Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

tekkimist kohapeal. Lisaks ülaltoodud tervisekahjustusele põhjustasid Elari Ehrlich ja R.M J. P.le tervisekahjustused ninaluude lahtise killustunud murru näol, nahaaluste verevalumite põrutushaavade, nahamarrastuste ja pehmete kudede turse näol pea piirkonnas, verevalumite näol mõlema silma sidekestadel; nahaaluste verevalumite ja nahamarrastuste näol kaelal, verevalumi näol kaela vasakul pool pehmetes kudedes; parempoolse kaheksanda roide murru näol koos verevalumitega ümbritsevates pehmetes kudedes, peensoole mitteläbistava rebendi ning verevalumite näol alaneva käärsoole kinnistil; verevalumi näol vasakul pool kõhukelmel, nahaaluse verevalumi ja nahamarrastuse näol kehatüvel ning nahaluste verevalumite, nahamarrastuste ja põrutushaavade näol suguelundite piirkonnas. Elari Erlich pekstes ohvrit tugevate jalalöökidega korduvalt kergeimalt haavatavasse kehaossa - pea piirkonda, panid tapmise toime piinaval viisil. 3.3 KarS § 263 p 1 ja 4 järgi tunnistati E. Ehrlich ja R.M süüdi selles, et nad 04.09.2007.a kella 00.00-00.30 vahelisel ajal, vahetult pärast M. M. peksmist, Xxxxx xxxxxx, Xxxxxx xx mahajäetud majaosas, teisel korrusel, ruumis kuhu on vaba juurdepääs kolmandatel isikutel, tungisid R. P. tuttava naisterahva juuresolekul, ilma põhjuseta kallale R. P.le. Kallaletungi käigus lõi alaealine Elari Ehrlich pikali olevat R. P. vähemalt kolmel korral jalgadega pea ja ülakeha piirkonda ning samal ajal lõi R.M pikali olevat R. P. vähemalt kolmel korral, jalgadega pea ja ülakeha piirkonda. Peksmisega tekitati R. P. füüsilist valu ja lühiajalisi tervisekahjustusi nahamarrastuste ja pehmete kudede turse näol pea piirkonnas ning nahaaluste verevalumite näol mõlema ülajäseme ja vasaku alajäseme piirkonnas ja nahakriimustuste näol paremal ülajäsemel; 3.4 Et nad 04.09.2007.a kella 00.00-00.30 vahelisel ajal samas mahajäetud majaosas esimesel korrusel, ruumis kuhu on vaba juurdepääs kolmandatel isikutel, tungisid ilma põhjuseta kallale A. G. ja L. Õ.. Kallaletungi käigus lõi R.M pikali olevat L. Õ. vähemalt kolmel korral jalaga pea ja ülakeha piirkonda, põhjustades peksmisega L. Õ. füüsilist valu ja lühiajalisi tervisekahjustusi nahamarrastuste, nahaaluse verevalumi, pehmete kudede turse ja põrutushaava näol näo piirkonnas ning samal ajal lõi alaealine Elari Ehrlich L. Õ. appi minna tahtnud A. G. ühe korra rusikaga näo piirkonda nii, et A. G. kaotas tasakaalu ja kukkus, löömisega tekitas Elari Ehrlic A. G. füüsilist valu. Kui A. G. jooksis Xxxxx xxxxxx Xxxxxx xx mahajäetud majaosa hoovi jätkasid Elari Ehrlich ja R.M A. G.e peksmist. Esmalt lõi Elari Ehrlich A. G. vähemalt kahel korral jalaga rindkere piirkonda, seejärel lõi R.M , Xxxxxx xx hoovis, maast leitud puust kaikaga, A. G. vähemalt kahel korral rindkere piirkonda ja ühe korra peapiirkonda nii, et kaigas pähe lüües murdus ning seejärel lõi Elari Ehrlich A. G. veel vähemalt kahel korral jalaga näo piirkonda. A. G.e peksmine lõpetati peksmist juhuslikult pealt kuulnud inimese sekkumise tõttu. Peksmisega tekitati A. G. lühiajalisi tervisekahjustusi nahamarrastuste, nahaaluste verevalumite, pehmete kudede turse ning põrutushaava näol näo piirkonnas, vasaku esimese ülahamba vigastuse ja nahaaluste verevalumite, nahaaluste kriimustuste näol seljal ja nahaaluste verevalumite näol paremal ülajäsemel. E. Ehrlich ja R.M näitasid oma teoga ilmset lugupidamatust ühiskonnas aktsepteeritud heade kommete, tavade ja normidega kinnitatud inimestevahelise suhtlemise reeglite vastu. 3.5 Peale selle tunnistati E. Ehrlich KarS § 22 lg 3 ja § 121 järgi selles, et ta 07.12.2007.a kella 02.25 ajal Pärnu linnas Pikk 18 asuva Pärnu politseiosakonna arestimaja kinnipidamiskambris nr 4 hoidis voodis kõhuli olevat alaealist T. K. kinni, surudes padjaga kannatanu pead vastu voodit. Samal ajal lõikas alaealine S. V. plastmassist sakilise teraga

noaga alaealise T. K. paremat käsivart umbes ühe minuti jooksul rohkem kui ühel korral, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi parema käsivarre pindmiste haavade näol.

