Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
1. veebruar 2010. a, Tallinn
Kriminaalasja number
1-09-5307
Kohtukoosseis
Eesistuja Paavo Randma, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
25. jaanuar 2010. a, Tallinn
Kriminaalasi
V.G süüdistuses KarS § 202 lg 1, § 222 lg 1 ja § 224 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 20. novembri 2009. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava kaitsja advokaat Kadi Mägi
Prokurör
Ringkonnaprokurör Andrei Voronin
Süüdistatav Kaitsja
V.G , ik: XXX, eluk: xxxxx xx xxx-xx, xxxxxx xxxxxx, xxxxxxxx, xx xxxxxxx, xxxx-xxxxxxxxxxxxx, emakeel: eesti keel, töökoht: puudub, varem kohtu poolt kriminaalkorras karistatud ühel korral Vandeadvokaat Kadi Mägi
Riigikohtusse pöördumise õigus advokaadi vahendusel.
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära prokuröri ja kaitsja arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada KrMS § 328 lg 1 p 2 alusel ning saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Seejuures asub Riigikohus ka seisukohale, et tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena. Eelöeldu tähendab vältimatult ka seda, et juhul, kui isikut süüdistatakse mitmes erinevas kuriteos, peab kohtuotsuse pinnalt olema jälgitav seegi, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks iga isikule omistatud eraldiseisva kuriteo. Riigikohus toonitab, et ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt. Osundatud lahendis kordabki kriminaalkolleegium täiendavalt, et kui isikule on inkrimineeritud mitu kuritegu, peavad erinevad kuriteod olema KrMS § 312 p-de 1 ja 3 kohaselt kohtuotsuses eraldi analüüsi esemeks.
osaliselt õigeks mõista. KrMS § 47 lg 2 kohaselt on kaitsja kohuseks kriminaalmenetluses kasutada kõiki kaitsmisvahendeid- ja viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud. Seega ei olnud V.G käitumine ehk käesoleval juhul osaline süüditunnistamine kaitsjale tema ülesannete teostamisel siduv ning enda kriminaalmenetluslikku funktsiooni on kaitsja ka teostanud, vaieldes süüdistusele vastu ning taotledes V.G õigeksmõistmist kahes esitatud süüdistuses. Sellega seostub aga veel järgnev. 7.1 Õigustatult märgib kaitsja esitatud apellatsioonkaebuses, et kohus on täielikult vaadanud mööda tema kaitseargumentidest, mida ta kohtule esitas. Kaitsja on kaitseväidetes tõstnud esile, et valitseb ebaselgus süüdistatavalt leitud plaatide ning edasiselt teostatud ekspertiiside osas, leidnud sedagi, et ekspertiisid on ebaseaduslikud ning seetõttu kohtukõlbmatuks tõendiks, samuti vastustanud mitme teise tõendi usaldusväärsust ning lubatavust (kd 3, tlk 64-65). Mitte ühelegi neile kaitseargumentidest kohus aga vastanud ei ole, mis on omakorda kaasa toonud selle, et kaitsja kordab apellatsioonis täies mahus neid kaitseargumente, mis ta esitas juba maakohtus. 7.2 Sellega seoses kordab ringkonnakohus kriminaalasjas nr 1-04-179 väljendatud seisukohta, et kehtiva kriminaalmenetluse koodeksi üheks kandvaks põhimõtteks on kohtumenetluse võistlevus – süüdistus-ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone täidavad eri menetlussubjektid (KrMS § 14 lg 1). Võistlevus tähendab aga sedagi, et kohus vaeb nii süüdistuskui ka kaitsefunktsiooni kandvate isikute väiteid ning kui need on nii faktilistele kui ka õiguslikele asjaoludele antavate hinnangute osas teineteisega diametraalses vastuolus, esitab endapoolse põhjenduse, miks on ta otsustanud just näiteks süüdistuse poolt esitatud positsiooni kasuks. Seejuures tuleb just silmas pidada, et kohtumenetluse võistlevuse põhimõte on lahutamatult seotud ka kohtu erapooletuse nõudega. Olukorras, kus ilma täiendava argumenteerimiseta esitatakse üksnes kriminaalasjas kogutud tõendite loetelu, satub esmase löögi alla just kohtumenetluse erapooletus ning ühtlasi ka usaldusväärsus. Võib isegi väita, et sellisel juhul on kohus vähemalt näiliselt väljunud kriminaalasja erapooletu lahendaja funktsioonist ja asunud toetama süüdistusfunktsiooni, mis on aga otseses vastuolus kohtu erapooletuse, võimude lahususe ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtetega (vt RKKKo 3-1-1-53-07, p 8.2), mis on kohtumenetluse üheks esmaseks nõudeks. 