Kohtulahend

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(5)

Kannatanud olid tugevas alkoholijoobes ja käitusid pargis viibinud alaealiste suhtes õigusvastaselt. Nii kasutasid nad noormeeste suhtes füüsilist vägivalda ja tegid tütarlastele ettepanekuid töötada prostituutidena. Osade tunnistajate sündmuskohalt lahkumine ei tähenda ründe lõppemist teiste tunnistajate suhtes. Kannatanud solvasid ka I. Seredad sõnaliselt ja olid tema suhtes agressiivsed. Kaitsja hinnangul oli I. Sereda kuni kannatanute poolse ründe alguseni rahulik. Kohus ei ole põhjendanud, miks süüdistatav ei saanud olla hädakaitses olukorras, kus tugevas joobes olnud kannatanud enne kaklust märgistasid süüdistatava enda jaoks kui alaealiste kaitsja ja kannatanute vaenlase. Kohus ei ole otsuses andnud vastust küsimusele, mida oleks süüdistatav sellises olukorras pidanud tegema.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(5)

5.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium apellatsioonis tõstatatud I. Sereda võimalikul hädakaitseseisundil ja märgib järgmist. KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Seega jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-04 on märgitud, et hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks on õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seega selleks, et oleks võimalik üldse rääkida hädakaitsest ja/või selle piiride ületamisest, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Alles pärast hädakaitseseisundi tuvastamist on võimalik hinnata, kas kaitsetegevus jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on samas lahendis selgitanud, et hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees (peab olema vahetu oht ründeks). Seega võib hädakaitseseisund tekkida enne seda, kui ründaja tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes ehk enne vahetu ründe algust. See aga tähendab, et rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Selleks, et määratleda, kas ründaja käitumine annab aluse kartuseks, et nüüd võib järgneda vahetu rünne, tuleb igal konkreetsel juhul olukorda hinnata ja tuvastada, kas oht kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele oli olemas või mitte. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui selline "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. 5.4 Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et kannatanud olid alkoholijoobes ja pargis viibivate tunnistajatega suhtlesid, keelitades neid sealt ära minema, et neil ei tuleks politseiga sekeldusi. Nimelt oli pargis kogunenud seltskonna välimus selline, et kannatanud pidasid neid metallistideks. Tunnistajate ütluste kohaselt kutsusid kannatanud tütarlapsi küll endaga kaasa, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei tähenda see seda, et neile oleks tehtud ettepanek prostituudiks hakata. Samuti on apellatsioonis ilmne liialdus see, et peaaegu kõik tunnistajad olid alaealised, sest üheksast tunnistajast olid vaid kolm alaealised. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et I. Sereda XXXXXXXXX parki jõudmise ajal viibisid pargis kannatanud V. M. ja A. A. ning tunnistajad K. S., A. B., A. S. ja A. P., kelle ühtelangevate ütluste kohaselt ründas I. Sereda kannatanuid ootamatult, mistõttu nad ei jõudnud end kaitsta. Tunnistajad R. B. ja O. P. ütluste kohaselt läksid nad pargi serva, et mitte sattuda purjus kannatanutega sõnelusse. R. B. ja O. P. ütluste kohaselt jälgisid nad pärast seda pargis toimuvat eemalt ja kinnitavad samuti, et esimesena ründas kannatanuid I. Sereda ning kannatanud I. Sereda jaoks mingit ohtu ei kujutanud. Tunnistaja N. V. ütlustest nähtub, et ta kutsus telefoni teel kohale I. Sereda, kuna pargis viibisid purjus kannatanud, kes pargis viibijaid tülitasid. Varsti enamik inimesi lahkus, sealhulgas tunnistaja N. V.. Tema ütluste kohaselt tuli talle pargi servas vastu I. Sereda. Tunnistaja V. osundas kannatanutele ja lahkus sündmuskohalt. Seega on kannatanute ja tunnistajate ütlustega vaieldamatult tõendatud, et I. Sereda ründas kannatanuid esimesena ning kannatanud tema ega teiste isikute suhtes mingit ohtu ei kujutanud. Ainult tunnistaja A. S. on andnud ütlusi, mille

4(5)

kohaselt olid kannatanud I. Sereda vastu agressiivselt meelestatud ja tõukasid teda. Pärast V. M. peksmist ja noaga selga löömist olevat I. Sereda katsunud kannatanu pulssi. A. S. ütlused ei ole kannatanute agressiivsuse ja pulsi katsumise osas kooskõlas ühegi teise tunnistaja ütlusega, mistõttu kohus on suhtunud selles osas tema ütlustesse põhjendatult kriitiliselt. Tema ütluste usaldusvääruse hindamisel väärib kohtukolleegiumi hinnangul tähelepanu seegi, et tegemist oli I. Sereda sõbrannaga, kellega ta vahetult enne sündmuskohale saabumist oli koos alkoholi tarvitanud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et I. Sereda ründas kannatanuid ootamatult, ilma vähimagi põhjuseta. Parki minnes oli tal kaasas viskenuga. Ei vasta tõele apellatsiooni väiteid selle kohta, et kannatanud sõimasid I. Seredad ja olid tema suhtes agressiivsed. Seetõttu on asjakohatu apellatsiooni väide, et kuni kannatanute poolse ründe alguseni oli I. Sereda rahulik. Kohtukolleegiumi hinnangul väärib I. Sereda käitumisele hinnangu andmisel tähelepanu seegi, et ta kandis samal ajal tingimisi karistust analoogsete kuritegude, so tänaval juhuslike isikute suhtes vägivalla tarvitamise ja surnuks peksmise eest. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et I. Sereda viibis hädakaitseseisundis või et ta arvas end ekslikult hädakaitseseisundis olema, mistõttu kohtuotsus tuleb jätta muutmata.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.