Kohtulahend

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Kannatanu Dmitri Matarase esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. I.M ja O.B apellatsioonid rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

O.B tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4,7 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust; KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 64 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 4 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, s.o kestuseni 2 kuud 20 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2, § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust 30.03.2000.a. Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 5 aastat 9 kuud ja 12 päeva - võrra ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 6 aastat 2 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges kohus 30.07.2009. I.M-ilt ja O.B-lt mõisteti solidaarselt kannatanu R S kasuks välja 9900 krooni. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel M. Kangur, kelle osas ei ole maakohtu otsus aga vaidlustatud. 1.1 I.M ja O.B tunnistati süüdi selles, et nad isikutena, kes on varem toime pannud varguse, võtsid 8.07.2009 kella 20.15 ajal omavoliliselt enda ajutisse kasutusse D M kuuluva sõiduauto Audi A6 reg. nr XXX XXX, mis oli pargitud Tallinnas XXXXXX XX maja juurde. Nad sõitsid sellega ringi Tallinna linnas kuni 9.07.2009, mil kella 14.00 paiku tagastati auto Tallinnas Lasnamäel D M. Seega võtsid süüdistatavad grupis omavoliliselt ajutisse kasutusse võõra vallasasja, olles isikuteks, kes on varem toime pannud varguse. Kirjeldatud käitumisega panid süüdistatavad toime KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 1.2 Samuti I.M ja O.B , olles isikuteks, kes on varem toime pannud varguse, varastasid 10.07.2009 ajavahemikul kella 21.00-st kuni kella 00.00-ni võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o Rein Sikule kuuluva motorolleri LH50QT maksumusega 9900 krooni, mis oli pargitud Tallinnas, Arbu 7 maja juurde. Seega I.M ja O.B grupis, võttes ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, isikutena, kes on varem toime pannud varguse, panid toime KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 1.3 I.Mtunnistati süüdi veel KarS § 214 lg 2 p 1 järgi väljapressimise toimepanemises, kuid selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.

O.B palub end õigeks mõista mõlemas talle süüks arvatud kuriteos.

2.2.1 Apellant kinnitab, et ta ei ole pannud toime KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. D. M on tema sõber, kes lubas tal autot pidevalt kasutada. Ta on süüdi vaid selles, et sattus valel ajal valesse kohta.

2.2.2 Ka ei ole varastanud ta motorollerit. Eeluurimisel on leidnud tõendamist, et roller, mida nemad I.M-iga kasutasid, seisis XXX tn X maja ees; kannatanu räägib aga XXX tn X maja juurest varastatud motorollerist. O.B tunnistab, et ta nägi ja sai aru, et tegemist on varastatud/ärandatud motorolleriga, kuid varastanud tema seda ei ole. 2.3 Kannatanu D. M palub I.M ja O.B süüdistuses KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi õigeks mõista, selgitades, et tegemist on arusaamatusega. O.B on tema sõber, kes tohtis tema autot alati enda äranägemisel kasutada; tal ei olnud midagi selle vastu, kuna ta usaldab O.B täielikult. Ta andis O.B-le enda auto võtmed ja kui viimane minema sõitis, ei näinud ta selles midagi halba. Ta helistas O.B-le lihtsalt selleks, et teada saada, millal ta tagasi tuleb. Kui telefoni võttis aga vastu talle tundmatu isik, tekkis tal kahtlus, et auto ärandati ning tema sõber O.B ise on sattunud kuritegeliku vandenõu ohvriks. Kui pärast kõik selgeks sai, tahtis ta avaldust politseist tagasi võtta, kuid seda ei võimaldatud. Ringkonnakohtu

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha taotluse osas mõista süüdistatavad õigeks KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos (I), osundades seejärel kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi kvalifitseeritud kuriteo kontekstis (II). Viimasena lahendab kriminaalkolleegium süüdistatavatele mõistetava karistuse küsimuse (III). Nimetatud küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I