APELLATSIOONIDE SISU

4.6 Maakohus ei andnud hinnangut ka sellele, et kannatanute surm võis olla saabunud osaliselt sellest, et nad olid ise oma organismi viinud äärmuslikku seisundisse, süüdistatavad ei olnud aga võimelised seda seisundit hindama. 4.7 Kohus, hinnates süüdistatavate tegusid R. P., L. Õ. ja A. G. suhtes, leidis, et tegemist on ühiskonnas aktsepteeritud heade kommete, tavade ja normidega kinnitatud inimeste vahelise suhtlemise reeglitesse lugupidamatu suhtumisega, kuid ei hinnanud kaitsjate poolt esitatud seisukohta sellest, et süüdistatavate käitumine oli KarS § 263 p 1, 4 järgi hinnatud kuritegude kannatanute suhtes äravahetamiseni sarnane tegudega M. M. ja J. P. suhtes. Kaitsja leiab, et R.M käitus kõikidel juhtudel ühtse tahtlusega ja see oli suunatud avaliku korra rikkumisele. Sellise ettekujutuse sai ta eeskätt varasemast kogemusest, kuid enamat ei võimaldanud ka tema ettevalmistus eluks ja tema ühiskondlike normidega adapteerumise võime. 4.7 Kaitsja on seisukohal, et ka kohtupsühhiaatria eksperdid ei viinud läbi uurimust R.M-i suhtes osas, mis puudutab tema arenguastet ja võimalikku adapteerumist ühiskonnas. Kohus uut ekspertiisi ei määranud ja vastavat küsimust eksperdile ei esitatud. Kaitsja leiab, et kuigi eksperdid vastasid, et R.M on psüühiliselt terve, ei ole see vastus adekvaatne. Kaitsja taotles 12.02.2009.a uue ekspertiisi määramist, kuid see taotlus jäi tähelepanuta. Selles osas ei pöördunud kohus ka kohtumenetluse poolte arvamuse saamiseks. Tegemist oli kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Nimetatud normide rikkumine viis aga selleni, et R.M mõisteti süüdi KarS § 114 p 1 ja 4 järgi, kuigi oli alust kvalifitseerida tema käitumine KarS § 118 ja 117 järgi kogumina (Riigikohtu 20.11.2007.a otsus nr 3-1-1-77-07). Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. 4.8 R.M-ile mõistetud karistusse puutuvalt leiab kaitsja, et maakohus on KarS §-s 56 sätestatut arvestanud, kuid üksnes sellisel juhul, kui pidada KarS § 114 p 1 ja 4 järgi süüdimõistmist põhjendatuks. R.M-i tegude õiguslik ümberhindamine peaks aga tooma kaasa ka karistusmäärade ümberhindamise. Tähelepanuta ei saa jätta, et R.M on puhtsüdamlikult kahetsenud. Kaitsja leiab veel, et vajaliku hinnanguta on jäänud R.M-i tervislik seisund. Kuigi kohus on väitnud, et R.M adus oma tegude tagajärgi, ei saa kaitsja arvates selles olla täielikult kindel. Vastav eksperthinnang jäi saamata. R.M-i karistus ei tohiks ületada 7 aastat.

