Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 18. detsember 2024
Tsiviilasja number
2-23-125213
Tsiviilasi
TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi H.T. vastu võla ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
8000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. aprilli 2024 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H.T. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Apellant (kostja): H.T. (ik: XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marina Kelpman, seaduslik esindaja (eestkostja) Põhja-Sakala Vallavalitsus Vastustaja (hageja): TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (rk: 14304235), esindaja Henri Keerd
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 23. aprilli 2024 otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist.
2.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel lahendamisel.
3.Võtta asja materjalide juurde Tartu Maakohtu 17. septembri 2024 määrus tsiviilasjas nr 2-24-4820, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku 30. mai 2024 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 100 ning Põhja-Sakala Vallavalitsuse
novembri 2024 seisukoht ja sellele lisatud väljatrükid Sotsiaalkindlustusameti andmebaasist ja Rahvastikuregistrist.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 19.06.2023 H.T. (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna kostja esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 15.08.2023 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude kostja vastu 8000 euro saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 28.08.2023 maakohtule esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue 8000 eurot ja viivis põhinõudelt 15,90% aastas alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 29.08.2019 hagejale tema kodulehe (tfbank.ee) kaudu taotluse laenulepingu sõlmimiseks summas 9700 eurot. Krediidianalüüsi läbiviimiseks helistas laenuhaldur kostjale ja palus saata pangakontode väljavõtted. Kostja saatis AS SEB Pank konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõtte perioodi 01.03.–28.08.2019 kohta. Väljavõttel kajastus tehinguid vähe ja sissetulekuid mitte ühtegi ning kostja selgitas, et sissetulekud laekuvad Soome kontole. 29.08.2019 e-kirjas palus laenuhaldur saata ka Soome konto(de) väljavõtted. Kostja saatis samal päeval S-Pankki konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõtte perioodi 01.03.-07.08.2019 kohta. Hageja krediidianalüüsis leiti, et kuivõrd kostja keskmine sissetulek eelneva kuue kuu jooksul oli 2144 eurot kuus ja laenu igakuine tagasimakse oleks 291 eurot, siis kohustuste ja sissetulekute suhe on 14. Nende asjaolude põhjal kiitis hageja laenutaotluse heaks, pakkumus laenulepingu sõlmimiseks saadeti kostja e-posti aadressile XXXXXXXXXXXXXXXXXX, kostja allkirjastas lepingu digitaalselt 29.08.2019 kell 16.08 ning hageja kandis laenusumma kostja kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX 30.08.2019. Kostja kohustus laenusumma tagastama igakuiste osamaksetega vastavalt maksegraafikule alates 10.10.2019 kuni 10.09.2023. Esimese osamakse tasus kostja 11.11.2019 summas 350 eurot. Rohkem osamakseid kostja kontolt ei tasutud, kuid osamakseid tasus kolmas isik Erki Puksa järgmiselt: 21.01.2020. a 286,49 eurot, 26.02.2020. a 300 eurot ja 12.03.2020. a 300 eurot. Tasutud 1236,49 eurost piisab osamaksete nr 1–4 tasumiseks täielikult ja osamakse nr 5 tasumiseks osaliselt. Juunis 2020 oli kostja osaliselt või täielikult võlgnevuses viie järjestikuse osamaksega. Hageja saatis kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning andis 08.06.2020 täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja/või läbirääkimiste pidamiseks. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud ega asunud ka läbirääkimistesse, ütles hageja lepingu 23.06.2020 erakorraliselt üles. Hageja märkis, et isegi kui arvestada kogu tagasimaksete summa (1236,49 eurot) põhiosale (9700 eurot), on nõue suurem kui 8000 eurot (9700 – 1236,49 = 8463,51).