tagasi järgmisel päeval, mil ta kohtas I.M Lasnamäel asuva kasiino juures (kd 1, tlk 120). Kannatanu on kriminaalasjas kuulatud kohtueelses menetluses üle kolmel korral ning kõigil juhtudel on ta kinnitanud, et sõiduauto kasutamine I.M ja O.B poolt oli vastuolus tema tahtega. Samuti ei nähtu tema ütlustest, et O.B näol oleks tegemist tema pikaajalise hea tuttavaga, kelle käekäigu pärast ta muret tunneb. Konkreetselt on nende asjaolude kohta väljendanud D. M järgmist. 5.1 9.07.2009 toimunud kannatanu ülekuulamisel on D. M selgitanud, et eelmisel päeval oli ta olnud koos oma kahe uue tuttavaga, kellest üks oli Janus (kd 1, tlk 118). Kui ta läks internetipunkti, tuli nimetatud Janus äkki tema juurde ning palus autovõtmeid akende sulgemise ettekäändel; järgmisel hetkel sõideti tema autoga ära. Kui ta helistas enda autosse jäänud telefonile, öeldi talle, et auto tagastatakse umbes tunni pärast; kui ta peaks aga politseisse pöörduma, siis ta enam enda masinat ei näe ja see põletatakse ära. Ta helistas süüdistatavatele mitu korda, talle lubati auto tagastada mitu korda, mida aga ei tehtud; ühel hetkel lülitati ka telefon lihtsalt välja. Seejuures kinnitab kannatanu, et autot ei ole ta siiani tagasi saanud ning tema neil enda autot kasutada ei lubanud (samas). Kirjeldatud ütlustes tuleneb esmalt see, et sõiduauto läks D. M valdusest välja tema tahte vastaselt; seda kinnitab kannatanu ülekuulamisel üheselt. Samuti nähtub ütlustest, et auto ära võtnud isikud olid talle sisuliselt tundmatud, nimetades ühte neist „Januseks“ ja teist „Droniks“. Mingist pikaajalisest sõprusest O.B-ga D. M ei räägi, samuti ei väljenda ta ka mingit muret tema käekäigu pärast. Vastupidi – kannatanu selgitab, et nimetatud isikutega sai ta tuttavaks alles 5.06.2009 (s. o kolm päeva varem) ning ta oskab neid nimetada ainult eesnimede/hüüdnimede alusel ning anda nende välise kirjelduse; eraelulist teab ta süüdistatavate kohta vaid niipalju, et „mõlemad olid kohtulikult karistatud ja istusid vanglas“ (kd 1, tlk 118). 5.2 Sisuliselt sarnaseid ütlusi annab D. M ka 14.07.2009, s.o peale seda, kui ta on sõiduauto enda valdusesse tagasi saanud. Ka siis kinnitab kannatanu ülekuulamisel, et auto võtsid talle vähetuttavad meesterahvad; ta andis Jaanusele küll võtmed, kuid sellega minema sõita ta ei lubanud. Ka siis kinnitab D. M, et kui ta helistas autosse, lubati talle masin peatselt tagastada, mida aga ei tehtud, kusjuures teda hoiatati politseisse pöördumise eest. Kuna ta ei uskunud, et nad auto tagastavad, siis pöördus ta politseisse (kd 1, tlk 120). Auto sai ta tagasi järgmisel päeval, peale seda kohtus ta ka Jaanusega – ka viimane vabandas, et „nii juhtus“. Seejuures kinnitab kannatanu, et ta oleks lubanud süüdistatavatel autot kasutada, kui ta oleks ka ise selles viibinud, kuid nemad võtsid tema auto omavoliliselt (kd 1, tlk 121). Taaskord kinnitab kannatanu, et J ja D kohta teab ta „vaid seda, et nad on kinni istunud“. Ka nendest ütlustes tuleneb seega üheselt, et pole mingit alust rääkida O.B-st ja D. M kui headest tuttavatest, kusjuures esimesel oli alati voli ja luba kasutada kannatanule kuulunud sõidukit. Seejuures tuleneb ütlustest, et enne kõnealust ülekuulamist (ja peale auto tagasisaamist) oli D. M O.B-ga ka kohtunud; kuid kummatigi ei räägi kannatanu midagi „eksimusest“ või muust murest enda sõbra käekäigu pärast, mis ajendas teda väidetavalt pöörduma politsei poole. Ka nendes ütlustes kinnitab kannatanu, et süüdistatavaid ta sisuliselt ei tundnud ning tema autot kasutasid viimased tema tahte vastaselt, s.o omavoliliselt. Ka nendes ütlustes suudab D. M kirjeldada „enda head sõpra“ O.B vaid üldiste väliste tundemärkide alusel (kd 1, tlk 121). Kolmandal ülekuulamisel (samuti 14.07.2009) suudab kannatanu O.B kohta lisada vaid niipalju, et „Dron“ (s.o I.M) kutsus teda vahetevahel ka hüüdnimega „Kibu“ (kd 1, tlk 123). Ka need ülekuulamisel antud ütlused kinnitavad seega apellatsioonis esitatud väidete mittevastavust tõele. 5.3 Igasugusegi usutavuse kannatanu ja O.B „pikaajalise hea sõpruse ja täieliku usalduse“ kohta kummutab täiendavalt veel asjaolu, et äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt tunneb D. M O.B ära üksnes „näojoonte järgi“ (kd 1, tlk 125-126). Kannatanu selgitab

