vigastusi kõhuõõnes, lisaks sellele murtud 9 roiet, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest verejooksust (nn verikõht) ning kujunes välja traumaatiline šokk. Eksperdi arvamuse kohaselt on need vigastused eluohtlikud ja võivad olla tekitatud korduvatest jõulistest löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega, sealhulgas saabastatud jalaga. Seega on surnu ekspertiisiaktis antud eksperdi arvamus kooskõlas süüdistatava V. Kornatšjovi ja tunnistaja L. T. ütlustega kannatanu S. G. peksmise asjaolude kohta. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium A. Rjabkovi apellatsiooni väitega, et ta ei ole S. G. peksnud. Kuna A. Rjabkov on juba varem toime pannud tapmise ja tapmiskatse ning uue tapmise pani ta toime katseajal, siis oli kohtukolleegiumi hinnangul A. Rjabkovil põhjendatud alus karta, et kohus võib talle seekord mõista väga pikaajalise või isegi eluaegse vangistuse, mistõttu ta on valinud oma kaitsepositsiooniks S. G. mõrva täieliku eitamise. Kuid kohtukolleegium rõhutab, et kaitsetaktika valimise viis on süüdistatava õigus ega saa talle olla etteheidetav. 5.3 Maakohus on oma otsuses põhjendanud põhjusliku seose olemasolu süüdistatavate poolt kannatanule tekitatud eluohtlike kehavigastuste ja surma saabumise vahel. Kohus märkis, et pekstes rusikate ja jalgadega valimatult keha erinevatesse piirkondadesse, sealhulgas elutähtsatesse osadesse,

4(6)

peab tavalise elukogemusega isik võimalikuks, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskema tagajärje ja möönab surma saabumise võimalikkust. Kohus leidis, et süüdistatavad pidasid võimalikuks S. G. surma saabumist peksmise tagajärjel ja kuigi nad otseselt surma ei soovinud, möönsid nad seda. Seega panid nad tapmise toime kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium nõustub kohtu poolt teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga ja osundab siinjuures veel Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Kohtupraktika on jaatanud kaudset tahtlust tapmiseks välise teopildi alusel ennekõike olukorras, kus süüteokoosseisus kirjeldatud tagajärg (surm) on (kolmandate isikute päästvate toimingute puudumisel, nt arstiabi) peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega (teo ja tagajärje vaheline äärmiselt tihe ajalis-ruumiline seos). Ennekõike nimetatud asjaolu annab kinnitust, et vägivalda rakendati sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, et selles võib ühtlasi näha tagajärje (surma) saabumise möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes. Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav, prognoositav. Tegemaks süüdimõistvat kohtuotsust KarS § 113 või § 114 järgi, peaks seega tõdema, et süüdistatav otsustas kannatanu võimaliku tekkinud tüli käigus surnuks peksta, so rakendas vägivalda sellise intensiivsusega, et pidas võimalikuks surma saabumist ning ka kiitis selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatavad V. Kornatšjov ja A. Rjabkov peksid kannatanut pika aja jooksul rusikate ja jalgadega valimatult elutähtsatesse organitesse, so pähe ja rindkeresse. Süüdistatavatel olid jalas saapad ning peksmine jätkus jõuliste jalahoopidega pähe ja rindkeresse ka pärast seda, kui kannatanu S. G. maha kukkus. Kannatanut peksti ka pärast seda, kui ta oli kaotanud teadvuse. Kannatanule tekitatud vigastused olid nii tõsised, et tekitasid sisemise verejooksu ja sellest põhjustatud traumaatilise šoki, mille tagajärjel kannatanu peagi suri. Kannatanule abi ei osutatud, vaid jäeti põrandale teadvusetult lebama ja jätkati samas alkoholi tarvitamist. Kannatanu tassiti hiljem teise tuppa vaid seetõttu, et põrandal olles segas ta köögis liikumist. Seetõttu kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul saab juba ainuüksi välimise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale, et süüdistatavad panid kannatanu S. G. peksmise toime samaaegselt esinenud tapmistahtlusega. 5.4 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. KarS § 113 sanktsioon näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. V. Kornatšjovile mõisteti karistuseks kaheksa aastat vangistust, seega tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Karistuse mõistmise alla sanktsiooni keskmist määra võimaldas asjaolu, et maakohus võttis karistust

5(6)

kergendava asjaoluna arvesse V. Kornatšjovi puhtsüdamliku kahetsuse ning karistust raskendavate asjaolude puudumise, aga samuti asjaolu, et tapmine pandi toime kaudse tahtlusega. Ka apellatsioonikohtu istungil tunnistas V. Kornatšjov end S. G. surnukspeksmises süüdi ja kahetses, taotledes vaid kergema karistuse mõistmist. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanu ebasünnis käitumine ei olnud tema suhtes tarvitatud vägivalla põhjuseks, sest vahetult enne peksmist kannatanu S. G. kellegi suhtes ei vägivallatsenud, vaid tarvitati ühiselt alkoholi. Apellatsioonist ei nähtu, et Harju Maakohus oleks V. Kornatšjovile karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Esimese astme kohus on V. Kornatšjovi puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna juba arvesse võtnud, mistõttu selle teistkordne arvestamine ei oleks kooskõlas seadusega. Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista V. Kornatšjovile kergema karistuse, kui seda tegi esimese astme kohus. KarS § 114 sanktsioon näeb karistusena ette kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. A. Rjabkovile mõisteti karistuseks kümme aastat vangistust, seega samuti tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. A. Rjabkovi puhul kohus karistust kergendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Küll aga võttis kohus A. Rjabkovile karistuse mõistmisel arvesse seda, et lisaks peksmisele ta ka tükeldas laiba, et toimepandud kuritegu varjata. Tallinna Linnakohtu 26. novembri 1996. a otsusega oli A. Rjabkovi karistatud lisaks muudele kuritegudele ka ühe inimese tapmise ja teise inimese tapmiskatse eest. 3. aprillil 2007. a vabastati A. Rjabkov karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega 3 aastat 4 päeva. A. Rjabkovi katseaeg pidi lõppema 13. aprillil 2010. a. Pärast vanglast vabanemist ta tööle ei asunud, vaid hakkas tarvitama alkoholi ja toime panema väärtegusid, millede eest määratud rahatrahvid on tal tasumata. Uue kuriteo, so S. G. tapmise pani A. Rjabkov toime 2009. alguses, so katseajal. Nimetatud asjaolud osundavad sellele, et varasemad karistused ei ole omanud süüdistatavale mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, so ei ole suutnud suunata teda kuritegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu on kohus A. Rjabkovile karistust mõistes kohaldanud põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ning suurendanud mõistetud kümneaastast vangistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so kolme aasta nelja päeva võrra ja mõistis liitkaristuseks kolmteist aastat neli päeva vangistust. Kohtukolleegium on seisukohal, et A. Rjabkovile on kohus mõistnud karistuse kooskõlas KarS §-s 56 sätetega, mistõttu selle karistuse kergendamiseks puudub alus.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.