Kohtulahend

selle kuriteo pani toime S. Neškov. Ta läks koos S. Neškoviga küllaltki pika tee ja tal oli aega S. Neškovi vaadata. - Süüdistatav A. Hvatov tunnistas, et S. Neškov rääkis talle ja K.K. , et kohtas baari „Obolon“ juures habemega S.B. , kellel on tema vanematega konflikt, tema vanemad on habemikule raha võlgu. Too oli purjus ja koos läksid XXX-XX majani. S. Neškov võttis noa ja hakkas noaga S.B. lööma, pärast rebis kannatanult kee. S. Neškov näitas seda keed, ta hoidis seda käes, mäletab, et see oli jäme massiivne kuldkee umbes 60 cm, punutis oli standartne, lukk harilik nagu jämedatel keedel, kuid katki, puudus fiksaator. S. Neškoviga tal olid sõbralikud suhted, seetõttu S. Neškov rääkis talle ja K.K. kallaletungist kannatanule ja tal ei ole põhjust S. Neškovi laimata. K.K. on tal ka sõbralikud suhted, kuid miks K.K. eitab jutuajamist tema ja S. Neškoviga, öelda ei oska. Kui nad olid baaris „Püramiid“, see oli kuu aega peale seda, kui S. Neškov rääkis neile kallaletungist S.B. le, siis kuulis ka oma tuttavalt A.R. , et S. Neškov tungis kallale S.B. le. Maakohus leiab, et A. Hvatovi ütlused ühtivad kannatanu S.B. ütlustega, kes osutas otseselt S. Neškovile kui isikule, kes pani kuriteo toime. A. Hvatovi ütlused ei ole vastukäivad, kuna mõlemad isikud (A. Hvatov ja S. Neškov) on süüdistatava staatuses ja KrMS § 68 lg 5 sätetega suhet ei ole. Asjaolu, et tunnistaja K.K. ei kinnitanud A. Hvatovi ütlusi, ei anna alust kahelda A. Hvatovi ütluste tõesuses, kuna K.K. on ka S. Neškovi sõber ja seetõttu tuleb tema ütlusi hinnata kriitiliselt. Kannatanu S.B. haiglas kohe pärast operatsiooni antud esialgsete ütluste ja S.B. hilisemate ütluste vahel on mõningad erinevused, kuid sellel on loogiline seletus. Esialgsed ütlused andis kannatanu haiglavoodis 26.12.2003 kella 11 paiku tilguti ja kõikvõimalike ravimite mõju all. Poja rasket seisundit kinnitas oma ütlustes ka tema ema tunnistaja V.B. . Pärast paranemist kannatanu hoomas sündmusi täpsemalt ja tema ütlused konkretiseerusid detailides. Samuti puuduvad alused mitte uskuda kannatanu ütlusi, kes ei olnud isiklikult S. Neškoviga tuttav. S. Neškovi äratundmine on läbi viidud vastavalt seadusele, kannatanu tundis kahtlustatava ära kindlalt ja tingimusteta. Kannatanu ütluste hindamisel kallaletungija kirjeldamisel näitas kannatanu tänavavalgustusele kohas, kus ta S. Neškoviga kohtus ja ta nägi isegi kallaletungija silmade värvi. Peale selle on S. Neškovi süü Bõstrovile noahaavade ja temalt kuldketi varguses tõendatud teiste tõenditega kogumis - äratundmise protokolli, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja asitõenditega, kannatanu kohtuarstliku ekspertiisiakti, tunnistajate V.B. , M.G. , N.M. , S.H. , V.V. ütlustega. Tunnistajate K.K. i ja A.R. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt seoses nende sõprussuhetega süüdistatava S. Neškoviga. - Tunnistaja V.B. ütluste kohaselt kuulis ta pojaga juhtunust 2003. a jõuluööl, kolmapäeval vastu neljapäeva. Poega nägi ta laupäeval ja poeg ütles, et talle tuli kallale väikest kasvu mustas riietuses inimene ja kinnitas talle, et tuleb otsida keed. Käis kiirabis, et küsida, kas pojal kee oli ja kuhu see kadus. Talle öeldi, et keed poja juures ei olnud, seda kinnitasid ka arstid, kes poja läbi vaatasid. Pärast äratundmist tuli poeg politseist ja ütles, et talle tuli kallale Neškovide poeg. - Tunnistaja M.G. ütluste kohaselt ostis ta 2005. a talvel A. Hvatovilt kuldkee. Keel oli katki luku tõkesti ja A. Hvatov müüs kee talle 8000 krooni eest. 2004. a suvel rääkis S.B. talle kallaletungist ja kuldkee vargusest, kuid keed ei kirjeldanud, seetõttu ei teadnud, et kee kuulub S.B. le ja andis selle pandimajja. S.B. aimas, kes talle kallale tuli, kuid ei teadnud, kuidas teda leida ja palus tunnistajalt abi. - Tunnistaja N.M. ütluste kohaselt töötab ta haigla vastuvõtuosakonnas medõena ja mäletab S.B. . Haiglasse toomisel kannatanul kaelas keed ei olnud, oli vaid käekett. Kuna töötles kaelahaava, siis mäletab hästi, et ketti kaelas ei olnud.

