Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav, kannatanud ja kolmas isik saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.2 KarS § 213 lg 2 p 1 ja 3 järgi süüdistatakse A. Kalmerit selles, et ta, olles varem toime pannud omastamise (kriminaalasi 1-18-5732), pani toime arvutikelmuse, kuna sisenes vastavat õigust omamata Tehnilise Ülevaatuse OÜ internetipanga kontole ja tegi 220 000 euro suuruse ülekande äriühingu ARF OÜ pangakontole. Sellega tekitas ta Tehnilise Ülevaatuse OÜ-le suure varalise kahju summas 220 000 eurot. A. Kalmeri Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse liikme volitused kehtisid kuni 10. juunini 2013, kuid ta jätkas pärast tähtaja saabumist äriühingu tegelikku juhtimist ega taotlenud äriregistris kannete muutmist. 15. septembril 2021 määras aga kohus tsiviilasjas 2-21-14300 Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse asendusliikmeks MK (K). Kohtumääruse p 5 järgi oli määrus viivitamata täidetav. A. Kalmer sai sellest, et MK on määratud juhatuse asendusliikmeks, teada e-toimiku kaudu 15. septembril 2021 kell 16:40. Kuigi kohtumääruse tegemise hetkest oli Tehnilise Ülevaatuse OÜ esindajaks MK, sisestas A. Kalmer omavoliliselt äriühingu seadusliku esindajana esinedes internetipangas andmed tehingu tegemiseks, millega kanti Tehnilise Ülevaatuse OÜ LHV Panga arveldukontolt 15. septembril 2021 kell 17:25:55 ARF OÜ pangakontole 220 000 eurot. Selliseks andmesisestuseks ei olnud A. Kalmeril õigust, kuna tal puudus õigustatud isiku luba ning Tehnilise Ülevaatuse OÜ vara käsutamine ei olnud enam tema pädevuses. AS-le LHV Pank ei olnud see teada. A. Kalmer koostas 15. septembril 2021 tehtud ülekande õiglusliku aluse tekitamiseks investeerimiskohustusega laenulepingu. Tegemist on näiliku lepinguga, mis kannab 10. märtsi 2021 kuupäeva, kuid dokumendi fail on koostatud 11. oktoobril 2021. 1.3 KarS § 3811 lg 1 järgi on A. Kalmerile esitatud süüdistus selles, et ta varjas ajavahemikul 16. septembrist 2021 kuni 4. novembrini 2021 teadvalt ebaseaduslikult Tehnilise Ülevaatuse OÜ raamatupidamisdokumente. Nagu eespool märgitud, määras kohus 15. septembri 2021 määrusega Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse asendusliikmeks MK. Juhatuse liikmena oli MK kohustatud Tehnilise Ülevaatuse OÜ-d esindama ja juhtima ning korraldama osaühingu raamatupidamist. Selleks, et MK saaks täita seadusest tulenevaid kohustusi, tuli A. Kalmeril anda üle Tehnilise Ülevaatuse OÜ raamatupidamine. Kuigi MK avaldas raamatupidamise dokumentide saamiseks soovi 16., 17., 18., 20., 22., 27. ja 28. septembril ning 6., 7., 8., 11., 12., 13., 14.,

.../ on salaja (so ilma AGAL Kinnisvarad OÜ-ga majanduslikult ja õiguslikult seotud isikute teadmata ja nõusolekuta), õigusvastaselt käsutanud ja omastanud võõra vara /.../“. Kuigi avalduse kohaselt oli A teinud tehingud ebaseaduslikult, oli A. Kalmer oli ise andnud

3.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Kalmeri KarS § 217 2 lg 1 järgi õigeksmõistmise ning süüdistuses KarS § 213 lg 2 p 1 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo KarS § 201 lg 2 p 1 järgi. Prokurör taotleb A. Kalmeri süüdi tunnistamist KarS § 217 2 lg 1 järgi ja tema karistamist kaheaastase vangistusega. Samuti taotleb prokurör A. Kalmeri süüdi tunnistamist KarS § 213 lg 2 p 1 ja 3 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata. Liitkaristuseks taotleb prokurör kaheaastase vangistuse mõistmist. Veel taotleb prokurör maakohtu otsuse põhiosa muutmist KarS § 121 seisukohti puudutavas osas. Prokurör taotleb ka maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude hüvitamise ulatuse osas ja menetluskulude suuruseks 59 168,94 euro lugemist. Prokurör palub rahuldada kannatanu OÜ AGAL Invest tsiviilhagi. Apellatsiooni kohaselt mõistis maakohus A. Kalmeri alusetult õigeks usalduse kuritarvitamises. Prokurör leiab, et A. Kalmer n-ö istus kahel toolil korraga, eelistas ilmselgelt OÜ AGAL Invest huvidele OÜ-d Kalbro. Ta otsustas jätkata OÜ-st AGAL Invest igakuiste väljamaksete tegemisega ning tekitas selleks õigusliku aluse. Selleks, et õigustada väljamaksete tegemist, kasutas A. Kalmer ära enda positsiooni OÜ-s Kalbro ning keeldus võlasumma vastuvõtmisest. Kuigi põhivõla vastuvõtmisest keeldus A. Kalmer OÜ Kalbro juhatuse liikmena, kuid see otsus on tehtud eesmärgil hoida alles võimalus OÜ-st AGAL Invest väljamaksete tegemiseks. Seega ei olnud A. Kalmer OÜ-le AGAL Invest lojaalne, vaid tegutses viisil, mis kahjustas OÜ AGAL Invest huve. OÜ Kalbro seadusliku esindajana tehtud otsused on otseselt seotud sellega, millised õigused ja võimalused olid A. Kalmeri OÜ-s AGAL Invest viimasele kuuluva vara osas. Sel põhjusel on need A. Kalmerile ka etteheidetavad kui KarS § 2172 sätestatud usalduse kuritarvitamine. Prokurör vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et süüdistusest ei selgu tegu, mida on A. Kalmerile kui kannatanu tegelikule juhile ette heidetud. Süüdistuses on sellena välja toodud teostatud väljamaksetega kahju tekitamine kokku summas 87 862,05 eurot, millega A. Kalmer rikkus kohustust tegutseda äriühingule lojaalselt, parima kasuga ning hoida ära kahju tekkimist OÜ AGAL Invest varale. A. Kalmer ei täitnud oma ülesandeid ausalt ja õiguspäraselt, mis tõi kaasa OÜ AGAL Invest huvide kahjustamise ja kahju suures ulatuses. Arvestades, et OÜ-st Kalbro sai A. Kalmer ise tulu, oli OÜ-s AGAL Invest tema eesmärgiks endaga seotud äriühingu soosimine. OÜ-le AGAL Invest kuuluv vara oli A. Kalmeri käsutuses ning seda koos OÜ Kalbro juhina õigusi omades ära kasutades tekitati olukord, kus need varad igakuiselt kanti OÜ-st AGAL Invest OÜ-sse Kalbro. Kui OÜ-le Kalbro olnuks põhivõlg seisuga 6. novembril 2018 tasutud, ei oleks A. Kalmeril õiguslikku alust väljamaksete tegemiseks olnud. Prokurör leiab, et kohus kvalifitseeris arvutikelmuse alusetult ümber omastamiseks. Pärnu Maakohus määras 15. septembri 2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-14300 Tehnilise Ülevaatuse OÜ-le juhatuse asendusliikme. Määrus oli viivitamata täidetav. Juhatuse asendusliikme seaduslik esindusõigus tekkis kohtumääruse kehtima hakkamisest. Kohus määras äriühingu juhtorganisse uue liikme senise liikme asemele, aga mitte täiendavalt senise juhtorgani liikme kõrvale. Seega sellest hetkest lõppesid A. Kalmeri kõik õigused, mis tal ühingujuhi staatusest tulenevalt olid. Mingit töösuhet, mille alusel A. Kalmeril oleks säilinud

pärast MK juhatuse asendusliikmeks määramist pangakontode kasutamise ja käsutamise õigus, tuvastatud pole. A. Kalmeri kui äriühingu juhi roll lõppes 15. septembri 2021 määrusega ning Tehnilise Ülevaatuse OÜ varaga tehingute tegemine ei olnud enam tema õiguspädevuses, mistõttu ei saa rääkida ka A. Kalmerile usaldatud võõrast varast. Seetõttu puudus A. Kalmeril äriühingu pangakonto kasutamise ja käsutamise õigus sõltumata sellest, et panka sellest veel teavitatud polnud. Äriühingu varaga tehingute tegemise õigust ei saa anda mitte pank, vaid pädevus peab tulenema seadusest ja/või lepingulisest suhtest äriühinguga. Kuna pank sai äriühingu juhatuse liikme vahetusest MK kaudu teadlikuks 16. septembril 2021, jäi A. Kalmerile 15. septembril 2021 pärast määruse kuulutamist alles võimalus pääseda pangakontole ligi, mida ta pahatahtlikult ära kasutas. Arvelduskonto omaniku nõusolekut konto kasumiseks ja käsutamiseks A. Kalmeril polnud. Eeltoodud põhjustel esitati A. Kalmerile süüdistus arvutikelmuses, kus koosseisuteoks on ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi ja mis viib varalise kahju tekkeni. Internetipangas väljamakse teostamiseks andmete sisestamisel ei olnud A. Kalmeril õigustatud isiku luba. Kinnitades väljamakse panga jaoks kui Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse liige, kes ta enam MK nimetamisest ei olnud, andis A. Kalmer pangale märku, justkui oleks tema kontot kasutama õigustatud isik või vähemasti tegutseks ta viimase nõusolekul. Sel põhjusel käivitati andmetöötlusprotsess, mis päädis 220 000 euro suuruse väljamaksega. Kuna A. Kalmer sisestas 15. septembril 2021 kell 17:25 andmed ebaseaduslikult olukorras, kus tal puudus õiguspädevus äriühingu vara käsutamiseks, pani ta toime KarS § 213 tähenduses arvutikelmuse, mitte KarS § 201 järgi kvalifitseeritava omastamise. KarS § 121 lg-sse 1 puutuvalt leiab prokurör, et kohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti, kui jättis kannatanule valu põhjustamise A. Kalmerile omistamata. Maakohus jättis valu tekitamise A. Kalmerile omistamata, kuna valuaisting tekkis A-l oluliselt hiljem. Prokurör leiab, et põhjusliku seose olemasolu ei sõltu kehalise väärkohtlemise puhul sellest, kas valu saabus vahetult pärast tegu või pikema ajavahemiku möödumisel. Vastasel juhul oleks juba eos välistatud valu tekitamine ka nt raskes alkoholi- või narkojoobes isikule, kes hakkab temale kehalise väärkohtlemise tõttu tekitatud valu tundma pärast kainenemist. Tagajärg on põhjustatud antud teoga, kui ei ole võimalik tegu mõtteliselt kõrvaldada ehk ära mõelda, ilma et ka tagajärg ära langeks. Kui A. Kalmer ei oleks A-d tõuganud ülakeha piirkonda, siis ei oleks A hiljem valuaistingut tundnud. Seega on Ago Kalmer täitnud ka KarS § 121 lg 1 teises alternatiivis kirjeldatud objektiivse koosseisu. Apellatsioonis on märgitud, et õigeksmõistmise tühistamine mõjutab ka Eesti Vabariigilt välja mõistetud menetluskulu suurust. Riigikohus on leidnud, et lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, § 181 lg-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 peab kohus hindama kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu ulatuses. Maakohus ei ole taotluste põhjendatust hinnanud kriminaalasja kohtueelses menetluses tekkinud menetluskulude osas. Sel põhjusel on maakohus menetluskulu suuruseks 87 450,14 euro lugemisega rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Prokurör leiab, et kogu menetluskuluks tuleks lugeda 59 168,94 eurot.

3.2 Süüdistatava A. Kalmeri huvides on kaitsjad J. Tehver ja M. Kairjak esitanud kaks eraldi apellatsiooni. 3.2.1 Kaitsja J. Tehver taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist A. Kalmeri KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2, § 319 lg 1, § 121 lg 1, § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistamise, samuti mõistetud karistuste ja liitkaristuste osas. Kaitsja taotleb A. Kalmeri õigeks mõistmist. Samuti vaidlustab kaitsja maakohtu otsust osas, millega kohus rahuldas kannatanute Tehnilise Ülevaatuse OÜ ja A tsiviilhagid. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus jätaks tsiviilhagid läbi vaatamata. Veel vaidlustab kaitsja maakohtu otsust ARF OÜ vara konfiskeerimise osas, taotledes konfiskeerimise taotluse rahuldamata jätmist ja vara aresti tühistamist. Apellatsioonis on vaidlustatud ka A. Kalmeri menetluskulude osaliselt tema kanda jätmist ja A. Kalmerilt sundraha väljamõistmist. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus jätaks kriminaalmenetluse kulud riigi kanda ja mõistaks A. Kalmeri kasuks välja 87 450,14 eurot kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks. Veel taotleb kaitsja, et kohus jätaks apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda ja mõistaks riigilt Ago Kalmeri kasuks välja hüvitise valitud kaitsjatele makstud tasu katteks. Kaitsja vaidleb A. Kalmeri KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi tunnistamisele vastu järgmiste argumentidega. KarS § 201 koosseisu tunnuste hulka kuulub asjaolu, et võõra vara teise isiku kasuks pööramine on ebaseaduslik. Sellest tulenevalt tuleb ära näidata seaduse norm, mida süüdistatav rikkus, ja asjaolud, mis kvalifitseeruvad asjassepuutuva normi rikkumiseks, peavad olema esile toodud kohtuliku arutamise aluseks olnud süüdistuses. Maakohus ei ole viidanud mitte ühelegi kehtiva õiguse normile, mille kaudu oleks antud juhul sisustatud kuriteokoosseisu tunnus „ebaseaduslik“. Järelikult ei ole maakohus süüteokoosseisu tunnuse olemasolu nõuetekohaselt kindlaks teinud. Maakohus tuvastas otsuses õigesti ja põhjendatult, et tehingu tegemise ajal 15. septembril 2021 omas Ago Kalmer Tehnilise Ülevaatuse OÜ arvelduskonto käsutamise õigust ja seega ei olnud vastava tehingukorralduse andmete sisestamine panga arvutisüsteemi ebaseaduslik KarS § 213 lg 1 tähenduses. Niisiis nähtub otsusest üheselt ja selgelt, et maakohus ei nõustunud süüdistuse aluseks olnud väitega, mille kohaselt Ago Kalmeril ei olnud õigust tehingut teha, sest vara ei olnud tema „pädevuses“. Maakohus leidis otsuses samuti õigesti ja põhjendatult, et Ago Kalmeril oli Tehnilise Ülevaatuse OÜ ja AS LHV Pank vahel sõlmitud lepingust tulenevalt volitus Tehnilise Ülevaatuse OÜ pangakontol oleva raha käsutamiseks. Järelikult ei saa A. Kalmeri tehtud varakäsutust kvalifitseerida omastamisena. Maakohtu otsuse p 5.3 sisaldab ilmselget vastuolu: esmalt tuvastab maakohus fakti, et Ago Kalmeril oli lepingust tulenev volitus Tehnilise Ülevaatuse OÜ kontol oleva raha

käsutamiseks; punkt aga lõpeb maakohtu tõdemusega, et kui isik teeb varaga tehingu, olemata selleks volitatud, siis on tegu omastamisega. Kõnealuses maakohtu otsuse osas sisaldub veel teinegi vastuolu: maakohus tuvastas otsuses, et Ago Kalmeri õigus Tehnilise Ülevaatuse OÜ pangakontol olevat raha käsutada tulenes Tehnilise Ülevaatuse OÜ ja AS LHV Pank vahel sõlmitud lepingust; samas otsuse punktis aga asus maakohus ühtlasi seisukohale, et Ago Kalmeri seaduslik alus Tehnilise Ülevaatuse OÜ raha käsutamiseks tulenes käsundita asjaajamisest. Maakohus on otsuses pikalt käsitlenud asjaolusid, millest maakohtu hinnangul järeldub asjassepuutuva pangaülekande alusena näidatud lepingu näilikkus. Kogu see käsitlus on aga ainetu, kuivõrd täiesti ilmselgelt ei saa lepingu näilikkusest järeldada, et konkreetne varakäsutus on KarS § 201 koosseisu tähenduses ebaseaduslik. Maakohus on põhjendanud otsust seisukohaga, et Ago Kalmer pidi 15.septembril 2021 tehtud varakäsutuseks saama nõusoleku Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse asendusliikmeks määratud MKlt, sest tegemist oli igapäevase majandustegevuse raamidest väljuva tehinguga. Maakohtu otsusest ei selgu, millisele õiguslikule alusele on selline järeldus rajatud. Maakohtu otsuses sisalduv viide ÄS §-le 168 on ilmselgelt eksitav ja väär. Ka see, et maakohtu hinnangul kahjustas asjassepuutuv varakäsutus Tehnilise Ülevaatuse OÜ varalisi huve, ei anna iseenesest alust järeldada, et varakäsutus oli KarS § 201 tähenduses ebaseaduslik. KarS § 201 koosseisu tunnus „vara teise isiku kasuks pööramine“ on maakohtu poolt ebaõigesti tuvastatud. Süüdistuses ei tuginetud asjaolule, et asjasse puutuv vara pöörati ARF OÜ kasuks, samuti ei ole süüdistuses esile toodud asjaolusid, mis võimaldaks nn manifesteerimisteooria kohaselt järeldada vara ARF OÜ kasuks pööramist. Kuna süüdistuses ei olnud vastavatele asjaoludele tuginetud, puudus maakohtul KrMS § 268 lg 1 kohaselt alus kõnealust süüteokoosseisu tunnust tuvastada. A. Kalmeri süüdi tunnistamisele KarS § 319 lg 1 järgi on esitatud järgmised vastuväited. Kuriteokaebus sisaldas ainult ühte faktiväidet, mille tõesus oli kohtumenetluses vaidluse all – väidet, et A tegi kõnealused ülekanded salaja, s.t. ilma Ago Kalmeri teadmiseta ja nõusolekuta. Kaitsja rõhutab, et tähendust omab Ago Kalmeri teadmine ja nõusolek vastavate ülekannete tegemise aja seisuga. Vaidlusaluse asjaolu kohta on olemas vaid kaks tõendit, mis on omavahel diametraalselt vastuolus: A väitis kohtus, et A. Kalmer oli ülekanneteks oma nõusoleku andnud, Ago Kalmer oma ütlustes aga eitas seda. Maakohus asus otsuses seisukohale, et Ago Kalmer valetab, kuid selline hinnang on täiesti põhjendamatu. Ainus asjaolu, mis maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt Ago Kalmeri väidetavat valetamist kinnitab, on ET ütlused selle kohta, mis toimus pärast asjassepuutuvate ülekannete tegemist. Kaitsja leiab, et pärast ülekannete tegemist aset leidnud sündmused ei anna alust tuvastada, et juba ülekannete tegemise ajal oli A-l olemas Ago Kalmeri nõusolek vastavateks tehinguteks. Maakohus ei võtnud otsuses seisukohta kaitsja väite osas, et A ütlused A. Kalmeri poolt ülekanneteks nõusoleku andmise kohta olid ebausaldusväärsed sellel põhjusel, et need olid tõendina arvestamiseks liiga ebamäärased ja vastuolulised.