5.3 Tõendite hindamisega seoses tsiteerib kaitsja Riigikohtu otsuseid 3-1-1-94-04; 3-1-1-11697; 3-1-1-85-00; 3-1-1-74-05 ning leiab, et kannatanu ütlused ei ole eluliselt usutavad. Maakohtu otsusest ei nähtu aga, et kohus oleks tõendeid kogumis hinnanud, puudub veenev põhjendus, tõendeid on käsitletud pealiskaudselt. 5.4 Eelnevast järeldab apellant, et kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust – KrMS §des 61 lg 2, 312 p 1, 2 ja 338 p 1 sätestatut. Kohus ei ole ka kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks tõlgendanud. Kannatanu ütlused tekitavad E. Ehrlichi suhtes vaid alusetuid kahtlusi. E. Ehrlich tuleb selles kuriteos õigeks mõista. 5.5 Elari Ehrlichi süüdimõistmine KarS § 114 p 1, 4 järgi. 5.6 Kaitsja möönab põhjusliku seose olemasolu süüdistatavate käitumise ja saabunud tagajärje ehk kannatanute surma vahel, kuid surma põhjustamine ei ole alati kvalifitseeritav mõrvana. Kaitsja on seisukohal, et kohus tuvastas kuriteo subjektiivse külje ebaõigesti. 5.7 Kaitsja arvates ei ole kohtuotsust lugedes võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist osas, milline oli siis E. Ehrlichi ettekujutus toimepandavast teost ja saabuvast tagajärjest ning millistel tõenditel kohtu siseveendumus põhineb. Puuduvad kohtu põhjendused subjektiivse külje osas ning seda arusaamatum on kohtu väide, et sellega kohus välistab süüdistatavate tegude kvalifitseerimise KarS § 118 ja 117 järgi. Põhjenduste puudumine on aga KrMS lg 1 p 7 kohaselt oluline kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumine. 5.8 Edasi viitab apellant KarS § 16 lg 4 ja 18 lg 2, tsiteerib Riigikohtu otsuseid nr 3-1-1-7707; 3-1-1-128-06; 3-1-1-142-05; 3-1-1-4-08 ja 3-1-1-16-05 ning leiab, et subjektiivse külje tuvastamisel käesoleval juhul tuleb järgmisi asjaolusid arvestada. 5.9 Süüdistatavad väidavad ühetaoliselt, et neil puudus mistahes eesmärk ja teadmine, mida nad kavatsevad XXXXXX XX majas teha, puudus kavatsus ka kedagi peksta, ammugi kedagi tappa. Nad lihtsalt peksid, ilma igasuguse põhjuseta. Kaitsja hinnangul nähtub sellisest käitumisest ilmne mitteadekvaatsus. Arvestades süüdistatavate joovet, oli tegemist ka joobest tingitud pidurdamatusega ja konfliktsusega. Need asjaolud viitavad pigem süüdistatavate tahtlusele KarS § 263 lg 1 tähenduses. 5.10 Süüdistatavad kinnitavad, et kõikide kannatanute (sealhulgas Õ., G. ja P.) löömine oli sarnane tugevuselt ja intensiivsuselt. Täpset löökide arvu ei ole tuvastatud, ka hoones viibimise aeg on oletuslik. Ekspertiisiaktidest nähtuvalt on aga kõikide kannatanute puhul tervisekahjustused saadud tömbi vägivalla toimel, löökidest kõvade tömpide esemetega, seega sisuliselt identsel viisil. Tegutsedes identsel viisil, said kolm isikut vaid kergeid kehavigastusi. E. Ehrlichile oli teada, et inimesed lahkusid (P. ja G.). Seega ei olnud E. Ehrlichil põhjust tõsikindlalt arvata, et 2 isikut said eluohtlikke vigastusi. Seega eksisteerisid E. Ehrlichi poolt äratuntud, vahetult sündmuskohal tajutud asjaolud, mis lubasid tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes, st oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale – ei saabu. Eelnevat arvestades leiab kaitsja, et puudub mõistlik alus arvata, et osade kannatanute suhtes tegutsesid süüdistatavad erineva tahtlusega. 5.11 Oluline on, et E. Ehrlich kinnitas, et sai surmast teada TV kaudu, alles siis hakkas mõtlema, et see võib olla peksmise tagajärg. Tunnistaja P. sõnul rääkinud talle E. Ehrlich, et

kedagi ära ei tapetud, lihtsalt peksmas käis. Kaitsja leiab, et E. Ehrlich on põhjustanud kannatanute M. M. ja J. P. surma ettevaatamatusest – so kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes. Kuivõrd ta tekitas kannatanutel J. P.l ja M. M.l vahetult eluohtliku tervisekahjustuse, vastab E. Ehrlichi tahtlus KarS § 118 p-s 1 sätestatud tagajärje tekitamisele. Tema käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 117 ja 118 p 1 järgi kogumis. 5.12 Apellant leiab, et E. Ehrlichile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja tema isikule. Kaitsja viitab Riigikohtu otsustele 3-1-1-76-07; 3-1-1-14-06 ja 3-1-1-99-06 jt ning leiab, et E. Ehrlichi poolt toimepandud tegu ei ole ka tema enda jaoks tavapärane käitumine. Ka kriminaalhooldaja kinnitas, et E. Ehrlichi puhul ei ole kujunenud välja kuritegelikku käitumismustrit ja tema hinnangul pani E. Ehrlich kuriteod toime nooruse rumalusest ja juhuse tahtel. E. Ehrlichi vaimse ja kõlbelise arengu taset tema uurinud ei ole. Kaitsja leiab, et E. Ehrlichile tuleb mõista karistus, mis jääb sanktsiooni keskmisest määrast allapoole. 5.13 Peale selle märgib kaitsja, et taotles täiendava kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi korraldamist, kuivõrd eksperdiarvamuses ei kajastunud asjaolusid, mis iseloomustaksid E. Ehrlichi arengut ja sotsiaalset adaptsiooni. Kohus jättis taotluse rahuldamata. Kaitsja on seisukohal, et sellega rikkus kohus Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-43-06 antud juhiseid alaealiste süüdistusasjade arutamisel ja menetlemisel. Kuigi eksperdid A. E. ja T. K. olid kohtus üle kuulatud, ei saanud nad anda vastust küsimustele E. Ehrlichi vaimse, kõlbelise arengu ja tema sotsialiseerituse taseme kohta, sest sellesisulist küsimust ekspertiisimääruses menetleja ekspertidele ei esitanud. Kaitsja osundab siinjuures Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-63-06 ning rõhutab, et kuivõrd eksperdid ei ole andnud arvamust E. Ehrlichi vaimse- ja kõlbelise arengu ning sotsialiseerituse taseme kohta, puudus alus ka nende isikute ülekuulamiseks nimetatud küsimuste osas ning nende ütluste kasutamiseks tõendina kohtuotsuse tegemisel.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