- Tunnistaja S.H. ütluste kohaselt on süüdistatav A. Hvatov tema poeg. S. Neškovi tunneb, kuna õppis koos pojaga ja olid sõbrad, hiljem läksid tülli. Magamistoas voodi alt leidis tema abikaasa raske kollasest metallist keti. Poeg selgitas neile, et keti tõi S. Neškov. Andsid keti pojale ja ta lubas leida omaniku. Seda, et jõulude ajal oli toime pandud kallaletung S.B. le, teda haavati ja võeti ära kee, ei saanud teada pojalt, vaid kelleltki tuttavalt. Prokuröri taotlusel avaldati S. Hvatovi ütlused eeluurimisel. Seal on kirjas, et poeg rääkis talle, et selle kuriteo pani toime S. Neškov ja et sai sellest teada S. Neškovilt endalt. Pärast ütluste avaldamist S. Hvatov kinnitas neid ütlusi ja viitas sellele, et jutuajamine pojaga oli pärast seda, kui kuulis kallaletungist S.B. le. Hiljem poeg ütles talle, et korterist leitud keti tõi S. Neškov. - Tunnistaja V.V. ütluste kohaselt tunneb ta S.B. ja teab tema sõnadest, et talle tungiti 2003. a lõpul kallale ja varastati kuldkee. 25.01.2005 ilmus kee pandimajja, kus ta töötas ja ta teatas sellest S.B. le. Kee võttis vastu M.G. . Ta näitas seda S.B. le, kes tundis kee ära kui enda oma. Kohtus andsid ütlusi veel ka tunnistajad politseitöötaja S.Ž. , kes kohtus S.B. ga reanimatsioonipalatis, esitas talle medõe loal küsimusi. S.B. oli tilguti all, kuid küsimustele ta vastas. Luges talle tema ütlused ette ja kannatanu kirjutas alla ise, kuigi tilguti segas; tunnistaja S.R. , kelle ütluste kohaselt tuli ta 24.12.2003 öösel mööda XXX tänavat, nurga tagant tuli tundmatu naine ja palus abi, kuna maas lamab meesterahvas, aga tema all oli veri. Kannatanu jope ja särgi kaelused olid lahti, seetõttu jäi silma, et kannatanu kaelas oli suur massiivne ristiga kett, sõrmes sõrmus ja midagi oli kõrvades; tunnistaja E.J. , kelle ütluste kohaselt töötas ta politseis ja 23.12.2003 tuli ta koos paarimehega sündmuskohale. Kannatanu käel oli kette ja pealuusarnane sõrmus, kaelaketi suhtes kahtleb ja ei saa kirjeldada, särgi kaelus oli lahti; tunnistaja D.S. , kes töötas 25.12.2003 kiirabiauto juhina ja sõitis brigaadiga väljakutse peale XXX tänavale, kus lumel lamas torke-lõikehaavadega kannatanu. Arst nööpis riided lahti läbivaatusel autos ja ta nägi kannatanu käel ja kaelas kaht suurte lülidega massiivset kuldketti; tunnistaja O.N. , kelle ütluste kohaselt läks ta koos S.R. 24.12.2003 baari „Obolon“ ja möödusid XXX-XX majast. Maas lamas noormees, jope oli tal eest lahti, särk üles rebitud. Kui kannatanu pandi kiirabisse, ta nägi tema kaelas suurt lamedat kuldketti; tunnistaja J.N. , kelle ütluste kohaselt tuli ta koos E.J. 25.12.2003 korrapidaja poolt teatatud sündmuskohale ja avastasid XXX-XX maja tänaval juures haavatud mehe. Kiirabisse viies nägi kannatanu kaelas massiivset kuldketti, just selle väljanägemine jäi meelde. Maakohus leidis, et S. Neškovi teod on õigesti kvalifitseeritud KarS § 25 lg 2- 114 p 5 järgi kui teise inimese tapmise katse omakasu motiivil. Kuriteorelv – nuga, millega löödi jõuga eluliselt tähtsasse organisse, annab tunnistust kannatanu tapmise tahtest, kelle surm ei saabunud tänu õigeaegsele arstiabile. Kuriteo motiiv on siin segamotiiv – vaen, mis tekkis kannatanu ja süüdistatava perekondade vahel ning omakasu, mis on seotud võõra vara äravõtmisega. KarS § 114 sanktsioon näeb ette karistusena vangistuse 8 kuni 20 aastat. Võttes arvesse KarS § 25 lõikeid 1, 2, 6 ja kohtupraktikat, võib kohus süüteokatsele KarS § 114 alusel kohaldada KarS § 60 lg 4 sätteid, s.o karistuse kergendamisel mõistetakse tähtajaline vangistus mitte alla kolme aasta. Arvesse tuleb võtta ka eelmenetluse ja kohtumenetluse pikka aega, mis kestis 25.12.2003 kuni 23.03.2009. S. Neškov on vahi all alates 23.02.2005, s.o 4 aastat 1 kuu. Võttes arvesse kõike eeltoodut ja S. Neškovi isikut, on maakohtu arvates võimalik määrata talle karistus alla KarS §-s 114 ettenähtud sanktsiooni alammäära.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