seejuures, et tema poolt äratuntud isik „tutvustas ennast mulle Jaanusena ning tema kohta andsin ma ütlusi 14.07.2009; kannatanu kinnitab seejuures, et J. Kibuvist oli isikuks, kes koos „Droni“ nimelise isikuga võttis temal omavoliliselt ära sõiduauto Audi (samas). 5.4 Et tegemist oli auto omavolilise kasutamisega, tuleneb ka I.M eeluurimisel antud ütlustest (kd 1, tlk 134-135). Süüdistatav kirjeldab seal samuti asjaolusid, kuidas sattusid nende kätte autovõtmed ning ka seda, kuidas neile helistas pidevalt kannatanu ning nõudis auto tagastamist; seejuures nõudis kannatanu auto tagastamist just O.B-lt (tema ja O.B rääkisid kannatanuga kordamööda), kuna autovõtmed oli kannatanu andnud just viimasele (kd 1, tlk 134). Seejuures oli O.B väljendanud, et „Dmitri on talle midagi võlgu ja kiiresti ta enda autot kätte ei saa“ (samas). Samuti tuleneb I.M ütlustest, et kui kannatanu järgmisel päeval auto tagasi sai, „oli ta šokis, kuna auto oli täis Jaanuse isiklikke asju“ (kd 1, tlk 135). Et tegemist oli auto omavolilise kasutamisega, tuleneb ka O.B enda ütlustest (kd 1, tlk 138140). Ka O.B tunnistab, et kannatanu helistas korduvalt autosse ja palus auto tagastada, mida aga ei tehtud (kd 1, tlk 139). Ainukese erandina väidab O.B enda ütlustes, et initsiatiiv auto äravõtmiseks ja omavoliliseks kasutamiseks tuli I.M-ilt. Seda väidet peab kriminaalkolleegium aga paljasõnaliseks. Teised tõendid kogumis (esmajoones aga I.M ütlused, ka kd 2, tlk 149) kinnitavad, et auto omavolilise kasutamise initsiaatoriks oli O.B ning kriminaalkolleegium ei näe põhjust neis ütlustes kahelda. Seda kinnitab ennekõike kasvõi asjaolu, et sõideti O.B poolt öeldud sihtkohtadesse ning autosse paigutati (ja jäeti) temale kuuluvaid esemeid. Kuigi autot juhtis I.M, kasutati autot siiski omavoliliselt koos, seega on süüdistatavate käitumine õigustatult kvalifitseeritud grupiviisiliselt toimepandud kuriteona (vt nt RKKKo 3-1-1-33-04, p 8).

kokkulangevus, mille alusel seda saaks väita, on motorolleri värvus. Nimelt on kannatanu kirjeldanud, et tema roller oli sini-musta värvi (kd 2, tlk 3). Et sellist värvi rolleri ta koos O.B-ga varastas, on tunnistanud ka I.M (kd 2, tlk 9). Kuid sellega nõutava vastavuse tuvastamist võimaldavad asjaolud ka piirduvad. Nii on kannatanu ütlustes selgitanud, et „teised äratundmistunnused puuduvad“ (kd 2, tlk 3). Samal ajal on I.M selgitanud, et nende poolt varastatud motorolleril oli esiklaasil mingi kleeps, kindalaekas oli must kiiver ja 2 sõiduauto kärbitud krokodilli, millest üks oli must ja teine punane (kd 2, tlk 9). Menetleja ei ole aga täiendavalt teinud midagi, et tuvastada, kas kannatanult varastatud motorolleril olid sellised tundemärgid või paiknesid seal süüdistatava poolt nimetatud esemed; kannatanu täiendava ülekuulamise kaudu oleks need küsimused olnud hõlpsasti lahendatavad. Ringkonnakohtule jääb kohtueelse menetleja selline tegevusetus täiesti mõistetamatuks, mis viib käesoleval juhtumil aga ühtlasi selleni, et ei ole võimalik tuvastada, kas süüdistatavad panid toime süüteo just R. Siku omandi vastu.

13.1 I.Mtunnistati maakohtu poolt süüdi veel KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust, samuti KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust. Kriminaalkolleegium peab mõistetud karistusi isiku teosüüle vastavaks. Sarnaselt maakohtule loeb ringkonnakohus KarS § 64 alusel kergema karistuse kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks kujuneb seega 4 aastat vangistust, mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra, s.o pikkuseni 2 aastat 8 kuud vangistust. Ka KarS § 74 ja § 75 sätete rakendamise osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 13.2 Maakohtu otsus tuleb tühistada O.B-le KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas. Maakohus mõistis O.B-le KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 karistuseks 3 kuud vangistust. Kriminaalkolleeguim peab seda täielikult tema teosüüle vastavaks ning ei pea vajalikuks selles osas maakohtu otsust revideerida. Initsiatiiv kuriteo toimepanemiseks lähtus O.B-lt, ka puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Ei üld- ega ka eripreventiivsed kaalutlused anna alust mõistetud karistuse vähendamiseks või sanktsiooniliigi muutmiseks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendab kriminaalkolleegium mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, s.o kestuseni 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 30.03.2000.a. Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 5 aastat 9 kuud ja 12 päeva - võrra ning liitkaristuseks mõista süüdistatavale 5 aastat 11 kuud ja 12 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg karistuse hulka ja karistuse kandmise alguseks määrata 30.07.2009.

Paavo Randma

Ivi Kesküla

Julia Katškovskaja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.