6.1 Prokurör leidis, et apellatsioonid on põhjendamatud ega tugine maakohtus tuvastatud faktilistele asjaoludele, kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik, selle tühistamiseks puudub alus. 6.2 Süüdistatavad ja nende kaitsjad toetasid apellatsioone, taotlesid kohtuotsuse tühistamist osas, millega süüdistatavad KarS § 114 p 1, 4 järgi süüdi tunnistati ning uue otsusega süüdistatavate süüditunnistamist KarS § 118 ja 117 järgi. Peale selle taotlesid E. Ehrlich ja tema kaitsja KarS § 22 lg 3 – 121 järgi õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8.1 Kohtukolleegium märgib, et Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-109-01 väljendatud seisukoha kohaselt tuleb lugeda kannatanu nõusolekut iseseisvaks õigusvastasust välistavaks asjaoluks, kuid käesolevas süüdistusasjas on maakohus leidnud põhjendatult, et E. Ehrlichi väited, nagu oleks vägivald T. K. suhtes toime pandud viimase enda palvel, ei ole tõendeid kogumis hinnates tuvastamist leidnud. 8.2 Kaitsja on esitanud küll apellatsioonis ulatusliku analüüsi kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ja süüdistatava ütlustest, kuid kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et ütlusi tuleb hinnata tervikuna, jätmata kõrvale osa neis sisalduvast teabest. Nii ongi kaitsja jätnud viitamata kannatanu T. K. ütluste sellele osale, milles kannatanu selgitab, et tal oli juba sama päeva hommikul S. V.ga tüli, mille käigus S. V. teda lõi, see tüli jäi lahendamata. Prokuröri küsimusele „miks nad räägivad, et te ise tahtsite seda“, on T. K. vastanud, et ilmselt selle tüli pärast. T. K. on kinnitanud, et ta ei taotlenud haiglasse minekut ega soovinud enda lõikamist, vajaliku ravi sai ta kambris olles /IV kd tl 100-101/. 8.3 Apellatsioonis ei viidata ka arestimaja velskri V. M. ütlustele, millest nähtuvalt andis ta T. K.le arstiabi kui viimase käsi katki oli, T. K. kinnitanud talle, et kätt lõiguti tema tahte vastaselt /IV kd tl 104/. Mis puutub tunnistaja A. O. ütlustesse, siis neist tuleneb, et tunnistaja (arestimaja valvur, kes kambrisse esimesena sisenes) ei tajunud kannatanupoolset nõusolekut enda vigastamiseks /IV tl 103/. Ka ei viita tunnistaja V. J. ütlused vähimalgi määral asjaolule, et T. K. käe vigastamine oleks tema enda palvel toimunud /IV kd tl 104/. 8.4 Kaitsja väide, nagu puudunuks S. V.l (kinnitas kohtuistungil T. K. nõusolekut enda vigastamiseks) igasugune motiiv valetamiseks, ei ole kohtukolleegiumi arvates kuigi tõsiseltvõetav. Muuhulgas on S. V. siiski kohtus kinnitanud, et oli sõber rohkem E. Ehrlichiga /IV tl 97/. Seega ei vasta apellandi väide, et S. V., kes on T. K. vigastamise eest juba süüdi mõistetud, ei ole mingi E. Ehrlichi sõber vaid tavaline kambrikaaslane, kooskõlas kohtuistungil tuvastatuga. 8.5 Kaitsja viide Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-94-04 (milles väljendatud seisukoha kohaselt situatsioonides, kus on ainult n.ö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis) on vaieldamatult asjakohane. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et maakohus on kõiki argumente kogumis hinnanud ning kohtu järeldused on põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub prokuröri poolt oma vastuväidetes öelduga, et olukord, kus kaitsja ei soostu kohtu järeldustega, ei ole automaatselt samastatav kohtupoolse tõendite analüüsi puudumisega ega kohtu järelduste mittevastavusega kohtulikul uurimisel tuvastatuga. 8.6 Kohtukolleegium on seisukohal, et Maakohus tunnistas E. Ehrlichi põhjendatult KarS § 22 lg 3 – 121 järgi süüdi.