7.3 Kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et üheks oluliseks menetlusõiguslikuks põhimõtteks on muuhulgas vaidluse kõigi osapoolte ärakuulamise nõue, mis on lahutamatult seotud ka poolte võrdsuse põhimõttega. Ühest küljest tähendab see, et kohtumenetluse pooltel peab olema võimalus esitada oma seisukoht kõigis asja lahendamise seisukohalt tähtsust omavates faktilistes ja õiguslikes küsimustes. Teisest küljest haakub see aga vältimatult kohtuotsuse motiveerimise küsimusega. Nagu kriminaalkolleegium eelnevalt Riigikohtu asjassepuutuvale praktikale viidates leidis, tähendab kohtuotsuse motiveerimise nõue muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06). Kriminaalkolleegiumi hinnangul tähendab kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavus sedagi, et lükatakse ümber vastupidisele seisukohale viivad vastaspoole argumendid – seda vähemalt mõistlikus ning asjassepuutuvas ulatuses; seda nõuab juba mainitud poolte võrdsuse põhimõte, mis on, nagu öeldud, üheks menetlusõiguslikuks põhiväärtuseks. Kui kohtumenetluse poole argumendid on kohatud, ilmselgelt otsitud ning ei oma kriminaalasja menetlemisel sisulist tähendust, tuleb seda selgesõnaliselt ka öelda, mitte aga neist tervikuna mööda vaadata. Kui aga kohtumenetluse poole argumentatsioon on õiguslikult pädev, pole mingit alust nende jätmiseks väljapoole kohtu siseveendumuse kujunemise kajastamist. Käesoleval juhul on kaitsja selgesõnaliselt vastustanud tõendite lubatavust ning usaldusväärsust. 7.4 Peale osapoolte ärakuulamist peab kohus esitama motiveeritud seisukoha tõendamiseseme suhtes. Juba poolte võrdsuse põhimõte eeldab, et enda motiveeringusse kaasab
kohus nii süüdistuse kui ka kaitse esitatud argumendid. Ehk teisisõnu – on lubamatu ilma teise osapoole väiteid ja argumente käsitlemata piirduda üksnes ühe menetluspoole täiemahulise versiooni esitamisega kohtuotsuses. Kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt on selline tõdemus üheselt tuletatav ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika valguses. 7.5 Kõrgema kohtu praktika on olnud kestvalt seda meelt, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-85-07). Käesolevas kriminaalasjas taotlebki apellant sellise otsustuse tegemist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Seega – kui ringkonnakohus sooviks näiteks käesoleval juhul asuda maakohtust erinevale seisukohale ning kaaluks õigeksmõistva otsuse tegemist, peaks ta vältimatult kaasama lisaks enda hinnangute esitamisele ka argumendid, mis näitavad prokuröri seisukoha ekslikkust (asudes võistlevas menetluses seisukohale, et õigus on ühel poolel, tuleb ringkonnakohtul ära näidata teise poole vead arutluskäigus ja tõendite hindamises). Kriminaalkolleegium on kestvalt seisukohal, et kirjeldatud arusaamast lähtuvalt tuleb mõtestada ka menetlust esimese astme kohtus. 7.6 Kui kirjeldatud loogika ei kehtiks, võiks ringkonnakohus näiteks käesoleval juhul võtta üksnes kaitsja apellatsioonkaebuses esitatud väited ning need ilma sisulise ja täiendava analüüsita enda otsusesse nö ümber panna ja väita, et just need ning ainult need argumendid mõjutasid tema siseveendumuse kujunemist. Nagu ülal osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikast tuleneb, ei tohi ringkonnakohus seda kummatigi aga teha. Ringkonnakohtu jaoks peavad seega aktualiseeruma mõlema osapoole väited – kohus peaks ühtede paikapidavust kinnitama ja teised samal ajal ümber lükkama. Sama peab juba loogiliselt võttes kehtima täiel määral ka kriminaalasja arutamisel esimese astme kohtus. Vastaselt korral oleks tulemuseks, et võistlev menetlus realiseeruks alles ringkonnakohtus; sellist lähenemist kehtiv menetlusseadus aga ei võimalda.
Paavo Randma
Meelika Aava
Ivi Kesküla
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.