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi esitatud vale isiku vastu, sest kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud ja laenu võtnud. Kostja ei ole teinud laenu võtmiseks tahteavaldust. Kostja ei oska kasutada internetti, e-posti teenust ega ID-kaardi PIN-
koode. E. Puksa on Võhma elanik, kellega kostja on alkoholi tarvitanud. E. Puksa on käinud kostja elukohas, kus kostja hoidis oma ID-kaarti ja koode. Kostja ei ole enda ID-kaarti ja koode kellelegi andnud. Kostja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt. Kostja isikuandmeid on kuritarvitatud. Asjaolu, et kostja nimel võetud laenu tagasimakseid on kolmel korral teinud E. Puksa, tõendab, et tema võttis laenu, kasutades kostja ID-kaarti ja PIN-koode. Kostja sai hageja nõudest teada kohtu poolt maksekäsu teate hooldekodusse edastamisel. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest ei ole tuvastanud kostja isikusamasust ega välja selgitanud kostja maksevõimet. Hageja ei kutsunud kostjat kohtumisele isikusamasuse ja täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Kostja on 1955. aastal sündinud töövõimetu isik, kes viibib üldhooldusteenusel SA Lõhavere Ravi- ja Hooldekeskuses.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 23. aprilli 2024 otsusega hagi osaliselt ja mõistis H.T.ilt välja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks põhivõla 8000 eurot. Ülejäänud nõuded jäeti rahuldamata. Kostja riigi õigusabi kulud jäeti riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt väljastas hageja kostjale 29.08.2019 sõlmitud väikelaenulepingu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 tähenduses tarbijakrediidilepingu) alusel laenu 9700 eurot. Asjas ei ole tõendatud, et kolmas isik oleks sõlminud hagejaga laenulepingu. Kostja ei ole põhistanud ja tõendanud, et kostja ei ole laenulepingut sõlminud. Kohtu infosüsteemist nähtub, et kostja on 30.01.2024 esitanud Tartu Maakohtule riigi õigusabi taotluse tema esindamiseks kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus. Probleemi kirjeldusest nähtub, et kostja ID-kaarti on kasutatud tema teadmata ning kostja soovib vabaneda võlgadest, mis ei ole tema tekitatud. Kostja oli tunnistatud kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX kannatanuks. Kriminaalasja menetlus lõpetati 21.04.2023. Kannatanul oli õigus vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmine või lõpetamine, kannatanu seda õigust ei kasutanud. Nendel asjaoludel jättis kohus kriminaalasjas nr 1-24-609 kostja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Seega kostja ei ole tõendanud, et kolmas isik tema nimel või tema identiteeti kasutades tekitas olukorra, mis viis kostja vastu hagi esitamiseni. Kohus nõustus hagejaga, et kostja ei ole tõendanud, et ID-kaart ja PIN-koodid on tema valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Kostja väidetava teadmatuse lepingu olemasolust lükkab täiendavalt ümber tema käitumine – 11.11.2019 on kostja teinud hagejale tagasimakse 350 eurot kontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX ja märgitud on viitenumber 7049795492. Samas hageja ei ole täitnud lepingu sõlmimisel oma hoolsuskohustust ja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1, lg 2). Krediidi andmisel või krediidi vahendamisel on krediidiandja või -vahendaja kohustatud tarbija ja samuti tema esindaja isikusamasuse tuvastama ja esitatud teavet kontrollima (krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 47 lg 2). Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 181 lg 1 näeb ette, et dokumendi kasutaja isikusamasuse kontrollimisel tehakse dokumendi kasutaja isik kindlaks dokumenti kantud andmete ning isiku võrdlemise teel. Isikusamasuse kontrollimisel võib võrrelda dokumendi kasutajalt võetud biomeetrilisi andmeid dokumenti kantud biomeetriliste andmetega. Isikusamasuse tuvastamine on isiku tuvastamine isikuga vahetult seotud personaalse ja isikustatud unikaalse teabe abil ning kontrollimise eesmärgiks on saada kinnitus, kas isik, kes tehingut teostada soovib, on see isik, kes ta väidab end olevat. Esmane kontroll peab olema tehingu osapoole isiku biomeetria