süüdistust puudutavas osas on taotluste ja sisu poolest enamjaolt kattuvad, käsitleb kohtukolleegium neid koos. 9.1 Mõlemad kaitsjad leiavad muuhulgas, et maakohtu otsuses puudub põhjendus ning kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Kohtukolleegium kaitsjatega ei nõustu ning osundab siinjuures Riigikohtu selgitustele KrMS § 339 lg 1 p 7 sisu ja mõtte kohta – kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-85-00; 3-1-1-47-04). Otsuses nr 31-1-43-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud, et eelnev tähendab sisuliselt seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole KrMS §-s 339 lg 1 p 7 sätestatut rikkunud. Kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, usaldusväärsust hinnanud, neid omavahel kaalunud ja kogumis hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium peab kaitsjate seisukohta silmas pidades vajalikuks rõhutada sedagi, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-1-03; 3-1-1-139-05). 9.2 R.M-i kaitsja on seisukohal, et maakohtul tulnuks KarS § 114 p 1, 4 subjektiivse külje tuvastamisel eelkõige süüdistatavate ütlustest lähtuda. E. Ehrlichi kaitsja rõhutab oma apellatsioonis samuti oma kaitsealuse poolt öeldut. Nii on R.M kinnitanud, et esimest ohvrit lõid nad mõlemad, mitte rohkem kui 2-3 korda, teist ohvrit lõid nad jalgadega näkku 24 korda /IV kd tl 127/. E. Ehrlichi sõnul lõi ta jalaga küll rohkem kui ühe korra ohvrile pea ja keha piirkonda, kuid mitte tunduvalt rohkem kui ühe korra, peksmine kestis vähe aega, umbes 10-20 sekundit, teist meest kolmandal korrusel lõi samuti umbes 4-5 korda kuni 20 sekundi vältel /IV kd tl 124-125/. 9.3 Kohtukolleegium on aga seisukohal, et M. M.l ja J. P.l tuvastatud vigastuste hulk ning sündmuskoha kirjeldusest ja fotodest nähtuv ei võimalda süüdistatavate poolt öeldut tõesena võtta ei löökide arvu ega peksmise kestuse osas. Kohtuistungil avaldati kohtuarstlik ekspertiisiakt koos fotodega M. M. kohta /I kd tl 85-96/. Aktist nähtuvalt on laiba välisuuringul loetletud kümneid ja kümneid vigastusi, neist rohkem kui 30 pea piirkonnas. Kohtuarstlikuks diagnoosiks on pea kinnine tömp trauma: peaajupõrutus, koldelised traumaatilised ämblik-võrkkestaalused verevalumid mõlema otsmikusagara, väikeaju ja vasakul pool suuraju poolkeradevahelise lõhe piirkonnas, difuusne kõvakelmealune verevalum, verevalumid kõõlustanul ja paremas oimulihases, põrutushaavad, nahaalused verevalumid, nahamarrastused-kriimustused ja pehmete kudede turse pea piirkonnas jne. Oluline on osundada siinjuures ka kohtuarstlikule ekspertiisiaktile J. P. kohta /I tl 56-65/. Laiba välisvaatlusel on sedastatud üle 50 vigastuse keha erinevates piirkondades, kuid tähele tuleb panna, et neist enamus pea piirkonnas (sealhulgas näiteks parema kulmu kohal lahti löödud nahalapp, nina deformeerunud, ninaseljal ulatuslik sakiliste servadega haav, millest paistavad killunenud ninaluud, peenise eespinnal verevalumitega sakiline nahahaav, mis annab allapoole pööratava lapi. Kohtuarstliku diagnoosi kohaselt oli tegemist liittraumaga – pea tömp trauma: peaajupõrutus, parempoolne kõvakelmealune verevalum (50 ml), verevalumid kõõlustanul, ninaluude lahtine killunenud murd, nahaalused verevalumid, põrutushaavad, nahamarrastused ja pehmete kudede turse pea piirkonnas, verevalumid