S. Neškovi kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse S. Neškovi süüditunnistamise osas ning teha selles osas õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt:

Kuna kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 mõttes toob endaga obligatoorselt kaasa ja KrMS § 339 lg 2 mõttes võib kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise, siis ringkonnakohus esmalt käsitleb küsimust, kas antud juhul on tegemist taolise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Ringkonnakohus märgib, et antud kriminaalasi on juba ühel korral saadetud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtule uueks arutamiseks. Vastavad põhjendused on toodud Viru Ringkonnakohtu 26.03.2007 määruses (III kd lk 238-241). Käesoleval juhul on etteheited seoses kohtuistungite protokollidega. KrMS § 158 lg 1 kohaselt kohtumenetluse pooled võivad 3 päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist esitada kohtuistungi protokolli parandamiseks kirjaliku taotluse, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. Kaitsja on 14.05.2008 esitanud taotluse (IV kd lk 85), et soovib tutvuda 30.01.08, 14.-15.02.08 ja 29.04.08 kohtuistungite protokollidega, kuna ta on ilma jäetud võimalusest nendega tutvuda. Kas ta peale protokollide saamist soovis neisse KrMS § 158 lg 1 korras parandusi teha, seda kriminaalasjast ei nähtu. Küll aga nähtub kriminaalasja materjalidest, et S. Neškov on 18.02.2009 soovinud (IV kd lk 126) kohtuistungi protokolliga tutvuda. 20.02.2009 on ta protokollidega tutvunud ja on avaldanud märkusi 15.02.08 protokolli kohta, millele maakohus on ka vastanud (IV kd lk 129-130). KrMS § 339 lg 1 p 10 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine see kui puudub kohtuistungi protokoll. Käesolevas kriminaalasjas on kohtuistungite protokollid olemas ning need on eesistuja ja kohtuistungi sekretäri poolt allkirjastatud (IV kd lk 29-34, 52-58, 78-82, 89-90, 103-104, 112-117). Seega KrMS § 339 lg 1 p 10 sätete rikkumist antud juhul ei esine. Väidetavalt kaitsja ei saanud õigeaegselt kohtuistungite protokollidega tutvuda. Kriminaalasja materjalidest sellekohaseid täpsemaid andmeid ei nähtu, välja arvatud IV kd lk 85 asuv taotlus. Kui eeldada, et kaitsja ei saanud õigeaegselt kohtuistungite protokollidega tutvuda ja neis ei talletatud täpselt protsessi käiku, siis võib olla tegemist KrMS §-de 155 ja 158 sätete rikkumisega, kuid antud juhul kriminaalasjas puuduvad lähteandmed selliste rikkumiste tuvastamiseks ja seega pole ka võimalik võtta seisukohta, kas võiks olla tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumise seisukohalt kaitsja leiab veel, et õigusvastane on maakohtu seisukoht, mille kohaselt A. Hvatovi ütluste hindamisel ei saa viidata KrMS § 68 lg 5 sätetele, kuna nii A. Hvatov kui S. Neškov on mõlemad süüdistatava staatuses. Kaitsja viitab KrMS §-le 293 lg 1, mille kohaselt süüdistatava ülekuulamisel kohtus juhindutakse KrMS §-dest 288-289. Neist § 288 lg 8 viitab KrMS § 68 lõigetele 3, 5 ja 6. Kaitsja viitab veel KrMS §-le 75 lg 4, mille kohaselt kahtlustatava ülekuulamisel järgitakse KrMS § 68 lõikeid 3-6. Kõigest eeltoodust kaitsja järeldab, et A. Hvatovi ütlusi, et S. Neškov rääkis talle, kuidas ta noaga ründas S.B. ja võttis temalt ära kaelakee, ei saa tõendina arvestada, kuid maakohus siiski tegi seda. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja eeltoodud väitega ja leiab, et vastavalt KrMS §-le 63 lg 1 on ka süüdistatava A. Hvatovi ütlused üheks tõendiks, mida kohus KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab tõendite kogumist lähtudes. Ringkonnakohus märgib, et süüdistatav A. Hvatovi ütluste hindamisel ei saa lähtuda KrMS § 68 lg 5 sätetest talle esitatud süüdistuse omapära tõttu. Nimelt süüdistatakse A. Hvatovit KarS § 306 lg 1 järgi selles, et tema, teades S. Neškovi sõnadest viimase poolt toimepandud kallaletungist S.B. le, mille käigus S. Neškov tekitas S.B. le noahaavu ja varastas temalt kuldkee, leidis nimetatud kuldkee oma korterist, hoidis seda ja seejärel müüs maha, millega ei teatanud riigiorganitele usutavalt teadaolevast I astme kuriteo toimepanemisest ja varjas kuritegelikul teel saadud eset. KarS § 306 lg 1 järgi A. Hvatovile esitatud süüdistuse omapära on selles, et seda süüdistust saabki põhiliselt tõendada ainult süüdistatava S. Neškovi ütluste alusel, kontrollides olemasolevate tõendite kaudu, kas ta rääkis A. Hvatovile, et pani toime kuriteo.

Maakohtus A. Hvatov tunnistas end talle süüks arvatud kuriteo toimepanemises süüdi. Ta andis ütlusi (IV kd lk 36-37), mille kohaselt S. Neškov rääkis talle, kuidas ta pussitas S.B. ja seejärel võttis temalt ära jämeda kuldketi. S. Neškov näitas talle seda ketti. Hiljem leidis A. Hvatov selle keti enda korterist ja müüs maha. Kaitsja küsimusele, et miks pidi S. Neškov sellist asja rääkima, on A. Hvatov vastanud: „Ma ei arva, kas sellistest asjadest räägitakse lihtsalt niisama. Väga võimalik, et meil olid sõbralikud suhted ja sellepärast Neškov otsustas mulle rääkida sellest, et pussitas habemikku ja võttis ära keti“ (IV kd lk 36 pöördel). Eeltoodu on kohtuistungi protokolli tõlge. Originaalküsimus ja vastus (IV kd lk 31) avavad veel täpsemalt selle, et S. Neškov ja A. Hvatov olid omavahel sõbralikes suhetes ning just seetõttu S. Neškov rääkiski toimepandud kuriteost. Maakohtus S. Neškov eitas (IV kd lk 118 pöördel-119), et ta oleks A. Hvatovile rääkinud, et ta pussitas S.B. ja võttis temalt ära kuldketi. Samas S. Neškov on kinnitanud, et tal olid A. Hvatoviga sõbralikud suhted. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et S. Neškov eitas taolise sisuga jutuajamist A. Hvatoviga ja viimane jällegi kinnitas sellise jutuajamise toimumist ning selle käigus ka S. Neškovi poolt varastatud kuldketi näitamist, ei tee A. Hvatovi ütlusi KrMS § 68 lg 5 mõttes kohtukõlbmatuks tõendiks. KrMS § 35 lg 2 kohaselt süüdistataval on kahtlustatava õigused ja kohustused. KrMS § 34 lg 1 p 1 kohaselt kahtlustataval on õigus teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest ning sama lõike punkt 2 kohaselt on õigus teada, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. KrMS § 63 lg 1 kohaselt süüdistatava ütlused on üks tõendi liike. S. Neškovi ütlused, et tal pole olnud A. Hvatoviga viimase poolt avaldatud jutuajamist kuriteo toimepanemise kohta, on ka tõend, mida tuleb hinnata koosmõjus A. Hvatovi ütlustega, et S. Neškov rääkis talle S.B. suhtes toimepandud kuriteost. Siin ei saa kohaldada KrMS § 68 lg 5, mille kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõend üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Antud juhul süüdistatav S. Neškov andis ütlusi, milles eitas A. Hvatovi ütlusi. A. Hvatov teadis, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu ja ta võib ütluste andmisest ka keelduda, kuid ta ei kasutanud seda õigust. Seega maakohus pidi hindama mõlema süüdistatava ütlusi. