Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

J.M tunnistati süüdi KarS § 263 p 1, 4 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta ja 3 kuud vangistust, mida lühimenetluse tõttu ühe kolmandiku võrra vähendati ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (1 aasta 7 kuud ja 20 päeva) võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 5 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 23.09.2009.a. Karistusaja hulka arvestati 2 päeva eelvangistuses viibitud aega. J.M tunnistati süüdi selles, et ta 28.10.2007.a kella 22.00 paiku koos K. J., T. T., U. R. ja tuvastamata isikuga Tallinnas XXXXX XXX XX-XX korteris isikute grupis ja vägivallaga rikkus rahu ja avalikku korda, kasutades koos eelnimetatud isikutega A. G. suhtes füüsilist vägivalda, lüües teda maja ühiskoridoris ja 14. korteris käte ja jalgadega keha ja pea piirkonda. Kannatanul fikseeriti tursed näol ja pea piirkonnas ning nahaalused verevalumid külgedel ja seljal, marrastused ja verevalumid paremal küünarliigesel ja põlvel. Naabrid kutsusid politsei.

MAAKOHTU OTSUS

Maakohus leidis, et J.M-i süü KarS § 263 p 1, 4 järgi on tõendatud. Karistuse mõistmisel leidis, et kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, kuid märkis ära J.M-i aktiivset rolli kuriteo toimepanemisel ning asjaolu, et kuritegu on toime pandud katseajal, mis oli määratud seoses tingimisi enne tähtaega karistuse kandmiselt vabastamisega.

APELLATSIOONI SISU

J.M taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas. Taotluse põhjendused on järgmised. Päev enne vaidlusalust sündmust viibis tema elukaaslane J. P. seltskonnas koos A. G., kes üritas tema elukaaslasega viimase nõusolekuta seksuaalvahekorda astuda ning tekitas J. P.le tõsiseid vigastusi. Saanud järgmise päeva hommikul juhtunust teada, sattus apellant segadusse ning kättemaksusoovist pani toime talle süüksarvatud teo. Apellant palub arvestada, et teo toimepanemise hetkel oli ta meeltesegaduses. Ta on ennast süüdi tunnistanud, tõeseid ütlusi andnud ja avaldanud kogu menetluse vältel kahetsust. Alates 2007.a oktoobrist ei ole ta toime pannud uut kriminaalrikkumist, mis näitab tema üldist seadusekuulekust. Kooselust J. P.ga sündis 2009.a augustis tütar. Kinnitust on leidnud asjaolu, et ta töötas 2008.a algusest kuni kohtuotsuseni AS-s T., kuid kohus on otsuses ekslikult märkinud, et süüdistataval töökoht ja iseseisev sissetulek puuduvad.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et kuigi maakohus ei ole kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, mida J.M on väljendanud, kohtuotsusest tulenevalt arvestanud, ei anna apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Süüdistatav täpsustas oma apellatsiooni ning palus mitte arvestada selles märgitud asjaolu, nagu ta oleks kuriteo meeltesegaduses toime pannud, meeltesegadust tal ei esinenud, muus osas jäi apellatsiooni juurde ja taotles karistuse leevendamist kasvõi paari kuu võrra. Kaitsja toetas apellatsiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Kohtukolleegium möönab, et J.M on ennast süüdi tunnistanud ja kohtuistungil viimases sõnas kahetsust avaldanud, mida tulnuks kergendava asjaoluna karistuse mõistmisel arvestada, kuid leiab, et kergendava asjaolu tuvastamine ringkonnakohtus ei too automaatselt kaasa maakohtu poolt mõistetud karistuse tühistamist ja kergema karistuse mõistmist, kuivõrd KrMS § 340 lg 2 p 2 ja 3 kohaselt võib ringkonnakohus ka juhul, kui ta mõistab süüdistatava osas kuritegudes õigeks või kui ta tunnistab süüdistatava süüdi kergemas kuriteos, jätta karistuse muutmata. Kohtukolleegiumi hinnangul ei anna kergendava asjaolu tuvastamine käesoleval juhul alust J.M-ile mõistetud karistuse tühistamiseks. Apellatsioonis kirjeldatud asjaolud ei ole kohtukolleegiumi hinnangul samuti kuidagi süü suurust vähendavatena ja karistust kergendavatena arvestatavad. Maakohtus on tuvastatud, et J.M, saanud teada oma elukaaslasega juhtunust, organiseeris päeva jooksul kättemaksu, mis seisnes A. G. läbipeksmises J.M-i ja tema kutsutud kaaslaste poolt. Kättemaks ja omakohus ei ole aga kohtukolleegiumi hinnangul kuidagi J.M-i süü suurust vähendavaks asjaoluks, pigem vastupidi. Asjaolu, et süüdistataval elukaaslasega kooselust 2009.a augustis laps sündis, ei vähenda samuti mingilgi viisil toimepandud teo ebaõigust ega ole käsitatav kergendava asjaoluna KarS § 57 mõttes. J.M märgib apellatsioonis, et kohus on ebaõigesti pidanud teda töökohata ja iseseisva sissetulekuta isikuks. Prokuröri poolt kontrollitud andmete kohaselt töötas J.M tõepoolest AS-s T. kuni 2009.a augusti lõpuni, kuid kohtukolleegium märgib, et kuigi legaalse teenistuse omamine näitab J.M positiivsemas valguses, ei anna see asjaolu alust talle mõistetud karistust tühistada. Maakohus on J.M-ile karistuse mõistnud KarS §-s 56 sätestatut järgides, karistus on seega põhjendatud ja seaduslik. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.09.2009.a otsuse muutmata ja J.M-i apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.