mõlema silma sidekestadel. Teiseks kaela ja kehatüve kinnine tömp trauma; peaajuturse: teisesed täppverevalumid ajutüves jne. Need eelpool üksnes osaliselt loetletud objektiivsed asjaolud andsid maakohtule põhjendatult aluse järeldada, et tegemist oli süstemaatilise ja eesmärgipärase inimese väärkohtlemisega ning et pekstes kannatanut rusikate ja jalgadega valimatult keha elutähtsatesse piirkondadesse, nagu pea, rindkere ja kõht, möönab isik mistahes tagajärje, sealhulgas kannatanu surma saabumist. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldused vastavuses ka Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadega. 9.4 Kuivõrd käesolevas süüdistusasjas on kaitsjad vaidlustanud kuriteo subjektiivse koosseisu, leides, et M. M. ja J. P. surma põhjustasid süüdistatavad ettevaatamatusest, siis kohtukolleegium peab vajalikuks osundada Riigikohtu otsusele 3-1-1-128-06, milles Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-142-05 - RT III, 2006, 8, 70). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev, st vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel analüüsida, kas kehavigastuse tekitamisel möönis teo toimepanija kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu (vt siinjuures ka Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-124-03 - RT III, 2003, 32, 328 tehtud otsuses märgitut). Otsuses nr 3-1-1-142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud (p 23). Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Lootus, et selline tagajärg - konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes. Samasugust seisukohta on Riigikohus avaldanud ka oma otsuses 3-1-1-4-08. Ka otsuses nr 3-1-1-124-03 on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud: "KarS §-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei

pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. 9.5 Käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud, et süüdistatavad ei löönud maaslamavaid kannatanuid M. M.t ja J. P.t mitte mõned korrad, vaid jätkuvalt ning just keha elutähtsatesse piirkondadesse, eelkõige pähe ja näkku, seega pidasid R.M ja E. Ehrlich võimalikuks, et saabub oht kannatanute elule (tahtluse intellektuaalne ehk teadmismoment) ning sisimas nad ka soostusid sellega (tahtluse voluntatiivne ehk tahtmisaspekt). Kannatanute vastupanuvõimetus oli selge mõlemale süüdistatavale, neile oli selge endi käitumise objektiivne ohtlikkus ning nende tegevus ei viita tõsimeelsele lootusele, et tagajärg ei saabu, nad möönsid mistahes tagajärje, sealhulgas surma saabumist. R.M-i ja E. Ehrlichi arengutasemest ja elukogemustest lähtudes, kujutasid nad ette põhjuslikku seost oma tegude ja saabunud tagajärje – M. M. ja J. P. surma vahel. Kohtukolleegium möönab, et süüdistatavad võisid küll loota surma mittesaabumisele, kuid rõhutada tuleb, et selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust silmas pidades adekvaatne, tõsimeelne ning toetuma konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses isiku poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud objektiivsed faktilised asjaolud – kannatanute vastupanuvõimetus, peksmise kestus, intensiivsus ja jõulisus ei anna alust väita, et R.M-il ja E. Ehrlichil olnuks põhjust adekvaatselt ja tõsimeelselt loota, et M. M. ja J. P. surm jääb saabumata. Süüdistatavate käitumine tõi kaasa nende poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning nende poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje – kannatanute surma. 9.6 Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus teo subjektiivse koosseisu õigesti tuvastanud, analüüsides objektiivse koosseisu asjaolusid, leidnud põhjendatult, et kannatanud mõrvati kaudse tahtlusega ning et tuvastatud tehioludele tuginevalt on välistatud süüdistatavate tegude kvalifitseerimine KarS § 118 ja 117 järgi, s.o surma ettevaatamatu põhjustamine tingituna kergemeelsusest või hooletusest. 9.7 E. Ehrlichi kaitsja viide Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-77-07 ei ole käesoleva süüdistusasja faktilisi asjaolusid silmas pidades asjakohane. Asjakohane ei ole kaitsja väide ka selle kohta, nagu ei saanuks R.M ja tema kaaslane kuidagi näha kannatanutel esinevate vigastuste arvu, neil ei olnud võimalik näha sündmuskohta sellisena, nagu see avanes menetlejatele. Kohtukolleegium osundab, et vigastuste paiknemine surnute kehal enamalt ülakehal ja peas, näitab, et süüdistatavad kannatanuid just pähe ja ülakehasse peksid (lisaks lihtsalt peksmisele lõi R.M jalaga kannatanule taldriku näkku). Seetõttu ei ole alust rääkida, nagu oleksid süüdistatavad tegutsenud pimeduses, möödaminnes ja juhuslikke hoope jagades. Tuleb märkida sedagi, et süüdistatavate endi sõnul näitasid nad telefonidega valgust, mis lisab nende tegudele vaid küünilisust. 9.8 R.M-i kaitsja arutlus sellest, et kannatanute surm võinuks olla välditav, kui maja teised asukad oleksid tegutsenud kiiresti ja kutsunud kiirabi, ei ole R.M-i süüdistusega seotud ega saa muuta tema tegudele antud õiguslikku hinnangut. Apellant heidab kohtule ette ka seda, et kohus ei ole andnud hinnangut kannatanute endi poolt eelnevalt ise oma organismi äärmuslikku seisundisse viimise kohta, mis võis osaliselt surma põhjustada. Kohtukolleegium märgib, et kohus on selle küsimuse lahendanud. Kohtuistungil üle kuulatud kohtuarst J. T. ei kinnitanud kaitsja kahtlusi /IV kd tl 121-123/. 9.9 Mis puutub E. Ehrlichi kaitsja väitesse, et süüdistatavatel puudus kavatsus kedagi tappa, et nad lihtsalt peksid, ilma igasuguse põhjuseta, siis kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada,