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Maakohus on põhjendanud (IV kd lk 162), millega on tõendatud A. Hvatovile esitatud süüdistus. Seejuures on näidatud, miks A. Hvatovil ei olnud alust mitte uskuda S. Neškovi juttu toimepandud kuriteost S.B. suhtes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja märgib, et lisaks S. Neškovi poolt A. Hvatovile räägitule kuriteo toimepanemise asjaolude kohta kinnitab S. Neškovi poolt toimepandud kuritegu ka S.B. lt varastatud kuldketi olemasolu A. Hvatovi korteris. A. Hvatovi eelpool viidatud ütlustest nähtus, et S. Neškov näitas talle jutuajamise käigus ka S.B. lt kallaletungi ajal äravõetud jämedat kuldketti. Nimetatud kuldkett tunnistati asitõendiks ja seda vaadeldi ning tagastati S.B. le (I kd lk 104106). Seega ei ole tegemist ainult kahe süüdistatava vastandlike ütlustega, vaid A. Hvatovi ütlusi kinnitab ka asitõend. Kaitsja väidab, et A. Hvatovi ja S. Neškovi vahel on vaenulikud suhted ja seetõttu ei saa A. Hvatovi ütlusi usaldusväärseks pidada. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, sest mõlemad süüdistatavad on eelpool viidatud ütlustest tulenevalt kinnitanud omavahel sõbralikes suhetes olemist. Lähtuda tuleb ikkagi isikute endi ütlustest, millised on nende suhted. Nendevahelisi vaenulikke suhteid ei kinnita ka kaitsja poolt viidatud tunnistajad I. Neškova ja S. Hvatov. Nii nähtub I. Neškova ütlustest (IV kd lk 39 pöördel), et tema poeg S. Neškov ja A. Hvatov sõbrustasid, aga tema emana oli nende sõpruse vastu, kuna leidis, et A. Hvatov omab tema poja suhtes halba mõju. S. Hvatovi ütlustest, kes on A. Hvatovi isa, nähtub (IV kd lk 61), et S.

Neškov ja tema poeg õppisid ühes koolis ja käisid koos väljas, aga hiljem läksid vist tülli. Millal tülli mindi ja miks, seda pole tunnistajalt küsitud. Samas nähtub tunnistaja ütlustest, et tal endal olid pojaga pingestatud suhted. Ringkonnakohus märgib, et tõenduslikust seisukohast nähtub S. Hvatovi ütlustest, et kui nad kolimise ajal magamistoast kuldketi leidsid, siis poeg ütles, et selle keti tõi korterisse S. Neškov. Ringkonnakohus leiab, et A. Hvatovi ütluste usaldusväärsust ei sea kahtluse alla ka kaitsja väide, et kuna ütlustes esinesid olulised vasturääkivused, siis tuli maakohtus kahel korral avaldada A. Hvatovi poolt eeluurimisel antud ütlusi. Ringkonnakohus kontrollis nimetatud ütluste avaldamise asjaolusid (IV kd lk 36 pöördel-37) ja ei leia, et tegemist oleks selliste vastuoludega ütlustes, mis seaks nende usaldusväärsuse kahtluse alla. Kuna sündmusest oli juba mitu aastat möödas, siis avaldamised toimusid mittemäletamise pinnalt ning A. Hvatov selgitas, miks ta uurimise ajal mäletas asjaolusid paremini kui praegu. Ringkonnakohus loeb need selgitused asjakohasteks. Kaitsja vaidlustab ka kannatanu S.B. ütluste usaldusväärsuse. Ta viitab vastuoludele kannatanu esmastes (haiglas) ja hilisemates ütlustes, samuti vajadusele ütlustes olevate vastuolude tõttu maakohtus avaldada eeluurimisel antud ütlusi. Lisaks eeltoodule 5 tunnistajat andsid ütlusi, et S.B. lt ei olnud kuldketti ära võetud, sest see oli tal kaelas kui kiirabi tuli. Samuti on küsitavad kannatanu poolt talle kallale tunginud isiku äratundmise asjaolud. Kaitsja leiab, et maakohus pole eeltooduga seonduvalt andnud hinnangut tunnistajate S.Z. , V.R. ja M.G. ütlustele ning on andnud vale hinnangu eelpool viidatud 5 tunnistaja (E.J. , D.S. , O.N. , S.R. , J.N. ) ütlustele, samuti haiglas dokumentide, väärtasjade ja raha üleandmisevastuvõtmise aktile. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väidetega ja leiab, et kannatanu S.B. ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Maakohus on põhjendanud (IV kd lk 160-161), millega on tõendatud S. Neškovile esitatud süüdistus. Seejuures on antud hinnang kannatanu S.B. ütlustele ja on põhjendatud, miks need loeti usaldusväärseteks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjendustega. Ringkonnakohus märgib, et kohtuotsuse arvamuslikus osas ei ole tõepoolest eraldi välja toodud hinnangut tunnistajate S.Z. , V.R. ja M.G. ütlustele. Nimetatud ütlused sisalduvad kohtuotsuse arvamuslikule osale eelnevas uuritud tõendite sisu käsitlevas osas. Uuritud tõendite hulgast maakohus tõi välja need tõendid, mis kinnitasid süüdistust. Kuigi maakohus ei ole andnud hinnangut absoluutselt kõigile uuritud tõenditele, ei ole maakohus sellega rikkunud kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 60 lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Seega kui osa tunnistajaid ei tea anda ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta, siis ei ole vaja neid ka üksikasjalikult käsitleda. Tunnistaja M.G. ütlustele on maakohus tõendite kogumi puhul viidanud, kuid pole seda teinud tunnistajate S.Z. ja V.R. osas. Sellest lähtudes ringkonnakohus kontrollis nende poolt antud ütluste sisu. S.Z. politseitöötajana kuulas kannatanut haiglas 26.12.2003 üle (I kd lk 8-10). Teda on küsitletud tunnistajana selles osas, milline oli kannatanu tervislik seisund tema ülekuulamise ajal. S.Z. on vastanud (IV kd lk 60-60 pöördel), et kannatanu ülekuulamine toimus meditsiinitöötaja loal, kannatanu oli küll tilguti all, kuid ta vastas politseiniku küsimustele. Pärast ülekuulamist tunnistaja luges kirjapandu kannatanule ette ja kannatanu kirjutas protokollile alla. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule ei leia, et nimetatud tunnistaja ütlused omaks tõenduslikku tähendust, nendega vaid kontrolliti kannatanu esmase ülekuulamise läbiviimise asjaolusid. V.R. on andnud ütlusi (IV kd lk 59 pöördel-60), mille kohaselt 2003 aastal oli tal korteris remont ning isa ja poeg Neškovid aitasid tal ehitusprahti välja vedada. See oli kas augusti

lõpus või septembri alguses ning seda nägi pealt B. poeg (S.B. ) ja ütles midagi Neškov seeniorile (S. Neškovi isale), kellel peale seda läks tuju pahaks. Tunnistaja kuuldes S.B. ei rääkinud S. Neškoviga ja tunnistaja ei tea, kas nad omavahel üldse tuttavad olid. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule ei leia, et V.R. ütlused omaks tõenduslikku tähendust, sest ta kinnitas, et ei tea, kas S. Neškov ja S.B. olid omavahel tuttavad. Maakohus on andnud hinnangu (IV kd lk 161) tunnistajate E.J. i, D.S. , O.N. , S.R. , J.N. ütlustele, samuti haiglas dokumentide, väärtasjade ja raha üleandmise-vastuvõtmise aktile. Maakohus on leidnud, et kohtuliku uurimise käigus nimetatud tunnistajad andsid erinevaid ütlusi ja kohus hindab neid ütlusi kas tunnistajate eksimusena või tõepäraste asjaolude tahtliku moonutamisena eesmärgil varjata kuritegu. Maakohus märgib, et nimetatud