Maakohus on otsuses mh tuginenud tunnistaja EAe ütlustele selle kohta, mida olevat talle väitnud ET. Seda tehes on maakohus eksinud KrMS § 66 lg 2 1 nõuete vastu. Kaitsja leiab, et tehtud viga kvalifitseerub kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 järgi. Maakohus on asunud seisukohale, et Ago Kalmeri nõusolek asjassepuutuvateks ülekanneteks on leidnud kinnitust läbi selle, et Ago Kalmer on heaks kiitnud raamatupidamises teostatud tasaarvestused14. Selline järeldus on väär. Tehingute kajastamine ettevõtte raamatupidamises ei ole põhimõtteliselt samastatav tehingu heaks kiitmisega. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta kaitsja väited selle kohta, miks oli vaja kajastada A ebaseaduslikud ülekanded raamatupidamises sellisel viisil, nagu seda tehti. Maakohus on otsuses täiesti põhjendamatult asunud seisukohale, et kuriteokaebuses eitas Ago Kalmer asjassepuutuvate ülekannetega seonduvate tasaarvestuskannete teostamist AGAL Kinnisvara OÜ raamatupidamises. Kõnealuse kuriteokaebuse uurimisel võib igaüks veenduda, et sellist eitust kuriteokaebus ei sisalda. Niisiis on maakohus tuginenud asjaolule, mis ei rajane ühelegi tõendile. Kaitsja vaidleb vastu A. Kalmeri süüdi tunnistamisele KarS § 121 lg 1 järgi. Kaitsja hinnangul leidis maakohus õigesti, et Ago Kalmeri teos puuduvad valu tekitava kehalise väärkohtlemise tunnused. Kohus mõistis aga A. Kalmeri alusetult süüdi tervisekahjustuse põhjustamise eest. Maakohus asus seisukohale, et „A. Kalmerile heidetakse ette kannatanu lülisamba kaelaosa liigeste ja neid tugevdavate sidemete vigastamist ning kannatanu lülisamba kaelaosa lihasevenitust“. Kohtu seisukoht, et A. Kalmerile heidetakse ette lihasevenitust, ei ole kooskõlas esitatud süüdistusega, samuti ei rajane see asjas uuritud tõenditele. Lülisamba distensiooni (RHK-10 p S13.4) näol ei ole tegemist lihasevenitusega, sest lihased ei ole lülisamba osa. Distensioon ehk venitus saab lülisamba puhul aset leida lülisamba sidemetes ehk ligamentides. Sellele viitab otseselt ka RHK-10 jaotise S13 (mille alamjaotis on S13.4 „Lülisamba kaelaosa distorsioon ja distensioon“) nimetus „Kaelapiirkonna liigeste ja sidemete luksatsioon, distorsioon ja distensioon“. Kaelapiirkonna lihaste vigastused kuuluvad RHK-10 jaotise S16 „Kaelapiirkonna lihaste ja kõõluste vigastused“ alla. Lihaste distensiooni diagnoosimist ei nähtu ITKH epikriisist ega ühestki muust tõendist, samuti ei ole sellele tuginetud süüdistuses. Järelikult on maakohtu poolt sellele asjaolule tuginemine alusetu ja ekslik. Mis puutub kannatanu lülisamba kaelaosa liigeste ja sidemete nikastusse (distorsioon) ja/või nihestusse (distensioon), siis jättis maakohus tähelepanuta asjaolu, et ITKH epikriisi kohaselt selliseid vigastusi kinnitavat uuringutulemust ei leitud. Kaitsja on seisukohal, et tervisekahjustuse tuvastamine eeldab kehtiva õiguse kohaselt eriteadmiste rakendamist, mistõttu saab asjakohaseks tõendiks olla üksnes eksperdi arvamus. Praeguses menetluses tervisekahjustust tõendavat ekspertiisi läbi viidud ei ole. „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ § 2 lg 1 nõuab, et tervisekahjustus tuvastatakse objektiivsete uuringute ja kliinilise leiu alusel.

Kohtuotsuses on täielikult tähelepanuta jäetud kaitseväide, mille kohaselt oli Ago Kalmeri teo õigusvastasus välistatud KarS § 28 lg 1 kohaselt tulenevalt asjaolust, et Ago Kalmer oli õigustatud tõrjuma A õigusvastast rünnet, mis seisnes Ago Kalmeri tahte vastaselt tema kabinetti sisenemises ja sealt nõudmisele vaatamata mitte lahkumises. A. Kalmeri süüdi tunnistamist KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi vaidlustab kaitsja järgmiste argumentidega. Kohus tegi vea sellega, et ei arvestanud üldse, millal ja mis asjaoludel ET koostas oma lahkumisavalduse. Ago Kalmeri ütluste kohaselt toimus ET nn lahkumisavalduse koostamine 2020. aasta septembri teises pooles või oktoobri alguses. ET kirjutas avalduse A. Kalmeri palvel selleks, et Ago Kalmer saaks seda näidata A-le . Seda on kinnitanud ka ET. Töötukassale koondamishüvitise saamise avalduse esitamise aja seisuga mõistsid nii ET kui A. Kalmer töölepingu lõppemise alusena tööandja algatust ehk koondamist TLS § 89 lg 1. Seetõttu ei saa kummalegi ette heita Töötukassale tegelikest asjaoludest – konkreetselt töölepingu lõppemise põhjusest – ebaõige ettekujutuse loomist. Maakohus on alusetult lugenud ebausaldusväärseteks nii ET kui Ago Kalmeri ütlused töölepingu lõppemise ja nn lahkumisavalduse koostamise asjaolude kohta. Mõlema nimetatud isiku ütlused haakuvad asjas kogutud ja uuritud teiste tõenditega ning on ühtlasi ka eluliselt usutavad. ET poolt nö sama töö jätkamine pärast koondamist OÜ-st AGAL Invest ei anna alust järeldada, et koondamist ei toimunud. Fakt on see, et OÜ-s AGAL Invest ET alates 01.08.2020.a. ei töötanud. Asjaolu, et töölepingu ülesütlemisel tööandja algatusel rikuti selleks ettenähtud korda (ei vormistatud TLS § 95 nõuetele vastavat ülesütlemisavaldust), ei oma TLS § 105 lg-st 2 tulenevalt tähtsust. Maakohtu seisukoht, et töötaja koondamine nõuab osanike otsust, on ilmselgelt ekslik. Viide ÄS § 168 lg 1 p-le 11 on alusetu. Tsiviilhagidesse puutvalt märgib kaitsja, et kuivõrd Ago Kalmer tuleb eelviidatud süüdistuse osades õigeks mõista, tuleb nii A kui Tehnilise Ülevaatuse OÜ tsiviilhagi suhtes kohaldada KrMS § 310 lg-t 2 ja jätta tsiviilhagid läbi vaatamata. Ka konfiskeerimine tuleb kohaldamata jätta A. Kalmeri õigeks mõistmise tõttu. Seetõttu tuleb tühistada ka vara arest. Menetluskulude kohta märgib kaitsja, et kuivõrd asja õigel lahendamisel oleks Ago Kalmer tulnud õigeks mõista kõigis süüdistustes, tulnuks kõik menetluskulud jätta vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 riigi kanda. Seega tuleks riigi kanda jätta kogu maakohtu poolt mõistlikuks loetud kaitsjatele makstud tasu. Õigeksmõistmise tõttu tuleb tühistada ka temalt sundraha välja mõistmine. 3.2.2 A. Kalmeri kaitsja M. Kairjak taotleb apellatsioonis samuti maakohtu otsuse tühistamist A. Kalmeri KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2, § 319 lg 1, § 121 lg 1, § 209 lg 2 p-de 1 ja

4 järgi süüdi tunnistamise ja mõistetud karistuste, samuti liitkaristuste osas. Kaitsja taotleb A. Kalmeri õigeks mõistmist. Samuti vaidlustab kaitsja maakohtu otsust osas, millega kohus rahuldas kannatanute Tehnilise Ülevaatuse OÜ ja A tsiviilhagid. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus jätaks tsiviilhagid läbi vaatamata või rahuldamata. Veel vaidlustab kaitsja maakohtu otsust osas, millega kohus jättis osa menetluskulude hulka arvatud valitud kaitsjate tasust Ago Kalmeri enda kanda. Kaitsja taotleb, et A. Kalmerile hüvitataks kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjatele makstud tasust lisaks maakohtu poolt juba riigi kanda jäetud 29 150,04 eurole veel 58 300,10 euro ulatuses. Samuti taotleb kaitsja apellatsioonimenetluses valitatud kaitsjale makstud tasu hüvitamist vastavalt õigusteenuse osutamise arvele. Kaitsja taotleb, et kohus võtaks asja materjalide juurde Tallinna Vangla 7. septembri 2023 kinnituse elektroonilise valve võimalikkuse kohta, samuti süüdistatava ja tema abikaasa nõusolekud. A. Kalmeri KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistamist vaidlustab kaitsja järgmiste argumentidega. Kaitsja väitel pole keegi pole kunagi väljendanud seisukohta, et ET töölepingu ülesütlemisavaldus on esitatud 29. juunil 2020. Nii A. Kalmer kui ka ET on kinnitanud, et allkirjastasid ülesütlemisavalduse pärast koondamist. Vastupidist ei ole väitnud ka prokuratuur. Ometi on kohus otsuse p-s 7.4. järeldanud, et ET on just 29. juunil 2020 esitanud ülesütlemisavalduse. Seega on kohus teinud järelduse otseselt vastupidiselt kõigi asjas kogutud tõenditega, v.a dokument ise, millel on märgitud vale kuupäev. Ainsad isikud, kes osalesid väidetava ülesütlemisavalduse vormistamisel, olid A. Kalmer ja ET. Kohus on pidanud nende ütlusi ülesütlemisavalduse tegeliku koostamise osas ebausaldusväärseks. Kaitsja leiab, et kohus ei saa pidada ebausaldusväärseks ütlusi, kui pole ühtegi tõendit, mis väidaks vastupidist. Kohtuotsuses märgitu, et ET ülesütlemisavalduseni viis A. Kalmeri ja ET vahel olnud konflikt, on oletuslik. Sellist väidet pole keelgi esitanud. Isegi, kui ET esitas 29. juunil 2020 avalduse töölt lahkumiseks, ei tähenda see, et teda ei võinud seejärel koondada. Töötaja võib koondada ka pärast ülesütlemisavaldust kuni töösuhte õigusliku lõpuni. Kohus pole väitnud, et ET koondamiseks poleks olnud alust. Kohus on vaid püüdnud väita, justkui tegelikkuses mingit ET töötamise lõppu ei toimunud ja koondamise puhul eeldanuks selline otsus osanike otsust. Seda väites tekib kohtu põhjendustesse loogikaviga: kui kohus leiab, et ET tegelikult täitis oma kohustusi edasi, jääb arusaamatuks, miks ta esitas (kohtu teooria kohaselt küll vihasena) 29. juunil 2020 ülesütlemisavalduse? Samas leiab kaitsja, et kohtu nimetatud tõendid kohtu järelduseks, et ET jätkas töötamist, alust ei anna. Seejuures jättis kohus tähelepanuta olulisima tõendi – politsei vaatlusprotokolli, mille kohaselt ei saatnud ET AGAL Invest OÜ-ga seoses pärast koondamist ühtegi e-kirja.

Kohtu järeldus, et koondamisel on alati vaja osanike otsust, on õiguslikult alusetu ja praktiliselt ebarealistlik. Kohtu viidatud ÄS § 168 lg 1 ei ole asjakohane. Koondamine kui üks töösuhte lõpetamise võimalusi ei ole kindlasti igapäevase majandustegevuse raamest väljuv tehing, eriti, kui töösuhe lõpetatakse ainult ühe töötajaga. TLS §-st 89 ei tulene, et koondamise eeltingimuseks peaks olema osanike ja/või juhatuse otsus. Asjas ei saa vaidlust olla, et koondamisolukord tekkis. Kuni koondamiseni oli AGAL Invest OÜ sisuliselt kõikidele teistele AGAL grupi ettevõtetele raamatupidamisteenust osutav ettevõte. Kohus on lugenud tõendatuks ka selle, et AGAL Invest enam teenuseid ei osutanud, st sellisel kujul ja mahus ei saanud AGAL Invest tegevus raamatupidamisse puutuvalt jätkuda. Laiemas plaanis oli ilmselt see A. Kalmeri eesmärk – nii tekitas ta võimaluse tulevikus grupi ettevõtetele osutada teenust läbi ARF OÜ. Kohtu viide RKTKo lahendile 3-2-1-7-11 on asjakohatu. TLS § 89 lg 1 ei eelda ilmtingimata töömahu vähenemist või et nt ettevõttel läheb majanduslikult kehvasti (vt nt RKTKo 2-20-16369, p 12), piisab vaid kui muudetakse töö korraldust. A. Kalmeri KarS § 319 järgi süüdi tunnistamisele esitab kaitsja järgmised vastuväited. Kohus on ajanud põhjendustes segamini AGAL Invest OÜ ja AGAL Kinnisvarad OÜ. Kohus on tähelepanuta jätnud asjaolu, et kogu A väljamaksete põhjendatuse küsimus taandub sellele, et tal oli väidetav nõue AGAL Invest OÜ vastu, ent väljamakse tegi ta AGAL Kinnisvarad OÜ kontolt. Põhjus, miks A tegi väljamakse AGAL Kinnisvarad OÜ kontolt, oli asjaolu, et tal oli selleks võimalus ja selle äriühingu kontol oli raha. Kui A-l oli nõue AGAL Invest OÜ, mitte AGAL Kinnisvarad OÜ vastu, ei saanud A. Kalmer olla teadlik, et A teeb ülekande AGAL Kinnisvarad OÜ kontolt, ega anda selleks nõusolekut. Kaitsja märgib, et on kogu menetluse vältel osutanud, et süüdistus on ebaselge küsimuses, milles ebaõiged väited seisnesid. Otsuse põhjenduste kohaselt näikse põhiline etteheide olevat selles, et A. Kalmer väitis, et (a) 17.12.2015. a ja 25.07.2016. a väljamakseteks puudus osanike nõusolek, (b) need ülekanded tehti A. Kalmeri teadmata. Kohus leidis, et need asjaolud on tõendatud. Kaitsja sellega ei nõustu. Seda, et A. Kalmer teadis A plaanist ülekanded teha ja andis neiks nõusoleku, on väitnud vaid A ning osaliselt ka EA. Kohus on otsuses pidanud A ütlusi pidanud haakuvaiks ET omadega, mida nad aga ei ole. ET pole kunagi kinnitanud, et A maksed tema või A. Kalmeriga kooskõlastas. Vastupidi: ET selgitas, kuidas ta sai teada ja mis ta tegi siis, kui selgus, et A on oma väidetavat nõuet asunud rahuldama täiesti asjassepuutumatu kolmanda isiku AGAL Kinnisvarad kontolt. Kohus on sisuliselt ET räägitut ignoreeritud. A. Kalmeri teadmist ja nõusolekut ei näita ka see, mida A. Kalmer ja/või ET pärast A ülekandeid raamatupidamislikult tegi. Asjaolu, kuidas kajastatakse raamatupidamislikult mingeid nõudeid, ei määra nende nõuete sisu (RKTKo 3-2-1-133-15, p 15). Veelgi enam, KarS § 319 lg 1 objektiivse koosseisu seisukohalt on oluline, et peab olema tõend, mis osutab sellele, et A. Kalmer teadis A kavatsusest minna makseid tegema ja andis sellele nõusoleku. Sellist asjaolu ei saa tõendada hiljem tehtud tasaarvestuste vms-ga. Oluline on see, et enne