(näokujutise) võrdlemine dokumendil oleva näokujutisega. ITDS § 93 lg 1 järgi kantakse dokumenti dokumendi kasutaja foto või näokujutis, mis võimaldab dokumendi kasutaja isikusamasust üheselt kontrollida. Hageja ei ole kontrollinud, kas ID-kaardi esitaja on IDkaardil märgitud isik. Samas ei too isikusamasuse kontrollimise nõuete rikkumine asjas kaasa hagi täielikku rahuldamata jätmist. Lisaks ei ole hageja piisavalt kontrollinud kostja sissetulekuid ja kohustusi ning andmeid ülalpeetavate kohta. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. SEB panga ja S-Pankki kontode väljavõtetest ei nähtu kostja tegelikud kohustused. S-Pankki kontot ei ole 08.-27.08.2019 kasutatud. See viitab, et kostjal ei olnud alates 08.08.2019 sissetulekuid. Seega hageja ei ole piisavalt kontrollinud kostja maksevõimet, arvestades mh kostja vanust. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostjalt konto väljavõttelt nähtuvate muude finantskohustuste kohta küsinud või palunud selgitada vastuolusid konto väljavõttelt nähtuvas teabes. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. VÕS § 4034 lg 7 järgi on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada. Olukorras, kus hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kahel viisil ja osa laenust on tagastatud, on hagi põhjendatud üksnes põhinõude osas. Kostjale väljastati krediiti 9700 eurot ja kostja on teostanud makseid 1236,49 eurot. Arvestades eeltoodut, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 8000 eurot ning ülejäänud nõuded jätta rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.H.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 23. aprilli 2024 otsuse tühistamist osas, millega hagi osaliselt rahuldati, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus vääralt hinnanud faktilisi asjaolusid ja tõendeid. Kostja ei oska kasutada arvutit, internetti, e-posti ega ID-kaardi PIN-koode dokumentide digiallkirjastamiseks. Sellest saab järeldada, et ka kostja kontolt 11.11.2019 esimese makse tegemisel kasutas kostja IDkaarti ja PIN-koode kostja loata ja volituseta kolmas isik. Asjaolu, et kostja ei ole laenu võtnud ja ei olnud laenust teadlik, tõendab ka see, et järgmiseid osamakseid tasus E. Puksa. Nimetatud ülekannetega on ühtlasi tõendatud, et E. Puksa võttis kostja nimel laenu viimase ID-kaarti ja PIN-koode kasutades. Teisiti poleks E. Puksa olnud laenu võtmise asjaoludest ja tagasimaksmise kuupäevadest teadlik. Kolme ülekandega pikendas E. Puksa kostja laenu võtmisest teadmatuses hoidmist. Kuivõrd kostja ei teadnud midagi laenust ja ei suhelnud talle võõra kolmanda isiku E. Puksaga, siis on välistatud, et kostja oleks võinud paluda kolmandal isikul enda laenu tagasi maksta. Väidet, et E. Puksa on laenu kostja kontolt sularahas endale saanud, kinnitavad asjaolud, et kostja kontol seda pole, E. Puksa ei ole kostjale tagasimaksetest teatanud ega kostja nimel tagasi makstud summat kostjalt nõudnud. On väheusutav, et kolmas isik, kes pole mingit kasu saanud, maksab kostja eest laenumakseid 886,49 eurot ja jätab raha tagasi küsimata. Arvestades E. Puksa tausta ja tema suhtes kelmuse osas tehtud otsuseid, on ilmselge, et laenu võttis kostja teadmata ning kostja ID-kaarti ja PINkoode kasutades E. Puksa. Kostja selgitas hagi vastuses, et tunneb E. Puksat kui Võhma elanikku, kellega ta on tihti alkoholi tarvitanud. E. Puksa on korduvalt käinud kostja elukohas, kus viimane hoidis oma ID-kaarti ja koode, ning võis kostja nimel ja loata tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades laenu võtta. Kostja ei ole ise enda ID-kaarti ja koode kellelegi andnud. Kostja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta ja tema tahte vastaselt. Kohtu järeldus, et kostja ei ole
tõendanud, et ID-kaart ja PIN-koodid on tema valdusest välja läinud tema tahte vastaselt, on ebaõige. Kostja oli tunnistatud kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX kannatanuks. Kostja on töövõimetu isik, kellel puuduvad oskused ja teadmised õigustoimingute tegemiseks. Kostja ei saanud teada, kuidas saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada. Õigusabi kostja selleks ei saanud; 2) on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest ei ole viinud läbi vajalikku isikusamasuse tuvastamise protseduuri ja ei ole kostja isikusamasust tuvastanud. Seda tuvastas ka maakohus, viidates KAVS § 47 lg-le 2 ning ITDS § 18 1 lg-le 1 ja § 93 lg-le 1. Kostja on 1955. aastal sündinud isik, kes viibib üldhooldusteenusel SA Lõhavere Ravi- ja Hooldekeskuses. Hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostja ei pea vastutama ilma tema poolt tahteavaldust tegemata sõlmitud tehingu täitmise eest. Lisaks ei ole hageja piisavalt kontrollinud kostja sissetulekuid ja kohustusi ning andmeid ülalpeetavate kohta. Seega hageja ei veendunud ka kostja krediidivõimelisuses, rikkudes VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.