tunnistajatest keegi kannatanut kohapeal läbi ei vaadanud. Samas nad väidavad, et kannatanul olid jope ja särk eest lahti ning nad nägid tema kaelas kuldketti. Kannatanu aga väidab, et tal oli seljas hoopis sviiter. Seega esinevad vastuolud nii tunnistajate endi kui nende ja kannatanu ütlustes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud tunnistajate ütlustest ei saa tõsikindlalt järeldada, et kannatanul oli kuldkett kaelas enne kui ta kiirabiga ära viidi. Ringkonnakohtus kannatanu kinnitas, et tal oli pikk habe, kuid pea oli kiilas. Kuldkett oli nähtav ainult taga kaela peal. Keti otsas ei olnud risti. Kui jälgida tunnistajate ütlusi, siis selgub järgmist. Tunnistajad S.R. ja O.N. nägid kannatanut tänaval lamamas. Teda oli pussitatud. S.R. nägi (IV kd lk 84 pöördel) kannatanul kaelas suurt massiivset ristiga ketti, sest kannatanu jope või särgi krae oli lahti nööbitud. O.N. nägi (IV kd lk 105-106) kannatanul kaelas jämedat lapikut kaelaketti, sest kannatanu jope lukk oli lahti. Kannatanul oli habe ja pikad juuksed. Tunnistajad E.J. ja J.N. saabusid sündmuskohale politseinikena. E.J. nägi (IV kd lk 91 pöördel) kannatanul mitmeid ehteid, sealhulgas oli tal kaelakett, mis oli näha, sest jope lukk oli lahti ja särgi ülaosa lahti nööbitud. J.N. nägi (IV kd lk 118 pöördel) kannatanul kaelas jämedat ketti, sest kannatanu jope hõlmad olid lahti. Kannatanul olid pikad juuksed ja habe. Tunnistaja D.S. saabus sündmuskohale kiirabi autojuhina. Ta nägi (IV kd lk 91 pöördel-92) haigla vastuvõtuosakonnas kannatanul kaelas massiivset kollast ketti, sest arst tegi läbivaatusel kannatanu nööbid lahti. Kannatanul oli habe. Nagu eeltoodust nähtub, osa tunnistajaid kinnitab, et kannatanul olid pikad juuksed. Kannatanu enda ütluste kohaselt oli tal pea kiilas. Üks tunnistaja nägi kaelaketi otsas risti, tegelikult seda aga ketil ei olnud. Tunnistajate ütluste kohaselt oli kannatanul seljas nööbitav särk. Kannatanu enda ütluste kohaselt oli tal aga seljas sviiter. Pika habeme ja sviitri tõttu ei olnud kuidagi võimalik tema rinnal ketti näha. Kannatanu oma ütluste kohaselt (IV kd lk 38) kuriteokohal käega katsudes endal ketti ei tundnud ja hiljem korduvalt küsis seda ka haiglatöötajate käest, kuid need ütlesid, et tal polnud haiglasse tuues ketti kaelas. Maakohus on märkinud (IV kd lk 161), et tunnistaja N.M. , kes töötas haiglas vastuvõtuosakonnas medõena, ei näinud kannatanu kaelas mingit kaelaketti, kuigi oleks pidanud seda nägema, sest töötles kaelahaavu. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu järeldus eelnimetatud viie tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahtlemise kohta on põhjendatud. See tuleneb tunnistaja N.M. ütlustest (IV kd lk 83), mille kohaselt kannatanu tõsteti kiirabiautost välja kiirabibrigaadi poolt ja pandi vastuvõtuosakonnas koheselt ratastega kušetile ning mingit vahepealset kannatanu transportimist ei toimunud. Seega ei saanud tunnistaja D.S. vastuvõtuosakonnas kannatanul kaelas näha massiivset kollast ketti, sest N.M. töötles kannatanu kaelahaavu ja mingit kaelaketti polnud. Seda kinnitab ka haiglas dokumentide, väärtasjade ja raha üleandmise-vastuvõtmise akt (I kd lk 215), mille kohaselt kannatanu haiglasse toomisel tal kuldketti kaelas ei olnud. Ringkonnakohus märgib, et kaelaketti näinud tunnistajate ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka see, et nimetatud kaelakett leiti hiljem hoopis A. Hvatovi korterist, kuhu selle A. Hvatovi sõnade kohaselt tõi S. Neškov.

