Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg
Kohtuasi
Kriminaalasi G. P. süüdistuses KarS § 424 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 8. septembri 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-6263
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
G. P. kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kassatsioon
Asja läbivaatamise kuupäev
2. detsember 2009. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. septembri 2009. a ja Harju Maakohtu 20. mai 2009. a otsused G. P. süüditunnistamises KarS § 424 järgi ja liitkaristuse mõistmises KarS § 65 lg 2 järgi.
2.Mõista G. P. KarS § 424 järgi õigeks.
3.Kassatsioon rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.G. P. tunnistati Harju Maakohtu 20. mai 2009. a otsusega süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi ja teda karistati vangistusega kolmeks kuuks. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati seda karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks loeti kaks kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati G. P. karistusaja hulka eelvangistuses viibitud neli päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati G. P. karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja talle mõisteti liitkaristuseks viis kuud ja kakskümmend kuus päeva vangistust. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis kohus lisakaristusena G. P.-lt kaheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse.
2.G. P. tunnistati süüdi selles, et olles mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud isik, juhtis ta 12. aprillil 2008,
26.augustil 2008 ja 28. veebruaril 2009 uuesti mootorsõidukit joobeseisundis.
3.G. P. esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles enda õigeksmõistmist 12. aprillil 2008. a toimunud teos. Apellant märkis, et ta küll viibis autos, aga ei juhtinud seda, vaid üksnes kuulas muusikat. Apellant väitis, et tunnistaja J. T. on andnud valeütlusi, kuna ta soovib süüdistatavale kätte maksta. Samuti leidis apellant, et temale mõistetud karistus on liiga range.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 8. septembri 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohus märkis, et mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine G. P. poolt 12. aprillil 2008. a on tõendatud. Samuti leidis kohus, et maakohtu mõistetud karistust ei saa pidada liiga rangeks. G. P.-le faktiliselt kolme uue kuriteo toimepanemise eest mõistetud kolmekuuline vangistus on ligilähedane seaduses ettenähtud vangistuse minimaalmäärale.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.G. P. kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja G. P. õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.
5.1.1. juulil 2009. a hakkas kehtima liiklusseaduse (LS) uus redaktsioon, mille kohaselt on isiku KarS § 424 järgi süüdimõistmise eelduseks alkoholijoobe tuvastamine tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Käesoleval juhul mõõdeti G. P. joove indikaatorvahendiga. Samuti puuduvad tunnistajate ütlused selle kohta, et G. P. kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid olid tugevasti häiritud või muutunud, ning selle tõttu ei olnud ta ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega.
5.2.Kohtud ei tohtinud kohaldada lühimenetlust, kuna G. P. ei tunnistanud end 12. aprilli 2009. a episoodis süüdi. Ta on süüdi tunnistatud üksnes temasse vaenulikult suhtuva tunnistaja J. T. ütluste põhjal.
5.3.Ringkonnakohtul tuli KrMS § 340 lg 1 alusel väljuda apellatsiooni piiridest ja vaagida 1. juulil 2009. a kehtima hakanud seadusemuudatuste valguses G. P. vastutust kõigis kolmes temale süüks arvatavas teos.
6.Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur järgmist.
6.1.Prokurör nõustub kaitsjaga selles, et ringkonnakohus jättis vääralt apellatsiooni piirid laiendamata, s.o kohus ei analüüsinud 1. juulil 2009. a aset leidnud KarS § 424 muudatuste mõju G. P. süüditunnistamisele. Sellega rikkus kohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja § 339 lg 2 mõttes.
6.2.Lühimenetlust kohaldati õigesti, sest G. P. tunnistas ennast süüdi ka 12. aprillil 2009. a toimepandus. Ei saa nõustuda kaitsja väitega, nagu oleks kohus otsuse tegemisel lähtunud üksnes J. T. ütlustest, sest G. P. süüd kinnitavad ka mitmed muud tõendid.