et maakohus ei tuvastanudki E. Ehrlichi otsest tahtlust ega kavatsust tappa. E. Ehrlich pani KarS § 114 p 1 ja 4 ettenähtud kuriteo toime kaudse tahtlusega. 9.10 R.M-i kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud ka KarS § 114 p 1, s.o mõrva piinava viisi. Kohtukolleegium osundab, et maakohus on piinava viisi tuvastanud kontrollitud tõenditele tuginedes ning kohtu järeldused on põhjendatud (lk 14). Kohtukolleegium märgib, et tapmine on piinav, kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Suure valu tekitamisele viitavad rohked vigastused ohvri kehal, mis ei suuda põhjustada kohest teadvusekaotust. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-125-96 osundanud samuti, et vähemalt 10-15 minuti vältel suurt valu põhjustanud paljude vigastuste tekitamine on piinav viis. Oma lahendis nr 3-1-1-106-97 selgitas Riigikohtu kriminaalkolleegium, et otsustamaks, kas tapmine rusika- ja jalalöökidega pandi toime piinaval viisil, tuleb arvestada löökide tugevust, hulka ja laadi, valutunde kestust jm tapmise toimepanemise viisi iseloomustavaid asjaolusid. Käesolevas süüdistusasjas ei ole kahtlust, et nii suure hulga vigastuste tekitamine, nagu seda tuvastati M. M. ja J. P. puhul, tõid kaasa suure valu enne kui saabus teadvusekadu ja järgnes surm. 9.11 Mõlemad apellandid heidavad kohtule ette kohtupsühhiaatria ekspertiisi puudulikkust, E. Ehrlichi kaitsja peab silmas just seda, et eksperdiarvamuses ei kajastunud asjaolusid, mis iseloomustaksid tema kaitsealuse arengut ja sotsiaalset adaptsiooni. R.M-i kaitsja väidab, et kohus jättis kaitsjate taotluse täiendava kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi määramiseks hoopis tähelepanuta. 9.12 Viimatimärgitud etteheide on eksitav, kuivõrd kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus on esitatud taotlust täiendava ekspertiisi määramiseks vaaginud, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ning jätnud kaitsjate taotluse rahuldamata, määranud aga ekspertide T. K.e ja A. E.i kohtuistungil ärakuulamise /IV tl 129/. 9.13 Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et Riigikohtu lahendites, millistele R.M-i kaitsja apellatsioonis oma kaitsealusele mõistetud karistust käsitlevas osas viitab, käsitletakse tõepoolest alaealistele karistuse, eriti vangistuse mõistmist, kuid need lahendid ei käsita alaealisi, kes on toime pannud mõrva. 9.14 Eksitavaid ja meelevaldseid järeldusi teevad aga kaitsjad Riigikohtu otsusest nr 3-1-143-06. Tsiteerides nimetatud otsuse üksikuid lõike, leiavad apellandid, et süüdistatavate suhtes tehtud kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisid on puudulikud ega anna vastust alaealise sotsialiseerituse kohta. Kohtukolleegium kaitsjatega ei nõustu. Nimetatud otsuses on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud, et vastavalt KrMS § 213 lg 4 tuleb alaealise kahtlustatava puhul teha kriminaalhooldusosakonna juhatajale ülesandeks määrata alaealisele kriminaalhooldaja ja koostada kohtueelne ettekanne. Otsuses märgitakse sedagi, et kohus peab tegema kindlaks, kas ja millisel määral on alaealised süüteo toimepanijad ühiskondlike normidega adapteerunud. Muuhulgas tuleb märkida, et Riigikohus ei heida selles lahendis läbiviidud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisile ette puudulikkust, vaid leiab, et ainuüksi ekspertiisist ei piisanud. 9.15 Käesolevas kriminaalasjas on E. Ehrlichile määratud kriminaalhooldaja ja koostatud kohtueelne ettekanne /IV tl 84-86/. Mõlema süüdistatava suhtes on läbi viidud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis /II kd tl 93-99 ja 189-193/. Maakohus on küsitlemiseks kohtuistungile kutsunud eksperdid A. E.i ja T. K.e ning kriminaalhooldaja.