Maakohus on märkinud (IV kd lk 160), et kuigi kannatanu esmaste (haiglas antud) ja hilisemate ütluste vahel on teatud erinevused, ei ole tegemist selliste vastuoludega, mis annaks alust kannatanu ütlused tervikuna kahtluse alla seada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Seda ei lükka ümber ka kaitsja väide, et ütlustes esinenud vastuolude tõttu tuli maakohtus avaldada kannatanu eeluurimisel antud ütlusi ning see andvat alust tema ütlused tervikuna ebausaldusväärseks lugeda. Ringkonnakohus kontrollis kannatanu ütluste avaldamise asjaolusid (IV kd lk 38-38 pöördel) ja loeb kannatanu selgitused esinenud vastuolude kohta piisavaks ning leiab, et pole alust tema ütluste usaldusväärsuses kahelda. Sellist järeldust süvendab kannatanu ülekuulamine ringkonnakohtus, kus ta andis põhjalikke ütlusi, mis kinnitavad S. Neškovi poolt talle kallaletungimist, pussitamist ja kuldkee äravõtmist. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega, et maakohus teatud määral laiendas süüdistust, tuvastades, et kuritegu pandi toime segamotiivil, milleks on vaenulikkus, mis on tekkinud süüdistatava ja kannatanu perede vahel ning omakasupüüdlik aje, mis on seotud võõra vara omandamisega. Süüdistuse kohaselt pandi kuritegu toime omakasu motiivil. Ringkonnakohus leiab, et perekondade vahelise vaenulikkuse tuvastamine põhineb kriminaalasja materjalidel, kuid seda ei saa lugeda kuriteo toimepanemise motiiviks, sest selles osas ei olnud süüdistust esitatud. Maakohus karistuse mõistmisel (IV kd lk 162-163) arvestas kõiki KarS §-s 56 ettenähtud asjaolusid ja põhjendas, miks S. Neškovile on võimalik karistus mõista alla sanktsiooni alammäära. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et pole alust rahuldada kannatanu apellatsiooni, milles taotletakse S. Neškovile mõistetud karistuse karmistamist. Kohtuistungi protokollist (IV kd lk 120 pöördel) nähtuvalt kannatanu esindaja leidis, et prokurör, taotledes S. Neškovile karistuseks 9 aastat vangistust, ilmutas karistuse osas liberalismi. Kannatanu esindaja taotles määrata karistus, mis vastab sellele paragrahvile. S.B. ise ei ole karistuse osas oma seisukohta väljendanud. Riigikohus on oma määruse nr 3-1-1-18-06 punktis 7 märkinud, et tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanu nõue tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamiseks ja karistamiseks kohtule siduv. Lähtuda tuleb prokuröri karistustaotlusest, mis printsiibis peaks kaitsma ka kannatanu huve. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-91-07 kohaselt ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega, vaid lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et nimetatud otsuse punktist 6.6 tulenevalt kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega siiski seotud ja seda üldise põhjendamiskohustuse kaudu. See tähendab, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleb seda ka eraldi põhjendada. Antud juhul maakohus mõistis kergema karistuse kui seda taotlesid prokurör ja kannatanu esindaja. Maakohus on lähtunud KarS §-st 25 lg 6, mille kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada KarS §-s 60 sätestatut, mis räägib karistuse kergendamisest seaduses sätestatud juhtudel. KarS § 60 lg 4 kohaselt kui kuriteo eest on karistusena ette nähtud eluaegne vangistus, siis mõistetakse karistuse kergendamisel tähtajaline vangistus mitte alla 3 aasta. Antud juhul maakohus mõistis karistuseks 7 aastat vangistust, mis on üks aasta vähem kui KarS § 114 sanktsiooni alammäär. Kõige muu kõrval maakohus arvestas ka seda, et menetlus antud asjas on kestnud alates 25.12.2003 ja S. Neškov on viibinud vahi all alates 23.02.2005. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et neid ei lükka ümber kannatanu apellatsioonis toodud väited. Ringkonnakohus nõustub kannatanuga, et antud kuriteo tagajärjel jäi ta invaliidiks, kuid see ei anna alust karmistada karistust, milleks antud juhul on 7 aastat vangistust.

Aarne Sarjas

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.