5.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on tõendatud, et kostja ja hageja vahel oli lepinguline suhe ning hageja on enda lepingust tulenevad kohustused täitnud (kandnud raha kostja kontole). Kuhu kostja raha edasi kandis või välja võttis, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Laenusaaja on vaba kasutama laenatud raha oma äranägemise järgi. Kostja ei ole oma seisukohtades järjepidev. Kostja väidab kaebuses, et ei suhelnud talle võõra kolmanda isiku E. Puksaga (st E. Puksa on kostjale tundmatu isik). 11.10.2023 vastuses hagile väitis kostja aga, et tunneb E. Puksat kui Võhma elanikku, kellega kostja on tarvitanud alkoholi. Kui kostja on veendunud, et „tegelik kasusaaja“ on E. Puksa, tuleks tal esitada nõue viimase vastu. Kostja ja E. Puksa kokkulepped ei oma asjas tähtsust. Isegi kui kostja on digitaalses asjaajamises võhik ja poleks ise suutnud lepingut sõlmida, siis kolmas isik, kostja korraldustest juhindudes, oleks olnud selleks võimeline. Selline olukord viitab esindus- või käsundussuhtele, millest tulenevad erimeelsused tuleb lahendada esindatava ja esindaja sisesuhtes. Selleks, et eitada kostja ja hageja vahel lepingulise suhte olemasolu, pidanuks kostja tõendama, et ID-kaart ja PIN-koodid on läinud tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kostja ei esitanud maakohtule mitte ühtegi tõendit ega ole suutnud ka hageja tõendite pinnalt esitada sündmustest versiooni, mis võimaldaks asuda maakohtust erinevale seisukohale. Hageja käsitlust toetab ka kohtupraktika (nt RKTKo 2-16124450); 2) ei nõustu hageja kohtu hinnanguga vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta. Viidatud ITDS sätted ei ole asjakohased. ITDS § 18 1 lg 2 sätestab, et dokumendi kasutaja isikusamasuse digitaalne kontrollimine toimub digitaalset tuvastamist võimaldava sertifikaadi kaudu. Lepingu sõlmimisel tuvastas kostja enda isiku ID-kaardi abil, sisestades PIN-1 koodi. Lepingu allkirjastamiseks sisestas kostja PIN-2 koodi. ID-kaardi PIN-d on teada ainult kostjale ning koodide hoidmisel on kõrge hoolsuskohustus. Puuduvad tõendid selle kohta, et koodid oleksid läinud kostja valdusest välja. Samas ei oma väidetav rikkumine asjas tähtsust, sest tagastamata põhiosa tuleb igal juhul tagastada ja tagastamata põhiosa on vähemalt 8000 eurot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja asi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
7.Hageja nõue tuleneb poolte vahel 29.08.2019 sõlmitud laenulepingust, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 9700 eurot. Kostja vaidles hagile vastu ja kinnitas, et tema ei ole teinud tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. Kostja ei oska kasutada internetti, e-posti teenust ega ID-kaardi PIN-koode. Kostja ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt ning laenulepingu võis tema nimel sõlmida E. Puksa, kes on teinud hagejale kolm tagasimakset. Riigikohus on 16.12.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 asunud seisukohale, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PINkoodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt. 12.06.2024 määruses tsiviilasjas nr 2-23-11584 on Riigikohus käsitlenud olukorda, kus isikult, kelle nimel tehing tehti, peteti Smart-ID koodid välja.
8.Maakohus on viitega kohtu infosüsteemile märkinud, et H.T. on 30.01.2024 esitanud Tartu Maakohtule riigi õigusabi taotluse, milles on taotletava õigusabi liigina nimetanud tema esindamise kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus. Probleemi kirjeldusest nähtub, et tema ID-kaarti on kasutatud tema teadmata ja sellega on tekitatud talle kahju. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et H.T. on tunnistatud kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX kannatanuks. Nimetatud kriminaalasjas on menetlus lõpetatud 21.04.2023. H.T. ei ole kasutanud KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmine või lõpetamine. Nendel asjaoludel jättis kohus kriminaalasjas nr 1-24-609 H.T.i taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Ülaltoodu alusel leidis maakohus, et kostja ei ole tõendanud, et tema ID-kaart ja PIN-koodid on tema valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Kostja eesmärgiks oli tuvastada vaidlusaluse laenulepingu ja sellest tulenevate kohustuste puudumine. Selleks soovis kostja tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid on läinud tema valdusest välja tema tahte vastaselt ja laenulepingu võis sõlmida tema nimel kolmas isik (E. Puksa). Maakohus on ekslikult leidnud, et kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX lõpetamise vaidlustamata jätmine tõendab, et kostja ID-kaart ja PIN-koodid ei läinud tema valdusest välja tema tahte vastaselt. Maakohus jättis sisuliselt hindamata kostja peamise vastuväite, et tema ID-kaart ja PINkoodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt. Sellega jättis maakohus olulises osas täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1-4 sätestatud eelmenetluse ülesanded.