9.16 Kriminaalhooldaja R. M. ütlustest nähtub, et E. Ehrlich on normaalne koolipoiss ja ei sugugi halvem või problemaatilisem kui teised koolipoisid /IV tl 141/. 9.17 Ekspert A. E.i selgitustest nähtub, et tõepoolest ei ole ekspertiisiaktis sotsiaalne adaptsioon eraldi välja toodud, kuid ekspertide arvamusel E. Ehrlichi vanuse kohta tema võime sotsialiseeruda on normaalne, tema intellektuaalse arengu tõttu on ta täiesti võimeline normaalselt sotsialiseeruma, kas ta seda realiseeris, see on teine probleem. Tõsi, et sõna sotsialiseeritus ei ole eriti välja toodud, kuid see tähendabki seda, et ta on psüühiliselt, emotsionaalselt normaalselt arenenud, see tähendabki seda, et ta on võimeline sotsialiseeruma. A. E. on ka kinnitanud, et R.M-i intellekt on normi piires, ei ole debiilsust, ei ole vaimse arengu pidurdumist /IV kd tl 142-145/. Ekspert T. K. on kohtuistungil arusaadavalt selgitanud, et inimene arengu käigus areneb, psüühika areneb, inimene õpib ära ka sotsiaalse suhtlemise ja sotsiaalselt aktsepteeritavad käitumisvormid, see on üks areng kõik. Ei ole sellist asja, et inimese sotsiaalne areng toimuks kuidagi ühtmoodi ja vaimne areng teistmoodi ja veel kõlbeline areng kolmandat moodi. See, kuidas inimene tegelikult sotsiaalsetes suhetes käitub, sõltub paljudest asjadest, aga psüühilise arengu taseme poolest ei ole tal mingeid takistusi teadlike valikute tegemiseks, oma käitumiseks sotsiaalsetes suhetes. Ekspert on selgitanud, et kõlbeline ja sotsiaalne areng on kõnekeelelised mõisted, arstidena tuleb tõdeda, et psüühikahäiret kui sellist isikutel ei ole /IV kd tl 145-146/. 9.18 Eelnevat silmas pidades on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-43-06 antud juhiseid järginud. Maakohus märgib põhjendatult, et alaealine E. Ehrlich ja R.M eristasid täiel määral lubatut ja keelatut ning adusid täielikult oma tegude tagajärgi. Kuriteos osalenud alaealine E. Ehrlich oli piisavalt iseseisev langetama omavastutuslikke otsuseid. Mis puutub veel ülalviidatud Riigikohtu otsuses antud juhistesse, siis kohtukolleegium peab vajalikuks selles öeldule osundada - kriminaalasja uuel menetlemisel peab kohus tegema kindlaks alaealiste kõlbelise ja vaimse arengu taseme. Seda ei tohi segi ajada kriminaalasja kohtueelses menetluses teostatud ambulatoorsete kohtupsühhiaatriliste kohtupsühholoogiliste kompleksekspertiisidega (kd 1, tlk 38 jj), milles on tegeldud vaid süüdivuse küsimusega KarS § 34 mõttes. Kohus peab tegema kindlaks, kas ja millisel määral on alaealised süüteo toimepanijad ühiskondlike normidega adapteerunud. 9.19 Eelnevast johtuvalt puudus maakohtul käesolevas kriminaalasjas igasugune vajadus täiendava kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi määramiseks, kohus andis süüdistatavate ühiskondlike normidega adapteerumise kohta hinnangu tuginedes nii kriminaalhooldaja kohtueelsele ettekandele kui kohtupsühhiaatria-psühholoogia eksperdiarvamustele. Samuti ei ole kohtukolleegiumi hinnangul eksperdid A. E. ja T. K. kohtuistungil selgitusi andes väljunud neile ekspertiisimääruses esitatud küsimuste piirest. Eksperdid on kohtuistungil piirdunud kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisiaktide selgitamisega ning tuleb märkida, et eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel on tõendiks KrMS § 63 lg 1 kohaselt. 9.20 Eeltoodut arvestades leiab kohtukolleegium, et E. Ehrlich ja R.M on põhjendatult KarS § 114 p 1, 4 järgi süüdi tunnistatud ning maakohus ei ole sealjuures rikkunud ei kriminaalmenetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. 9.21 Mis puutub süüdistatavatele mõistetud karistust, siis maakohus on KarS §-s 56 sätestatut järginud ja oma järeldusi piisaval määral põhjendanud. Arvestatud on nii R.M-i kui E. Ehrlichi noorust. Kohtukolleegium nõustub maakohtu motiivide ja seisukohtadega ega pea nende kordamist siinkohal vajalikuks.

9.22 Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 09. juuli 2009.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Malle Preimer

Meelika Aava

Igor Amann

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.