ülekannet A. Kalmer midagi ei teadnud ja nõusolekut ei andnud. Sellist teadmist ei saa näidata ka kohtu otsuses viidatud 2020. a toimunud kirjavahetus ET ja A. Kalmeri vahel. 4 aastat hiljem ET saadetud e-kirjad ei näita, et A. Kalmer oleks olnud teadlik ülekannetest enne nende tegemist, veel vähem andnud nõusoleku ette. Kohtuotsuse kohaselt on A. Kalmeri teadmist plaanitavatest ülekannetest enne nende tegemist kinnitanud EA, kes väitis, et ET olevat öelnud, et A olevat tehingud teinud A. Kalmeri korraldusel. Seda väitis EA pärast seda, kui ET oli oma ütlused andnud. ET oma ütlustes seda, et A oleks teinud ülekanded A. Kalmeri korraldusel, väitanud ei ole. EA osales sel istungil kannatanu esindajana ja oleks võinud ETt selle asjaolu kohta küsitleda. Selle asemel ootas EA, kuni annab ütlusi, ja esitas täiesti kontrollimatu väite selle kohta, mida ET oli väidetavalt talle öelnud. Kaitsja leiab, et kohus „ei saa tugineda kannatanust tunnistaja ütlustele, mis on antud pärast tunnistaja ülekuulamist olukorras, kus kannatanu esindaja väidab, justkui talle on tunnistaja poolt öeldud midagi, mida tunnistaja ise pole kunagi väitnud“. Kaitsja leiab, et A ütlused on ebausaldusväärsed: need on oma sisult ebaühtlased ning seega pole terviklikkuses võrreldavad ET ja A. Kalmeri omadega. Tuleb arvestada ka seda, et osaliselt kattuvatel asjaoludel on poolte vahel juba toimunud vaidlus tsiviilasjas nr 2-2017398, milles on tehtud Harju Maakohtu otsus 29.04.2022. a ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus 17.08.2023. a (otsused on jõustunud). Harju Maakohus rahuldas AGAL Kinnisvarad OÜ hagi A vastu ja viitas, et A selgitused ülekannete aluste osas on vastuolulised ning A põhjendused on meelevaldsed (29.04.2022. a otsuse p 13). Otsus on jäänud Tallinna Ringkonnakohtus jõusse, olgugi, et EA püüdis seda lõpetada kompromissiga, millega A poleks sisuliselt midagi tasuma pidanud. Kokkuvõttes ei ole A. Kalmer prokuratuurile mingeid ebaõigeid väiteid esitanud. Ta väitis, et ei teadnud ülekannetest midagi ja osanike nõusolek selleks puudus. Asjaolu, kas A. Kalmer suhtles A-ga võimaliku AGAL Invest nõude teemal ja teostas tasaarvestuse, kui selgus, et A on AGAL Kinnisvarad OÜ kontolt makseid teinud, ei tõenda seda, et ta oli teadlik AGAL Kinnisvarad OÜ kontolt tehtavatest tehingutest ja oli nendega nõus. Kaitsja vaidleb A. Kalmeri KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi tunnistamisele vastu järgmiste põhjendustega. Kohus eksis, tuletades vara usaldamise seisundi käsundita asjaajamisest. Kuigi käsundita asjaajamine loob seadusest tuleneva võlasuhte ja seab asjaajajale kohustuse järgida soodustatu huve, ei anna see otseselt õigust või volitust vara kasutamiseks. Seega ei anna käsundita asjaajamine ka vara usaldamisele KarS § 201 mõttes vastavat õigussuhet, mis eeldab teadlikku ja tahtlikku vara üleandmist omaniku poolt. Otsuses esineb oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna otsuse põhjendused on sisemiselt vastuolulised ja ei vasta õigusriikliku kriminaalmenetluse põhimõtetele. Nimelt ei suuda kohus otsuses järjepidevalt hinnata, kas A. Kalmeril oli õigus teha 15. septembril 2021 Tehnilise Ülevaatuse OÜ nimel ülekandeid. Vastavalt otsuse punktile

majandustegevuse juhtimist kuni 16. septembrini 2021. Sellest tulenevalt ei olnud 15. septembril 2021 kell 17:25 tehtud ülekande hetkel MK eelnev nõusolek vajalik. Samas otsuse punktis 5.6 käsitleb kohus 15. septembril 2021 kell 17.25 tehtud ülekannet kui tehingut, mis väljus igapäevase majandustegevuse raamidest ja oleks vajanud juhatuse asendusliikme heakskiitu. Kohus järeldab, et kuna MK nõusolek puudus, ei olnud A. Kalmeril õigust nimetatud ülekannet teha. Need kaks seisukohta tekitavad otsuses sisemise vastuolu. Eksimuse tulemusena on kohus ka jõudnud juriidiliselt valesse lähtekohta: pole ühtegi alust, mis oleks lõpetanud asendusliikme määramisega A. Kalmeri volitused (seda ei öelnud ka vastav kohtumäärus, millega MK asendusliikmeks määrati). Puudub alus ka väita, et tehing vajas teise juhatuse liikme nõusolekut. Kohtu järeldused lepingu näilikkuse osas ei oma ülekande õiguste osas mingit tähtsust. Lepingu allkirjastamine hiljem ei tee seda näilikuks. Asjaolu, et A. Kalmeri arvutis on fail metaandmetega, mille kohaselt on dokument koostatud hiljem, ei tõenda laenulepingu tegeliku sõlmimise aega. Maakohus leidis valesti, kui nõustus süüdistusega osas, mille järgi on Tehnilise Ülevaatuse OÜ ja ARF OÜ vaheline tehing näilik. Arvestades, et raamatupidamises oli juba varasemalt registreeritud samalaadseid tehinguid, oli tegemist pigem praktilise vajadusega dokumenteerida tehingu alus. Kohus leidis, et teised tõendid ei toeta kaitsja osutatud võimalust, et leping võidi paberil koostada ja allkirjastada enne ülekannet. Ainuke tõend selle kohta on väidetav metaandmetega fail. 10. märtsil 2021 laenuleping on sarnane varasemalt sõlmitud lepingutele; asjaolu, et samasisuline leping võidi kas koostada, uuendada või uuesti salvestada hiljem, ei ole alus lepingu näilikkuse osas. Tehnilise Ülevaatuse OÜ oli andnud ARF OÜ-le laenu ARF OÜ asutamisest alates, mh oli kanne tehtud ka 10. märtsil 2021. Laenulepingu alusel rahaliste vahendite ülekandmine ei saa olla omastamistahte manifesteerimine. Kohus on asunud sisuliselt hindama laenulepingu põhjendatust. KarS § 201 seisukohalt ei ole oluline, kas ja kuivõrd oli käsutuse aluseks olev õigussuhe hoolsuskohustusega vastuolus või mitte. Kaitsja leiab, et ülekande tulemusel ei liikunud 220 000 eurot A-st kaugemale või kontrolli alt välja, kuna ta ei kontrollinud seda raha ka enne. ARF OÜ oli seotud isik. Ta oli asutatud nii, et ta asuks AGAL Invest OÜ asemel osutama teistele isikutele raamatupidamisteenust. Lisaks omandati antud ühingule LEI-kood, mis võimaldas omandada teatud liiki väärtpabereid. Tehnilise Ülevaatuse OÜ oli kasumlik ettevõte, mis genereeris vabu vahendeid, nende väljamaksmine oleks tekitanud dividendikohustuse, välja laenamine AGAL Invest kui emaühingusse oli tekitanud probleeme maksuametiga. ARF OÜ oli ettevõte, millel ei olnud muid kohustusi, kuna ta osutas vaid raamatupidamisteenust. Ta oli loodud nii, et kõik teised grupi ühingud olid tema osanikud ja kaudsed kasusaajad. Nii oli lõppastmes ARF OÜ kasusaaja ka A . Laenuna raha ülekandmine oli kasumlik – hoiuseintress on madalam kui laenuintress. Seega ei oleks olnud mõistlik vabu vahendeid niisama kontol hoida. Laen seotud isikutele ei saa olla käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Olenemata sellest, kas ja kuivõrd usaldusväärne oli laenulepingu sõlmimise fakt, on kohus ise

sedastanud, et kuna kõik ülekanded olid kirjeldusega kui „laen“, oli laenuleping sõlmitud vastavalt VÕS § 396 lg-s 1 sätestatule, mille järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingu olemus seisneb ajutises vara üleandmises, millele järgneb vara täielik tagastamine koos võimalike lisakohustustega, näiteks intresside tasumisega. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka suuliselt vastavalt TsÜS § 77 lg-le 1 koosmõjus VÕS § 11 lg-ga 1 (RKTKO asja nr 2-1461508, p 21). Tagastamiskohustus on laenulepingu keskne element, mis eristab seda kinkevõi annetustehingutest. Kui lepinguga on kindlaks määratud vara tagastamise kohustus ja vara jääb lepingulise õiguse objektiks, ei saa seda käsitleda omastamisena, kuna puudub omaniku õiguste püsiv kahjustamine. A. Kalmeri süüdi tunnistamisele KarS § 121 lg 1 järgi on esitatud järgmised vastuväited. Kellegi süüdi tunnistamiseks KarS § 121 lg 1 järgi tuleb tuvastada, et süüdistatava tegevus on olnud teise isiku kehalist puutumatust kahjustav ja et sellele järgnenud valu või tervisekahjustus on põhjuslikus seoses süüdistatava käitumisega. Maakohus on hinnangut andes jätnud kriitiliselt hindamata väidetava teo raskusastme, selle tegeliku mõju kannatanule ning jäänud üksnes näilise teokirjelduse juurde. Maakohus on oma otsuses ekslikult määratlenud vaidlusaluse füüsilise kontakti kannatanu jõulise tõukamisena. Jõuline tõukamine tähendab sellist füüsilise surve intensiivsust, mille tagajärjel kannatanu keha reageerib märgatavalt, näiteks kukkumise või tasakaalu täieliku kaotusega. Väidetav kolmekordne tõukamine ei toonud kaasa kannatanu tasakaalu kaotamist – ta jäi vaatamata mitmekordsele kehakontaktile oma kohale püsima. Kaitsja peab oluliseks, et A ei tundnud tõukamise järel kohe valu. Jõulise tõukamise korral eeldatakse, et kannatanu kogeb kohest valuaistingut või muid märkimisväärseid füüsilisi reaktsioone, mis viitavad tugevale traumale. Seetõttu on kaheldav, kas tõukamine oli tegelikult jõuline, kui see ei tekitanud mingit vahetut valuaistingut. Kohtu järeldused tervise kahjustamise või valu tekitamise kohta ei ole arusaadavad. Maakohus on märkinud, et tõenditega on tuvastatud A tekitatud tervisekahjustuse olemasolu, viidates seejärel epikriisis kirjeldatule. Epikriis ei tõenda tervisekahjustuse olemasolu, sest selles esitatud diagnoos ei ole kooskõlas lülisamba kaelaosa kompuutertomograafia tulemustega. Uuring näitas, et lülisamba kaelaosa on korras: lülisambalülid on ühel joonel, lülide kõrgus on normaalne, luude kontuurid on intaktsed ja traumaatilisi muutusi ei esine. Selline pilt ei viita distorsioonile ega distensioonile. Lisaks ei tuvastatud kannatanu kehal nähtavaid väliseid vigastusi, nagu verevalumid, sinikad, haavad või verejooks, mis võiksid viidata füüsilisele traumale. Arsti poolt esitatud diagnoos põhineb valdavalt kannatanu enda subjektiivsel anamneesil ja kaebustel, mitte objektiivsetel füüsilistel leidudel. Selline diagnoos ei ole piisavalt usaldusväärne tõendamaks, et A-l tekkis tervisekahjustus. Maakohus on jätnud analüüsimata epikriisis märgitu, et trauma on põhjustatud „teise isikuga kokkupõrkest või tõukamisest põhjustatud muu kukkumine samal tasapinnal“. Tuvastatud

pole, et kannatanu oleks tõukamise tulemusel kukkunud. See seab kahtluse alla nii epikriisis kirjeldatud kaelatrauma tekkemehhanismi kui ka kannatanu väiteid. Olukorras, kus epikriisi diagnoos rajaneb kannatanu subjektiivsel kirjeldusel eeldatavast kukkumisest, ent kohtu tuvastatud asjaolude kohaselt kukkumist ei toimunud, katkeb põhjuslik seos väidetava tõukamise ja tervisekahjustuse vahel. Kannatanu väitis, et valu tekkis alles ligi 7 tundi pärast tõukamist, põhjendades seda šoki ja adrenaliiniga. Meditsiinilisest vaatenurgast on selline seletus küsitav. Adrenaliin vabaneb organismis eelkõige äkilise ja tugeva trauma korral, mis on seotud olukordadega, kus inimese elu või tervis on tõsiselt ohus, näiteks raske autoõnnetus, luumurd või mõni muu füüsiliselt kurnav ja ohtlik sündmus. Menetluse esemeks oleval juhul oli tegemist üksnes tõukamisega, mida kannatanu väitel tehti küll jõuliselt, kuid mille tagajärjel ta ei kaotanud tasakaalu ega kukkunud. Sellise sündmuse puhul ei ole adrenaliini vabanemine meditsiiniliselt tõenäoline. Seetõttu jääb kannatanu väide adrenaliini mõju kohta põhjendamatuks ja meditsiiniliselt ebaveenvaks. KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kannatanu väitis, et tema kael valutas mitu kuud pärast väidetavat tõukamist ning tal oli raskusi magamise ja autojuhtimisega. Kohus leidis, et antud väidet kinnitab esitatud 7päevane haigusleht. Siiski ei tõenda haigusleht iseenesest valu kestust mitme kuu jooksul. Eeltoodust tulenevalt ei saa tuvastada, et A-l oleks olnud tõendatav tervisekahjustus. Kompuutertomograafia tulemused, väliste vigastuste puudumine ja diagnoosi subjektiivne olemus ei toeta väidet, et süüdistatava tegevus põhjustas tervisekahjustuse. Samuti on küsitav kannatanu A väide valu hilinenud ilmnemise kohta, kuna see ei ole kooskõlas meditsiinilise loogikaga ega sündmuse tõendatud asjaoludega. Maakohus on ekslikult järeldanud, et A. Kalmer tegutses kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. Selleks, et järeldada saaks kavatsetust, peab olema tõendatud, et isik seadis endale eesmärgiks kannatanule tervisekahjustuse tekitamise. Antud juhul ei viita tõendid sellele, et A. Kalmer oleks tegutsenud sellise eesmärgiga. Kõik asjaolud näitavad, et A. Kalmeri tegevuse eesmärk oli kannatanu A kabinetist eemaldamine, mitte tema tervise kahjustamine. Kuigi apellatsiooni taotluste all ei ole esitatud taotlust A. Kalmeri karistus(t)e muutmiseks, on apellatsioonis esitatud vastuväited maakohtu otsusega A. Kalmerile mõistetud karistustele. Maakohus karistas A. Kalmerit vangistusega nelja teo eest, millest kolme puhul olnuks võimalik mõista ka rahaline karistus. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista vaid siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega ning kui seadus võimaldab konkreetse teo eest vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kui kohus mõistab isikule karistuse mitme teo eest, peab ta iga teo eest karistuse mõistmist eraldi põhistama. Maakohus seda teinud ei ole. Lisaks on maakohus põhistanud vangistuse mõistmist asjaoluga, mida ei saa pidada karistusliigi valikul asjakohaseks.

Maakohus on viidanud A. Kalmeri varasemale karistusele, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisele ning nentinud seejärel, et A. Kalmerit tuleb karistada vangistusega, sest süü suurust, eelkõige episoodide rohkust ja tekitatud kahju suurust arvestades ei täidaks rahaline karistus oma eesmärke. Seega on maakohus valinud karistusliigi A. Kalmerile süüks arvatavaid tegusid kogumis arvestades. See on viinud eksliku tõdemuseni, nagu välistaks A. Kalmerile rahalise karistuse mõistmise muu hulgas episoodide rohkus. Kuna kõik A. Kalmerile süüks arvatavad teod, mille eest võinuks teda karistada vangistuse asemel rahalise karistusega (KarS § 121, § 201 ja § 319), on n-ö üheepisoodilised, on täiesti asjakohatu väide, et rahalise karistuse mõistmise välistab episoodide rohkus. Sellisele argumendile tuginedes kohaldas maakohus materiaalõigust valesti, kuna lähtus karistusliigi valikul sobimatutest kaalutlustest (RKKKo asjas nr 1-19-4150, p 28). Lisaks episoodide rohkusele viitab maakohus rahalist karistust välistava asjaoluna ka tekitatud kahju suurusele. Samas edaspidi on kohus konkreetselt KarS § 201, § 319 ja § 121 järgsete tegude eest mõistetavaid karistusi põhistades (otsuse punktid 10.2. ja 10.3.) käsitlenud tekitatud kahju suurust vaid KarS § 201 kontekstis. Kui maakohus oleks analüüsinud A. Kalmerile KarS § 121, § 201 ja § 319 järgi karistusi mõistes karistusliigi valikut iga teo puhul eraldi ega oleks tuginenud sobimatutele kaalutlustele, polnuks põhjendatud tema karistamine kõigi nende tegude eest vangistusega. Järelikult on maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja menetlusõiguse rikkumine toonud kaasa A. Kalmerile põhjendamatute karistuste mõistmise. KarS § 121 lg-le 1 vastava teo eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni 1-aastane vangistus. Maakohus leidis, et A. Kalmerit tuleb karistada 4-kuulise vangistusega, kuna selline karistus vastab tema süü suurusele ning arvestab eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi. Kohus ei ole andnud põhjendustes A. Kalmeri süüle konkreetset hinnangut. Kaitsja arvates tuleb A. Kalmeri süüd pidada väikseks. Seda põhjusel, et tõukamine on võrreldes paljude teiste KarS § 121 järgset tegu täitvate käitumisaktidega (nt löömine, hammustamine) üldjuhul siiski kergemat laadi kehaline väärkohtlemine. Kuigi kohtu hinnangul toimus tõukamine jõuliselt, on ometi märkimisväärne, et valu A sellest ei tundnud. Isegi, kui etteheidetava tagajärje esinemist jaatada, on see ilmselgelt oma olemuselt kergemat laadi ega saanud põhjustada A-le olulisi vaevusi. Seetõttu on põhjust pidada A. Kalmerile etteheidetavat tegu võrdlemisi väheohtlikuks, mis annab alust rääkida ka väiksest teosüüst. Kuna karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud, A. Kalmeri süüd saab hinnata väiksena ning eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest tulenevat vajadust tema mõjutamiseks ei ole, pole mingisugust põhjendust karistada A. Kalmerit KarS § 121 lg 1 järgse teo eest vangistusega, vaid karistuse eesmärke on võimalik täita ka rahalise karistusega. KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgse teo eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni 5-aastane vangistus. Maakohus leidis, et A. Kalmerit tuleb karistada süü suurust ning eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi arvestades 1 aasta 8 kuu pikkuse vangistusega. Kohtu põhjendustest jääb mõneti arusaamatuks, mis asjaolusid arvestas kohus A. Kalmeri süü suuruse määratlemisel ja mis asjaolusid eripreventiivsetel kaalutlustel. Maakohtu põhjendustest võib aru saada, et kohus arvestas A. Kalmeri poolt temale usaldatud Tehnilise