9.Asja materjalide kohaselt esitas riigi õigusabi korras kostja esindaja advokaat M. Kelpman 17.01.2024 maakohtule taotlused H.T.i suhtes eestkostemenetluse algatamiseks, menetluse peatamiseks TsMS § 354 lg 2 teise lause alusel ning tõendi kogumiseks. Taotluse kohaselt viibib H.T. tervisest tingituna SA Lõhavere Ravi- ja Hooldekeskuses. H.T. kinnitas esindajale, et ta ei ole laenu võtnud, kohtumenetlusega seonduvates küsimustes ei osanud selgitusi anda ega mõistnud tõendamiskoormist. Esindaja leidis, et H.T. on piiratud teovõimega. Eelmärgitud taotluse alusel rahuldas maakohus 18.01.2024 määrusega taotluse tõendi kogumiseks SEB Pank AS-st ning algatas 25.03.2024 määrusega menetluse H.T.ile eestkostja määramiseks. Maakohus jättis 12.03.2024 määrusega rahuldamata taotluse menetluse peatamiseks. Maakohus põhjendas menetluse peatamata jätmist sellega, et kuna kriminaalmenetlus jäeti algatamata, siis võimalik eestkostja määramine ei too kaasa menetluslikku olukorra muutust. H.T.it esindab advokaat riigi õigusabi korras. Ringkonnakohus leiab, et antud asja faktilisi asjaolusid arvestades oli maakohtu poolt menetluse peatamata jätmine menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis võis tuua kaasa
ebaõige kohtulahendi. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, siis kriminaalmenetluse algatamata jätmine ei tõenda seda, kas ID-kaart ja PIN-koodid läksid kostja valdusest välja tema tahte vastaselt või mitte. Kuna eestkoste menetluses tehakse kindlaks isiku eestkostevajadus (s.t kas isiku teovõime on piiratud või mitte), siis eestkostemenetluses tuvastamisele kuuluvad asjaolud on üheks indikaatoriks, mille alusel hinnata kostja käitumist vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisega piirneval ajal. Oluline on ka see, et isiku eestkostjaks määratakse füüsiline või juriidiline isik, kellel on eelnev side eestkostetavaga ning kellel on tavapäraselt võimalik esitada kostja vastuväiteid kinnitavaid tõendeid. PKS § 179 lg 1 kohaselt on eestkostja eestkostetava seaduslik esindaja.
10.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama kostjale, et tal on kohustus tõendada oma vastuväiteid (mh ID-kaardi ja PIN-koodide tema valdusest tahtevastast väljaminekut). Kuna kostja on vastuses hagile viidanud E. Puksale, kes on kolmel korral tasunud hagejale laenumakseid, on kostjal võimalik taotleda E. Puksa tunnistajana ülekuulamist, et selgitada välja, mis asjaoludel E. Puksa hagejale laenumakseid tasus. Samuti saab maakohus teha kostja seaduslikule esindajale (eestkostjale) ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Lisaks peab maakohus tagama hagejale võimaluse esitada omapoolne seisukoht kõigi kostja esitatud tõendite ning täiendavate seisukohtade kohta. Seejärel saab maakohus hinnata, kas hageja on täitnud KAVS § 47 lg-s 2 sätestatud krediidi andmisel esitatud teabe kontrollimise ja tarbija isikusamasuse tuvastamise kohustuse.
11.Riigikohus on 13.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 p-s 13 asunud seisukohale, et kui maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (eelkõige TsMS § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Antud asjas jättis maakohus sisuliselt hindamata kostja peamise vastuväite, mille kohaselt kostja ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt. Seega on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg 1 p 5).
12.Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 11, et maakohus rikkus asja läbivaatamisel oluliselt menetlusõiguse normi. Seetõttu võtab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja materjalide juurde kostja esitatud Tartu Maakohtu 17.09.2024 määruse tsiviilasjas nr 224-4820, mille alusel seati H.T.ile eestkoste kõikide asjade ajamiseks ning määrati eestkostjaks Põhja-Sakala vald ning SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku 30.05.2024 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 100. Samuti võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde Põhja-Sakala Vallavalitsuse 07.11.2024 ringkonnakohtule esitatud seisukoha ning sellele lisatud väljatrükid Sotsiaalkindlustusameti andmebaasist ja Rahvastikuregistrist, mis tõendavad H.T.i sissetulekut laenu taotlemise ajal ja seda, et 2019. a ei viibinud H.T. Soome Vabariigis ega töötanud seal.
13.Menetluskulude jaotuse otsustab kohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.