Kohtulahend

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

Maakohus tunnistas B.A süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi ja karistas 1 aasta 9 kuulise vangistusega, KrMS § 238 lg 2 kohaldamisega mõistis karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel mõistis liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges kantuks eelvangistuses viibitud 3 päeva ja karistuse kandmise alguseks luges 17.02.2009. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati ka R.Uttendorf, kuid tema osas ei ole otsust vaidlustatud.

APELLATSIOON:

Kaitsja palub kohtuotsus tühistada mõistetud 1 aasta ja 2 kuulise vangistuse osas ja uue otsusega mõista B.A-le oluliselt leebem karistus. Leiab, et B.A on ennast süüdi tunnistanud ja andnud kohtueelsest uurimisest alates igakülgseid ja tõeseid ütlusi toimunu kohta. Maakohtu otsuses toodud põhjendus ei vasta asja tehioludele. B.A-le on võimalik mõista lühimenetluse sätteid kohaldades vangistus mitte rohkem kui 6 kuud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Apellant –kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ja palus süüdistatavale leebema karistuse mõistmist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja mõistetud karistus põhjendatud ning kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega. Palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust.

KarS § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke Kohtukolleegium leiab, et maakohus on B.A-le karistuse mõistmisel arvestanud kõikide KarS § 56 ettenähtud ja ülaltoodud põhimõtetega. Karistust kergendava asjaoluna on kohus arvestanud tema puhtsüdamlikku kahetsust. KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid, millised maakohtu poolt jäeti ebaseaduslikult tähelepanuta apellatsioon ei sisalda. KarS § 58 ettenähtud karistust raskendavaid asjaolusid pole kohus tuvastanud ega neid ka arvestanud. Maakohus on põhistanud kooskõlas KarS § 56 lg-ga 2 ka kohtu veendumust miks ei ole B.A võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Esitatud apellatsioonis ei ole taotletud karistusliigi, vangistuse, muutmist, seega ei pea kohtukolleegium sellel aspektil vajalikuks peatuda. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb ette kuni viie aastase vangistuse. Kohus on mõistnud süüdlasele 1 aasta 9 kuulise vangistuse ning KrMS § 238 lg 2 alusel 1 aasta 2 kuulise vangistuse. Kaitsja apellatsioonis on leitud, et süüdlasele on võimalik mõista 6 kuuline vangistus. Kohtukolleegium leiab, et selline taotluse ei ole kooskõlas ei karistuse mõistmisel arvestatava süü suuruse ega ka süüdlase isikuga. Vaidlustatud kriminaalasjas on B.A süüdi tunnistanud seitsme varavastase kuriteo toimepanemises, osaliselt on tegemist grupilise ja ka sisetungimisega seotud kuritegudega, kusjuures kannatanutele on tekitatud vargustega märkimisväärset kahju. Kohtukolleegium leiab, et võttes ainuüksi arvesse toimepandud varguste rohkust, kuritegude toimepanemise tehiolusid ei ole kohtukolleegiumil alust hinnata maakohtu poolt mõistetud karistust ebaseaduslikuks või süü suurust mittearvestavaks. Arvestada tuleb karistuse mõistmisel ka süüdlase isikuga. B.A on varem kaheksal korral kriminaalkorras karistatud ja uued kuriteod on ta toime pannud temale määratud katseaja kestel. Seega on tegemist isikuga, kellele pole eelnevalt mõistetud karistused positiivset mõju avaldanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et B.A on valinud endale eluviisiks kuritegude toimepanemise ning kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on vangistuse tähtaeg kooskõlas ka süüdlase isikuga. Kuna tegemist oli katseajal toimepandud kuritegudega, mõistis maakohus seaduslikult liitkaristuse KarS § 65 lg 2 alusel ning seaduslik on ka KarS § 68 lg 1 kohaldamine. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel ebaõigesti materiaalõigust kohaldanud ning maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 08 oktoobri 2009 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA

JÜRI PAAP

PAAVO RANDMA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.