Ülevaatuse OÜ vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramise ulatust kui süüd suurendavat asjaolu. Seejärel teeb aga kohus arusaamatu viite sellele, et A. Kalmerit on varem karistatud KarS § 201 järgi Agal Kinnisvarad OÜ vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramise eest ning et A. Kalmeri käitumist iseloomustavaks tunnuseks on olnud soov saada ebaseaduslikult võimalikult palju kannatanu rahalisi vahendeid enda kasutusse. Neis põhjendustes näib olevat kaks loogikaviga. Esiteks võib aru saada, justkui oleks A. Kalmeril kohtu arvates mingisugune soov käituda kuritegelikult just ühe konkreetse kannatanu vastu. A. Kalmerile praegu etteheidetaval teol ning temale varasemas kohtumenetluses ette heidetud teol olid aga erinevad kannatanud. Teiseks viitab kohus sellele, justkui soovinuks A. Kalmer saada kannatanu rahalisi vahendeid enda kasutusse, kuid nii varasemas kohtuasjas kui ka praeguses kohtuasjas pannatakse talle süüks kannatanute vara kolmanda isiku kasuks pööramist. Seega on arusaamatu kohtu käsitlus, mille kohaselt oleks A. Kalmer justkui pööranud temale usaldatud vara ebaseaduslikult enda kasuks või oleks tegutsenud selle nimel, et saada see vara enda kasutusse (isegi kui kolmandaks isikuks olevad äriühingud olid A. Kalmeriga seotud, ei saa nende äriühingute vara käsitada AÕS § 6 lg-st 2 tulenevalt A. Kalmeri varana). Arusaamatuks jääb ka see, kas kohus näeb A. Kalmeri varasemat karistust omastamise eest tema süüd suurendava asjaoluna või arvestab kohus seda asjaolu eripreventiivse kaalutlusena. Kaitsja märgib, et A. Kalmerile süüks arvatava teo menetlemine on võtnud liialt kaua aega ehk menetlusaja pikkus ei ole olnud mõistlik. Kuna A. Kalmerile süüks pandavast teost on möödunud enam kui 3 aastat ja selle aja jooksul pole talle rohkem sarnase teo etteheiteid tehtud, võib eeldada, et vajadust tema vangistusega karistamiseks ei ole, vaid karistuse eesmärke on võimalik täita ka kergema ehk rahalise karistusega, milline karistus arvestab ka menetluse senist ebamõistlikku kestust. Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus A. Kalmerile KarS §

lg

p-de 1 ja 2 järgi vangistuse mõistmises ning mõista talle kõnesoleva teo eest rahaline karistus. KarS § 319 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni 1-aastane vangistus. Maakohus leidis, et A. Kalmerit tuleb karistada 1-aastase vangistusega, mis on kõnesoleva teo eest ette nähtud maksimaalne karistus. Sellist karistust põhjendas maakohus kolme asjaoluga: teadvalt ebaõige kuriteokaebuse esitamisega kahjustas A. Kalmer õigusemõistmise huve ja seadis enda eesmärgiks kahjustada A-d ; A. Kalmer hoidis politseiametnikke eksimuses, kui keeldus uurimisasutusele välja andmast täiendavaid andmeid, mis oleks paljastanud tema vale; A. Kalmeri sihipärane käitumine on äärmiselt taunitav ja vajab hukkamõistu. Ükski neist põhjendustest ei ole selline, mis iseloomustaks spetsiifiliselt A. Kalmerile süüks arvatavat tegu ning õigustaks tema karistamist seaduses ettenähtust kõige rangemal viisil ehk maksimaalmääras vangistusega. Kaitsja leiab, et ka KarS § 319 lg 1 järgi mõistetud karistust tuleks kergendada, sest kõnesolevat tegu on menetletud liialt kaua. Mõistes A. Kalmerile üksikkaristused kuritegude reaalkogumi eest, pidi maakohus mõistma talle KarS § 64 lg 1 alusel ka liitkarisuse. Seda maakohus tegi, mõistes A. Kalmerile KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Kuna üksikkaristuste mõistmisel rikkus aga maakohus materiaal- ja menetlusõigust, mis tõi

kaasa A. Kalmerile põhjendamatute üksikkaristuste mõistmise, siis tuleb maakohtu otsus tühistada ka A. Kalmerile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Kuna KarS § 121 lg 1, § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 319 lg 1 järgi oleks põhjust mõista A. Kalmerile vangistuste asemel rahalised karistused, palub kaitsja ringkonnakohtul moodustada talle liitkaristus KarS § 64 lg 1 alusel just neist rahalistest karistustest ning karistada A. Kalmerit lisaks KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristusele veel KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi 1-aastase vangistusega (kui teda viimati nimetatud teos õigeks ei mõisteta). Kuna maakohus leidis, et uued kuriteod pani A. Kalmer toime temale varasema kohtuotsusega KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määratud katseajal, oli kohus iseenesest õigustatud mõistma talle KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse kohtuotsuste kogumis. Seda sätestavad ka KarS § 73 lg-d 4 ja 5. Lähtuvalt KarS § 65 lg-st 2 tuleb liitkaristuse mõistmisel suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut. KarS § 64 lg 2 näeb ette, et kui üks mõistetud põhikaristustest on rahaline karistus, viiakse see täide iseseisvalt (v.a juhul, kui mõni mõistetud karistustest on eluaegne vangistus). Sama tuleneb ka KarS § 73 lg 5 ls-st 2. Nagu eelnevalt märgitud, polnud kaitsja arvates põhjendatud A. Kalmeri karistamine KarS § 121 lg 1, § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 319 lg 1 vangistustega, vaid nende tegude eest tulnuks talle mõista rahalised karistused, mis tulnuks seejärel KarS § 64 lg 1 alusel liita. Seda arvestades palub kaitsja ringkonnakohtult mõista A. Kalmerile KarS § 65 lg 2 alusel järgmine liitkaristus (kui A. Kalmerit ei mõisteta täielikult või osaliselt õigeks): suurendada KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi mõistetud 1-aastast vangistust A. Kalmerile varasema kohtuotsusega mõistetud ning kandmata 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse võrra, mõistes liitvangistuseks 4 aastat ja 6 kuud; liita see liitvangistus A. Kalmerile KarS § 121 lg 1, § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 319 lg 1 järgsetest rahalistest karistustest KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristusega, jättes viimati nimetatud karistuse (rahaline liitkaristus) iseseisvaks täitmiseks; KarS § 68 lg 1 alusel arvata KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitvangistuse hulka A. Kalmeri eelvangistus 09.11.2021–03.12.2021 ehk 25 päeva ning lugeda lõplikuks liitvangistuseks 4 aastat 5 kuud ja 5 päeva. KarS § 73 lg 4 ls 3 näeb ette, et juhul, kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, võib kohus KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse jätta tingimisi täitmisele pööramata, kohaldades süüdlase suhtes käitumiskontrolli ning allutades ta elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p-s 9 või 10 sätestatud korras. Kaitsja on seisukohal, et A. Kalmeri liitvangistus on samuti põhjendatud jätta tingimisi koos käitumiskontrolli ja elektroonilisele valvele allutamisega täitmisele pööramata, milleks on andnud oma nõusoleku A. Kalmer juba 1. septembril 2023. a. Tallinna Vangla on 7. septembril 2023. a andnud kinnituse elektroonilise valve võimalikkuse kohta. Vaidluste vältimiseks on kaitsja võtnud nõusolekud ka apellatsioonkaebuse esitamise seisuga. Oma seisukohta elektroonilise valve põhjendatuse osas põhjendab kaitsja järgmiselt. Liitvangistuse täitmisele pööramise üle otsustades peab kohus arvestama nii süüdlase poolt toime pandud kuriteo asjaolusid kui ka süüdlase isikut. A. Kalmerile tingib liitvangistuse mõistmise temale süüks arvatav KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgne kuritegu. Maakohus leidis, et A. Kalmeri süü selle teo toimepanemisel on väike ning väärib seaduses sätestatud

minimaalset karistust. Teoga ei tekitatud märkimisväärset kahju ning teo toimepanemisest on möödunud juba pikk aeg. Järelikult ei saa liitvangistuse täitmisele pööramise vajadust tingida toime pandud kuriteo asjaolud ning põhjendatuks võib liitvangistuse täitmisele pööramist pidada vaid juhul, kui selleks on möödapääsmatu vajadus A. Kalmeri isikust tulenevalt. Kuigi varem on A. Kalmerit karistatud tingimisi vangistusega ja praegu on talle tehtud etteheide katseajal kuritegeliku käitumise jätkamises, on oluline vahe, kas katseaeg on isikul ilma igasuguste täiendavate distsiplineerivate meetmeteta või võetakse tema edasiseks mõjutamiseks tarvitusele täiendavad meetmed. Liitvangistusest tingimisi vabastamisel aitab käitumiskontroll koos elektroonilise valve kohaldamisega isikule pidevalt meelde tuletada, millised võivad tema kuritegeliku käitumise jätkumise negatiivsed tagajärjed olla ning samas saab kriminaalhooldaja vajadusel tegeleda ka isiku hoiakute muutmise ja võimalike riskide maandamisega. Ilmselgelt pole põhjust pidada A. Kalmerit n-ö paadunud kriminaaliks, vaid pigem on temale süüks pandud teod tulenenud erimeelsustest A-ga . Vanglasse saatmine ilmselt vaid suurendaks A. Kalmeri sisemist frustratsiooni ega aitaks kuidagi kaasa karistuse peamise eesmärgi saavutamisele ehk isiku suunamisele õiguskuulekale teele. Seetõttu leiab kaitsja, et kuivõrd liitvangistuse täitmisele pööramine ei ole tingimata vajalik ka A. Kalmeri isikut arvestades ning pigem on paremaid tulemusi alust loota tema käitumiskontrollile ja elektroonilisele valvele allutamisest kui tema võrdlemisi pikaks ajaks ühiskonnast isoleerimisest, on alust jätta tema liitvangistus KarS § 73 lg 4 ls-s 3 sätestatud tingimustel täitmisele pööramata. Kuna kaitsja palub A. Kalmeri temale KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistustes õigeks mõista, palub kaitsja jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata ka Tehnilise Ülevaatuse OÜ ja A tsiviilhagid. Alternatiivselt palub kaitsja jätta need tsiviilhagid põhjendamatutena rahuldamata. Menetluskuludesse puutuvalt märgib kaitsja järgmist. Kohtueelses menetluses ja maakohtus osutasid A. Kalmerile õigusabi kolm lepingulist kaitsjat. Õigusabikulude kogusumma oli 106 575,67 eurot. Maakohus pidas põhjendatuks arvata menetluskulude hulka A. Kalmeri lepinguliste kaitsjate tasu kokku summas 87 450,14 eurot, millest 78 705,13 eurot seondub maakohtu hinnangul A. Kalmeri süüküsimuse lahendamisega ja 8745,01 eurot A. Kalmeri vastu esitatud tsiviilhagide menetlemisega. Kuna maakohus mõistis A. Kalmeri temale esitatud süüdistustes osaliselt õigeks ja jättis läbi vaatamata kannatanu OÜ AGAL Invest tsiviilhagi varalise kahju hüvitamiseks, mõistis maakohus riigilt A. Kalmeri kasuks kaitsjatasu hüvituseks välja süüküsimusega seonduva menetluskuluna 26 235,04 eurot ja tsiviilhagi menetlemisega seonduva menetluskuluna 2915 eurot.. Ülejäänu menetluskulude hulka arvatud kaitsjatasust summas 58 300,10 eurot jättis maakohus A. Kalmeri enda kanda. Lisaks mõistis maakohus A. Kalmerilt menetluskuluna riigituludesse välja süüditunnistamisega kaasneva sundraha 1230 eurot. Kuna kaitsja palub A. Kalmer temale esitatud süüdistustes tervikuna õigeks mõista ning jätta lisaks OÜ AGAL Invest tsiviilhagile läbi vaatamata või rahuldamata kannatanute Tehnilise Ülevaatuse OÜ ja A tsiviilhagid, palub kaitsja hüvitada A. Kalmerile KrMS § 181 lg 1 ja § 182 lg 5 või lg 1 alusel lepingulistele kaitsjatele makstud ning menetluskulude hulka arvatud

kaitsjatasu kohtueelses menetluses ja maakohtus lisaks maakohtu poolt juba riigi kanda jäetud 29 150,04 eurole veel summas 58 300,10 eurot. Samuti tuleb A. Kalmeri tervikuna õigeks mõistmisel tühistada maakohtu otsus temalt sundraha väljamõistmise osas. 3.3 Kannatanu A esindaja T. Hein taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata A taotluse valitud esindajale makstud menetluskulude hüvitamiseks. Tühistatud osas palub kannatanu lepinguline esindaja teha uue otsuse, millega rahuldada A taotlus mõista A. Kalmerilt A kasuks välja kokku 18 270 euro suurune menetluskulude hüvitis. Kannatanu esindaja leiab, et kohus jättis ebaõigesti kannatanu taotluse tekkinud menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata. Kannatanu esitas kohtule enne kohtu nõupidamistuppa minekut nõuetele vastava taotluse A. Kalmerilt menetluskulude väljamõistmiseks. Maakohus märkis otsuses, et kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide põhjal peab olema võimalik tuvastada nende seos kohtumenetlusega. Esitatud taotluse punktis 17 on kannatanu lepinguline esindaja esitanud selgesõnalise kinnituse, et kõik menetluskulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kohus oleks pidanud jõudma kaevatavas otsuses järeldusele, et kuivõrd kannatanu on esitanud kirjaliku kinnituse tekkinud menetluskulude seose kohta käesoleva kohtumenetlusega, siis on võimalik menetluskulude nimekirja kantud kulude seos ka käesoleva menetlusega tuvastada. Kannatanul tuli tõendada õigusabikulu tekkimist ning seda on kannatanu ka teinud. Riigikohus ei ole sätestanud kindlaid kriteeriume ega määratlust, milline dokument, teave või kinnitus on piisav tõend, milline aga seda ei ole. Kaevatavast otsusest ei selgu, miks ei ole kannatanu esitatud kinnitused ja andmed piisavad tõendamaks miinimumina seda, et kannatanul tekkib või tekkis advokaadibüroo ees õigusabikulude kandmise kohustus. Kohus märkis kaevatava otsuse punktis 18.6, et tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb tõendada. Seisukoht, justkui ei ole kannatanu seda teinud, on aga väär. Kannatanu esindaja leiab, et kui kohtu ette on toodud kliendiga kokkulepitud õigusteenuse tunnihind, õigusteenuse ajakulu ja maksumus, viidatud kliendilepingule ning kinnitatud kulude seost käesoleva kohtumenetlusega, siis ei või kohus asuda seisukohale, et advokaadibüroo kliendiks oleval kannatanul ei ole õigusabikulu tasumise kohustust tekkinud, ega ka seda, ei kohustust ei teki tulevikus. 3.4 Kolmanda isiku ARF OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammer vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus kohaldas konfiskeerimist. Apellant palub jätta ARF OÜ (pankrotis) vara konfiskeerimata. KarS § 831 lg 2 p 1 ei kuulu kohaldamisele, sest raha ei ole omandatud Ago Kalmeri arvel. Tehnilise Ülevaatuse Osaühing kandis raha kolmanda isiku arvelduskontole laenulepingu alusel. Maakohus leidis kohtuotsuses õigesti, et tehing oli näilik. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Kuna tehing on tühine, siis kuulub raha ARF OÜ (pankrotis) poolt Tehnilise Ülevaatuse Osaühingule tagastamisele TsÜS § 84 lg 1 teise lause järgi alusetu rikastumise sätete alusel.

Juhul, kui kohus siiski leiab, et ARF OÜ-le (pankrotis) vara konfiskeerimiseks on alust, palub apellant vara konfiskeerimata KarS § 831 lg 3 alusel arvestades järgmisi asjaolusid. Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-5560 kuulutati välja ARF OÜ (pankrotis) pankrot ja nimetati pankrotihaldur. Pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti, ning pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara. Tartu Maakohtu 4. oktoobri 2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-5560 kinnitati ARF OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldajate lõplik nimekiri, millega teises rahuldamisjärgus on tunnustatud 3 võlausaldaja nõudeid kokku 537 833,80 euro ulatuses. Nende seas on Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõue 220 000 eurot. Kuigi nimetatud määrus on vaidlustatud, on siiski tõenäoline, et Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõue rahuldamine ja tema rikutud õiguste heastamine on võimalik saavutada tulevikus pankrotimenetluse käigus. Sellises olukorras ei ole ARF OÜ (pankrotis) vara konfiskeerimine lubatav ja see oleks vastuolus konfiskeerimise eesmärgiga takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks (RKKKo 1-18-5732, p 92). Sama põhimõtet tuleks kohaldada ka nõuetele, mis rahuldatakse tulevikus. Kuna Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõue on võimalik rahuldada ARF OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses, siis ei saa riigil olla õigust seda vara konfiskeerida. Tehnilise Ülevaatuse Osaühing on korduvalt kohtule avaldanud, et ta vaidleb vastu ARF OÜ (pankrotis) vara konfiskeerimisele. ARF OÜ (pankrotis) vara konfiskeerimise korral tekib olukord, kus pankrotivarast 220 000 eurot läheb riigile, kuid ülejäänud pankrotivara (ligikaudu 300 000 eurot) arvel rahuldatakse pankrotimenetluses sama nõuet. Tekib nn topeltmaksmise olukord. Kuna Tehnilise Ülevaatuse Osaühingu nõudel on prioriteet riigi konfiskeerimisnõude ees, siis tekib konfiskeerimise tulemusena kaks paralleelset menetlust. Konfiskeerimise tagajärjel jääb ARF OÜ (pankrotis) ilma 220 000 eurost ning lisaks peab rahuldama pankrotimenetluses sama nõuet. Samal ajal riik rikastub ARF OÜ (pankrotis) arvel, mis on otseses vastuolus konfiskeerimise eesmärgiga. KarS § 831 lg 3 esimese lause kohaselt võib süüteoga saadud vara jätta osaliselt või täielikult konfiskeerimata, kui konfiskeerimine oleks süüteo asjaolusid või isiku olukorda arvestades ebamõistlikult koormav. KarS § 831 lg 3 teise lause kohaselt kohus vähendab konfiskeeritava vara suurust rahuldatava tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse eseme võrra. Praegusel juhul tuleb vara jätta konfiskeerimata, sest see koormab ARF OÜ-d (pankrotis) ebamõistlikult ja on ebaproportsionaalne.