6.3.Kui KarS §-le 424 vastav tegu on aset leidnud enne 1. juulit 2009. a, saavad kohtud tugineda ka indikaatorvahenditega teostatud joobe mõõtmistele. Seda seetõttu, et politseiseaduse normistik, mille kohaselt tuleb tänasel päeval tuvastada joove üksnes tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga, on menetlusõiguslik regulatsioon, mille puhul ei saa rääkida leevendavast seadusest KarS § 5 lg 2 mõttes. Oluline on see, kas menetleja järgis joobe tuvastamise ajal kehtinud regulatsioone. Isegi kui eeltooduga mitte nõustuda, on käesoleval juhul siiski KarS §-s 424 nimetatud kuriteo toimepanek ilmne. Nimelt on joobe tuvastamine võimalik ka üksnes objektiivsete tunnuste ja joobe esinemist kinnitavate teiste tõendite sh tunnistajate ütluste - alusel. G. P. poolt toimepandut analüüsides on selge, et ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.KarS § 5 lg 2 sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Selle sätte kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud mitte üksnes siis, kui isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, vaid ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-08 - RT III 2008, 38, 253, p 18; 29. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-09 - RT III 2009, 41, 310, p 8). 1. juulil 2009. a jõustus karistusseadustiku muudatus, millega hakkas KarS § 424 kehtima uues redaktsioonis. Koos karistusseadustikuga muudeti muu hulgas ka liiklusseadust ja politseiseadust. Kriminaalkolleegium leiab, et nimetatud seadusemuudatused on endaga kaasa toonud olukorra, kus süüdistatava poolt toime pandud tegude karistatavus on ära langenud.
8.Kassatsioonivastuses märgib prokuratuur, et enne 1. juulit 2009. a õiguspärasele indikaatorvahendiga joobe mõõtmisele on võimalik tugineda ka täna, kuna politseiseaduse peatükk 52 on protsessiõigusliku iseloomuga ja sellel ei ole KarS § 5 lg 2 seisukohalt tähendust. Kriminaalkolleegium nõustub väitega, et politseiseaduse peatükk 52 reguleerib menetlusõiguslikke küsimusi. Päri ei saa aga olla väitega, nagu saaks ka pärast 1. juulit 2009. a tugineda joobe indikaatorvahendiga teostatud mõõtmisele. Nimelt tuleb KarS § 424 ühe objektiivse koosseisu tunnuse - s.o joobeseisundi - sisustamiseks pöörduda LS § 20 poole. Seegi säte hakkas 1. juulil 2009. a kehtima uues sõnastuses. LS § 20 lg 3 teine lause sätestab, et joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Nimetatud üldist joobeseisundi määratlust täpsustab alkoholijoobe osas LS § 20 lg 31, millest nähtub, et alkoholijoobe olemasolu on seadusandja sidunud konkreetse numbrilise näitajaga. Just lähtuvalt sellest, et alkoholijoove eeldab vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks ilma, et tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud. Alkoholi määra kindlakstegemine ei saa aga toimuda indikaatorvahendi abil (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-15-06 - RT III 2006, 17, 158, p 8; 26. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-09 - RTIII 2009, 54, 406, p 17.1).
9.Puutuvalt kassatsioonivastuses esitatud väitesse, nagu oleks alkoholijoobe tuvastamine lisaks tõendusliku alkomeetri ja vereproovi uuringu näidule võimalik ka muude tõenditega, märgib kriminaalkolleegium järgmist. KrMS §-st 61 tuleneb tõendite vaba hindamise põhimõte, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See kehtib ka KarS § 424 tõendamiseseme asjaolude puhul. Tõendamismenetluse iseloomu arvestades on aga paratamatu, et teatud tõendamiseseme asjaolusid ei ole võimalik tuvastada suvalisse tõendi liiki kuuluva tõendiga. Muutes alkoholijoobe definitsiooni selliselt, et joove on seotud arvulise näiduga, on seadusandja loonud tõendamisobjekti, mille tõendamine ei ole iga tõendiliigi abil võimalik. Nii näiteks ei saa alkoholisisalduse määra isiku veres tuvastada tunnistaja ütluse alusel. Küll aga on võimalik selle koosseisuelemendi tuvastamine tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringu abil.
10.Käesolevas asjas on kõigil juhtudel - 12. aprillil 2008, 26. augustil 2008 kui ka 28. veebruaril 2009 - tuginetud indikaatorvahendi näidule, mille pinnalt alkoholi määra tuvastamine G. P. organismis võimalik ei ole (vt otsuse punkt kaheksa). Sellised tõendid, mille alusel saaks alkoholi sisalduse määra süüdistatava organismis kindlaks teha, puuduvad. Seetõttu ei ole tõendatud KarS § 424 üks objektiivne koosseisutunnus - alkoholijoove - ja G. P. tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.
11.Eelnevast tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning KarS § 5 lg-st 2, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 8. septembri 2009. a ja Harju Maakohtu 20. mai 2009. a otsused ja mõistab G. P. KarS § 424 järgi õigeks. G. P. kaitsja on esitanud taotluse tasu väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise eest. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 800 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 160 krooni, s.o kokku 960 krooni. Et esitatud
taotlus vastab kolleegiumi hinnangul justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määrusega nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" kehtestatud tasumääradele, tuleb see rahuldada. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, EerikKergandberg
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.