4.1 Prokurör leiab kaitsjate ning ARF OÜ pankrotihalduri apellatsioonidele esitatud vastuses, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Omastamisse puutuvalt on prokurör seisukohal, et ülekannet õigustav laenuleping on näilik. Ühtlasi ei välju süüdistuse piirest maakohtu seisukoht, mis puudutas laenulepingu põhjendatust. A. Kalmer tegutses ARF OÜ huvides. Kui kaitsja väitel toimus 220 000 euro üleandmine üksnes ajutiselt ning kahjustamist pole toimunud, siis tuleb kahju hinnata ex ante vaates, mitte seeläbi, et tänaseks on ARF OÜ pankrotis, muutunud on juhatuse koosseis ning 220 000 eurot on arestitud. Prokuröri hinnangul on maakohus karistuse mõistmist lühidalt, kuid arusaadavalt ja asjakohaselt põhjendanud. Maakohtu hinnangul on rahaline karistus ebapiisav. Varem kriminaalkorras karistatud A. Kalmer pani katseajal toime mitu erineva karistusseadustiku eriosa koosseisu järgi kvalifitseeritavat kuritegu, olles tingimisi enne tähtaega vabastatud eelmise vangistuse kandmiselt. Neid asjaolusid võttis maakohus põhjendatult A. Kalmerile karistust mõistes arvesse ja leidis, et toimepandud teod ja süüdistatava isik ei jäta muud võimalust, kui karistada vangistusega. Prokurör on seisukohal, et kaitsja M. Kairjaki esitatud dokumente ei saa ringkonnakohus asja lahendamise juurde võtta. Maakohus ei ole rikkunud oma kohustusi elektroonilise valve võimalikkuse hindamisel. KarS § 74 lg 5 ja § 75 lg 2 p 9 sätestavad selgelt, et kohus võib kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele, kui isik on selleks eelnevalt nõusoleku andnud. Kuivõrd maakohtule sellist nõusolekut ei esitatud, ei saanudki maakohus nimetatud alustel isikut tingimisi elektroonilisele valvele allutades vabastada. Seoses valekaebuse süüdistusega märgib prokurör, ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et A-l pidi olema A. Kalmeri nõusolek ülekannete tegemise ajal. Tehingule võib olla antud nõusolek ka tagantjärele. Kui A. Kalmer andis heakskiidu ülekannetele pärast ülekannete tegemist, kuid esitas kuriteokaebuse viitega, et tema heakskiitu pole andnud, siis on tegemist valekaebusega esitamisega. Kaitsjad on teinud ET, EAe ja A antud ütlustest järeldusi, kus isikute ütlused on võetud kontekstist välja. Esitatud kaebuse alusel läbiviidavas menetluses keeldus A. Kalmer korduvalt uurimisasutusele üle andmast dokumente, mille alusel oli võimalik tegelikult toimunud sündmuste jada kindlaks teha. A. Kalmer teadlikult tegutses viisil, et takistada kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamist ning saavutada valekaebuse tulemusena A süüdimõistmise.

OÜ ARF omandatud 220 000 euro puhul on tegemist kuriteoga saadud varaga KarS § 83 1 tähenduses. See vara on saadud täielikult kuriteo toimepannud isiku, s.o A. Kalmeri arvel, mistõttu esinevad KarS § 831 lg 2 p 1 alused konfiskeerimiseks.

Väide, et konfiskeerimise korral tekib topelt maksmise olukord, on oletuslik. Tehnilise Ülevaatuse OÜ esindaja EA on kohtuistungil kinnitanud, et äriühingu nimelt topelt 220 000 euro maksmist ei taotle. See on ka eluliselt usutav, sest vastasel juhul tekiks omakorda Tehnilise Ülevaatuse OÜ vastu alusetu rikastumise nõue. Lisaks on A. Kalmer pankrotimenetluses Tehnilise Ülevaatuse OÜ nõude vaidlustanud ning pole teada, kuidas pankrotimenetlus lõppeb. Samas kui konfiskeeritud vara on omandatud Tehnilise Ülevaatuse OÜ õigusi rikkudes tema arvelt, on äriühingul heastamisnõudel eelisõigus konfiskeerimise ees. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib Tehnilise Ülevaatuse OÜ-l KarS § 85 lg 2 alusel riigi konfiskeerimisenõudele pandiõigus. 4.2 Kaitsja M. Kairjak taotleb apellatsioonivastuse prokuröri, kannatanu A esindaja ning ka ARF OÜ apellatsiooni rahuldamata jätmist (samas on apellatsioonis deklareeritud, et ARF OÜ apellatsiooni väited võimaliku topeltnõude tekkimise kohta on põhjendatud). Prokuröri apellatsioonis esitatud taotluse kohta mõista A. Kalmer süüdi KArS § 217 2 järgi, märgib kaitsja, et apellatsioonkaebusest ei ole võimalik aru saada, milles seisnes maakohtu otsuse rikkumine, st kas on rikutud menetlusõigust või on tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Prokuratuuri apellatsioonkaebuses ei ole selgitatud, milles seisnes konkreetsel juhul A. Kalmeri tegu või tegevusetus (selles seisneb ka maakohtu peamine etteheide süüdistusele) ja et milles seisneb A. Kalmeri kohustuste rikkumine. Apellatsioonkaebuses ei ole puudutatud ka küsimust, kuidas saab koosseisu realiseerida olukorras, kus isegi täitmise vastuvõtmise puhul oleks vastav AGAL Invest OÜ kohustus jäänud alles ja sisuliselt läinud vaid üle. Vastuseks prokuröri taotlusele kvalifitseerida tegu, milles maakohus mõistis A. Kalmeri süüdi KarS § 201 lg 2 p 1 ja 2 järgi, ümber KarS § 213 lg 2 p 1 ja 3 järgi, leiab kaitsja, et juhatuse asendusliikme määramine ei lõpetanud A. Kalmeri volitusi. Ka ei ole arvutikelmusega tegemist olukorras, kus isikul oli algselt arvutisüsteemile seaduslik ligipääs, kuid ta ületas talle antud volitusi või kasutas kontot algselt kavandatust erineval viisil. Panga teadlikkus Pärnu Maakohtu määrusest juhatuse asendusliikme määramise kohta ei mõjuta A. Kalmeri õigust kasutada ja käsutada TÜV OÜ pangakontot. A. Kalmer kasutas 15.09.2021. a AS LHV Pank internetipanka sisenemiseks ja ülekandekorralduse andmiseks talle endale panga poolt varasemalt antud ametlikke kasutajaõigusi. KarS § 213 koosseisu täitumise välistab ka varalise kahju puudumine. A. Kalmer ei tegutsenud ülekannet tehes pahatahtlikult, kuna tegemist oli lepingulise kohustuse täitmise ja majanduslikult põhjendatud otsusega. Ülekanne toimus kehtiva investeerimiskohustusega laenulepingu alusel ning oli osa tavapärasest äripraktikast. Varalise kahju eeldamine enne kohustuse täitmise tähtaja saabumist ei ole põhjendatud.

KarS § 121 lg 1 osas ei nõustu kaitsja prokuröri seisukohaga, et esineb põhjuslik seos teo ja valu kui tagajärje vahel. Kaitsja leiab, et ajaline vahe seab põhjusliku seose kahtluse alla. Veel leiab kaitsja, et tõendid ei kinnita kannatanu väiteid valu kohta. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud A-le menetluskulud hüvitamata. 4.3 Kaitsja J. Tehver on apellatsioonivastuses deklareerinud, et ta nõustub A. Kalmeri teise kaitsja M. Kairjaki apellatsioonia, samuti toetab ta ARF OÜ apellatsiooni. Prokuröri ja A esindaja apellatsiooniga ta ei nõustu ja toetab vandeadvokaat M. Kairjaki vastuväiteid esitatud apellatsioonidele. 4.4 Kannatanu A esindaja vaidleb vastu A. Kalmeri kaitsja taotlusele võtta vastu elektroonilise valve võimalikkust tõendavad tõendid ning palub jätta A. Kalmeri kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Kaitsja on esitanud tõendid ringkonnakohtule põhjendusega, et maakohus rikkus oma kohustusi elektroonilise valve võimalikkuse hindamisel. Kannatanu esindajale jääb mõistmatuks, mis rikkumist A. Kalmer kohtule ette heidab. Väljakujunenud praktika kohaselt pole kohtuotsuses vaja eraldi põhistada elektroonilise valve mittekohaldamist. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja- määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. A. Kalmeri kaitsja osutas süüdistatava soovile kohaldada elektroonilist valvet alles apellatsioonimenetluses. Ühtlasi leiab kannatanu esindaja, et elektroonilist valvet ei saa käesoleval juhul põhjendada mitte ühegi mõistliku kaalutlusega. Veel leiab kannatanu esindaja, et rahalised karistused ei täidaks eesmärki ja maakohus ei ole karistusliigi valikul eksinud. Maakohus on vangistuse mõistmist nõuetekohaselt põhistanud. Kohus ei ole kaevatavas otsuses märkinud, et Kalmerile rahalise karistuse mõistmise välistab eranditult episoodide rohkus, nagu Kalmeri 30.12.2024 apellatsioonist võib järeldada. Kohus leidis, et A. Kalmerit tuleb karistada vangistusega, sest süü suurust hinnates, eelkõige episoodide rohkust ja tekitatud kahju suurust, ei täidaks rahaline karistus oma eesmärke. Kehalisse väärkohtlemisse puutuvalt märgib kannatanu esindaja, et arvestada tuleb A kõrget vanust ja habrast füüsilist vormi, mistõttu pidi Kalmer möönma, et noorema koguka mehe mitmekordsete tugevate tõugete tagajärjed võivad kaasa tuua võrdlemisi tõsise tervisekahjustuse. Väidet, et märkimisväärseks tuleb pidada seda, et kannatanu ei tundnud tõukamise tagajärjel valu, palub kannatanu mitte arvestada. Valuaisting ei jäänud saabumata, vaid saabus ründest hiljem. Kohus tuvastas õigesti tunnistaja EA kui ka kannatanu ütluste koosmõjus, et kannatanul haarati rinnust ja seejärel lükati rindu mitmel korral sellise jõuga, et kannatanu ei suutnud ühe koha peal edasi seista ning pidi pingutama, et üldse püsti jääda. Epiriisis kirjeldatud vigastused on sellised, mis saavad tekkida inimese tugeval tõukamisel tekkiva järsu pea ning kaela ette ja taha liikumise tulemusena. Epikriis näitab, et vigastused fikseeriti samal päeval,

kui sündmus aset leidis, mistõttu tekkisid vigastused Kalmeri käitumise tulemusena. Kannatanu viibis ka töövõimetuslehel 11.11.2022 - 18.11.2022. Eeltoodud põhjendustel ei ole võimalik väita, et KarS §-s 121 märgitud teo tagajärg (tervisekahjustus) on objektiivselt tõendamata ning tervisekahjustus ei saanud põhjustada kannatanule olulisi vaevusi. Põhjendamatu on Kalmeri 23.12.2024 apellatsioonis (vt p-s 3.3.4) tuginemine Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korrale, mille adressaat on ekspertiisiakti koostaja ja ekspertiisi tegija, mitte aga kohus. Kannatanu esindaja leiab, et rahalise karistusega karistamine A. Kalmerile mõju ei avaldaks. Kalmer tõlgendaks rahalist karistust kui raha eest karistusest pääsemist, mis suunaks teda ilmselt väljakujunenud käitumismustri järgi enda senist käitumist jätkama. 4.5 Kannatanu AGAL Invest OÜ toetab prokuröri poolt esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamist ning ühtlasi taotleb ka tsiviilhagi rahuldamist. Kohtuväliselt ei ole tsiviilhagi rahuldatud. Vastuseks kaitsja J. Tehveri apellatsioonile märgib kannatanu esindaja järgnevat. Apellatsioonkaebuses on esitatud ebaõige järeldus selle kohta, et kuna Ago Kalmeril oli võimalik tehnilistel põhjustel (kehtiv leping internetipanga vahendusel Tehnilise Ülevaatuse OÜ pangakontol ülekannete tegemiseks) teostada vaidlusalune 220 000-eurone pangaülekanne Tehnilise Ülevaatuse OÜ arvelduskontolt ARF OÜ arvelduskontole, siis automaatselt saab lugeda, et Ago Kalmeril olid volitused olemas varakäsutuseks. Õiguspärase varakäsutusega oleks antud juhul olnud tegemist üksnes juhul, kui Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse asendusliige MK oleks nõustunud pangaülekandega ning varakäsutus oleks põhinenud kehtival lepingul. Tehnilise Ülevaatuse OÜ jääb selle juurde, et 10.03.2021.a kandva kuupäevaga investeerimiskohustusega laenuleping on näilik. Laenuleping koostati tagantjärgi, et oleks esitada dokument Tehnilise Ülevaatuse OÜ nimel teostatud rahaülekannete kohta ARF OÜ-le, mis oli täielikult Ago Kalmeri kontrolli all. Ebaõige on kaitsja väide selle kohta, et “kehtivas õiguses ei ole normi, mis sätestanuks Ago Kalmerile kui Tehnilise Ülevaatuse OÜ volitatud esindajana (pangas allkirjaõigusliku isikuna) tegutsenud isikule kohustuse saada varakäsutuseks nõusolek Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse asendusliikmelt.“ Äriseadustiku (ÄS) 180 lg 1 järgi on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. ÄS § 183 järgi juhatus korraldab osaühingu raamatupidamist. Äriseadustiku eelviidatud normidest tuleneb üheselt, et osaühingu pangakontol olevate rahaliste vahendite käsutamise õigus on osaühingu juhatusel ja raamatupidamise korraldamise ainupädevus on samuti osaühingu juhatusel. Eksitav on ka kaitsja väide selle kohta, et „Mitte ühestki kehtiva õiguse normist ei tulene, et asjassepuutuva tehingu tegemine nõudis Tehnilise Ülevaatuse OÜ osanike eelnevat otsust.“ 220 000 euro pangaülekanne oma sisult on varakäsutuse tehing. Kõnesolev varakäsutus väljus Tehnilise Ülevaatuse OÜ igapäevase majandustegevuse piirest, sest Tehnilise Ülevaatuse OÜ

majandustegevuse sisuks on sõidukite investeerimistegevus, mh laenu andmine.

tehnoülevaatuse

teostamine,

mitte

Kokkuvõttes pole Ago Kalmer tõendanud, et 220 000 pangaülekande tegemiseks Tehnilise Ülevaatuse OÜ pangakontolt ARF OÜ pangakontole toimus õiguspäraselt ning puudub alus Tehnilise Ülevaatuse OÜ tsiviilhagi rahuldamata jätmiseks. Kannatanu esindaja ei nõustu ka kaitsja M. Kairjaki apellatsiooniga. Alusetu on väide, nagu oleks maakohtu lahendit võimalik tõlgendada selliselt, et A. Kalmer oli õigustatud tegema pangaülekannet 15.09.2021.a peale kohtulahendi saamist tsiviilasjas nr 2-21-14300, kuna juhatuse asendusliikme MK nõusolekuvajadus muutus kohustuslikuks alles alates 16.09.2021. Arvestada tuleb vaidlusaluse pangaülekande tegemise aega, mis toimus 15.09.2021.a tööpäeva lõpus. Üldistatult kuupäevade osas pole vale väide, et arvates 16.09.2021.a oli esimene päev tervikuna, kuna kehtisid juhatuse asendusliikme MK volitused. Eelnimetatu ei tähenda aga seda, et Ago Kalmer oli õigustatud vabalt Tehnilise Ülevaatuse OÜ vara käsutama (tegema pangaülekandeid) arvates 15.09.2021.a kohtulahendi vastuvõtmisest kuni 16.09.2021.a. Ebaõige on kaitsja väide selle kohta, et puudub vaidlus ka selles osas, et antud vahendite eest oli omandatud väärtpabereid. Asjaolu, et 220 000 euro ülekande puhul ei olnud tegemist kiireloomulise vajadusega teostada makse, on tõendatud ARF OÜ pangakonto väljavõttega perioodi märts 2021 - nov 2021.a. Ago Kalmer OÜ ARF juhatuse liikmena ei kiirustanud 220 000 euro arvelt väärtpabereid soetama. See, et ARF OÜ-l oli LEI-kood, ei oma asjas tähtsust, kuna LEI koodi hankida ja väärtpaberitesse investeerida oleks saanud Tehnilise Ülevaatuse OÜ investeerida ka ise. Kannatanu esindaja rõhutab, et polnud mitte ühtegi põhjust, miks pidi Ago Kalmer viivitamatult tegema pangaülekande Tehnilise Ülevaatuse OÜ pangakontolt ARF OÜ pangakontole summas 220 000 eurot. Asjaolu, et Ago Kalmer tegi Tehnilise Ülevaatuse OÜ vara arvelt pangaülekandeid alates ARF OÜ asutamisest märtsis 2021, on tõendiks selle kohta, et ARF OÜ asutamine teeniski eesmärki Tehnilise Ülevaatuse OÜ varad kanda Ago Kalmeri kontrolli all olnud ARF OÜ-sse. Kolmanda isiku ARF OÜ apellatsiooni puutuvalt leiab kannatanu esindaja, et A. Kalmeri käitumine on loonud olukorra, kus konfiskeerimise korral on tema võimalused saada oma nõue rahuldatud suuremad, kui vara konfiskeerimata jätmise korral.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Prokurör ei ole esitanud apellatsioonis argumente, mis näitaks, et maakohtu õiguslik seisukoht on väär. Apellatsioonis on pelgalt tõdetud seda, et A. Kalmer, istudes n-ö kahel toolil korraga, eelistas ilmselgelt OÜ Kalbro huvisid OÜ AGAL Invest omadele, kuid ei ole esitatud õiguslikku põhjendust, miks ulatus A. Kalmeri lojaalsuskohustus OÜ AGAL Invest ees tema tegevusele OÜ Kalbro juhatuse liikmena. Ringkonnakohus peab maakohtu seisukohta põhjendatuks. Äriühingu juhatuse lojaalsuskohustus ei tähenda kohustust lähtuda äriühingu huvidest alati ja igal pool, vaid olukordades, kus isik tegutseb või peab tegutsema äriühingu nimel. Seda näitab TsÜS § 35 sõnastus, mis ütleb, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. On tõsi, et TsÜS §-s 35 sätestatud lojaalsuskohustuse sisu seisneb muu hulgas kohustuses vältida huvide konflikti ning mitte eelistada isiklikke ja (endaga seotud) kolmandate isikute huve juriidilise isiku huvidele, ehk, nagu prokurör märgib, keelus istuda kahel toolil (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 14 ja 15. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas 3-2-1-152-16 p 14). Samas nähtub nii äriseadustiku regulatsioonist kui ka kohtupraktikast, et n-ö kahel toolil istumise all mõeldakse vähemalt reeglina olukorda, kus isik tegutses või vähemalt pidi tegutsema mõlema poole nimel. Seega oleks alust heita A. Kalmerile isiklike huvide eelistamist AGAL Investi omadele, kui A. Kalmer oleks AGAL Investi juhatuse liikmena kuidagi loonud olukorra, kus tal oli OÜ Kalbro juhatuse liikmena võimalik põhivõla vastuvõtmisest keelduda, või jätnud AGAL Investi esindajana kasutamata mingid meetmed mõjutamaks Kalbro põhivõlga vastu võtma. Kumbagi tegevust A. Kalmerile ette heidetud pole. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et puudub tegu, millega A. Kalmer oleks süüdistuses kirjeldatud sündmuse raames rikkunud lojaalsuskohustust AGAL Investi ees. Lisaks sellele tuleb märkida, et ringkonnakohtu hinnangul ei selgu süüdistusest, maakohtu otsusest ega apellatsioonist, kuidas see, et A. Kalmer ei võtnud 2018. aastal põhivõlga vastu, tekitas AGAL Investile varalist kahju. Süüdistuses on sisuliselt esitatud väide, et kahju oli tingitud sellest, et kuna A. Kalmet ei võtnud OÜ Kalbro esindajana vastu põhivõla makset, jäi püsima OÜ AGAL Invest kohustus tasuda intresse ja viiviseid. Apellatsioonis on väidetud, et kui OÜ-le Kalbro olnuks põhivõlg seisuga 6. novembril 2018 tasutud, ei oleks A. Kalmeril õiguslikku alust väljamaksete tegemiseks olnud. Süüdistusest ega apellatsioonist ei selgu aga, miks oleks juhul, kui A. Kalmer oleks makse vastu võtnud, OÜ AGAL Invest kohustus tasuda intresse ja viiviseid ära langenud, arvestades, et põhivõlga ei soovinud tasuda mitte OÜ AGAL Invest, vaid A . Nagu maakohtu otsuses märgitud, tähendab see, kui võlgniku eest täidab kohustuse kolmas isik, kelle varaga on nõue tagatud, et nõue läheb VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaselt võlausaldajalt kohustuse täitnud isikule üle. Maakohus on otsuses märkinud, et kui ka A. Kalmer oleks OÜ Kalbro esindajana põhivõla tasumise vastu võtnud, ei oleks OÜ AGAL Invest kohustusest vabanenud. Maakohus leidis aga, et „ajavahemikul 07.11.2018 kuni 01.10.2021 OÜ AGAL Invest kohustused kasvasid, kui A. Kalmer arvestas võlale juurde intressid ja viivised“. Seega luges maakohus tasutud intressi ja viivise kahjuks hoolimata sellest, et ka juhul, kui A. Kalmer oleks OÜ Kalbro esindajana põhivõla tasumise vastu võtnud, oleks OÜ AGAL Invest jaoks jäänud kohustus – küll teise isiku ees – endiselt alles. Samas ei ole maakohus näidanud otsuses ära, et nõudeõiguse üleminekul kohustuse täitnud isikule ei oleks nõude täitnud isikul

tekkinud õigust nõuda OÜ-lt AGAL Invest viivise ja intressi tasumist, nii et nõudeõiguse üleminekul ei oleks olnud OÜ-l AGAL Invest kohustust samasuguses ulatuses viivist ja intressi tasuda. Kuivõrd A. Kalmerile heidetakse süüdistuses ette tegevusetust – ta ei võtnud põhivõla tasumist vastu, kuigi oleks lojaalsuskohustusest tulenevalt pidanud seda tegema, sest see oleks olnud OÜ AGAL Invest huvides – oleks tulnud tuvastada, et nõuetekohase käitumise puhul oleks süüdistuses nimetatud summade tasumise kohustus ära jäänud või olnud vähemalt väiksem. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 173 lg 5 kohaselt saab nõude üleminekul seaduse alusel nõude omandaja õiguse kokkulepitud intressile ja leppetrahvile ulatuses, mis on tekkinud pärast nõude üleminekut. See tähendab, et niikaua, kui OÜ-l AGAL Invest oli põhivõlg tasumata, oli isikul, kellel oli õigus nõuda põhivõla tasumist, õigus nõuda ka viivist ja intressi. Sellest, kas OÜ Kalbro võtab põhivõla tasumise vastu või mitte, sõltus vaid see, kellel on põhivõla tasumise vastuvõtmisest või selle keeldumisest alates õigus OÜ-lt AGAL Invest viivist ja intressi nõuda. Sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul tuvastatav, et A. Kalmeri tegevus (tegevusetus) oleks tekitanud OÜ-le AGAL Invest kohustuse, mida tal A. Kalmeri teistsuguse tegevuse korral poleks tekkinud. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse A. Kalmeri KarS § 217 2 lg 1 järgi õigeks mõistmise osas muutmata.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et alusetu on kaitsja J. Tehveri apellatsioonis märgitu, nagu nõuaks tervisekahjustuse tuvastamine kehtiva õiguse kohaselt eriteadmiste rakendamist, mistõttu saab asjakohaseks tõendiks olla üksnes eksperdi arvamus. See, et karistusseadustiku rakendamise seaduse § 32 lg 3 alusel on Vabariigi Valitsus kehtestanud „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“, ei tähenda, et tervisekahjustusi saakski tuvastada ainult selles korras. See kord reguleerib tervisekahjustuse kohtuarstlikku tuvastamist, ei ütle aga, et tegemist oleks ainsa viisiga tervisekahjustuse tuvastamiseks. On selge, et sellist piirangud Vabariigi Valitsuse määrusega kui seadusest madalamal paikneva õigusaktiga kehtestada ei saagi, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt pole ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab kõiki tõendeid kogumis (KrMS § 61 lg-d 1 ja 2). Tõsi küll, Riigikohus on osutanud, et mõnikord on mingi tõendamist vajav asjaolu määratletud seaduses selliselt, et seda saab tõendada vaid mingi kindla tõendiga. Nii tõdes Riigikohus kriminaalasjas, mille esemeks oli mootorsõiduki joobes juhtimine, et kuna seaduses on alkoholijoove seotud arvulise näiduga, on „seadusandja loonud tõendamisobjekti, mille tõendamine ei ole iga tõendiliigi abil võimalik“ (RKKKo 3-1-1-112-09, p 9). Tervisekahjustuste kohta üldistust, nagu poleks neid üldse võimalik tuvastada muul moel kui kohtuarstliku ekspertiisiga, teha ei saa. Selle ära tundmiseks, et isikul on tervisekahjustus, pole alati isegi eriteadmisi vaja. Lisaks sellele on nii tervisekahjustust kui ka selle iseloomu ja tekkepõhjuseid võimalik tuvastada meditsiinidokumentide alusel, nagu seda on tehtud siinses kriminaalasjas. A. Kalmeri kaitsja J. Tehver on seisukohal, et kohus on eksinud, leides, et A. Kalmerile heidetakse ette lihasevenituse põhjustamist. See kohtu seisukoht ei ole kooskõlas esitatud süüdistusega ega rajane asjas uuritud tõenditele. Lülisamba distensiooni näol ei ole tegemist lihasevenitusega, sest lihased ei ole lülisamba osa. Distensioon saab esineda lülisamba sidemetes, see diagnoos on RHK-10 klassifikatsioonis kaelapiirkonna lihaste vigastustest eraldi. Lihaste distensiooni diagnoosimist ei nähtu Ida- Tallinna Keskhaigla (ITKH) epikriisist ega ühestki muust tõendist, samuti ei ole sellele tuginetud süüdistuses. Mõlemad kaitsjad on apellatsioonis rõhutanud, et uuringud A-l lülisamba kaelaosas traumaatilisi muutusi ei näidanud. Ringkonnakohus nõustub sellega, et Al ITKH epikriisi kohaselt lülisamba kaelaosas traumaatilisi muutusi ei tuvastatud (kd IX; tl. 22). Ka tuleb nõustuda sellega, et RHK-10 eristab kaelapiirkonna liigeste ja sidemete patoloogiaid (klassifikaator S13) ning kaelapiirkonna lihaste ja kõõluste vigastusi (klassifikaator S16). See ei tähenda aga, et epikriisi kohaselt poleks A-l tervisekahjustust tuvastatud, ega ka seda, et maakohtu järeldus, et A-l oli kaelapiirkonnas lihasevenitus, ei lähe ITKH diagnoosiga kokku. ITKH epikriisis märgitud diagnoos „lülisamba kaelaosa distorsioon ja distensioon“ (S13.4) hõlmab RHK-10 kohaselt ka kiirendusvenituse kaelavigastust (vt https://app.synbase.eu/app/et/rhk-10/S13 ja https://app.synbase.eu/app/et/rhk-10/S13.4; selles, et neil lehekülgedel olevad RHK-10 andmed vastavad ametlikule, võib veenduda Sotsiaalministeeriumi avaldatud RHK-10 alusel (https://rhk.sm.ee/), mis ei võimalda paraku võtta välja konkreetse alamkategooria tasandi andmetega URL-aadressi). Kiirendusvenituse kaelavigastus ehk nn whiplash-vigastus tekib pea järsul liikumisel mingis suunas ja tagasi ning see vigastus hõlmab ka pehmete kudede (lihaste) venitust (vt nt https://www.healthdirect.gov.au/whiplash;

https://www.nhsinform.scot/illnesses-and-conditions/muscle-bone-and-joints/neck-and-backproblems-and-conditions/whiplash/). ITKH epikriisis toodud anamneesi all on kirjeldatud, et patsienti lükati õlgadest väga tugevasti, patsiendi pea liikus järsult taha ja toimus venitus. Ühtlasi on kirjeldatud, et patsiendil on valu turjapiirkonnas ja kaelalihastes. Seega on epikriisis kirjeldatud A kaebusi just lihastes oleva valuna ning seda on seostatud tõukamisest tingitud pea kiire taha liikumisega. Niisiis on maakohtu järeldus, et A-l oli lihasvenitus, kooskõlas epikriisis kajastatuga ning see jääb ka epikriisis märgitud diagnoosi raamesse. Mis puutub kaitsja M. Kairjaki apellatsioonis märgitusse, et diagnoosi all on põhidiagnoosi välispõhjusena märgitud kukkumine, siis klassifikaatori koodi (W03.8) all on see välja toodud, kuid anamneesi all kukkumisele viidatud ei ole. Küll on toodud välja, et patsienti tõugati nii, et ta pea liikus järsult taha. Seega on epikriisis kirjeldatud vigastuse tekkemehhanismi ja sellest ei nähtu, et arst oleks olnud ekslikult arvamusel, et patsient kukkus. Sellest järeldab ringkonnakohus, et viide klassifikaatorile W03.8 on tehtud markeerimaks seda, et trauma põhjus oli tõukamine. Järeldust , et A-l kõnealune tervisekahjustus tekkis, toetab ringkonnakohtu hinnangul ka fakt, et perearst pidas A kaebusi selliseks, mis andsid põhjust nn haiguslehe väljastamiseks seitsmeks päevaks. See, et haigusleht väljastati seitsmeks päevaks, ei välista omakorda seda, et tegelikult kestsid vaevused kauemgi, nagu on väitnud A . Järeldust, et ITKH-s diagnoositud kaelatrauma põhjustas see, et A. Kalmer A-d tõukas, ei kummuta asjaolu, et A sõnul hakkas ta kaelas valu tundma tunde hiljem. A ise põhjendas seda šoki ja adrenaliiniga. Kaitsja M. Kairjak leiab, et meditsiinilisest vaatenurgast on selline seletus küsitav. Kaitsja arvates ei olnud olukord A jaoks nii ohtlik, et põhjustada adrenaliinitulva. Kohtukolleegium arusaamist mööda pole küsimus rangelt võttes selles, kas ja kui palju A-l organismis sel hetkel adrenaliini oli. Esiteks oli tegemist pelgalt A püüdega selgitada, miks ta kohe valu ei tundnud. Teiseks seostab tavainimene adrenaliiniga lihtsalt pingeolukorra enesetunnet, ka A on rääkinud lisaks adrenaliini mainimisele veel šokist. St tema jaoks oli olukord ehmatav ja pingeline, mistõttu ta ei märganud, et tal valus oleks. Erinevalt kaitsjast on ringkonnakohus seisukohal, et inimese jaoks, kelle peale teine inimene karjub ja siis teda tugevalt tõukab, on olukord piisavalt pingeline, et seda kirjeldada nii, nagu A tegi. Küll möönab ringkonnakohus, et isegi kui esialgu oli valu mittetundmise põhjuseks see, et pingeolukorras polnud mahti valu tunda, ei selgita see tingimata, miks A hakkas valu tundma alles mitu tundi hiljem. Võib pidada üldteada olevaks seda, et ärevas olukorras tekkiv pingeseisund ei jää üldjuhul kestma veel tunde pärast juhtunut. Viimast võiks pigem selgitada eespool viidatud avalikes allikates https://www.healthdirect.gov.au/whiplash) märgitu, et kiirendusvenituse kaelavigastuse sümptomid võivadki avalduda mitu tundi pärast tervisekahjustuse põhjustanud vahejuhtumit. Ringkonnakohus peab tõendatuks seda, et A-l diagnoositud tervisekahjustus tekkis just tema tõukamise tulemusel. A kaelavalu tekkis varsti pärast seda, kui A. Kalmer teda tõukas; A väitel liikus ta pea tõukamise tulemusel järsult tagasi, tegemist on liikumisega, mille tulemuseks võib olla kiirendusvenituse kaelavigastus. Kokkuvõttes on maakohus asunud ringkonnakohtu hinnangul õigesti seisukohale, et KarS § 121 lg 1 objektiivse kuriteokoosseisu esimese alternatiivi – teise isiku tervise kahjustamine – tunnused on täidetud.

Prokurör leiab oma apellatsioonis, et maakohus on alusetult asunud seisukohale, et KarS § 121 lg 1 objektiivse kuriteokoosseisu teine alternatiiv – valu tekitamine – ei ole A. Kalmerile omistatav. Prokurör ei vaidle vastu maakohtu tuvastatule, et A hakkas tundma valu tunde hiljem, kuid leiab, et see, et valuaisting tekkis hiljem, ei oma tähtsust. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et A. Kalmerile saab omistada vaid tervisekahjustuse põhjustamist. Küsimus ei ole aga üksnes selles, kui palju hiljem hakkas A valu tundma, vaid selles, et ringkonnakohtu hinnangul on kõnealune valuaisting tervisekahjustuse sümptom. Nagu eespool märgitud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul valuaistingu tekkimine alles tunde hiljem selgitatav ainult A-l konfliktis tekkinud ärevusseisundiga – ei ole tõendeid, et see kestis tunde. See-eest võib kiirendusvenitusest tingitud valu tekkidagi tunde hiljem ning ITKH epikriisis märgitud diagnoos tugineb samuti suuresti A valuaistingul. Olukorras, kus valuaisting on tervisekahjustuse sümptom, hõlmab tervisekahjustuse tekitamise ebaõigus valu tekitamise oma ning selle eraldi esile toomine tähendaks sisuliselt ühe ja sama asjaolu arvestamist KarS § 121 lg 1 mõlema alternatiivi raames ja sama ebaõiguse kahekordset arvestamist. Maakohus leidis, et A. Kalmer täitis KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisu kavatsetusega. Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et A. Kalmeri eesmärgiks oli tugevate tõugetega A kabinetist välja ajada. Ta tõukas kolmel korral A-d jõuliselt rinnapiirkonda, saades aru, et kannatanu pea hoogne liikumine edasi ja tagasi võib tekitada viimasele kehavigastuse, mööndes seeläbi õigusvastase tagajärje saabumist. A. Kalmeri kaitsja M. Kairjak vaidleb apellatsioonis sellele vastu, märkides, et kavatsetuseks peab olema tõendatud, et isik seadis endale eesmärgiks kannatanule tervisekahjustuse tekitamise. Apellatsiooni kohaselt ei viita tõendid sellele, et A. Kalmer oleks tegutsenud sellise eesmärgiga, tema tegevuse eesmärk oli A kabinetist välja saamine, mitte tema tervise kahjustamine. Kohtukolleegium nõustub sellega. Kavatsetusega teise isiku tervise kahjustamisega oleks tegemist juhul, kui isik seab teise isiku tervise kahjustamise oma eesmärgiks ja peab vähemalt võimalikuks, et tema teo tulemusel selline tagajärg saabub. Tuvastatud sündmuste käigust on näha, et A. Kalmeri eesmärk oli A kabinetist välja saada. Seda on möönnud ka maakohus. Kuna selleks ei olnud vaja ühtlasi A-d vigastada, ei ole alust järelduseks, et tema eesmärgiks oli ühtlasi A tervist kahjustada. Seega ei põhjustanud A. Kalmer A tervisekahjustust kavatsetult. See ei tähenda aga, et A. Kalmer ei tegutsenud tahtlikult. KarS § 121 lg-le 1vastava kuriteo toime panemiseks on KarS § 15 lg-st 1 tulenevalt piisav kaudne tahtlus. Kaudne tahtlus eeldab KarS § 16 lg 4 kohaselt seda, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. See, et tugeva tõuke tulemusel võib teine isik tasakaalu kaotanuna end kuskilt välja väänata, nikastada või saada venituse, on tavateadmise põhjal ettenähtav. A-d korduvalt tõugates aktsepteeris A. Kalmer seda. Seega pani ta kehalise väärkohtlemise toime kaudse tahtlusega. A. Kalmeri kaitsja J. Tehver märgib apellatsioonis, et maakohus ei ole otsuses vastanud tema väitele, et A. Kalmer teostas hädakaitset – ta tõrjus A õigusvastast rünnet, mis seisnes Ago Kalmeri tahte vastaselt tema kabinetti sisenemises ja sealt mittelahkumises vaatamata A. Kalmeri nõudmisele. Kohtukolleegium tõdeb, et maakohus ei ole tõesti seda küsimust käsitlenud. Ringkonnakohus ei nõustu aga kaitsja seisukohaga, et A. Kalmer tõrjus A õigusvastast rünnet.

EA ütluste kohaselt oli XXX töökabinet nr 6, kus menetluse esemeks olev vahejuhtum aset leidis, ruum, mida ARF OÜ kasutas (20. veebruari 2024 istungi protokolli lk 21, 25). ARF OÜ juhatuse liige oli ka EA. EA ütluse kohaselt oli tema see, kes kutsus A koosolekule (20. veebruari 2024 istungi protokolli lk 26). Seega oli A kutsunud ARF OÜ kasutuses olevasse ruumi ARF OÜ juhatuse liige, mis tähendab, et tema oli osaühingu ruumi kutsunud isik, kellel oli õigus osaühingut esindada. Seejuures ilmneb EA ütlustest, et A. Kalmer asus A-d tõukama pea koheselt pärast A lahkumise nõudmist, andmata sisuliselt võimalustki nõudmisele reageerida (20. veebruari 2024 istungi protokolli lk 26). Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus kokkuvõttes seisukohal, et maakohtu otsuse muutmiseks A. Kalmeri KarS § 121 lg 1 järgi süüdi tunnistamise osas alust ei ole.

M. Kairjaku apellatsioonis on väidetud, et maakohus pole öelnud, et koondamiseks alust polnud, vaid on üksnes püüdnud näidata seda, et ET jätkas töötamist. Kohtukolleegium nendib, et maakohus on otsuses väljendanud selget seisukohta, et „seega ei esinenud tõenditest nähtuvalt reaalselt tööandja OÜ AGAL Invest poolset töölepingu erakorralise ülesütlemise olukorda“ (otsuse lk 38 viimane lõik). Sellega seoses tuleb arvestada, et TLS § 89 lg 1 näeb ette, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda (koondada), kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul. St töötaja koondamiseks peab olema töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel olema muutunud võimatuks, Selle põhjuseks saab olla eelkõige töömahu vähenemine või töö ümberkorraldamine. Töölepingu seaduse selgitustes rõhutatakse, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel. Selliseid mõjuvaid põhjuseid ringkonnakohtu hinnangul tuvastatud pole. Näitamaks seda, et mingit olemuslikku töömahu muutust, mis oleks sundinud OÜ-d AGAL Invest ETt koondama, ei toimunud, on maakohus välja toonud, et ET tegi raamatupidamist edasi nii ettevõtetele, kelle raamatupidamisega ta oli enne tegelenud OÜ-s AGAL Invest, kui ka OÜ-le AGAL Invest endale. Kohtukolleegium leiab, et see kohtu argument on seotud küsimusega, kas koondamiseks sai anda alust töömahu vähenemine. See, et ET osutas samadele ettevõtetele raamatupidamisteenust edasi, tähendab, et ettevõtted soovisid sama raamatupidaja jätkamist. Tõsi küll, iseenesest on võimalik, et ettevõtted, kes mingil põhjusel ei soovi enam neile seni raamatupidamisteenust osutanud äriühingult raamatupidamisteenust osta (nt ei sobi muutunud tingimused), kuid on samas huvitatud sellest, et nende raamatupidamisega tegelenud raamatupidaja jätkaks. Sellisel juhul võib seni raamatupidamisteenust osutanud äriühing olla sunnitud oma töö ümber korraldama ja raamatupidaja koondama. Ringkonnakohus peab aga oluliseks fakti, et ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et ettevõtted, kelle raamatupidamisega ET ka edasi tegeles, oleks enne ET koondamist OÜ AGAL Invest teenustest loobunud. Seega ei tuvastatav, et kliendid, kellele teenust osutati, oleks ära langenud ja sellest tulenevalt oleks töömaht AGAL Investis vähenenud. Kokkuvõttes: olukorda, kus „sellisel kujul ja mahus ei saanud AGAL Invest tegevus raamatupidamisse puutuvalt jätkuda“ (kaitsja M. Kairjaki apellatsiooni p 20) tuvastatud ei ole. Ka ei ole mingeid muid tõendeid selle kohta, et OÜ AGAL Invest oli sunnitud oma tööd nii ümber korraldama, et tal ei olnud enam ETle tööd pakkuda. Kuivõrd väite, et tegemist oli tegeliku koondamisega, tuleneb kaitseversioonist, oli selle kui aktiivse kaitseväite tõendamise või vähemalt kontrollitavaks muutmise kohustus kaitsepoolel (vt nt RKKKo 3-1-1-85-07, p 9.1). Töö „ümberkorraldamine“ seisnes selles, et AGAL Investi tegevus lõpetati. Tunnistaja RR selgitas täpsemalt, et ARF OÜ oli vaja luua, et OÜ AGAL Invest ei peaks edaspidi enam tegevust näitama. Maakohus on tunnistaja RR ütlustele tuginedes tuvastanud, et A. Kalmeri soov oli saavutada ET ära viimisega see, et OÜ AGAL Invest tegevust ei toimuks ja äriühing kustutatakse (see ütlus on ringkonnakohtu hinnangul tõendina kasutatav KarS § 66 lg 2 1 p-st 3). Sellisel eesmärgil äriühingu tegevuse ümberkorraldamine (lõpetamine) eeldaks ringkonnakohtu hinnangul otsustust äriühing lõpetada. Maakohus on õigesti osutanud, et sellise otsuse tegemine kuulub ÄS § 168 lg 1 p-le 11 osanike pädevusse. Töölepingu seadus näeb koondamiseks ette kindla korra. Muu hulgas näeb TLS § 95 lg 1 ette, et ülesütlemisavaldus tuleb esitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seejuures peab sama paragrahvi teise lõike kohaselt ülesütlemist põhjendama. Sellist

ülesütlemisavaldust kohtule tõendina esitatud ei ole. Kaitsja J. Tehver on märkinud apellatsioonis, et TLS § 95 nõuetele vastava ülesütlemisavalduse vormistamata jätmine ei oma tähtsust, sest TLS § 105 lg 2 sätestab, et kui ülesütlemise vaidlustamiseks ei esitata TLS § 105 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul avaldust või hagi, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Ringkonnakohus on seisukohal, et see argument ei anna alust järelduseks, et ETga lõpetatigi tööleping koondamise tõttu. TLS § 105 lg-st tulenevalt ei ole koondamine tühine TLS §-st 95 või § 104 tulenevalt, see ei välista aga koondamise tühisust TsÜS § 89 lg-st 2 tulenevalt tehingu näilisuse tõttu. Ringkonnakohus leiab, et kohtu käsutuses olevad tõendid annavad alust järelduseks, et ET ja A. Kalmer maskeerisid koondamiseks töölepingu lõpetamise ET soovil. Selliseks järelduseks annavad alust järgmised asjaolud. Töötajate registri väljavõtte kohaselt lõppes ET töösuhe AGAL Invest OÜ-ga 31. juulil 2020 (kd V; tl. 44). Registri andmete kohaselt oli töösuhte lõppemise põhjus koondamine ning 31. juulil 2020 esitas A. Kalmer ka töötukassale koondamishüvitise avalduse (kd V; tl. 46). Samas ei ole tõendeid selle kohta, et ETle oleks ettenähtud korras koondamisest teatatud ja seda põhjendatud. Ka ei ole mingeid muid tõendeid, mis näitaks, et esines mõni koondamise alus. Seega peale selle, et OÜ AGAL Invest deklareeris, et koondas ET, ei ole mingeid asjaolusid, mis näitaks, et töösuhte lõpetamine toimus koondamise tõttu. Seevastu on olemas ET kirjalik avaldus, milles on ta avaldanud soovi töölepingu lõpetamiseks alates 1. augustist 2020 ehk sisuliselt samal ajal, kui temaga tööleping lõpetatigi. Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsioonid ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu otsuse muutmiseks A. Kalmeri KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistamise osas.

maakohtu istungi protokollidest näha, et kohtumenetluse pooled, sh prokurör ise lähtunud samuti sellest, et oluline on just A. Kalmeri eelnev heakskiit ülekannetele. Prokurör ise küsis A-lt : „Kas see 70 000 euro väljamakse teie poolt siis oli enne selle väljamakse teostamist kooskõlastatud temaga?“ Vastuseks kinnitas A , et ülekanne oli kooskõlastatud (21. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 20). Maakohtu otsusest jääb aga selgusetuks, mis ajal A. Kalmer kohtu hinnangul A ülekandest teada sai ja sellega nõustus – ühest küljest on maakohus tuginenud A ütlustele, teisalt aga sellele, et A. Kalmerile on hiljem saadetud e-kirju infoga kõnealuste ülekannete kohta. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus kaitsjatega, et ütluste käsitlus otsuses on napp ja ebakonkreetne ning kohus ei ole ütlusi sisuliselt analüüsinud. Maakohus on kõige pealt nimetanud tõendina, mis näitab, et A-l oli ülekande tegemiseks A. Kalmeri nõusolek, A ütlusi. Seejuures on maakohus rääkinud esmalt hoopis sellest, et A sõnul rääkis ta enne ülekande tegemist raamatupidaja ETga ning sellega haakuvad ET ütlused, et A tegi ülekande pärast seda, kui oli temalt küsinud, kui palju tal on bilansi järgi laenuintresse saada. Veel tõi kohus välja, et ET sõnul tehti siis, kui A tegi AGAL Invest OÜ asemel AGAL Kinnisvarad OÜ kontolt ülekanded, nõuete tasaarveldus. Ringkonnakohus nendib, et need ütlused – ei A ega ka ET omad – ei näita kuidagi A. Kalmeri nõusolekut ülekanneteks. A ütlustest nähtub üksnes väide, et ta teavitas plaanist ülekanne teha ETt, ET ütlustest, mida maakohus on nimetanud A omadega haakuvateks, ei ilmne tegelikult sedagi. ET ütluste kohaselt küsis A vaid seda, kui palju tal on laenuintresse saada (13. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 55). Tõsi küll pärast nimetatud ütluste käsitlemist on maakohus lisanud ka A väite, et A. Kalmer oli andnud ülekande tegemiseks nõusoleku ning oli teadlik, millisel põhjusel vastav ülekanne tehti. Ringkonnakohus peab aga nõustuma kaitsja M. Kairjaki apellatsioonis märgituga, et A ütlused on vastuolulised ja ebamäärased. Ringkonnakohus nendib, et prokurörile antud vastustes kinnitas A vaid seda, et A. Kalmer teadis ülekannetest ja need olid temaga kooskõlastatud, kuid prokuröri küsimustele antud vastused ei anna informatsiooni väidetava kooskõlastamise asjaolude kohta (21. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 20, 21). Kui kaitsja J. Tehver püüdis oma küsimustega täpsustada, kuidas A ülekanded A. Kalmeriga kooskõlastas, selgitas A, et nad rääkisid sellest, et talle on summad tasumata, ja tema ütles, et maksab ära AGAL Kinnisvara kontolt ning A. Kalmer vastas, et maksa. Samas jäi A võlgu vastuse küsimusele, millal see jutt toimus – ta väitis, et ei mäleta, ning vestlusi tasumata rahade teemal oli 10–15 korda (21. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 29, 30). Eelnevale tuleb lisada, et nt 36 000 euro suurust ülekannet ei suutnud A üldse meenutada (21. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 19, 20). Tulenevalt sellest, et vähemalt osaliselt ei mäleta A ülekannetega seotud asjaolusid üldse, osaliselt andis aga ebamääraseid ütlusi, ei pea ringkonnakohus tema kinnitust, et tal oli A. Kalmeri nõusolek, veenvaks. Mis puutub tunnistaja EA ütlustesse selle kohta, mida ET oli talle öelnud, siis KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole ütlused teiselt isikult kuuldu kohta tõendina kasutatavad, v.a samas sättes loetletud juhtudel. Maakohus ei ole ühelegi KrMS § 66 lg-s 2 1 nimetatud alusele viidanud ning ringkonnakohtu hinnangul neist ühtegi ei esine. Seega ei saa EA ütlustele ETlt kuuldu kohta tugineda. Mitmed maakohtu otsuses A. Kalmeri süüd kinnitavatena välja toodud tõendid näitavad kohtukolleegiumi hinnangul seda, et ta teadis tehtud ülekannetest hiljem, mitte aga seda, et ta oleks A plaanist teadnud varem ja andnud heakskiidu. See kehtib ET ütluste kohta, mille

kohaselt küsis ta A. Kalmerilt, kuidas toimunud ülekandeid raamatupidamises kajastada, ja A. Kalmer juhendas, et tuleb vähendada AGAL Invest OÜ ja AGAL Kinnisvarad OÜ vahelist laenusaldot. See, et A. Kalmer otsustas tagantjärele, kuidas ülekandeid raamatupidamises kajastada, ei näita, et need oleks tehtud A. Kalmeri nõusolekul. Seda, et A oleks A. Kalmerit enne ülekandeid informeerinud ja talt nõusolekut küsinud. Seda ei näita ka maakohtu otsuses mainitud e-kirjad, mis kajastavad tehtud ülekandeid. Eelnevast tulenevalt ei ole tuvastatav, et A. Kalmer oleks teadnud A kavatsusest AGAL Kinnisvarad OÜ arvelt raha üle kanda ja andnud selleks nõusoleku. Seetõttu ei ole tuvastatav ka see, et ta oleks esitanud teadvalt valeväite, et A tegi ülekanded salaja ning ilma äriühinguga seotud isikute teadmata ja nõusolekuta. Seega tuleb maakohtu otsus A. Kalmeri KarS § 319 lg 1 järgi süüdi tunnistamise osas tühistada ning mõista A. Kalmer KarS § 319 lg 1 järgi õigeks.

osaühingu juhatuse liikmeks, faktiliselt juhib äriühingut. St tegemist on sisuliselt juhatuse liikme funktsioonide täitmisega. Ka A. Kalmerit on praeguses menetluses käsitatud Tehnilise Ülevaatuse OÜ faktilise juhina just põhjusel, et ta jätkas äriühingu juhtimist pärast seda, kui tema volitused valitud juhatuse liikmena lõppesid. Riigikohus on leidnud kohtuasjas 3-2-1181-15 tehtud otsuses, et kui juhatuse liikme kohustusi faktiliselt täitva isiku ja äriühingu vahel pole sõlmitud lepingut juhatuse liikme kohustuste täitmiseks, võib tema tegevus olla käsitatav käsundita asjaajamisena. Seda, et A. Kalmeril oleks olnud sõlmitud Tehnilise Ülevaatuse OÜ-ga leping, millest tulenenuksid A. Kalmeri pädevus Tehnilise Ülevaatuse OÜ nimel tegutsemiseks, tuvastatud pole. Seega on ka praegusel juhul alust lähtuda käsundita asjaajamise regulatsioonist. VÕS § 1018 lg 1 p 2 kohaselt eeldab käsundita asjaajamine, et asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Sellega, et kohus määras äriühingule juhatuse asendusliikme ehk isiku, kelle pädevuses oli äriühingu juhtimine, langes ära senine asjaolu, millest tulenevalt sai äriühingu käsundita asjaajamise korras juhtimine vastata äriühingu tegelikule või eeldatavale tahtele. Nagu maakohtu otsuses märgitud, määras kohus juhatuse asendusliikme, olles tuvastanud, et äriühingul kehtivate volitustega juhatuse liiget pole. A. Kalmeri kaitsja väidet, et maakohtu määrus ei sisaldanud ühtegi alust, mis oleks sätestanud A. Kalmeri volituste lõppemise, sest juhatuse asendusliikme määramise eesmärk ei olnud senise faktilise juhi eemaldamine, vaid kehtivate volitustega juhatuse liikme registrisse kandmine, peab ringkonnakohus demagoogiliseks. Kui A. Kalmer tegutses faktilise ühingujuhina ehk tegutses käsundita asjaajamise korras, ei olnud tal sisuliselt mingit volitust, mis oleks saanud edasi kehtida. Tal oli käsundita asjaajamiseks põhjust üldse ainult seetõttu, et äriühingul puudus juhatus ja seega nõuetekohaselt valitud või määratud isik, kellel oleks olnud õigus äriühingut juhtida ja esindada. Sellega, et kohus määras juhatuse asendusliikme, läks äriühingu juhtimise ja esindamise pädevus viimase kätte; kuna kohtu määratud juhatuse asendusliige oli ainus juhatuse liige, oli äriühingu juhtimine ja esindamine täielikult tema pädevuses. Ringkonnakohus ei näe mingit õiguslikku alust selleks, et hoolimata juhatuse asendusliikme määramisest oleksid säilinud mingisugune õigus äriühingut esindada varasemal faktilisel ühingujuhil, kui sellised volitused ei olnud paika pandud selle isiku ja äriühingu vahel sõlmitud lepinguga. Nagu öeldud, sellise lepingu olemasolu tuvastatud pole. Mis puutub maakohtu otsuses märgitusse, et juhatuse asendusliikmeks määratud MK ütluste kohaselt ei soovinud ta igapäevast Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhtimist üle võtta, vaid tahtis, et lepitakse kokku, kuidas igapäevaseid rutiinseid tegevusi edasi sooritatakse, siis see ei näita, et A. Kalmeri n-ö faktilise ühingujuhi roll oleks automaatselt edasi kestnud. Vastupidi, maakohtu otsuseski kasutatud sõnastus näitab, et A. Kalmeri pädevus pidi olema kokkuleppe ehk äriühingu seadusliku esindaja MK ja A. Kalmeri vahelise lepingu küsimus. Seejuures nähtub maakohtu otsusest selgelt, et MK soov jätta äriühingu igapäevategevuse juhtimine A. Kalmerile ei hõlmanud A. Kalmeri õigust teha äriühingu internetipangas tehinguid. Seda näitab tõsiasi, et MK võttis 16. septembril 2021 ehk juhatuse asendusliikmeks saamisele järgnenud päeval A. Kalmerilt juurdepääsu Tehnilise Ülevaatuse OÜ pangakontodele. Teise asjaoluna, mis maakohtu hinnangul näitas, et Tehnilise Ülevaatuse OÜ vara, sh pangakontodel olevad rahalised vahendid, olid endiselt A. Kalmerile usaldatud, ongi maakohus toonud välja fakti, et A. Kalmeril oli juurdepääs Tehnilise Ülevaatuse OÜ pangakontole. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et faktilise juurdepääsu olemasolu ei näita isiku tegelikku pädevust pangakontol olevaid rahalisi vahendeid käsutada – vastav õigus

on isiku ja kontoomaniku vahelise õigussuhte küsimus. Panga arvelduskontol olev raha on käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Seega võib kontol olevate rahaliste vahenditega tehinguid teha isik ise (juriidilise isiku puhul seega tema seaduslik esindaja) või tema volitatud isik. Kui õigussuhte muutumise või lõppemise tulemusel kaotab isik õiguse konto omaniku vara käsutada, ei õigusta kontol olevate rahaliste vahendite käsutamist see, et tegelik juurdepääs kontole on säilinud. Ka Riigikohus on kinnitanud, et vara usaldamisega ei ole tegemist juhul, kui isikul on küll juurdepääs kontole, kuid selleks puudub tegelikult kontoomaniku luba (RKKKo 3-1-1-83-07, p 16). Kuna A. Kalmeril ei olnud hiljemalt hetkest, kui MKst sai Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse asendusliige, mingit sellist õiguslikku suhet, mis andnuks talle õiguse teha äriühingu varaga tehinguid, ei saa rääkida sellest, et äriühingu vara oleks olnud süüdistuses nimetatud ülekande tegemise ajal endiselt A. Kalmerile usaldatud, mistõttu ei saa A. Kalmeri tegu olla kvalifitseeritav omastamisena. Küll saab olla tegemist arvutikelmusega, millena on see kvalifitseeritud süüdistuses. KarS § 213 lg 1 kohaselt tähendab arvutikelmus teisele isikule varalise kahju tekitamist arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Tegutsemine ebaseaduslikult tähendab selle kuriteokoosseisu kontekstis tegutsemist just kontoomaniku tahte vastaselt, ilma tema nõusolekuta (RKKKo 3-1-1-83-07, p 13). Nagu eespool märgitud, sisenes A. Kalmer Tehnilise Ülevaatuse OÜ internetipanka ja tegi ülekande ARF OÜ-le olukorras, kus tal ei olnud õiguslikku alust Tehnilise Ülevaatuse OÜ internetipanga kasutamiseks, ka ei olnud tal selleks äriühingu asendusliikme nõusolekut. See tähendab, et A. Kalmer sisestas internetipanka sisenemist ja ülekannet võimaldavad andmed ebaseaduslikult. Sisuliselt eksitas A. Kalmer nende andmete sisestamisega arvutisüsteemi, andes mõista, et tal on õigus äriühingu nimel internetipanka kasutada – vastavalt pangaga sõlmitud lepingule on juriidilisest isikust kliendi kontole juurdepääs tema määratud isikutel, kuid pank eeldas, et isik, kes vastavaid juurdepääsuvõimalusi kasutades internetipanka siseneb, on kliendi volitatud isik. Kui isik siseneb internetipanka kontoomaniku loaga, on tegemist arvutikelmusega (KarS. Komm. § 213 änr 6). Maakohus on ka tuvastanud, et oma teoga tekitas A. Kalmer Tehnilise Ülevaatuse OÜ-le kahju, jättes ta ilma 220 000 eurost. Kaitsjad on väitnud vastu, et ülekande aluseks oli investeerimiskohustusega laenuleping. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus näidanud veenvalt ära, miks see väide ei ole veenev. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et leping on vormistatud tagantjärele, sest sellel on 10.03.2021 kuupäev, kuid dokumendi fail on koostatud 11. oktoobril 2021 (vt 10. oktoobri 2022 vaatlusprotokoll A. Kalmeri kasutuses olevast sülearvutist leitud failide kohta). Väited, et leping võis tegelikult varem olemas olla hoolimata sellest, et kõnealune fail on koostatud 11. oktoobril 2021, ei ole veenvad. Kuivõrd

justkui õigustaks ülekande tegemist igal ajahetkel – lepingu järgi pidi raha ülekanne tehtama, siis kui ARF OÜ, mida esindas A. Kalmer, esitab nõude. Sellega haakuvalt väärib tähelepanu maakohtu otsuses välja toodu, et ARF OÜ ostis väärtpabereid alles 6. oktoobril 2021 ning siiski vaid 20 000 euro väärtuses. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et tegelikku laenusuhet Tehnilise Ülevaatuse OÜ ja ARF OÜ vahel ei olnud ning A. Kalmer kandis 220 000 üle õigusliku aluseta. Sellega jättis ta Tehnilise Järelevalve OÜ 220 000 eurost ilma ja tekitas nii talle selles ulatuses kahju. Maakohus on tuvastanud, et A. Kalmer oli enne seda, kui ta internetipanka sisenes ja ülekande tegi, saanud kätte kohtumääruse, millega määrati Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse asendusliige. Seega teadis A. Kalmer, et äriühingu juhtimise ja esindamise õigus on nüüd kohtu määratud juhatuse asendusliikmel. Samuti teadis A. Kalmer seda, et Tehnilise Ülevaatuse OÜ ja ARF OÜ vahel ei ole õigussuhet, millest tulenevalt peaks Tehnilise Ülevaatuse OÜ ARF OÜ-le kandma üle 220 000 eurot – vastavat õigussuhet tõendav dokument on koostatud hiljem. See tähendab, et A. Kalmeri eesmärk oli saada varalist kasu raha ülekandmisega enda kontrolli all olevale äriühingule. Niisiis pani A. Kalmer teo toime kavatsetusega. Kuna A. Kalmerit on varem karistatud omastamise eest ning ta tekitas kahju suures ulatuses, vastab A. Kalmeri tegu KarS § 213 lg 2 p-dele 1 ja 3.

tegutsenud äriühingu faktilise juhina ja kes seega pidanuks lähtuma äriühingu huvidest (vastav kohustus tuleneb käsundita asjaajamise olemusest – VÕS § 1018 lg 1 kohaselt on käsundita asjaajamisega tegemist, kui isik teeb midagi teise isiku kasuks). Sellega haakub veel ka asjaolu, et A. Kalmer asus kuritegu toime panema kohe, kui oli saanud teada, et äriühingule on määratud juhatuse asendusliige, st oma teoga astus ta vastu ka kohtu otsustusele. Eelnevast tulenevalt jääb A. Kalmerile selle Tehnilise Ülevaatuse OÜ-lt ARF OÜ-le 220 000 euro ülekandmise eest mõistetud 1 aasta 8 kuu pikkune vangistus muutmata. A. Kalmeri kaitsja on heitnud maakohtule ette seda, et maakohus ei ole nõuetekohaselt põhistanud, miks ta karistab A. Kalmerit kõigi kuritegude eest vangistusega. Maakohus on karistusliigiks vangistuse valimist küll põhjendanud, kuid seda kõiki kuritegusid korraga käsitledes. Seejuures on maakohus põhjendanud karistusliigiks vangistuse valimist A. Kalmeri kuriteoepisoodide hulgaga, kuigi A. Kalmeri kuriteod koosnesid ühest episoodist. Kohtukolleegium nendib, et maakohus on tõesti kasutanud sõna episood kohtulahendites levinud, kuid paraku vales tähenduses. Episood on üksiksündmus mingist suuremast sündmuste sarjast. Seega saab episoodidest rääkida sama kuriteokoosseisu kontekstis ehk korduvuse puhul. Kui isik on pannud toime eri kuritegusid, ei ole õige rääkida mitmest kuriteoepisoodist, neid kuritegusid tuleb käsitada iseseisvate, eraldi tegudena. Ühtlasi tuleb nõustuda kaitsjaga selles, et eri kuritegude puhul ei ole õige karistusliigi valikul rääkida ühtsest süüst. See ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul aga, et karistusliigi valikul ei võiks võtta arvesse seda, kui isik mõistetakse sama otsusega süüdi mitmes kuriteos. Nii karistusmäära kui ka karistusliigi valikul tuleb arvestada KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga. Selle sätte kohaselt võetakse süü kõrval arvesse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Selle hindamisel on oluline see, kuidas paigutub kuritegu, mille eest isikut karistatakse, isiku üldisse käitumismustrisse. Kui viimane näitab, et isikul ongi kalduvus kuritegusid toime panna, räägib see pigem raskema karistuse kasuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see, et maakohus käsitles karistusliigi valiku küsimust kõigi kuritegude kohta korraga, toonud kaasa ebaõiget kohtuotsust. Arvestada tuleb, et KarS § 209 lg 2 p 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest oligi karistusena ette nähtud üksnes vangistus. Seejuures ei mõistnud maakohus selle teo eest raskeimat karistust. Raskeim karistus oli KarS § 201 lg 2 p-dele 1 ja 2 vastava kuriteo eest mõistetud 1 aasta 8 kuu pikkune vangistus. Nagu eespool märgitud, kvalifitseerib ringkonnakohus selle teo ümber, mille tulemuseks on see, et ka selle teo puhul on ainsaks ettenähtud karistusliigiks vangistus. Seejuures peab ka ringkonnakohus 1 aasta 8 kuu pikkust vangistust A. Kalmeri kuriteo eest kohaseks karistuseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et see, kui osade kuritegude puhul tuleb isikut karistada vangistusega, mõjutab hinnangut ka sellele, milline karistusliik valida teiste kuritegude puhul. Kohtukolleegium leiab, et see, et liitkaristuse mõistmise juurde saab asuda alles pärast üksikkaristuste mõistmist, ei tähenda, et mitme kuriteo eest üksikkaristusi mõistes ei peaks silmas pidada, et lõpuks tuleb mõista liitkaristus. Kui kohus seda ei teeks, võiks see raskendada isiku süüle ja preventiivsetele eesmärkidele vastava liitkaristuse mõistmist. Otsesõnu välja öelduna tähendab see, et kui osade tegude eest on nagunii vangistus kas ainus karistuse liik või vähemalt igal juhul põhjendatud, on see argument selle kasuks, et ka teiste

kuritegude puhul eelistada karistusliigina vangistust. Nimelt võib see, kui isikule mõistetakse eri kuritegude eest eri liiki põhikaristused, võib raskendada talle sobiva liitkaristuse mõistmist, kuna KarS § 64 lg 2 puhul viiakse eri liiki põhikaristused täide eraldi (mis tähendab, et karistused viiakse täide täies ulatuses), samas kui samaliigiliste põhikaristuste puhul on võimalik liitkaristuse mõistmine nii, et karistusi ei liideta täies ulatuses. Ka praegusel juhul suurendas maakohus liitkaristust mõistes raskeimat karistust vaid kahe kuu võrra, samas kui kergemate karistuste kogusumma oli 2 aastat 4 kuud vangistust. Maakohus mõistis A. Kalmeri süüdi KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2, § 319 lg 1, § 121 lg 1 ja § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Ringkonnakohus mõistab A. Kalmeri KarS § 319 lg 1 järgi õigeks, kvalifitseerib aga maakohtu otsuses KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud teo ümber KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja3 järgi. See tähendab, et A. Kalmer jääb ringkonnakohtu otsuse järgi süüdi kolmes kuriteos, millest kahe puhul on ainsaks karistusliigiks vangistus. Need on ka teod, mille eest on A. Kalmerile mõistetud raskemad karistused. Ringkonnakohus leiab, et juba nende kahe karistuse – 1 aasta 8 kuu pikkuse ja 1-aastase vangistuse – liitmisel on kohus õigustatud mõistma liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Kui kohus kohaldaks A. Kalmeri kolmanda, KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest rahalist karistust, raskendaks see A. Kalmeri olukorda, mis ei ole kaitsja apellatsiooni alusel mõeldav. Kohtukolleegium ei jaga kaitsja seisukohta, et A. Kalmeri karistusi tuleks kergendada selle tõttu, et menetlus on kestnud kaua – arvestades seda, et A. Kalmerit on esitatud süüdistus mitmes kuriteos, ei ole menetlus kestnud ringkonnakohtu hinnangul kaua. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu mõistetud üksikkaristused ja ka liitkaristused muutmata.

toime pandud tahtliku kuriteo puhul karistus elektroonilist valvet kohaldades tingimisi täitmisele pööramata, on selge, et kohtul peab olema selleks mingi põhjus – peab olema mingi asjaolu, mis muudab kohtu hinnangul karistuse täitmisele pööramise põhjendamatuks ja/või ebaõiglaseks. See tuleb ringkonnakohtu arusaamist mööda kõne alla eeskätt juhtudel, kui esinevad mingid isiku süüd vähendavad asjaolud ja/või asjaolud, et see katseajal toimepandud tegu ei näita, et isik võiks jätkata kuritegude toime panemist. Kui uus süüdimõistev otsus hõlmab mitut kuritegu, on sellisest olukorrast aga raske rääkida.

esitatud varem. PankrS § 43 lg 2 näeb ette, et pankroti väljakuulutamine ei too kaasa kriminaalmenetluses esitatud konfiskeerimise või selle asendamise määramise otsustamise nõude läbi vaatamata jätmist. Kuna Tartu Maakohtu 4. oktoobri 2024 määrus, millega kinnitati pankrotimenetluses võlausaldajate lõplik nimekiri, ei ole – nagu apellatsiooniski märgitud – jõustunud, ei saa seda praeguses menetluses arvesse võtta. Sellest tulenevalt ei ole alust kohaldada ka KarS § 83 1 lg-t 3. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse konfiskeerimist puudutavas osas muutmata.

Kohtukolleegium möönab aga, et kaitsjate kaitseaktid on tõendeid puudutavas osas suuresti kattuvad, mistõttu on põhjendatud KrMS § 175 lg 2 kohaldamine ehk ühe kaitsja mõistliku õigusabitasu hüvitamine. Kohtukolleegium märgib aga, et see ei tähenda ühe või teise arve täies ulatuses kõrvale jätmist, vaid hinnangu andmist, milline oleks ühe kaitsja mõistlik töömaht. Sellega seoses tuleb aga pöörata tähelepanu sellele, et samal ajal, kui prokurör on taotlenud mõistlikuks loetava õigusabikulu vähendamist, on kaitsjad, kes ei taotle küll mõistlikuks loetava menetluskulu suuruse muutmist, taotlevad süüdistatavale õigusabikulu hüvitamist suuremas ulatuses seoses tema õigeks mõistmisega. Ringkonnakohus mõistabki A. Kalmeri ühes süüdistuses õigeks. Seegi, millises ulatuses toob see kaasa süüdistatavale hüvitatava õigusabikulu suurenemise, on kohtu hinnata. Olukorras, kus ühest küljest oleks põhjendatud maakohtu tuvastatud mõistliku õigusabikulu summa vähendamine, teisalt aga sellest maakohtuga võrreldes suurema osa süüdistatavale hüvitamine, leiab ringkonnakohus, et kokkuvõttes tuleb maakohtu otsusega süüdistatava kasuks välja mõistetud õigusabikulu jätta muutmata.

ringkonnakohtule (kestus kokku 32 h), teiste apellatsioonide ja M. Kairjaki seisukohaga tutvumine, täiendavate seisukohtade esitamise vajaduse hindamine (kestus 1 h), kirjaliku seisukoha ja kaitsjatasu hüvitamise taotluse koostamine (kestus 45 min) ja prokuratuuri 27. märtsi 2025 seisukohtadele vastuse koostamine (kestus 4 h 30 min). Tasu suuruse ja kaitsja tööle kulunud aja alusel kujuneb kaitsja keskmiseks tunnitasuks 200 eurot pluss käibemaks. Mõlemad kaitsjad on esitanud õigusabikulu tasumise kohustust tõendavad arved koos teenuse spetsifikatsiooniga. Seoses kaitsjate taotlusega tuleb arvestada, et KrMS § 175 lg 2 näeb ette, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Praegusel juhul on kaitsjad teinud ringkonnakohtu hinnangul dubleerivat tööd – mõlemad on teineteisest sõltumatult esitanud apellatsioonid ja esitanud vastuväiteid teistele apellatsioonimenetluse pooltele, st tegemist ei ole olukorraga, kus oleks tuvastatav selge ülesannete jaotus kaitsjate vahel. Ringkonnakohtu hinnangul näitavad õigusabikulu ja kaitsjate märgitud õigusabi maht, et mõlemad kaitsjad on osutanud apellatsioonimenetluses õigusabi võrreldavad mahus. Kuna kaitsjate töö ei täiendanud teineteist, vaid süüdistatav kasutas apellatsioonimenetluses kahe n-ö konkureerivalt õigusabi osutava kaitsja abi, ei ole alust lugeda menetluskulude hulka mõlema kaitsja osutatud õigusabi kulu. Kohtukolleegium leiab, et kuna kaitsjate töö oli võrreldav, ei ole alust määrata, kummale kaitsja osutatud õigusabi millises osas hüvitatakse, vaid mõistlikuks õigusabikuluks tuleb lugeda n-ö keskmise kaitsja töö. Selleks loeb ringkonnakohus (11 525+9333=)10 429 eurot. Kuna Riigikohtu praktika kohaselt tuleb juhul, kui ka kaitsja on esitanud apellatsiooni, arvestada apellatsioonimenetluse mõistliku õigusabikulu suuruse ulatuse hindamisel sedagi, mis ulatuses on apellatsioon rahuldatud. Ringkonnakohus rahuldas kaitsjate apellatsioonid vaid ühe süüdistuse osas. See ei tähenda aga, et apellatsioone oleks alust ülejäänud osas alust lugeda täielikult põhjendamatuks. Sellele lisaks tuleb arvestada, et lisaks apellatsiooni esitamise kulule tekitas kulu ka apellatsioonidele vastamine. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus mõistlikuks õigusabikuluks, mis tuleb A. Kalmerile õigusabikulu hüvitamiseks mõista välja 7000 eurot.

Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.05.2026 otsusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.